Senised Tombergi-käsitlused:

1)    Sissejuhatus:

https://www.ulmeajakiri.ee/?valispilk-tombergi-monograafia-sissejuhatus

2) I peatükk - “Realismi ja teadusulme tänapäevane ühtelangemine” (1/2)

 https://www.ulmeajakiri.ee/?valispilk-kuidas-taita-soovi_i-peatukk-½

3) I peatükk - “Realismi ja teadusulme tänapäevane ühtelangemine” (2/2)

https://www.ulmeajakiri.ee/?valispilk---realismi-ja-teadusulme-tanapaevane-uhtelangemine-2/2

Hurraa, käes on aeg jõuda Jaak Tombergi “Kuidas täita soovi” teise peatüki juurde! Jätkan nõnda, et võtan iga lehekülje (minu meelest) olulisima või huvitavaima lause, konstrueerin küsimuse, millele see võiks vastata ja lisan mingeid kommentaare või omapoolseid mõtteid. Seega küss, tsitaat ja komm. “Komm”, sest minu sõnad on siin kõige magusamad [lause, mille ma toimetamisel eemaldan]. Estconil keegi ütles, et loeb neid mõlgutusi küll, aga et ootab, millal tuleksin tagasi harjumuspärasemate Välispilgu-asjade juurde.

Ja tundsin, et võiks ehk kunagi tõesti veidi loobuda sellest hirmust Tombergi teksti ees või aukartusest tema mõttetiheduse ees ja võttagi lihtsalt artikleid kokku suupärasemateks ampsudeks. Oleks tõtt-öelda lugejasõbralikum. Kuigi see pole kahjuks minu esmane ja ainus eesmärk - ja võib ka olla, et kui asi järgmiste peatükkide lugemiseks ja muljetamiseks läheb, jätkan ikka vanamoodi ja see siin kuulub “niisama hädaldamise” rubriiki. Sest praegustki kirjutan jätkuvalt lehekülghaaval tsiteerides - mul juba õiged laused välja valitud. Võib-olla muudan käiku järgmisest numbrist.

Käesoleva peatüki teema - kuidas kujutatakse teadusulmes Võõrast ja milline suutlikkus on ulmel üleüldse kujutada midagi totaalselt erinevat. Mingis mõttes ongi esimesed kaks peatükki üksteise totaalsed vastandid - teadusulme mitteulmelisust (või realismi ulmelisust?) vaadeldakse esimeses ning teadusulme kõige ulmelisemat otsa teises. Teine peatükk on ka raamatu kõige pikem, seega ei pääse siingi kaheks osaks jagamisest. Muidu ei jaksa kumbki mu lugeja lugeda ega mina kirjutada. Õnneks leidub siin üsna loogiline murdejoon - esiteks teoreetilisem pool ehk tundmatuse kujutamise võimalikkus ja võimatus üleüldse esimeseks pooleks, seejärel lähivaatlen, kuidas asetab ta seda kõike konkreetsete teoste konteksti (“2001: Kosmoseodüsseia” ning “Solaris”).

 

Alustagem:

Lk 77:

Küss: Kas inimene suudab üleüldse leppida võõra või mõistetamatu olemasoluga?

Tsitaat: “Ajusid hällitab ravimatu maania kõik võõras kodustada, ära klassifitseerida.” (Breton)

Komm: Pole midagi lisada, tore tsitaadivalik.

 

Vahepealkiri: Enne kõike

Lk 78:

Küss: mis teeb kontseptuaalselt värske ulme viljelemise tänapäeval keeruliseks?

Tsitaat: “Aga kuidas võõritada millestki, mis selle asemel, et olla kodune, iseenesest juba võõritab ega võimalda enesele täit tunnetuslikku ligipääsu?”

Komm: Olin kahevahel, olin endale märkinud, et pigem tuleks valida järgmine lause, mis pooltsiteerides nõnda, et millist kriitilist kasu pakuvad mistahes paralleelsed, alternatiivsed või tulevikulised projektsioonid, kui hiliskapitalistlik tegelikkus ise pakub välja meeletu koguse alternatiivseid, paralleelseid või pseudotulevikulisi ruume.

Kuidas saab teadusulme toimida alternatiivi pakkujana, kui kõike juba on?

 

Lk 79:

Küss: Mis on ulmelise kujutlusvõime suurim väärtus?

Tsitaat: “Niihästi üksikasjaliku utoopilise programmi imaginaarne mahamärkimine kui ka vähegi struktuursema reformi ulatuse ja võimalikult paljude tagajärgedega arvestamine eeldavad sestap radikaalsele erinevusele suunatud kujutlusvõime ärgitamist ja harimist.”

Komm: Eks see ole veidi utoopiakeskne, aga iva on selles, et kui tahta julgeda maailma muuta, tuleb olla valmis mõtlema mitte üksikreformide, vaid manifestide tasandil - aga selleks, et seda lihast treenida, võiks olla hea mõte kokku puutuda ulmekirjandusega, mis (ideaalis) näitab midagi kardinaalselt erinevat.

Siin saab otsapidi juba tõstatada küsimust, et mingitel puhkudel võib ulme olla tükk maad tuttavlikum ja tavapärasem kui detailidesse laskuv reisijutt. Selline, mis tõesti püüab võõraga tutvuda ja seda mõista. Kui läbini inimlik on Spock vulcanina - aga tooge mind ühte pesueht aafrika külla ja näidake nende maagilist mõtlemist, siis saate alles ulmet.

Lk 80:

Küss: Aga teadusulme on ju iseenesest uskumatute ja pööraste asjade kirjandus, kas pole?

Tsitaat: “Uurin, kuivõrd on teadusulme oma rikkaliku ja mitmekesise noovumite ampluaaga - oma robotite, androidide, küborgite, tehisintellektide, tulnukate, fiktsionaalsete sugude ja rasside, lendavate autode, ajamasinate, kaugete galaktikate, tähtede, planeetide, teistsuguste ökoloogiliste süsteemide, praegusest erinevate loodusseaduste, sisekosmoste ja teistsuguste psühholoogiatega ning tulevikuaegadega - eales suutnud kujutada midagi, mis poleks õigupoolest otsejoones taandatav inimelu ja inimolu empiirilistele horisontidele, inimmeele tajusuutlikkusele ja inimkeele väljendussuutlikkusele või parasjagu hegemoonilisele ideoloogilisele maatriksile.”

Komm: Teoorias võiks selline lause ajada ulmikud tagajalgadele - kas ei näi Tomberg küsivat: “Kas ulme on eales suutnud meid üllatada?” Ometigi hakkab edasi lugedes tunduma, et tema iva pigem selles, kas ulmekirjandus on loonud (või on võimeline looma) midagi, mida poleks absoluutselt mingilgi moel võimalik kujutleda ega hoomata. Mis mingist hetkest läheb minu maitsele liiga lennukalt teoreetiliseks, sest on mumst taandatav enesele vastukäivale väitele, et seni pole kirjeldatud ühtki asja, mille kirjeldamine oleks totaalne võimatus.

Lk 81:

Küss: Millistel tasanditel toimub üldse võõrutamine ulmeteoses?

Tsitaat: “Kognitsiooni kui taju vaikestruktuuri ja võõrituse kui selle struktuuri nihestamise koostoime, mida (teadusulmeline) noovum kehastab, osutub minu arvates tähenduslikuks vähemalt kolmel eri tasandil: epistemoloogilisel, žanrilisel ja kriitilisel.”

Komm: See on nüüd mitme lehekülje vältel avatav lause. Kognitsioon on nn mõtte tavaolek, võõritus on selle tavaoleku raputamine. See raputus on oluline epistemoloogilisel (s.o “kuidas on võimalik midagi teada”-tasand - ma pole sõna “epistemoloogiline” kunagi kasutanud, seega kuidas ta nn reaalselt toimib, ma ei tunneta, üksnes tean või aiman definitsiooni järgi. Aga epistemoloogiline võimatus oleks näiteks siis, kui mingi asi on olemas, aga seda pole võimalik teada, tunda, mõista - ja võõritus ongi pmst selge asja ja võimatuse vahepealne.) Oluline ka žanrilisel tasandil - et võõritus on omane ulmežanrile kui sellisele. Ning kriitilisel tasandil - et võõritus ongi see, mis muudab ulmeteksti oluliseks viisiks vaadelda meie tänapäevast elu, sest näitab kõverpeeglit.

Lk 82:

Küss: Kas võõritus on omane ainult ulmele?

Tsitaat: “Kuid Freedman rõhutab, et ka realistliku fuktsioonimaailma lahknevust oma “osutusest”, temas toimivat teistsugusust ja selle kaudu ka vähemalt minimaalset võõritust ei tohiks pidada realismi läbikukkumiseks, vaid “märgiks teadusulmele omistatavast võõritavast kalduvusest, mis tagab (isegi kui salaja) suurele realistlikule kirjandusele osakese tema mõjujõust.””

Komm: Veel üks tasand, milles ulmel ja realismil on kokkupuutepunkt - mõlemad võõritavad. Natuke kahju, et ulme pole enam eksklusiivselt võõrituse žanr, aga las siis olla ainus võõrituskeskne žanr.

(Kuigi tahaks öelda, et ulme on lai žanr ja ainult teatavat tüüpi ulme tegeleb võõritusega. Ent ehk just kõige ulmem ulme.)

 

Lk 83:

Küss: Kas saab üleüldse olla fiktsiooni ilma võõritusta?

Tsitaat: “Nii võib Freedmani sedastuse igasuguses kirjanduses ja fiktsioonis sisalduvast kognitsioonist ja võõritusest, mille dünaamika moodustab teadusulmelise žanrikalduvuse, viia lõpuks igasuguse representatsiooni tajumise tasandile: kui mõni representatsioon esitaks tegelikkust tõepoolest täpselt, omakohaselt, üksüheselt, siis ei tajuks me seda kui representatsiooni, kuivõrd tajuaparaat ei eristaks seda mingilgi moel tegelikkusest enesest.”

Komm: Veidi on küllastatud lause, aga lihtsamaks tõlkida püüdes: Seega võib Freedmani väidet, et võõritust leidub ka realismis, laiendada igasugusele loomingule - kui teos näitaks tegelikkust täiesti objektiivselt, siis ei näeks me seda teosena, sest see tunduks meile tegelikkusena. Täiuslikult objektiivne dokumentaalne materjal. Lause, mis hakkab toimima mingil teoreetilisel tasandil, sest praktilistel tasanditel saame ju osutada sellele, et dokumentaalsesse materjali imbub kah looja subjektiivsust. Autori valikupõhimõtted määravad teose mitte-päris-samasuse tegelikkusega. Siit tulevad minu jaoks seega vastu puhtteoreetilise piirid - või siis põrkun omaenda võimetusega sellest päris õigesti aru saada või õiget vinklit tervikuna tajuda.

Lk 84:

Küss: Kas teadusulmeline noovum (igasugune nähtus ulmeteoses, mis eristab teda meie maailmast - nt Wellsi “Ajamasinas” see masin või küberpungis kõik see, mis ületab meie maailmas võimaliku piirid) kehastab midagi päriselt uut - kas ulmes kujutatavad noovumid märgivad kujutlusvõimelist hüpet tundmatusse?

Tsitaat: “Sellest asjaolust [eelmisest lausest: mistahes noovum ei saa a priori olla täiesti tuttav ega ka täiesti võõras] järedub, et igasugune teadusulmeline võõritusefekt saab põhineda üksnes osaval ümberkäimisel tuttavlikuga - lugematutel leidlikel viisidel, kuidas midagi tajuaparaadile tuttavlikku teisendatakse ja nihestatakse, kuidas selle erinevate omaduste proportsioone võimendatakse, pisendatakse, seninägematul viisil kombineeritakse või uuel moel ümber mängitakse jne.”

Komm: Ei ole midagi uut päikese all. Ei midagi läbini uut. Mis ei tarvitseks morjendada, sest lõpuks ei tea meie seostevõrgustikke täielikult ju keegi.

Iseküsimus, millesse ta ei lasku, on see, millises suhtes peaks olema ilukirjanduslikud laenamisallikad ning omaelulised. Ega seal vast olegi ideaalmäärasid. Oskamatutes kätes muutuvad sügavad isiklikud läbielamised haledaks melodraamaks, hea autor remiksib tüütuks muutunud loodki suurepärasuseks. (Alan Moore’i edu valem - võtta läbikukkunud koomiksid ja muuta need legendaarselt heaks.)

 

Lk 85:

Küss: Kas tõesti pole loodud päris nullist, spekulatiivse kujutlusvõimehüppe varal mingeid päris enneolematuid entiteete või noovumeid?
Tsitaat: “Teadusulmelised kimäärid võivad koosneda väga keerukatest osistest, ent nad jäävad sellegipoolest kimäärideks, mille koostisosad on kui tahes kompleksse eritlustöö tulemusena taandatavad kirjutamisaja reaalsustaju empiirilistele horisontidele.”

Komm: Kordan ennast.

 

Lk 86:

Küss: Kas teadusulmeline võõras ei saagi siis läbini tulnuklikult ulmeline olla?

Tsitaat: “Teadusulmelise võõra võõrusaste sõltub teadaoleva ümberkombineerimise, teisendamise ja pikendamise kvantitatiivsest keerukusest.”

Komm: Ehk siis - vastandatuna kvalitatiivsele keerukusele. Ei tule otseselt uut, vaid mängitakse ümber olemasolevat, aga sedavõrd põhjalikult, et jääb päris uue väljamõtlemise illusioon. Joonealuses lisab ta ent nüansi, et noovumeid ei looda üksnes olemasolevast maailmast, vaid ka seniste noovumite põhjal, varasemast ulmekirjandusest lähtudes. Keerukusaste suureneb ja suureneb, aga just ümberkombineerimise teel, tasapisi reformides neid ideid, selmet lisada midagi revolutsiooniliselt uut.

Sellisena võib mumst kirjeldada igasugust loomingulisust - ent kuni keegi ei näe neid allikaid, siis on mõju ju siiski rabavalt uudne. Ta osutab täpselt tõsiasjale, mis paneb kirjanikke tundma endid petistena, kes ei tegele millegi huvitavaga, aga kuna neil õnnestub seda varjata, siis tegelevad ju siiski.

 

Lk 87:

Küss: Mis on üldse ulme ja fantasy vahe? Aga vasta moel, kuidas mina ei suudaks.

Tsitaat: “Selle teooria kohaselt eristab teadusulme kognitiivset võõritust fantaasiakirjanduse “mittekognitiivsest” võõritusest asjaolu, et esimene “võtab oma teadust tõsiselt”, kuivõrd jääb lugejamaailma teaduslikkusega kavatsuslikku suhtesse.”

Komm: Ega polegi vist midagi lisada, mida ma küsides juba ei öelnud.

Siin märkisin üles mõtte, et terve lehekülg tegeleb tal sellega, et ulme noovumid on teaduslikud, fantasy omad mitteteaduslikud, iga lause võiks sundida haarama sõnaraamatu järele, aga natuke paneb pead sügama, et milleks nii sügavale laskuda üsna ilmselge tõestamises? Meenutab matemaatikageeniuste pikki ja põhjalikke traktaate, mis tõestavad, et 2+2=4. Ent nüüd siia kirjutades tunnen, et see ei ole Tombergil tegelikult harjumuspärane, see ilmselge liigpikalt ja liigkeeruliselt lahtikirjutamine - siin leheküljel on ehk pigem tegemist vääratamisega teatavasse mõtte tõestamise pedantsusesse, mida keegi ilmselt ei nõuaks, selle asemel et olla kogu raamatule üldistatav viga. Selles leheküljes ta liialdab, mujal on sellega pigem üsna hästi. Aga noh, YMMV. (TVTropes’ist saadud lühend, Your Mileage May Vary ehk igaühel on see piir eri paigas.)

 

2.2 TEADUSULMELINE NOOVUM TUTTAVA JA TUNDMATU VAHEALAS

Lk 88:

Küss: Kas ulme põhiväärtus ongi selle viide meie maailmale ja katse me maailma võõristada?

Tsitaat: “Lisaks viimasele pakub see [Matrixi robotite mäss] allegooriana värskendavat mõtteainest selle kohta, et midagi tehisintellekti sarnast isetoimivat, sõltumatut ja ülemäärast võib juba töös olla ka igapäevases olevikus - olgu selleks siis üha süvenev mõistetus bürokraatiasse, üha tõhusamate algoritmide määrav roll ühiskondliku ja poliitilise elu kujundamisel või nüüdiskapitalismi spekulatiivse loogika hõlmamatus laiemalt.”

Komm: Tegelt tõlgendusena huvitav lisandus - et iseseisvuv tehisintellekt võib sümboliseerima hakata ka inimeste käest totaalselt lipsanud tänapäevase maailmasüsteemi. Esmalugemisel mõtlesin, et ta nimetab seda üheks keskseks mõjuteguriks või alateadlikuks mõjutajaks, aga ei, selgelt öeldud “lisaks viimasele” (ehk et see tõlgendus on üks lisaasi, mitte ainuline tegur).

Sest võib ju öelda, et toredalt lennukas mõte, mis ei haaku meie reaalse lugemiselamusega või sellega, kuidas me tajume tehisintellekti kujutamist - ainult et millegi poolest on ju tehisintellekt intrigeerivam kui lihtsalt zombid või zergid.

 

Lk 89:

Küss: Kas võõritus saab olla liiga suur? Mida tähendab see, kui noovum on liiga võõras?

Tsitaat: “Läbinisti võõrana poleks peegeldus aga kriitiline, sest kaoks peegelduse seos millegi äratuntavaga ning kriitika konkreetne objekt poleks enam tuvastatav.”

Komm: Ent järgmine lause on veidi huvitavam, milles ta ütleb, et kognitsiooni ja võõrituse vaheala tuleks käsitleda astmelise skaalana, millel noovum võib osutuda ka liiga tuttavlikuks või liiga võõraks.

 

Lk 90:

Küss: Mis on võõrast käsitleva teadusulme suurim raskus?

Tsitaat: “Kui ehitada tekst võõraks jääva võõra ümber, inimmeele ja -keele suhtes lõppkokkuvõttes ebakommunikatiivse elemendi ümber, siis osutub väga keeruliseks jutustada huvitavat ja dünaamilist lugu - aga viimast on ulmekirjanduse juures alati iseäranis tähtsaks peetud ja hästi teha osatud.”

Komm: Pole midagi lisada.

 

Lk 91:
Küss: Taaskord: mis juhtub, kui noovum on liiga võõras?

Tsitaat: “Kujundlikult öeldes - kui tulnukaga ei saa ülepeakaela rääkida ja suhelda, siis ei paista see kognitiivselt võõritava noovumina ütlevat midagi vähegi üheselt mõistetavat ka selle kohta, mida lugeja oma elu segamatus pidevuses märkamatu enesestmõistetavusena võtab.”

Komm: Natuke kordan ennast neis valikutes. Ehk oleks võimalik valida teisiti, aga sellised on mu valikud - las jääb selge ilme, et Tomberg jõuliselt kinnitab oma teesi. Ega leheküljed ei kordu, ma valin tuumlause, aga sellega ta võtab kokku lehekülje vältel arutletu ja arutlused on ikka erinevad.

 

Lk 92:

Küss: Kui palju võib ent utoopia tõeliselt erineda, üllatada, võõritada?

Tsitaat: Teisisõnu, kui tahta kujutletavat paremat või “ideaalset” inimühiskondlikku korraldust üksikasjalikult välja joonistada, ei saa see olemasolevast lahkneda määral, mil inimene või inimühiskond selles end enam ära ei tunne. Ning vastassuunaliselt, aga sama loogika alusel ei saa kujutletav ühiskonnakorraldus liialt sarnaneda olemasolevaga, sest sellisel juhul tähendaks selle kujutamistöö lihtsalt praeguse ühiskondliku kokkuseade kirjeldamist ja sellega tema ideoloogiliste allhoovuste pelka pikendamist (ja põlistamist).”

Komm: Tegelt kaks tsitaati, aga selgesti sõnastatud asi. Utoopia ei saa liialt erineda meile mõistetavast ega liialt sarnaneda sellega, ja põhjused.

 

Lk 93:

Küss: Milline on utoopial võõritav element ehk noovum?

Tsitaat: “Nii saab (kirjanduslikku) utoopiat määratleda teadusulmelistes terminites: utoopia on noovum, mis kirjeldab oma kognitiivset lahknevust tegelikkusest ühiskonna koguterviku tasandil - selle võimalikult paljusid üksikasju lahti seletades ja süsteemselt üle valgustades.”

Komm: Nii et utoopia noovum on selles kujutatav utoopia. Eelmise kuu tekstis tõstatasin küsimuse, et kas noovum võib ka olla mitte üksnes teaduslik-tehniline, vaid ka hoopis sotsiaalne või ajalooline. Toimiv ja piisavalt võõritav utoopia võiks seda kujutada (kui see just ei eelda mingis etapis mingit meie mõistes võimatut asja, näiteks “kõiki energiavajadusi rahuldab täielikult see ammendamatu kristall”).

 

Lk 94:

Küss: Kas ulmel on utoopilist (s.t maailma olemust paljastavat, seda muuta püüdvat) funktsiooni?

Tsitaat: “Teadusulme kannab sama otstarvet enamasti märksa osalisemal, kaudsemal ja varjatumal viisil, kuid laadilt sarnase lahknevuse empiirilisest tegelikkusest viib alati sisse ka mõni üksik, piiratuma ulatusega teadusulmeline noovum.”

Komm:  Alapeatükki kokkuvõttev lehekülg, võiks valida enam-vähem ükskõik millise lause.

 

Vahepealkiri: REALISTLIK USUTAVUSSUHE VÕIMALIKU MAAILMAGA

Lk 95:

Küss: Mille poolest saab ulmekirjandust nimetada realistlikuks?

Tsitaat: Üks peamisi põhjusi peitub selles, et ehkki realistlik kirjandus ja teadusulme osutavad erinevatele maailmadele, taotlevad mõlemad esitatud maailma usutavust.”

Komm: Selle lehekülje kestel osutab Tomberg sellele, et Peter Stockwelli “The Poetics of Science Fiction” olevat “tänini kõige põhjalikuma teadusulme pooetika käsitlus”. Peaks järgmise asjana ette võtma.

 

Lk 96:

Küss: Mis teeb teadusulmelise teksti “usutavaks”?

Tsitaat: Usutavuse kriteeriumiks on tekstis esitatud suhtumine võõristuslikesse asjaoludesse, “teksti enese hoiak selles sooritatud võõristuste laadi suhtes.”

Komm: Poolepealt tsiteeris ta Freedmani raamatut “Critical Theory and Science Fiction”. Lisaks on juttu sellest, et kui leidub esimene uks, mis avaneb laienedes (nõnda nagu silmaiiris), siis loeb lugeja sinna taha kohe maailma, milles sellised uksed on tehnoloogiliselt võimalikud. Õigupoolest on selliseid uksi tänapäevalgi võimalik teha, seega läheneb see konkreetne näide pigem ulmelisust markeerivasse kategooriasse (uksed laienevad, selmet avaneda, sest sellest on saanud teadusulmeline klišee; see mõjub ulmeliselt). Vaata ka: dirižaabli nägemine tähendab alternatiivreaalsust.

Kirjutasin oma lehele veel tähelepaneku või selgituse, et ulmes on tähtis usutavus, maailma kui tahes hüpoteetilinegi võimalikkus (sealjuures ei rõhuta Tomberg, et teadusulme kaldub evima teaduslikku maailmapilti, s.o mittereligioosset ja mittespirituaalset - skeptiline ja täisteaduslik maailmapilt on mainimist mittevääriv enesestmõistetavus. Ulme on pigem Scullyde ja mitte Mulderite žanr.)

 

Lk 97:

Küss: Miks on ulmes kirjeldamine võrratult keerulisem realismi maailmakirjeldustest?

Tsitaat: “Ent kuivõrd usutavussuhte fookuses pole mitte tekstiväline lugejamaailm, vaid sellest lahknev võimalik maailm, kulub prototüüpsel ulmetekstil oma maailma kirjeldustööks märgatavalt rohkem ressursse: tekstivälist tegelikkust, mille olemasolu võib realistlik tekst eeldada, peab teadusulmetekst iseeneses pidevalt kehtestama.”

Komm: Tegelikult ei tundunud minu küsimus eriti veenvana. Kas realismis on kirjeldamine siis lihtne? Vastavus igapäevategelikkusega ei muuda ju realistlikku kirjeldamist hõlpsaks - alati jääb küsimus, mis on lugejale üleüldse oluline või mainimisväärne. Mingis mõttes on ulmemaailmas seda valikut lihtsamgi teha - kõik on pealtnäha mainimisväärne, sest kõik on uus. Teistpidi võttes - kui kõik on uus, siis võib kirjeldus muutuda tüütuks. Kirjanik peab tahes-tahtmata eraldama terad sõkaldest.

 

Lk 98:

Küss: Kas ulmet saab siis pidada realistlikuks?

Tsitaat: “Sestap ütleb Peter Stockwell tabavalt, et teadusulme “esitab äärmuslikku fiktsionaalsust nii rangelt realistlikus võtmes, kui suudab”, püüab järjekindlalt saavutada “täideviidud realismi ilmset konkreetsust” ning “dramatiseerida ja asjastada midagi abstraktset ja peaaegu sõnulseletamatut”.

Komm: Kui ma veelkord kuskil näen osutust, et ulme, see tähendab pöörasust ja veidrust ja jaburust ja mõistusele kättesaamatut, siis siin on hea kokkuvõtlik tsitaat sellest, et ei, ulme stiilikavatsused lähenevad pigem realismile. Vähemalt teatavat sorti ulme. (Läbiv teema võiks olla: sõltub, millist või kelle loodud ulmet me kujutleme. Millest me räägime, kui me räägime ulmest.)

 

2.4 MAAILMAKEHTESTAMISE MÕJU TEADUSULMELISELE KUJUNDIKASUTUSELE

Lk 99:

Küss: Kas ulme on stiili poolest lihtsam või vähem eksperimentaalne?

Tsitaat: (Stockwelli tsitaat, kopeerin tervikuna) “Valdav enamik teadusulmekirjutust ei sisalda süntaktilisi kõrvalekaldeid ega semantilisi väljakutseid. See ei esita peadpööritavaid poeetilisi metafoore [---] ega tee trikke grafoloogia, tüpograafia, morfoloogia või narratiivse struktuuriga. [---] Ehkki ühtegi stiili ei saa pidada “neutraalseks”, paistab enamik tudengeid teadusulmestiili kogumassi pidavat sedavõrd lihtsaks ja märkimist mitte väärivaks, et nad ei pane seda enamasti tähelegi.”

Komm: Siinkohal saaks nentida, et valdav enamik KÕIGEST KIRJUTATUST ei sisalda süntaktilisi kõrvalekaldeid jnejne. Ulme puhul on näiteks trikid morfoloogia või narratiivse struktuuriga kohe teistsuguse tähendusega (Banksi “Feersum Endjinn” näiteks… Kuigi see pole ehk mäng morfoloogiaga, vaid ortograafiaga. Ent ulmelisus mõjutab siin küll ja küll.)

 

Lk 100:

Küss: Millise teksti valiksid sina, et uurida teadusulme stiili?

Tsitaat: “Minu poolt valitud tekstiks on Charles Strossi romaan “Accelerando” (2005) - ühelt poolt seepärast, et olen juba osutanud sisulisele keerukusastmele, milleni see tekst lõpuks välja jõuab (vt p 2.1) ning teiselt poolt seepärast, et minu intuitsiooni kohaselt on tegu märksa “prototüüpsema” teadusulmega kui need näited (Ballard, Lessing), mille Stockwell valis teadusulme stilistilise vaesuse kummutamiseks enda sõnul oma riiulist huupi.”

Komm: Haha, võtta Doris Lessingut teadusulme tüüpnäidiseks, päris hea. Doris Lessing on Nobeli preemia laureaat, kunagi kirjutanud suurepärase feministliku meistriteose “Kuldne märkmeraamat” (raamat koosnes vaheldumisi 4 märkmeraamatu sissekannetest, mis käsitlesid tema fiktsionaliseeritud elu eri tahkusid ja andsid suurepärase ülevaate 20. sajandi mitmekülgsusest (aasta 1962 seisuga). Täiesti mitteulmeline, aga mulle väga meeldis. Seejärel kirjutas ta “Shikasta” romaanide sarja, millest esimese osa on Krista Kaer isegi Eesti keelde tõlkinud. Kui paljud ulmikud on seda lugenud või seda isegi teavad, mine sa tea. Ei ole ta mingilgi moel nimi, kes esmasena pähe turgataks, kui mõtled ulme peale. Ballard mingil määral küll. Ent Strossi valides tegi Jaak küll õigesti.

 

Lk 101:

Küss: Millise esmamulje jätab Strossi “Accelerando” stiil analüüsi alguses?

Tsitaat: “Romaani alguse poeetilisi võtteid üldistades hakkab tõepoolest silma realismile omane keel, mis seab tugevalt esiplaanile fiktsioonimaailma materiaalsete üksikasjade loetlemise, kirjeldamise ja iseloomustamise.”

Komm: Siin kommenteerib ta enda tsiteeritud lõike, aga põhiiva on selge - kuitahes pöörane Stross ka ei tunduks, on esmapilgul tõesti suht balzaclik realism, mis tegeleb eelkõige maailma kirjeldamisega.

 

Lk 102:

Küss: Kui intensiivsed on Strssi tekstis lahknevused meie igapäevamaailmast?

Tsitaat: “Igal juhul hoitakse kirjeldatavat maalma selliste põhusate sisestustega oskuslikult mulle tuttavliku ja tundmatu vahelises pingeväljas.”

Komm: See tegigi ehk Strossi lugemise keeruliseks - loed ja tunned, et justkui on pealtnäha arusaadav, aga just teadusulmeliste nähtuste “põgusad sisestused” löövad kuidagi senise lugemise uppi, keeravad normaalsuse pahupidi ja panevad isegi näilises normaalsuses kahtlema.

 

Lk 103:

Küss: Kas ulmes saab üleüldse eksisteerida metafoore?

Tsitaat: Igal juhul tõestab teine tõlgendusvõimalus [see, et Strossi tekstis “sisselülitatud silmamunad” võib viidata hoopis nutiprillidele või kuvarprillidele, a’ la Google Glass, ja mitte seda, et peategelasel on nii tehnoloogilised silmamunad kui ka nutiprillid], et teadusulmes osutatakse mõnikord metafoorselt ka nähtustele, mis eksisteerivad üksnes selle kujutatud (võimalikus) maailmas.

Komm: Ulme üks põhiküsimusi ju, kas ulme saab endale lubada metafoore. Ja selle näitega osutab Tomberg sellele, et loomulikult saab. Kasutasin sellesama näite ära ka Estconil, kui tegin ettekannet ulmeluulest.

 

104:

Küss: Milline on metafoori ja ulme suhe?

Tsitaat: “Nii tõdeb Peter Stockwell mitmel pool, et “näiliselt metafoorset keelt võib teadusulmelises kontekstis tõlgendada sõnasõnalise kirjeldusena”, et “mõningaid metafoori vorme, näiteks lausemetafoore ja allegooriaid, võib ühtsust kaotamata lugeda sõnasõnaliselt, metafoorsele tähendusele tuginemata”; ning et “fundamentaalsel tasandil sõna-sõnastab teadusulme metafoore”.”

Komm: Pole midagi lisada.

 

105:

Küss: Kuidas on ent lugu kahemõtteliste lausetega ulmes - sellistega, mis pealtnäha võiksid tähendada mõlemat (näiteks “Tema maailm lendas õhku”)?

Tsitaat: “Delany lisab tabavalt, et selliste lausete “tähendus [pole] ambivalentne, vaid suunised nende võimalike maiste tähenduste ja võimalike teadusulmeliste tähenduste juurde on selgelt määratletud.”

Komm: ulmeluule ettekande tarvis sirvisin mitut Samuel Delany esseistikaraamatut ja tead, kui sageli esinesid tema esseedes “His world exploded,” ning “She turned on her side,” (ta lülitas sisse oma külje)? Neist lausetest rääkides osutas ta mitmel puhul, et ulme eriomadus on see, et sellisele lausele võib tähendada kahel tasandil, aga realismis taandub see üksnes metafooriks. Seega on ulme nii rikkalik. Ent mul endal tekkis murekoht, et ega tekstis lugedes ei esine kahemõttelisust, tekst valib üheainsa tähenduse kahest. Ja siin ta kinnitabki seda.

Siin võib lisaks mainida, et ilmselt peitubki siin igast slipstreami-taoliste tekstide ebaõnnestumine ulmikute jaoks - kui tekst hakkab ülemäära laveerima metafoori ja otsesõnalisuse vahel ning pole kindel, mis osa on tekstimaailmas reaalne, mis üksnes poeetiline liialdus, siis ei täida tekst teatavaid ulmele omaseid ülesandeid. Selline tekst võib samuti olla huvitav ja haarav, aga sel oleks siis hoopis teistsugused pingeväljad. Mingi asja metafoorseks osutumise pettumus meenutab omalt poolt “Kõik oli unenägu”-lahendust - tahaks ikkagi sündmuste “reaalset” toimimist. Küsimus on ehk asetleidnud sündmuste tagajärgede käegakatsutavuses.

 

106:

Küss: Millist tüüpe metafoore esineb?

Tsitaat: “Stockwell jagab metafoorid selgitavateks ja väljenduslikeks metafoorideks. /…/ Ta kutsub neid erinevaid liike ka valgustavateks ja hägustavateks metafoorideks.”

Komm: Tegelt on samal leheküljel ülalpool ka tore lause, et metafoor on tavakeele suhtes “kognitiivselt võõritav element - see on noovum keeles” ning asjaolu, et metafooril on jõudu vürtsitada isegi üsna lihtlabast sündmust ilmekaks keeleliseks teekonnaks. Ent keskendugem korraks jaotusele - “selgitavad” ja “väljenduslikud” metafoorid (või valgustavad vs hägustavad).

“Metafoor” on õigupoolest lihtsalt millegi samastamine ühisosa kaudu ja seda võib teha selleks, et kirjeldus oleks ilmselgem ja arusaadavam. Ehk siis valgustavam. Näiteks on aatomi struktuuri ja päikesesüsteemi samastamisel midagi, mis aitab seda lihtsamaks ja arusaadavamaks muuta. Või kui meie ette ilmub jorss, kes näeb välja nagu [---] - kohe tuleb silme ette. Valgustavad metafoorid on ikka head tööriistad.

Ent hägustaval metafooril, mis paneb lugemise takerduma, on ka oma roll. Tomberg toob Stockwelli näite Ballardi romaanist “Isegi vee all ujuvad mehed [---] muutusid kiiskavateks kimäärideks nagu mõtteloome impulsid neuraalses džunglis.” Kuidas näevad välja mõtteloome impulsid neuraalses džunglis? Pole üheselt selge, aga ometigi on kuidagi mõjuv, kuidagi kauniski. Kas sarnasesse kategooriasse läheks ka Voldemar Panso ühes kunagises reisikirjas toodud võrdlus, et Indias oli keset teed elevant, “suur nagu emaarmastus”? Vististi küll. Selliseid nimetab Stockwell “rikastavaks”, Tomberg tsiteerib, et need on “kirjanduslikuks maitsestamiseks”.

Stockwell olla lisanud, et “selged teaduslikud metafoorid kalduvad olema vähem rikkad ning rikkad poeetilised metafoorid vähem selged” - teadusulmegi kaldub seega pigem esimesi, valgustavaid kasutama. Ent Tomberg arvab, et eraldusjoont ei peaks ülemäära teravalt tõmbama. Igasugune metafoor “nii selgitab kui ka rikastab - ning iga konkreetse metafoori puhul võib üks neist kahest funktsioonist olla tunnetuslikult natuke rohkem esiplaanil.”

Sellegipoolest, võib siiski osutada (ja Tomberg seda teeb kah) asjaolule, et kuivõrd ulmes on vaja maailma kehtestada ja usutavaks teha, on valgustavail metafooridel suurem ülesanne kui rikastavatel, millele toetuvad realistliku kirjanduse autorid, kes peavadki argimaailmast kirjutades rohkem mängima - Stockwell: “Stilistilist lihtsust võib kergesti põhjendada kui tarvilikku vastumürki kontseptuaalse sisu kirevusele.”

Sellele teadvustamisele, et metafoorid võivad jaguneda sel moel kaheks, tahaks lisada veel üleskutse: rohkem rikastavaid metafoore!

 

Vahepealkiri: METAFOORIDE KUJUSTAMISPRINTSIIP

107:

Küss: Aga ütle mõni ulme poeetiline eriomadus.

Tsitaat: “Ent vähemalt ühel tasandil kasutab teadusulme noovumit keeles märksa sagedamini ja mitmekesisemalt kui muu kirjandus. Selleks on neologismid.”

Komm: Neologismid ehk uudissõnad. Siia lisaks (jälle) Stockwelli põhjaliku ülevaate sellest, mis vajavad ulmes uudissõnu ehk neologisme - uued tegelased, kohad, masinad, ühiskonnagrupid, protsessid, objektid jne - ja neologismide tüüpidest: loovad, laenavad, tuletavad, liitelised, lühendavad ja muutetüvelised neologismid. (Sõna loomine, sõna laenamine teisest keelest, tuletamine ja liite kasutamine on minu teada sünonüümsed, aga jah, nt -ti liide annab arvuti, sõnade lühendamine [suurtähtlühendid või lihtsalt mingite argiste mõistete puhul sõna poolitamine vms] ja muutetüvelised [kirjapildi muutmine kas või nõnda, et pole aru saada, et maagilise superolendi nimi on Kalash Nikhow, seega on tegemist ikkagi ülikauge tuleviku (Vene päritolu) kõrgtehnoloogilise ulmeesemega ja mitte fantasy’ga]. 

 

108:

Küss: Mis on neologismide suurim väärtus (eriti mis puutub võõrituse ja võõruse teemadesse)?

Tsitaat: “Sestap võib teadusulmest leida hulgaliselt näiteid, kuidas neologismide abil on püütud ületada võõraste nähtuste otsekui paratamatut kimäärlikku taandatavust inimelu ja -olu, inimkeele ja -meele jaoks tuttavlikele asjadele ja omadustele.”

Komm: Seega nähtused võivad olla kokkumonteeritud sulamid või kimäärlikud moodustised, aga just uudissõnadest saab tõeliselt võõra meki juurde sellele kõigele, mis jätab mulje: vot seda pole kunagi olnud.

 

109:

Küss: Kas on aga võimalik luua mõnda neologismi, mis ei tekitaks mingeid muid seoseid peale teoses sellele omistatud tähenduse?

Tsitaat: “Nii küsib Stockwell retooriliselt: “Kas on üldse võimalik luua tõeliselt uusi sõnu või nakatuved need põimisel tasandil teistest sarnastest sõnadest? Kuniks loodud neologismid tunduvad olevat hääldatavad [---], püüavad lugejad neid sageli tõlgendada juba teadaolevate sõnade taustal.”

Komm: Raske oli sõnastada küsimust, mis poleks kuidagi veidi otsitud või pressitud, ja ega õnnestunudki. Mis seal siis niiväga hullu on, kui tekib muid teoseid - aga seepärast, et kui tulnukad tulevad oma uue värviga, mille nimi on “jale”, siis paratamatult hakkab see nakatuma olemasolevate sõnade seosest (inglise häälduses “pale” ehk kahvatu; eesti häälduses seostuks näiteks “kaledaga”, ikkagi hahkja, kahvatuga), nii et isegi uudissõnad on mingil kõlalisel tasandil omamoodi kimäärlikud. Tombergi toodud “jale” näide (Frederic Jamesonilt laenatud) on David Lindsay raamatust “A Voyage to Arcturus” (1920).

Omaette küsimus on see, et Lindsay raamatu näited - “jale”, mis seostub jaheda kahvatusega ning “elfire”, mis seostub kirglikuma ja leegitsevamaga - on tuimalt taandatavad inglise keele kõlaloogikale. Kas eesti keele puhul on kergem kaduda seostesse või vastupidi, oleme niisugune mitme keele sulatusahi, et on raske seda kõlapildi inspiratsiooniallikat leida? Võib-olla olen ülekohtune inglise keele suhtes, nende keel on kah üsna kõladerikas.

 

110:

Küss: Millistel tasanditel toimib siis ulmeteostes entiteetide ja metafooride suhe - kas või androidide näitel?

Tsitaat: “Sellest vaatenurgast [et ulme toimib metafoori otsesõnastajana] ei ole (näiteks) android teadusulmetekstis kunagi lihtsalt kummastust tekitav inimesesarnane tehisolem, mille väljatöötamiseni nüüdisaegne tehnoteadus kunagi võib jõuda. Ta on alati ka fiktsioonimaailma siseseks elemendiks kujustatud laiendatud metafoor, mis peegeldab kui tahes raskesti hoomatavat “ideed või ainest” tekstivälises reaalses maailmas - antud juhul näiteks tehnika mitmetasandilist sissetungi inimkehasse ja -identiteeti ning nende viimaste suhtelist tehislikkust tehnokultuuris.”

Komm: Nüüd sai kaks lauset, aga jõuab peatükki kokkuvõtva mõtte juurde - et igasugused noovumid (kui tahes värskendav-võõritavalt nende nimed ka poleks ja kui hästi poleks antud neile ulmelist võõrust) on ühtlasi viited olulistele nähtustele meie maailmas, võimalus neid haaramatuid kontseptsioone otsesõnaliselt tabada. Algul kirjutasin “katse neid kontseptsioone otsesõnaliselt tabada”, aga ega autor teadlikult seda püüa, see lihtsalt juhtub kirjutamise kõrvalproduktina.

Hästi natuke järsk oli temaatiline üleminek neologismide juurest Chust inspiratsiooni saanud sedastuseni, et ulmelised entiteedid on ise keeruliste kontseptsioonide otsesõnastused. Ent järgmise lehekülje kokkuvõtlik lõik aitas seda kulgemist loogilisemana näidata.

 

111:

Küss: Kudias suhestuvad noovumid meie igapäevategelikkusega?

Tsitaat: “Need noovumid ise aga toimivad omakorda laiendatud metafooridena tekstivälises tegelikus maailmas väga raskesti hoomatavate nähtuste, ideede, probleemide või ainese suhtes, mille käegakatsutavamaks muutmine ongi teadusulme üks funktsioone. Ning teadusulmelise maailma usutavus on selle funktsiooni täitmise üks garante.”

Komm: Ehk siis et vähe sellest, et ulmelised entiteedid on keeruliste kontseptsioonide otsesõnastused (mis on pealegi teadusulme olulisi eesmärke), aitab selle maailma usutavus või realistlik käegakatsutavus ulmeteosel saavutada oma eesmärki. Ulme peab olema sisemiselt usutav, et täita oma eesmärki.

 

112:

Küss: Mis tagab selle, et võõras või ulmeline ei muutu teadusulmes päriselt tabamatuks, suvaliseks?

Tsitaat: “Teadusulmes kujutatakse küll abstraktseid ja väga keerukaid nähtusi, kuid kujutamislaad ise muutub harva abstraktseks, keel harva eksperimentaalseks.”

Komm: Ja tänu sellele pakub ulme võimaluse anda võõrale mingi arusaadav vorm, mis aitab ehk kaasa utoopilise kujutlusvõime arendamisele või treenimisele.

 

Kuidagi oli endal tunne, et praegune töö sai mammutlikult mahukam eelmistest, aga tundus ka tähtis peatükk olevat, nii et ehk vabandab välja. Teemadeks ometigi ulmelise kujutamise ja kujutlusvõime piirid, metafoori ja ulme suhe ja palju muud. Sain siit mitmed osutused, mida hiljemgi võin vajada. Kui mitte õiged laused, siis vähemalt õiged kohad, kust leiab teemakäsitlused.

 

Järgmises alapeatükis läheb ta edasi “2001: Kosmoseodüsseia” juurde, hiljem käsitleb “Solarist”. Alapeatüki alguse käisin pilguga üle, juttu oli sellest, et kui kõik on kimäärlik, siis isegi kokkupuuted võõraga põhinevad millelgi. Kosmoseodüsseia puhul räägib ülevusest (religioosne tasand?), “Solarise” puhul eeldaks osutust teaduslike süsteemide parodeerimisele, ent eks näis - asi ei taandu ju sellele.