Põhja konn
Eesti fantaasiakirjanduse antoloogia
Koostaja Raul Sulbi
Kirjastus Viiking andis välja Raul Sulbi koostatud mahuka tekstivaliku «Põhja konn», millest lugeja saab põhjaliku ülevaate ulmekirjanduse ühe alaliigi – fantaasiakirjanduse (fantasy) – arengust Eestis alates Friedrich Reinhold Kreutzwaldist kuni žanri tänaste tippude loominguni.
«Fantaasiakirjandus – see tähendab meie ettekujutuses enamasti napis riides ja ebamugavalt hõõruvas metallturvises lihaselisi mõõgavõitlejaid, vapraid rändrüütleid, majesteetlikke lohesid, limaseid merekoletisi, ükskõikseid haldjaid, hullumeelsete maailmavallutusplaanidega õelaid võlureid, ülikõrgete tornidega losse, iidseid džungleid, deemonlikke piraadilaevu, arusaamatu majandusmudeli alusel toimivaid impeeriume ning kadunud kuningriike, mille üle võimutsevad surematud jumalad ning valitseb nõiduslik maagia,» selgitas raamatu koostaja Raul Sulbi.
Kui tänapäeva inimese teadvuses tähendab fantaasiakirjandus barbar Conanit, «Sõrmuste isandat», Harry Potterit ja «Troonide mängu», siis eesti fantaasiakirjandus on koostaja sõnul arenenud pisut teistsugust teed.
Käesolev antoloogia annabki ülevaate meie oma fantaasiatraditsiooni sünnist ja arengust alates Kreutzwaldist, Tuglasest, Tammsaarest ja Ristikivist kuni žanri tänaste meistrite Veiko Belialsi, Indrek Hargla, Andrus Kivirähki ja Meelis Friedenthali loominguni. «Kuigi naiskirjanikke pole eesti ulmes kunagi väga palju olnud, leiab raamatust ometi Herta Laipaiga, Liisi Ojamaa, Karen Orlau, Triinu Merese, Mann Loperi ja teiste õrnema soo esindajate loodud fantaasiamaailmu,» lubas Sulbi.
Raamatust leiab ka Sulbi põhjaliku järelsõna, mis püüab vastata küsimusele, mis see fantaasiakirjandus õieti on ning kuidas paigutub eesti fantaasiatraditsioon üleilmse fantasykirjanduse arenguloo konteksti.
Kirjastus Viiking
Kaanepilt ja -kujundus Liis Roden
616 lk
Omasid ei jäeta maha
Triinu Meres
Inimesed peavad sõdu. See tundub nii olevat igal ajal ja igasugustes maailmades. Ka neis, kus leidub võlureid ja greife, lohesid ja loitsusid. Militaarne fantaasiaromaan «Omasid ei jäeta maha» jälgib ühe väeüksuse tegemisi pingetest särisevas sõjaolukorras. Igaüks neist on inimene, igaüks oma omapäradega. On ravitsejaid, on seersante, on ohvitsere, isegi kokk. On ka võlukunsti ja kummalisi olevusi. On üllatusi. On tavapärast metsasõja rutiini. Muidugi võitlusi, omajagu huumorit, verd ja valu, segadust ja selgust. Nagu ikka sõjas, nagu ikka elus.
«Omasid ei jäeta maha» on Prima Vista raames toimunud Eesti Ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia ulmejutuvõistluse võitja, kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia nominendi ning Eesti ulmeauhinna Stalker laureaadi Triinu Merese viies ulmeraamat. Sel aastal on tal kahasse Kristo Jansoniga ilmunud romaan «Devolutsioon».
Kirjastus Fantaasia
Sari: Orpheuse Raamatukogu, koostajaks Raul Sulbi
Kaanepilt Liis Roden
208 lk.
Vampiiriniitja Lily saadetakse sundpuhkusele
Koidu V. G. Ferreira
Minu elu on täiuslik! Olen ilus, noor ja piisavalt jõukas, et võiksin juba praegu jalad seinale visata, et elada printsessi kombel kogu ülejäänud elu. Aga seda ei kavatse ma küll mitte mingil juhul teha. Ja teate, miks? Sest ma armastan oma tööd!
Ma reisin mööda maailma RVS-i lennukiga, käin ööklubides, baarides või diskoteekites, ning peibutan vampiire. Ja uskuge mind, vampiirid märkavad mind alati. Miks, võite nüüd küsida? Sest minu mürgine veri kutsub neid! Vampiir vajab vaid väikest sõõmu ja… pauhh, lendabki tuhaks. Kas pole äge?
Ühel õhtul aga märkas mind ülimalt seksikas vampiiriprints ja mu tööpäev ei lõppenud just täpselt nii, nagu oleks pidanud. RVS-i juhid hakkasid minu pärast muretsema ning need lollakad otsustasid, et mulle kulub ära kuu aega puhkust. No mida ideed!
Kuid mis seal ikka! Kutsusin puhkusereisile kaasa oma parima sõbranna Ella ja meil oli mega lõbus, kuni… Hmm. Ma parem ei räägi, kuhu me lõpuks jõudsime ja lasen teil seda ise avastada. Ütlen vaid, et puhkused pole ikka minu jaoks, sest kipun siis langetama veidraid otsuseid. Ja nagu arvata võite, puudutasid kõik mu puhkuseseiklused vampiire – eriti just seksikaid vampiiriprintse.
Väljaandja: Koitev OÜ
392 lk.
Ajaodüsseia II: Päikesetorm
Clarke & Baxter
Ulmekirjanduse 7. suurmeister 1986. aastast Sir Arthur C. Clarke (1917–2008) ja moodsa briti ulme superstaar Stephen Baxter (1957) ühendasid 21. sajandi avakümnendil jõud, et luua ulmeromaanide triloogia, mis tõukus Clarke’i ilmakuulsast teosest «2001: kosmoseodüsseia» (2001: A Space Odyssey; 1968, ek. 1999), olles tolle originaalse romaanisarja teemasid edasi arendavaks omamoodi paralleeltsükliks.
ÜRO rahuvalvaja Bisesa Dutt on pärast meeletut ajarännuseiklust Esmasündinute loodud puslemaailmas Miris tagasi Londonis aastal 2037 ja päris maailmas pole mingit ajastute segipaiskumist toimunudki. Bisesa on lihtsalt ootamatult sattunud tagasi Londonisse, samasse päeva, mil esimese raamatu seiklused algasid, ainult et bioloogiliselt on tema jaoks möödunud viis aastat. Maad tabab sel päeval esimene päikesetorm ning teadlased arvutavad välja, et järgmine päikesetorm tabab planeeti aastal 2042. Ning sedapuhku hävitaks see Maal kõik elava.
Kui nende romaanide pöörastest teadusfantastilistest ideedest aimub vanameister Clarke’i kätt, siis teoste hoogsast ja põnevast sündmustikust tunneb lugeja rohkem ära Stephen Baxteri käekirja. Orpheuse Raamatukogus ilmub peatselt ka «Ajaodüsseia»-triloogia kolmas romaan «Esmasündinud» (2007).
Kirjastus Fantaasia
Tõlkinud Martin Kirotar
Kaanepilt Meelis Krošetskin
Sarja koostaja Raul Sulbi
336 lk.
Dagor
Maria Galina
Odessa kirjaniku kogumikus on neli lühiromaani.
Maal elab kõrvuti kaks mõistusega liiki – inimesed ning välimuselt ingleid meenutavad grandid, kes on valitsev klass, ja mõistagi loob see pingeid… (Hüvasti, mu ingel)
Aafrika džunglid, aardeid täis kadunud linn, hulljulged seiklejad, kummalised koletised ja õelad deemonid…
Misjonärist arsti juurde tuuakse surija, kelle rinnast kasvab välja parasiit – värdjalik kääbus, dagor… (Dagor)
Kolmekümnendate aastate Nõukogude Liit. Õhustik meenutab M. Galina auhinnatud juttu „Lodusaared“ (Stalker 2014). (Punased hundid, punased haned)
See on Sapkowski Geralti-maailmas toimuv lugu. Igavesed teemad – armastus ja surm. Linna saabub katk ja keegi ei aimagi, et rahulikku elu on jäänud elada vaid mõned päevad, tunnid. (Lauto ja kõik muu)
Kirjastus Skarabeus
Tõlkinud Arvi Nikkarev
356 lk.
Vaikuse meri
Emily St. John Mandel
„Vaikuse meri” on lugu kunstist, ajarännust ja katkust. Romaan viib lugeja 1912. aasta Vancouveri saarelt viissada aastat hilisemasse Kuu asundusse. Selle käigus rullub lahti aastasadu ja ilmaruumi läbiv lugu inimkonnast ja inimlikkusest.
Edwin St. Andrew on kaheksateist, kui ta aurulaevaga Atlandi ookeani ületab. Peenema seltskonna uks on pidulikul õhtusöögil kuuldavale toodud ägeda sõnavõtu pärast tema ees nüüdsest kinni. Kanada metsikust loodusest lummatuna seab Edwin sammud laande, kuid kuuleb äkki õhulaevaterminalis kaikuvaid viiulihelisid. See hetk raputab teda hingepõhjani.
Kaks sajandit hiljem on Olive Llewellyni nimeline kuulus kirjanik Maal raamatuturneel. Tema kodu asub kunstlikust ilust pakataval Teisel kuuasundusel. Olive’i pandeemiateemalise bestselleri veergudel on veider lõik: mees mängib õhulaevaterminali koridoris viiulit, ümberringi kõrgumas metsapuud.
Kui musta taevaga Öölinnas värvatakse Gaspery-Jacques Roberts Põhja-Ameerika laanes aset leidnud anomaaliat uurima, seisab ta silmitsi võimalusega teha midagi erilist, mis rikub universumi ajajoont.
Kanada kirjaniku Emily St. John Mandeli (snd 1979) kuuendas romaanis põimub intellektuaalne mängulust õrnusega. Ühtlasi kohtab lugeja tema varasemast eestindusest „Klaasist hotell” tuttavaid tegelasi.
„Vaikuse meri“ on pälvinud hulganisti tunnustust: The New York Times, The Washington Post, Financial Times, Oprah Daily, LitHub, USA Today, San Francisco Examiner, Glamour, Esquire ja paljud teised on valinud romaani 2022. aasta üheks parimaks raamatuks. Lisaks pälvis teos Goodreadsi aasta parima raamatu tiitli ulmeromaani kategoorias.
Kirjastus Varrak
Tõlkinud Triin Tael
240 lk.
Tondid
Cesar Aira
On vana-aasta õhtu, ehitajad annavad valmivale uusehitusele viimast lihvi ja korterite ostjad vaatavad juba oma uutes eluasemetes ringi, maja katusekorteris aga koguneb valvur Raúl Viñase suguvõsa, et üheskoos uut aastat vastu võtta. Ent juba on hoone avarustes ennast sisse seadnud ka tondid, kellel on maja asukatega omad plaanid…
Kirjastus Salv
Tõlkinud Kaisa Ling
112 lk.
Kordustrükk:
Dorian Gray portree
Oscar Wilde
Oscar Wilde’i romaan „Dorian Gray portree“, lugu moekast noormehest, kes müüb oma hinge, et saavutada igavene noorus ja ilu, on üks kirjaniku kuulsamaid teoseid. Wilde’ile iseloomulikus sädelevas ja epigramlikus stiilis kirjutatud lugu Dorian Gray moraalsest lagunemisest põhjustas esmailmumise ajal (1890) suure skandaali. Wilde’i süüdistati dekadentsis ja lugejate moraali rikkumises. Hiljem on teosest siiski saanud aegumatu klassika.
Kirjastus Varrak
Tõlkinud Krista Kaer
232 lk.
Uit-, serv- ja vaegulmeline
Igaviku metsa hundid
Karl Ove Knausgård
„Igaviku metsa hundid” on „Koidutähe” järg, neid ühendab apokalüptiline olukord, mille vallandab taevasse kerkinud uus täht. Romaan koosneb kahest omavahel põimunud osast: ühe sündmused toimuvad Norras, teise Venemaal. Autor viib meid sügavuti mikrobioloogiasse ja Vene filosoofiasse (filosoof Fjodorovi idee kõigi seni surnute elluäratamisest, tänapäeva teadlaste püüdlused surma edasi lükata või tühistada vereülekande teel jne), tehes seda nii, et teos on loetav kui mõtlema panev põnevik, ja keskendub surma ja igaviku teemale: igavik on juba alanud, surma enam ei toimu. Kõige selle keskel elavad väikesed inimesed nii Venemaal kui ka Norras oma väikest elu.
Norra kirjanik Karl Ove Knausgård (snd 1968) on üks kuulsamaid autofiktsiooni rakendajaid maailmakirjanduses. Iga tema uus teos on kirjandussündmus. Tal on eriline anne kirjeldada argitoimetusi põneva allhoovusega ja kaasakiskuvalt. Laiema tuntuse tõi Knausgårdile tema kuueosaline suurteos „Minu võitlus” (2009–2011). „Koidutähega” (2020; eesti keeles 2022) sai alguse uus mastaapne sari, millest on ilmunud „Igaviku metsa hundid” (2021), „Det tredje riket” (2022, „Kolmas riik”) ja „Nattskolen” (2023, „Öökool”).
Kirjastus Varrak
Tõlkinud Sigrid Tooming
744 lk.
Peterburi
Andrei Belõi
Andrei Belõi (1880–1934) oli vene kirjanik, üks sümbolismi rajajaid, kes mõjutas paljusid oma aja ja järgnevate põlvkondade kirjanikke.
Modernistliku kirjanduse tippteoseks peetud “Peterburi” annab edasi Peterburi kui müütilise, saatanlikult sirgjoonelise linna pahaendelist, 1905. aasta revolutsiooni õhustikku, kus mõjuka riigiametniku “ajumäng” hoiab töös riigiratast. Siis aga hakkab linn justkui oma elu elama, inimestest saavad varjud ja varjudest inimesed.
Romaanis on rikkalikult allusioone nii vene kui ka maailma kirjandusele. Kaasaja kontekstis pakub romaan võimalust mõtiskleda üksikisiku rolli üle ajaloos.
Kirjastus Ilmamaa
Sari Hieronymus
Tõlkinud Erle Nõmm
688 lk.