Arnold käis vahel õhtuti, pärast pikka remonditöökojas rabeldud tööpäeva alevitaguses metsas jalutamas, sest nii sai veidigi aega rahus olla. Töökojas tuli ju terve päev igasugu kilinat-kolinat ja masinate müra kannatada, kodus aga sebisid ringi rahutud lapselapsed, tütre kaks väikest poissi, kellel ema lubas vabalt ringi möllata ja kes ka omavahel alatasa häälekalt naaklema tikkusid. Tütar oli aasta eest mehest lahku läinud ning siis koos lastega oma vanemate majja elama kolinud. Arnold oli küll püüdnud alguses väikesi järeltulijaid veidi vaigistada, kuid mingit kasu sellest polnud, sest Leida, ta naine, arvas samamoodi nagu nende tütargi, et las need lapsukesed mängivad ja rabelevad pealegi oma tahtmist mööda, kui nad just suurt pahandust ei tee, sest nende pereelu on niigi segi pööratud. Saavad nõnda vähemalt natuke elust rõõmu tunda. Liigne keelamine pidavat noore inimese arengut ka pidurdama ja seega tuleb laste mõned väikesed vallatused täiskasvanutel lihtsalt ära kannatada.

Leidale mehe õhtused käigud päris meele järele polnud. Oma haige jala tõttu ta Arnoldiga kaasa minna ei saanud ning arvas siis nutuselt, et temast tahetakse sel viisil lahti saada. Sellepärast püüdis Arnold metsaretkedele minema hakates leida vabanduseks ikka mingi mõjuva põhjenduse, lubades näiteks suvel vaadata, kas mustikaid või vaarikaid on juba saada – ja kui juba oligi, korjas ka kodustele maitsta –, sügise poole aga lubas tuua koju rohkesti seeni, mida Leida siis purkidesse marineerida saaks.

Enne metsateele pööramist  möödus Arnold talumajast, kus elas üksipäini vana tuttav Jaagup, kes enne pensionile jäämist oli töötanud kopamehena. Kui Jaagup juhtus parajasti hoovi peal olema, ajasid nad veidike juttugi. Pensionär kurtis siis ka oma muresid, mis seisnesid peamiselt ots otsaga kokku tulemises. Pension olevat tal vaatamata eluaegsele suurele töörügamisele väga nadi, aga hinnad alevi poes muudkui tõusevad. Röögatult kalliks läinud elektri tõttu ei julgevat ta enam lampegi toa- või köögilaes õhtuti pikemalt põlema jätta, kuigi on kõik pirnid nõrgemate ja seega säästlikumate vastu välja vahetanud. Telekat pidavat nüüd ka kokkuhoiu mõttes ainult pimedas vaatama, kuigi talle on juba lapsest saadik seletatud, et sedasi rikub silmad ära. Nägemine olevatki juba nagunii viletsamaks jäänud.

Arnold võis selle jutu peale ainult noogutada, sest tallegi tegid elektriarved peavalu ning ta püüdis kodus asjata põlema jäetud tulesid ikka jõudumööda ära kustutada. Elektriga kütmisest oli ta ka loobunud, lasknud potsepal isegi uue ahju ehitada.

Sügise hakul oli Jaagupit järjest harvem väljas näha ja ta majastki ei paistnud mingit elumärki. Kui aga Arnold ühel õhtul veidi hilja peale jäänuna oma seenekorviga kodu poole kõndis, võis ta imeks panna, et Jaagupi maja kõikides akendes säras sedapuhku hele lambivalgus ja trepi kohal heitis üks latern veel hoovilegi valgusvihke. Sama imet võis Jaagupi viltu vajunud aia tagant mööduva teeraja pealt näha ka järgmise õhtu videvikutunnil.

Juhtumisi ilmus Jaagup just siis, kui Arnold pooltühja seenekorviga kodu poole minnes aiavärava juurde oli jõudnud, oma maja trepile ning süütas kohe ka trepi kohale seatud lambi, mis siis hoovi jälle eredalt valgustama hakkas.

„Tere, Jaagup, sul oleks täna justkui mingi pidupäev, et lambid kõik puha hiilgama pandud,“ hõikas Arnold värava tagant.

„Jajah,“ kostis Jaagup muheledes vastu, „mul sai sellest meie pimeduseriigist lõppeks villand. Rohkem valgust on vaja, see teeb meele ka rõõmsamaks.“

„Kas sa siis oma elektriarvete pärast enam ei muretsegi,“ pidi Arnold imestama, sest võis arvata, et ainuüksi hoovi valgustaval lambil oli võimsust vähemalt oma sadakond vatti. Pealegi polnud väljas veel sugugi nii väga pime, et seda vägevat valgusallikat oleks olnud ilmtingimata vaja põlema panna.

„Ei ole minul enam seda muret,“ kinnitas Jaagup, mispeale Arnold suunas pilgu maja katusele, lootes seal mõnda päikesepaneeli näha. Eredalt silma paistva lambi tõttu ta selle kohta siiski mingit selgust ei saanud.

„Oled sa päikesepaneelid kuskile üles pannud või on sul maja taga mõni elektrituulik käima löödud?“ päris Arnold, ehkki ta midagi taolist siin varem märganud ei olnud. Parajasti polnud ka tuult või päikest, millest elektrit toota.

„Oh, ei hakka mina selliste värkide peale oma rahanatukest raiskama,“ sõnas väravale lähemale tatsav Jaagup, „kas minusugune jõuaks üldse veel ära oodata, millal need ükskord ennast ära tasuma hakkavad,“ tähendas ta.

            „Või on sul vahest siis hoopis pensioni tõstetud?“ päris Arnold edasi.

„Kus sa sellega,“ lõi Jaagup käega, „ole nüüd ikka. Seda lootust ei ole enam üldse. Riigil ju raha väheks jäänud, kõik on viimseni ära raisatud. Uudistes öeldi eile koguni, et pensione tuleb hakata hoopis kärpima.“

„Aga kui sul rohkem aega on, astu mõnikord läbi, ma näitan sulle midagi,“ lisas ta, kui teine selle peale enam midagi ei kostnud.

Järgmised paar õhtut olid vihmased ja sellepärast Arnold metsa ei läinudki, kuid töönädala lõpul võttis ta jälle seenekorvi kätte ning jalutas oma tavalist rada pidi alevist välja. Vihma järel oli loota head seenesaaki ja sellepärast ei nurisenud ka Leida sedapuhku üldse mehe mineku pärast.

Seeni oli metsa all tõesti saadaval hulga rohkem kui varem. Arnold korjas korvi terve hulga pilvikuid ja männiriisikaid, leidis veel kukeseeni ja mitu ilusat kivipuravikkugi ning kui korv oli neid loodusande peaaegu täis saanud, arvas, et selleks korraks vast aitab küll. Oligi viimane aeg koju minema hakata, sest tasapisi hiilis juba ka pimedus ligi – eks sügisõhtud muutu ikka järjest lühemaks.

Jaagupi majale lähenedes paistis üllatav valguskuma puude vaheltki ära. Õu oli taas hästi valgustatud ja akendes põlesid samuti heledad tuled. Arnoldile tuli meelde, et Jaagup oli eelmisel korral lubanud talle otsekui kogu selle tulevärgi selgituseks ka midagi näidata. Ta kõhkles siiski hetke, sest aeg oli tõesti hiline, kuid uudishimu sai ikkagi võitu ja nii astuski ta vildakat ja kägisevat väravat lahti lükates Jaagupi hoovile sisse. Kõndis seal siis maja juurde ning koputas kõvasti uksele.

Koputama pidi veel teist kordagi, enne kui Jaagup ukse lahti tegi.

„Sul paistab täna õige hea seenesaak olevat,“ kiitis ta kohe korvile osutades.

„Ega saa väga kurta jah,“ oli Arnold päri, lubades ühtlasi lahkesti:

„Kui tahad, ma võin osa sullegi anda.“

„Ei mina neist hooli,“ näis Jaagup teise pakkumist esialgu tõrjuvat, kuid mõtles siis järsku ümber:

„Aga sa võid osa neist siia jätta küll. Oota, ma toon köögist ühe kausi.“

Ta pöörduski kohe ringi, käis köögis ära ning tuli väheldase emailkausiga tagasi.

„Pane neid siia sisse niipalju, kui täid,“ sõnas ta ning seletas siis kuidagi segaselt, et Marta, kadunuke, vahel ikka kukeseeni korjas ja praadis, tegi vahel puravikkegi purki, aga ise nendega suurt jännata ei viitsivat, kuigi mõnel puhul kuluvat need siiski ka marjaks ära.

„Sul lambituled ikka igal pool hiilgamas,“ nentis Arnold seeni kaussi ladudes, „niimoodi võib kuu lõpus päris kõva arve tulla.“

„Ehh-ehh-ee,“ hakkas Jaagup seda kuuldes naeru mügistama, „pole see asi nii hull ühti. Aga olgu siis pealegi, eks ma vist lubanud sulle midagi ka selle kohta näidata. Sa panegi oma korv nüüd siia koridori maha, võta see kausitäis seeni kaasa ja lähme vaatame korraks sinna maja taha. Ma tõmban endale ainult midagi peale. Mul nüüd toad elektriradikaga ka hästi soojaks köetud ja väljas hakkab juba jahedaks kiskuma. Tervist peab vanainimene ikka hoolega hoidma.“

Kui Jaagup oli endale puhvaika selga ajanud ja vanad kalossid jala otsa torganud, mindigi mööda niisket rohtu teisele poole maja. Arnold ei saanud ainult aru, mis pagana pärast ta seda seenekaussi kaasa pidi tassima.

Maja taga oli aial samuti värav ja seegi koos aiaga natuke köötsakile vajunud. Jaagup kangutas selle vaevaliselt lahti ja võttis edasi kõndides suuna saunaköksi tagant videvikuhämarikus vaevu paistva künka poole. Arnold astus seenekausiga talle järele.

„Mul on seal metsa veeres maa sees vana maakividega vooderdatud kartulikelder,“ seletas Jaagup käigu pealt, „aga ma polnud seda ammu kasutanud, sest pärast Martat pole nigu viitsinud enam kartuleid maha panna. Aga ühel õhtul nägin sealtpoolt sauna tagant paistmas imelikku valguskuma ja läksin siis järgmisel päeval üle tüki aja vaatama, mis kuramuse värk see ometi võib olla. Tõmbasin keldri ukse lahti ja oh sa kurat, tead, ehmatasin esiti ikka päris ära, sest midagi säärast poleks mõistnud küll kohe sugugi oodata.“

Jaagup jäi sauna juures seisma ja kui Arnold ta kõrvale jõudis, kordas viimast uuesti nagu põnevust üles kruvides:

„No oli ikka kõva üllatus küll, ei võind sihukest asja kohe teps mitte arvatagi.“

„No ja mis seal siis oli?“ pidi Arnold muidugi seepeale küsima.

„Sa vaata,“ sõnas Jaagup ja viipas käega keldri poole, „mingit keldrit seal sees pole enam ollagi. Kõik on ilusti korda tehtud ja needsamused istuvad seal nigu miskad oma aparaatide taga reas.“

„Kes need?“ päris Arnold mõistmatult keldriust vaadates, sest ukse vahelt virvendas sinakasrohekat valgust.

„Eks ikka needsamused tulnukad,“ andis Jaagup viimaks teada, „nad olid endale mu keldrisse pesa teinud. Või vist õigemini mingi uurimiskeskuse. Nad ise on, tead, sihukesed pisikesed nigu mingid titad või pöialpoisid, hästi suure pea ja väikese kerega, aga no näevad ikkagi nigu inimhakatiste moodi välja. Ainult väike saba on neil veel taga. Ma arvasingi alguses, et sinna on mingi lastesõim või titelaager tekkinud, tahtsin juba peale käratada, et mis kurat siin mu maa peal toimub, aga siis äkki ilmus mu silme ette puhtas eesti keeles tekst „Tere tulemast!“ ja tundus, nigu oleks keegi veel hästi viisakalt öelnud, et väga meeldiv teid siin näha.“

„Tohoh,“ vangutas Arnold sellise jutu peale uskumatult pead, „ega sa ometi minuga nalja tee?“

„Ei ole siin mingit nalja,“ kinnitas Jaagup, „kõik on jumala tõsi, võid ise vaadata, kui mind ei usu. Mul ongi nendega kokkulepe, et ühele oma tuttavale võin ma neid näidata, aga rohkem siiski mitte. Nad teavad ju, et inimesed on nii-öelda sotsiaalsed olevused ja peavad seepärast oma muljeid ikka mõne omasugusega jagama. Nii nad mulle selle kohta seletasid. Aga sina ei tohi kõigest sellest mitte kellelegi sõnakestki iitsatada, Leidale ka mitte, muidu nad tinistavad su ära. Seega mitte sõnakestki!“

„Mismoodi tinistavad ära?“

„Teevad su mälu nii puhtaks, nii sa enam oma naistki ära ei tunne, tütrest ja lapselastest rääkimata. Jääd siis päris ohmakaks.“

„Ei või olla,“ kohkus Arnold.

„Pea aga oma suu kinni, siis ei juhtu sinuga midagi,“ rahustas Jaagup teda, „ja vaat mis – see elekter tuleb mulle nüüd ju ka otse nende käest. Isegi mingeid traate pole olnud vaja tõmmata, see tuleb kuidagi niisama läbi õhu, mingi kosmiline värk, tead. Ma pidin ainult arvesti lahti ühendama, et need meie kuradi elektrispekulandid selle eest vaeselt pensionärilt enam raha ei saaks röövida. Aga sa tule ja vaata ise seda värki.“

Jaagup marssis nüüd ühe hooga keldrini, koputas siis keldriuksele ja tõmbas selle seejärel ka kohe praokile, et teine sisse saaks kiigata. Hämmastunult vaatas Arnold siis, seenekauss ikka käes, seal sees toimetavaid pisikesi titesarnaseid olevusi, kellel oli keha ümber mingi sinakasroheliselt helenduv kest ja taga väike tutiga sabake. Keldri sügavusest aga paistsid vilkuvad värvilised tulederead ning õhus hõljusid mingi imelikud udukogud, mis kogu aeg oma kuju muutsid.

Ühekorraga kuulis ta oma kõrvus heleda lapsehäälega ilusas eesti keeles lausutavat:

„Täname teid külastuse ja maitsvate seente eest. Vajadusel võtame teiega uuesti ühendust.“

„Noh, kas nägid,“ küsis Jaagup, kui Arnold natuke aega ukse vahelt piiluda oli saanud, „kas usud mind nüüd?“

„Ei noh, päris uskumatu küll,“ suutis nähtust täiesti segadusse sattunud Arnold vaid vastu pomiseda.

„Eks see värk natuke uskumatu alguses tõesti tundu,“ nõustus Jaagup, „aga siin nad nüüd on ja kasu on neist mul ka kõvasti. Nad on muide väga viisakas rahvas. Palusid mul kõigepealt justkui mingis muinasjutus öelda mõne oma soovi, et saaksid siis selle ulualuse eest justkui natuke tasuda, seda keldri kasutamist mulle nii-öelda kompenseerida. Ma siis vaatasingi, et neil paistab sedasamust va elektrivoolu õite kõvasti käes olevat ja küsisin kohe esimese asjana, et kas nad mindki sellega ära varustada saaksid, sest kogu elektrivärk on meil ju nende kuradi börsispekulantide pärast üle mõistuse kalliks läinud. Ja teise asjana mõtlesin veel, et kui nad niimoodi igal pool ringi lendavad, võiksid nad mindki korra kosmosesse ekskursioonile viia, näiteks Kuu või Marsi peale sõidutada, et näeks enne surma veel need kauged kohadki ära. Oleks nigu kosmoseturism või nii, nigu raadios ka vahel räägitakse. Ega polegi ju elus kuskile välismaale reisida saanud, kuigi Marta kadunuke ihkas kangesti minna küll, siis kui meile jälle iseseisvus tuli ja piirid lahti läksid. Aga  polnd nigu õieti mahti. No ja need nüüd lubasidki varsti ühe säärase uhke reisituuri minuga ära teha. Neil käib siin vahetevahel ka üks lendav taldrik mingit kraami toomas, ainult see on liiga väike, et mind peale võtta, nii et nad peavad minu jaoks mõne suurema kohale tellima.“

„Täitsa uskumatu,“ kordas Arnold jälle.

„Kuule, sa poeta see seenekauss siiasamasse ukse taha sissepoole maha,“ kamandas Jaagup, „neile pidid meie seened väga maitsema. Ma olen ise ka neile paar korda siitsamast keldri tagant metsast kukeseeni ja puravikke korjanud, neid tahavad nad kõige rohkem. Ja pilvikuid muidugi ka. Muid seeni ma hästi ei tunnegi ega riski seepärast nendele pakkuda, saavad viimati veel mürgituse. Ja siis on mul see elekter kah läind.“

Kui nad maja poole tagasi sammusid, oli Arnold ennast siiski juba nõnda palju kogunud, et suutis küsida:

„Misasja nad siin üldse teevad?“

„Vaata, ma uurisin neilt korra sedasama, ja siis nad seletasidki mulle, et neil on nisukesi peatuspaiku õige mitmes kohas Maa peal, ja mitte ainult Maa peal, vaid veel mujalgi kosmoses, kuskil teiste planeetide peal. Sest asjalood on üleüldse nii, tead, et meie põlvneme nendega ühest ja samast humanoidsest tüvest, ainult et osa rahvast olevat eri planeetidele, noh sellistele, mis vähegi elamiskõlbulikud on, juba kunagi väga ammu laiali paigutatud. Neil on siis lastud seal igal pool omasoodu edasi elada, niikaua kui see vähegi võimalik on olnud. Noh, samamoodi nagu meilgi siin. Kosmoses ei ole ju midagi püsivat, aga kord juba välja arenenud mõistuslikku elu tuleb hoolikalt hoida, et see mõne musta augu või täheplahvatuse järel hukka ei saaks. Niimoodi nad igastahes rääkisid. Saad aru? Nemad on meist palju kaugemale arenenud – on meist ikka hulga targemad – ja seetõttu oskasid nad ka ühelt planeedilt õigel ajal ära kolida, enne kui seal vulkaanid hirmsasti purskama hakkasid ja see täiega puruks lendas. Nüüd olla nad oma rahvale jälle uue elukoha leidnud, aga peavad ühtaegu hoolega silmas ka kõiki teisi planeete, kus nende sugulasrahvaid, see tähendab inimesetaolisi olendeid, elutseb – noh, et jälle midagi hullu ei juhtuks. Seepärast nad siin vaatlemas käivadki.“

„Segane lugu,“ ei mõistnud Arnold säärase seletuse peale muud kosta, „päris raske on kõigest sellest värgist mingit selgemat sotti saada.“

„Ega mina ka kõike nii täpselt tea, aga nõndamoodi nad mulle oma suures tarkuses on seletanud,“ kehitas Jaagup maja hästi valgustatud hoovil trepi ette jõudes õlgu.

„Ja kui kaua nad siin siis kavatsevad pesitseda?“ tahtis Arnold veel teada.

„Ega nad mulle kõike ka pole ära rääkinud, aga ma sain aru, et vähemalt selleks talveks on nad ennast sinna keldrisse küll päris kindalt sisse seadnud. Nii et saan vast kogu maja nüüd ilusti elektriga ära kütta, polegi vaja talv otsa puudega jamada. Nad ütlesid küll veel, et ärgu ma mingil juhul koera ega kassi endale pidada võtku, muidu peavad nad siit kohe jalga laskma. Nad ju sihukesed pisikesed nigu mingid päkapikud, nägid ise, kassid võivad neid rottide pähe maha murda.“

„Aga sa, Arnold, pea siis alati meeles, et sa kõik selle ainult enda teada hoiad,“ hoiatas Jaagup seenekorviga koju minema hakanud vana tuttavat veelkord. „Ja astu vahel jälle siit läbi. Ma võin sind nendega isegi lähemalt tuttavaks teha. Ja korja ikka neile seeni kah!“

„Äkki saame siis koguni üheskoos kosmosereisile minna,“ hõikas ta veel teisele järele, „olekski nigu seltsim.“

Uskumatu see lugu muidugi on, mõtles Arnold hämaruses vaevu nähtavat teerada pidi aeglasel sammul alevi poole astudes, sealjuures ühtlasi heleda pilveloori vahelt aeg-ajalt välja ilmuvale poolkuule pilke heites – seda ei saaks isegi siis teistele rääkida, kui see lubatud oleks. Hakataks vaid irvitama või koguni puhta lollakaks pidama. Aga üks kosmoserännak kasvõi sinnasamasse üles Kuu peale oleks küll õige tore ära teha, sest ega pole ju ka ise kuskile kaugemale väljamaale saadud, üksnes Leedus ja Lätis on Leidaga käidud ning nõukaajal veel ekskursioonidega Leningradis ja Moskvas ka. Kahju muidugi, et sellest loost enam kellelegi jutustada ei saa. Ja eks Leidale oleks ka raske sihukest pikemat kosmoses ärakäimist seletada – Kuule või Marsile lendamine võtaks ju kindlasti hulga aega. Aga eks edaspidi paista, kuidas seda kõike korraldada annab. Seeni võiks neile väikestele tulnukatitadele muidugi küll veel korjata või siis koguni mõni purk Leida marineeritud puravikke mekkida viia – Leidal kukuvad niisugused asjad alati väga hästi välja. Vahest pakuvad kauged külalised seepeale omaltki poolt veel midagi vastu, kasvõi näiteks sedasama tasuta kosmoseelektrit, mida Jaagupil nüüd nii ohtrasti käes on. Need igakuised elektriarved on ikka tõesti päris hulluks läinud. Praegu veel maksmiseks raha jätkub, aga mida teha siis, kui remonditöökoda kinni pannakse? Vana Pertelson ongi juba paar korda vihjanud, et ei tasu see äri siin enam ära. Siis on küll täitsa lõpp, kui nii läheb, sest pinsiaega annab veel mitu aastat oodata ja pealegi kipub see pidevalt eest ära nihkuma. Aga võib-olla oleks neil tulnukatel kah mingit tasuvat tööotsa pakkuda? Võiks näiteks seal nende juures valvata ja koristada või midagi remontida ja keevitada – selle Jaagupi vana keldri ukski näis väheke kipakas, hinged sel juba väga ära vajunud. Seda kõike annaks isegi praeguse töö kõrvalt õhtuti haltuura korras teha. Nii et tuleks neilt igatahes küsida, kui selleks mingi võimalus tekib.

Koju jõudis Arnold sedapuhku hiljem kui tavaliselt ja sai seepärast Leida käest pragada, sest seentega pidi naine nüüd poole ööni jändama, et need ikka kohe ka korralikult purki saaks.

 

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0637)