Triinu Meres ja Kristo  Janson

Devolutsioon

Mis see üldse on…

„Devolutsioon” on tunnustatud kirjaniku Triinu Merese ja laiema avalikkuse jaoks veel tundmatu Kristo Jansoni poolt kahasse kirjutatud postaporomaan, kus jälgitakse kahe inimese, endise sõjaväelase Lingi ja noore, umbes kümneaastase poisi Rico teekonda läbi tsivilisatsiooni varemeteks muutunud Ameerika, mida asustavad vähesed viirusest puutumata jäänud inimesed ja verejanulised wending’od.


Üldiselt ja pigem hästi...

Tõtt-öelda on mul selle romaaniga kahetised tunded. Selgituseks ütlen, et lugesin testlugejana selle lühiversiooni ja andsin ka tagasisidet. Seega oli romaani peasündmustik ja läbiv mõte minu jaoks ette teada ning kuskil kolmveerandilt, kus muutusi enam polnud, hakkas lugemine aina enam ja enam hanguma. Lühiversiooni puhul muidugi seda muret polnud.
Ehk siis – usun täiesti väiteid, et tegemist on väga põneva romaaniga, aga minul isiklikult muutus lugemine lõpuosas juba suti vaevaliseks. Aga läbi sain.

Hea järelmulje sain ka, sest tekst on oskuslikult kirja pandud, aga sisu huvitavuse püsivuse osas pole ma tõesti õige inimene sõna võtma. Ütlen lihtsalt, et see, mida ei mäletanud või mida lühiversioonis polnud, oli põnev või vähemalt huvipakkuv.

Tallinna Keskraamatukogus Triinu Merest intervjueerides esinesin väitega, et „Kristo Janson on kohati tapnud Triinu Merest ja sellest on kasu olnud.”
Jään selle väite juurde enam-vähem kindlaks, sest olles Triinu Merese loominguga tuttav, võin käsi südamel öelda, et „Devolutsioon” on  mereselik ja eba-mereselik (jansonlik ehk?) ühestükkis. Ehk siis on näha ja on tunda, et mõlemad autorid on andnud oma panuse, ja  ehkki Triinut tundub endiselt rohkem olevat, ei ole alati tegemist siiski selle „vana hea ja tuttava Triinuga.” Ei. Mingi muutus on sees ja see on huvitav. Võingi öelda, et kui tekst muutus juba väga tuttavaks, siis üritasin üsna ebaõnnestunult tuvastada kohti, mis oleks kindlalt ühe või teise  kirjutatud.

Nagu ütlesin – ebaõnnestunult, sest kogu tekst mõjus ühtse ja ladusa tervikuna.


Kitsamalt ja kitsaskohast…


Mainisin sisututvustuses, et tundmatu viiruse tõttu on osad inimesed muutunud verejanulisteks wendingo’deks, ja siin tunnetan ma ka teose ainsat tegelikku kitsaskohta.
Nimelt jääb wendingo-probleem kaugeks. Kui alguses antakse mõista, et lisaks inimestele tulistatakse vahest puruks ka mõni humanoidne värdvorm, siis tegelikult unustatakse wendingo’d üsna kiiresti ära. Jah, seda sõna esineb veel mõnedel kordadel, aga wendingo’d ise tiksuvad distantsil ja kahjuks mitte ähvardavalt, et lugeja peas pidevalt tiksuva lisaohuallikana mõjuda, vaid lihtsalt mingi mitmetähelise võõrsõnana. Autorid pole suutnud panna neid ohtlikuna mõjuma.  Kahjuks. Või siis pole seda üritatudki, millest on samuti kahju, sest miks neid üldse siis sinna vaja on? Alguses esineva wendingo-situatsiooni oleks saanud ka kümnel muul moel lahendada...

Nii lõpetuseks või nii...

Muidu on aga tegemist juba algusest peale hea minekuga looga, mis käsitleb kahe kardinaalselt erineva inimese  kokkukasvamist.
Võikski lõpetuseks sõnada, et sirgelt öelduna on see  teekonnaraamat…
See käsitleb naise teekonda sõdalasest emaks muutumiseni.….