Ah et küsite, milline on kõige kurioossem uurimine kogu mu karjääri jooksul? Jah, üks ammune müsteerium eristub tõesti kõigist teistest. Unetutel öödel mõtlen tihti juhtunule. Kas ma saan endale surivoodil otsa vaadata ja öelda, et tegin kõik vastavalt määrustikule? Või järgides südametunnistust? Või pidades kinni üldhumaansetest käitumisnormidest? Mõnel unetul ööl on vastus ei, teisel, palju unisemal ööl, jällegi jah. Aga alustame algusest, mu noored sõbrad.

Olin noil aastatel Palamuse kuurortlinna Politseikomissariaadi vanemuurija kohusetäitja. Ühel kaunil suvehommikul tõi postimees kirja ja kui me selle avasime, ilmnes, et tegemist oli anonüümkirjaga. Ma ei hakka pisiasjadel peatuma, aga meile anti teada, et eraldatud piirkonnas, Hämu puhkekompleksis plaanitakse tundmatu isik võikal moel mõrvata. Kuigi turismihooaeg oli täies hoos ja üle maailma kokku sõitnud Oskar Lutsu austajad mürgeldasid igal ööl Palamuse lokaalides, suunas Kommodoor mu kohapeale asjaolusid kindlaks tegema.

Mäletan, kuidas ma eeldatava sündmuskoha poole sõitsin, jälgides ühe silmaga kurvilist teed ja lugedes teise silmaga Encyclopédie Des Cas Mystérieux’i. Kuna ma prantsuse keelt ei oska, ei saanud ma loomulikult ühestki sõnast aru.

Kümnekonna tunni pärast veeres mu päevinäinud minihummer läbi kanjoni ja Hämu puhkekompleks avanes mu ees oma täiuslikus hiilguses. Sajad hooned, platsid, pargid, purskkaevud, taamal smaragdsinise veega maaliline mägijärv mahagonipuust paadisillaga, mille külge oli seotud luksuslikke sõudepaate ja SUP-i laudu. Järve keskel, taustaks lumised mäetipud, hulpimas romantiline neljakorruseline paatmaja.

Parkisin auto ja läksin olukorraga tutvuma. Keskplatsile oli kogunenud hulk inimesi. Üks pikk mees pidas kõnet, millest ma kuulsin vaid poolt viimasest lausest.

“... seega heiskame lipu.”

Lipp hakkas absoluutses vaikuses kerkima. Vaikisid nii inimesed, linnud, putukad kui ka siiamaani marmorist purskkaevus rõõmsalt lupsu löönud kalad. Kõigi silmapaarid jälgisid lipu kerkimist, kuni ühtäkki läbis rahvamassi sügav ohe.

Aastaid olen mõelnud, et just sel hetkel muutus midagi mu elus. Enam ei olnud miski endine.

Nimelt kiilus köis kinni täpselt siis, kui lipp oli jõudnud poolde vardasse. Pikk mees vandus varjatult ja püüdis tugevamalt sikutada, kuid mõned hammasrattad hakkasid suitsema, purunesid ja osa köiest langes alla. Samal hetkel kattis süsimust pilv päikese ja ootamatult tõusnud kõle tuul pani poolele teele jõudnud lipu tigedalt pladisema.

“Leinalipp!” ütles keegi madala baritoniga mu selja taga. “Meid ootavad ees tumedad tunnid.”

Piilusin silmanurgast ja nägin, et selgeltnägija rinnale oli kalligraafiliselt maalitud Priit Öövel.

“Mida te sellega mõtlete?” küsisin, aga mees seiras mind altkulmu ja vaid muigas pahaendeliselt.

Pikk mees, nüüd nägin ta nime - Veiko Belials -, püüdis reipalt naeratada ja pidas uue kõne, mis koosnes peamiselt manitsustest, et keegi oma aluspükse hommikusöögilauale ei unustaks.

Pärast liputseremooniat liikusin kaminasaali, kus üht seina kattis hiiglaslik mehe nägu kujutav maal. Olin kohmetu, kuna ruumis ei olnud peale minu ühtegi hingelist.

„See ongi Henn-Kaarel Hellat,“ öeldi järsku mu selja taga. „Tema mõtles välja sõna “ulme”.  Maali tegid Liis Roden ja Meelis Krošetskin kahe peale, kuna keegi ei suutnud kokku arvutada, kumb on rohkem ulmeraamatutele kaasi joonistanud.”

Pöördusin ja nägin pimedusest välja astuvat Veiko Belialsi. Surusime kätt.

“Lubage tutvustada, Eden Tanner, vanemuurija kohusetäitja,” laususin. Nägin kohe, et Belials on segaduses.

“Tanner on okei,” ütles Belials. “Aga mis kuradi asi see Eden seal ees on?”

Ohkasin, sest pidin hakkama pikalt seletama.

“Kunagi oli üks ulmekirjanik…” alustasin ebalevalt.

“Roger Zelazny!” lõikas Belials teravalt vahele.

“Jah, ta kirjutas…”

“Needuste allee!”

“Seal oli…”

“Hell Tanner!”

Ma ei suutnud uskuda, et mu nime päritolu nii kiiresti laheneb.

“Mu isa oli suur Hell Tanneri fänn, aga samas vaga kristlane, nii et ta ei saanud Hell pojale nimeks panna ja pani Eden,” vuristasin kiiresti.

Belials noogutas.

“Loogiline! Kuidas saan teid aidata?”

Koukisin taskust anonüümkirja ja ulatasin vestluspartnerile. Belials luges, kulm kipras.

“Ma usun, et teiega on halba nalja tehtud. Estconil ei ole kedagi kunagi mõrvatud ega mõrvata nüüd ka. Minu sõna selle peale.”

Täpselt seda ma vajasingi. Tegu oli valeväljakutsega. Vaatasin demonstratiivselt kella.

“Kui lubate, siis veedaksin öö teie hubases puhkekompleksis. Ma jõuaksin Palamusele tagasi muidu hommikul…”

Lai naeratus valgus üle Belialsi näo.

“Aga palun,” ütles ta lahkelt. “Meie Pühaste õllekast on teie päralt.”

Tegin kiiresti mõned õlled ja jalutasin ringi. Kõikjal istusid või lamasid ulmeprintsiipidest filosofeerivad lõõgastunud inimesed. Liitusin ühe sellise seltskonnaga. Alguses vaatasid nad mind veidi kahtlustavalt, kuid kui kuulsid, et mu nimi on ulmeraamatust, sulas jää nagu tank rauasulatusahjus.

Viis tundi hiljem kuulsin juhuslikult, kuidas mehed omavahel midagi sosinal arutasid. Kuna mul on kotkakõrvad, kuulsin nende vestlust tahtmatult pealt.

“Kas ütleme?” uuris üks meestest, Margus Makke, kui nimesilti uskuda.

“Ma ei tea, ta on ju ment,” sosistas teine, Taavi Kalju, vastu.

“Mina igatahes mente ei usalda,” ütles kolmas, kes traageldas samal ajal smokingit kokku ja kelle rinnale oli kirjutatud Rätsep.

Tegin, nagu ei kuuleks.

Igatahes oli siin midagi kahtlast, mida tasus uurida.

Liikusin kogu ülejäänud päeva ühe seltskonna juurest teise juurde ja kogusin kild-killu haaval infot.

Lõpuks, kui päike oli loojunud, oli mul pilt selge. Kõik hakkasid hambaid pesema, nagu läheksid magama, aga tegelikult oli see pettemanööver. Nad pidid keskööl uuesti kokku saama.

Kui tornikell lõi kaksteist, ilmusid justkui imeväel pargiteedele inimread, liikudes absoluutses vaikuses riituspaiga, sauna küljele jääva terrassi poole. Kuna oli pime, ei saanud keegi aru, et nendega oli ühinenud Väline ehk mina.

Riitus ise oli nii igav, et ma jäin kohe magama.

Ärkasin selle peale, et keegi karjus südantlõhestavalt. Kuna hääl tuli lähedalt, hüppasin püsti ja jooksin sündmuskohale.

Paadisilla alguses seisis sportlik noormees, jalas lühikesed liibuvad püksid ja seljas maika kirjaga “Jõud”. Lisaks oli tal nimesilt, kuhu oli kirjutatud Trash.

Noormees osutas väriseva sõrmega paadisillale, kus lebas ilma peata laip.

“Tulin just metsajooksult ja tahtsin kümme kilomeetrit otsa ujuda, aga ma ei saa vette,” hädaldas Trash ilma, et temalt midagi küsitud oleks.

Kaldanõlvale hakkasid kogunema läbisegi rääkivad, aga samas uniste nägudega inimesed. Minu uurijavaist ütles, et mõrvar on nende hulgas, seega proovisin kuulata.

“Tundub, et ta on käinud käkaskaela,” mainis Mann Loper.

“Matšeetega on pea maha võetud,” nentis Tamur Kusnets.

“Ei usu, pigem katanaga,” vaidles Rait Piir vastu.

“Nalja teete vä? Puhas kosmiline laserlõige,” teatas Arcanar.

“Minu arust löödi pea puruks ja keerati pool ringi tagasi,” lõugas Weinberg kõigist üle.

 

“Aeg unustab, aga tema ikka veel otsib,

mille kaotas kord ammu, kui veritses maas.

Peata surnukeha eksinud hing vaid rändab,

kuni rahu leiab või varju kaob taas,” deklameeris Tõnis Hallaste.

 

“On aeg,” sosistas Mairi Laurik salapäraselt. Kõik ümberringi jäid teda jõllitama. Ma usun, et mõistsin, mida Laurik silmas pidas.

“On aeg mõrvatu isik kindlaks teha,” ütlesin ja kõik hakkasid agaralt noogutama.

“Kas keegi tunneb peata isiku ära,” hõikasin üle rahvasumma. Kes pani prillid ette, kes otsis taskust teatribinokli, kes filmis moblaga.

“Äkki on Eero Tonka,” kostus ebalev hääl rahvahulgast. Kuulsin, kuidas kõikide pead vihinal kümblustünni poole pöördusid.

“Kes tahaks mõrvata Eero Tonkat?” küsis rahvamass kooris. See kõlas mitmehäälselt nagu laulupidu.

Nüüd märkasin, et kõik jõllitavad kümblustünni tagant paistvaid mullaseid varbaid. Varbad hakkasid liikuma ja peagi ilmus vaatevälja naeratav nägu.

“Kes mind hüüdis?” küsis Tonka lõbusalt ja ronis karastavaks hommikusupluseks kümblustunni.

Selge, esimene katse läks aia taha!

Samal hetkel kostus kummaline heli. Kõigepealt kauge plahvatuse kaja ning seejärel kolin ja sahin ühekorraga. Nägin, kuidas Belials tülpinult silmi pööritas.

“Mis see oli?” uurisin.

Belials ohkas ja osutas meetripikkuse fotoobjektiiviga noormehe poole. Mees, Veiko Kastanje rinnale kirjutatud, astus mõõdukal sammul lähemale.

“No seda ma arvasingi, et sinu korraldatud seenelihe. On ju nii, nimekaim?” nentis ja küsis Belials ühekorraga. Kastanje noogutas.

“See tähendab, et tee läbi Palamuse kaljumäestiku on alla varisenud seente poolt blokeeritud. Keegi ei saa siit enne homset lahkuda.”

“Kuidas ma teie arvates neid seeni pildistan?” küsis Kastanje retooriliselt.

Rahvas noogutas tunnustavalt ja kellelgi ei tundunud midagi selle vastu olevat, et homme lahkuda. Ei olnud minulgi.

“Nii!” hõikasin üle rahvasumma. “Mõrvar viibib nüüd puhkekompleksis lõksus ega saa põgeneda. Ma paljastan ta!”

Kastanje hakkas nihelema. Vaatasin talle küsivalt otsa.

“Seda et,” pomises Kastanje, “Raul Sulbi palus, et ma plahvatuse nii kaua edasi lükkaksin, kuni ta läbi kanjoni jalga laseb…”

Rahvamass lõi sumisema. Enamuse sosinat võis ühte lausesse kokku panna.

“... see Sulbi on kogu aeg kahtlane tundunud…”

Mina aga pidin uurimisega edasi liikuma. Kuna mõrvatu isikut ei õnnestunud kindlaks teha, oli aeg motiivi juurde asuda.

“Kas keegi oskaks mõrvamotiivi välja pakkuda?” hüüdsin üle inimmere.

Rahvas arvas üksmeelselt, et ainus põhjus võib olla Stalker. Mulle tehti kiire infotund. Eesti mainekaima kirjandusauhinna võitmine on ulmekirjanike jaoks elu ja surma küsimus.

Mul ei jäänud muud üle, kui kahtlusalustega vestlema suunduda. Veiko Belials pakkus ennast lahkelt saatjaks.

Esimese maja ümber valitses vaikus.

“Töötab. Või töötavad,” ütles Belials salapäraselt ja sisenes häärberisse. Hiiglaslikul verandal istus datlipalmi all kirjutuslaua taga kahe peaga mees ja kirjutas korraga kolme käega.

“Saage tuttavaks, siiami kaksikud Joel ja Jaagup,” tutvustas Belials. Mind hakkas kohe kahtluseuss närima. Kas võis olla, et kaks kirjanikku on suure kampsuni sisse pugenud ja üks tagab alibi, samal ajal kui teine mõrva sooritab?

“Kuidas te tõestate, et nad on siiami kaksikud?” tundsin huvi.

Belials osutas Stalkeri diplomile seinal. Tõepoolest, diplomeid oli üks, aga mõlema kaksiku nimi peal. Sellega oli tõestatud, et tegemist on tõesti siiami kaksikutega.

“Kus te viibisite eile öösel peale Stalkeri riitust?”

“Kirjutasime uut juttu,” ütles üks peadest. “Mõtlesime, et teeme sellise loo, kus üks mees tahab propelleriga õhupalliga ümber maakera reisida. Kaheksakümne päevaga! Kujutate ette?”

Sellist juttu ma ette kujutada ei suutnud, küll aga oli kaksikutel ilmselgelt alibi olemas.

Läksime Belialsiga järgmise maja juurde. Seal päevitas lamamistoolis habemik, kolossaalne ketas karvasel rinnal jämeda keti otsas kõlkumas.

“Manfred Kalmsten,” tutvustas Belials. Küsisin, mis ketas tal kaelas on.

“See on Stalkeri pronksmedal, pidime selle eile sepistama. Ähvardas, et muidu ta ei lähegi enam kunagi magama ja me kõik upume ornitoloogiliste ajalooromaanide alla ära.”

“Medal on medal,” käratas Kalmsten, pani silmad kinni ja päevitas edasi.

Hiljem Kalmsten siiski silmi avamata mokaotsast mainis, et ta magas peale Stalkerite galat ja seega oli ka temal alibi olemas.

Kui me järgmisele majale lähenesime, kostsid nuuksed juba kaugele. Voodilt ajas ennast värisedes üles punaste silmadega noormees.

“Meelis Kraft,” nentis Belials ohates.

“Miks te nutate?” küsisin lootusrikkalt. “Kas te tundsite mõrvatut?”

Kraft rehmas käega ja langes tagasi voodile.

“Ärge temast välja tehke, ta nutab sellepärast, et jäi Stalkeri hääletusel teiseks,” jagas Belials lahkelt siseinfot.

Minu nägu oli üks suur küsimärk.

Belials hakkas kätega vehkima.

“Ei, ei, asi ei ole üldse teises kohas. Oleks ta Miikael Jekimovile või Maniakkide Tänavale kaotanud, ei oleks katki midagi. Asi on selles, et ta kaotas…”

“... naisele,” nuuksus Kraft padja seest vahele. “Kujutate ette, Lüüli Palmile, neiupõlvenimega Suuk.”

“Selline äpard ei ole küll võimeline kedagi mõrvama,” nentisin andetut kirjanikku silmitsedes. Kraft, kes oli vahepeal ennast pooleldi istukile ajanud, langes uuesti näoli patja ja hakkas seda rusikatega jõuetult peksma.

“... kõik on läbi…, saite, mis tahtsite…, eales ei kirjuta ma enam nii tänamatule fändomile…” olid viimased sõnad, mida enne lahkumist kuulsime.

Jalutasime ringiga järve äärde tagasi. Kõik uurimissuunad viisid järjest tupikusse. Igaühel oli vettpidav alibi: kes magas, kes kirjutas ja kes mineeris seeni. Motiivi ei olnud ja mõrvatu isik oli jätkuvalt tuvastamata.

Seisin kaldal, suitsetasin piipu ja püüdsin mõtteid koguda. Rahvamass ei olnud kaldavallilt lahkunud, koguneti erinevatesse seltskondadesse ja peeti piknike.

“Meil on peata laiba läheduses isu parem,” selgitas seelikuga habemik, Ove Hillep, ja lõi Andreas Ojaga mäekristallist pokaale kokku.

Minul oli aga tõsine mure. Kas tõesti jääb esimest korda mu karjääri jooksul mõrv lahendamata?

Silmitsesin mõtlikult luksuslikku paatmaja kaugel järvel. Vaid sekundi murdosa jooksul peegeldus mustavalt aknaavalt tagasi päikesekiir.

See sai tähendada vaid üht. Keegi oli paatmajas ja jälgis pikksilmaga kaldal toimuvat.

Mul ei olnud aega midagi selgitada, jooksin paadisillale, holpsasin üle peata laiba, tulistasin hüppelt lähima SUP-i laua ankruketi pooleks ja juba aerutasingi paatmaja poole.

Lähenesin lainetel loksuvale kolossile ettevaatlikult, kuna esmapilgul tundus see mahajäetud olevat. Värv koorus ruutmeetriste latakatena külgedelt ja aknaluugid paukusid tuules. Hüppasin ahtritekile ja oleks peaaegu läbi põrandaplankude vajunud. Samal silmapilgul nägin, kuidas kaks valget silma mind mustavast ukseavast jõllitasid. Haarasin mauseri tugevamalt kätte ja liikusin ukse poole, üritades välja paista, nagu sihiksin kedagi. Peagi kobasin niiskel seinal, leidsin lüliti ja vajutasin. Kroonlühtri klaasküünlad lõid särama, kallates ruumi üle pimestava valgusega.

Toa teises servas seisid kaks meest. Nende jalge ees lebasid akvalangid, lestad, harpuunpüssid, sukeldumismaskid, kalipsod ja roosa ujumisrõngas. Teise hunnikusse oli kokku kuhjatud binokleid, kiikreid, mikroskoope ja teleskoope.

Seinal kõikus edasi-tagasi kõver piraadimõõk.

“Kes teie veel olete?” küsisin relvatoruga meestest ühele osutades.

“Meie oleme ausad allveekalurid,” vastas ta, puhus sukeldumismaskile ja hakkas seda kaltsuga nühkima.

Mu pilk libises kahele harpuunpüssile, mis olid ikka veel tehasepakendis. Sel hetkel mõistsin, et mõrvarid on käes.

“Nimed, kuidas on teie nimed?” küsisin autoriteetse politseinikutooniga.

“Lubage tutvustada, Jüri Kallas,” ütles üks meestest ja osutas teisele, kes piidles mind altkulmu. “Tema on Indrek Hargla. Milles meid süüdistatakse?”

“Seda kuulete prokuröri käest. Olete arreteeritud ja mingeid õigusi teil ei ole.”

Mehed noogutasid mõistvalt.

Aerutasin kalda poole tagasi, kahtlustatavad SUP-i laua vööris malet mängimas. Kui maabusime, käis rahva seast kahin läbi. Ilmselgelt olid kõik rahul, et mõrvarid on lõpuks ometi käes.

Kui ma arreteerituid vaikides nõlvast üles eskortisin, nägin silmanurgast, kuidas Triin Liin tõusis, käe ette sirutas ja veripunaseks värvitud sõrmeküünega paadisillale osutas. Keerasin ennast välkkiirelt ringi ja nägin vaatepilti, mis asetas kogu loo hoopis uude valgusesse.

Peata laip värises kontrollimatult. Järgmisel hetkel tõmbus torso vibusse, lõi selja tugeva kolksatusega vastu silda ja lendas suure kaarega järve. Ta jäi veel hetkeks veepinnale hulpima, justkui kontrollides, kas kõik kehaosad on alles ja sukeldus järellainet seljataha jättes ulgujärvele.

Hõõrusin rusikatega silmi. Nüüd ei olnud isegi laipa enam. Ei olnud ka motiivi ega kahtlusaluseid. Järele jäi vaid ulm, painajalik unenägu peata laibast. Vabastasin viivitamatult Jüri Kallase ja Indrek Hargla.

Kaldal istunud inimesed tõusid vaikides ja läksid jahionni kuulama Siim Veskimehe loengutsüklit “Ulme või olme? Thomas Mayne Reidi seiklusromaani “Peata ratsanik” näite varal”.

Nüüd, kakskümmend seitse aastat hiljem, ei tea ma ikka veel, kas käitusin õigesti, kui mõrvast Politseikomissariaati ei teatanud. Ega teatanud järves ringi ujuvast peata inimkehast Anomaalsete Keskkonnanähtuste Registreerimise ja Analüüsi Komisjonile. Aga kummale oleks ma pidanud teatama?

Kas teie teate?

Ja kuidas sai Veiko Belials algusest peale teada, et mingisugust mõrva ei toimugi?