Kristjan istus korraks ja sirutas jalgu. Vormirõivastuse kintspüksid soonisid. Võiks arvata, et uniooni küberkurjategijad kandsid omal ajal mugavamaid riideid. Tänase päeva kujutelm kintspükstest ja musta kapuutsiga pusast, mille rinnal valge Anonymuse maski pilt, oli lihtsalt idiootlik. Aga ta oli tööd vastu võttes leppinud vormi nõuetega. Pealegi oli kostüümi kandmine ka peaaegu ainuke nõue, mis noorukite meelelahutajale esitati - vorm ja järglaste tolereerimine. Kristjan tundis, kuidas tal hakkas tänase päeva mõõt täis saama.

Pool tundi oli tema kell viis lõppeva vahetuse lõpuni ja siis saab ta astuda süstikusse, mis viib kõigist neist lärmavatest eri rasside järeltulijatest eemale. Issand, kuidas ta hetkel neid kõiki vihkas. Viis viisteist oli viimane süstik täna tema sektorisse. Sealt edasi oli nädalavahetus ja pilet Barbadosele. NÄDALAVAHETUS!

Kristjan ohkas, mudis valutavat sääremarja ja meenutas tänast päeva. Heakene küll, hommik oli alanud veelade ühe lapse uue aastaringi tähistamisega. Veelad meenutasid inimesi, kuid olid sinise nahaga. Tähistajaid ei tulnud palju, aga nad oli tellinud ükssarviku. Mitte mehhaanilise või halo oma, nagu normaalsed lapsevanemad oleksid tellinud, vaid päris looma Nebadonilt. Vaeseke oli transpordist veel uimane ja tema pupill oli nii roosa, et Kristjanil hakkas teda vaadates kõhe. Muffinitega loom loomulikult hakkama ei saanud. Kristjan oli väikseid veelasid oheliku otsas oleva loomaga mööda mänguala jalutanud. Looma saba alt oli ainult siirupit nõrgunud. Natukese aja pärast oli loom suuteline lontis muffineid essuma, aga need ei olnud värvilised ja lõhnasid imelikult. Ilmselgelt ei olnud loom terve. Kristjan pidi kogu selle läga pärast ära koristama ja kuulama lapsevanemast veela pikka vingumist, kuidas nende mängutuba on kosmodroomil kõige viletsam. Kristjan tahtis vastata, et mitte ainult kõige viletsam, vaid kõige odavam ka, aga hoidis suu kinni. Tal oli seda töökohta vaja. Selle asemel ta pakkus, et võib kõik sooritatud muffinid kaasa pakkida. Lapsevanemad, kes lapse tähtpäeval kellegi junne pakuvad, tekitasid tülgastust.

Lapsed olid terve aja vaest looma sakutanud ja kilkasid rõõmust, kui see norsatas ja pikali kukkus. Vaene loom, neid ei tohiks laste kätte anda.

Siis oli Kärol läbi astunud ja palunud ühel elukal silma peal hoida, kuni nad teist otsivad. Kärol töötas kõrvalasuvas eluskauba kiirkullerteenuses. Nende hoiuala oli väike ja kui vedu hilines, ei mahtunud saadetised ära. Tavaliselt ei olnud sellest midagi, kui paar kastikest Krisjani juures natuke seisid. Nüüdses kastis aga tahtis just nimelt kõik seista, mis ühel elukal seista sai, kui sugu tehakse. Kadunud teine osapool oli mängutuppa hiilinud ja karbi lahti kraapinud nii, et Kristjan ei märganud. Kui Kärol tuli nõutu näoga, et teine elukas jääbki vist kadunuks, olid need kaks juba pallimeres pikalt asjatanud. Kärol muidugi rõõmustas, kui kaks paarituvat elukat pallimerest välja õngitseti, see-eest lapsevanemate sõimu jätkus pikaks ajaks.

Pallimeres juhtusid olema samal ajal just spiritualistide võsukesed. Järglasi kattis vägagi maine ollus, mis sihtpunkti jõudnuna olnuks elu alge. Kristjan ei tahtnud mõelda, kuidas lapsevanemate kindlasti esitatavas kaebuses seda kõike kirjeldatakse. Ta pidi kogu pallimere ära puhastama. Miks lapsevanemad karistavad maailma oma järglastega?

Kui sa oled päev läbi pidanud suhtlema võsukestega, kes on söönud ohtralt midagi, mida iganes sinu rassi lapsed igapäevaselt sööma ei peaks - ja pidupäeva puhul on lubatud - on iga minut lähemale vahetuse lõpuni kulla kaaluga.

Mida iganes, mõtles mees. Vaevalt, et ülemus teda lahti laseb. Kosmodroom on mängutoa pidamiseks lihtsalt nii haige koht, et personaliga ei saa pipardada. Kõigile lihtsalt ei ole võimalik meeldida, ütleb ta ülemusele. Ta venitas kangeks jäänud selga. Vahetus on kohe läbi ja ta jätab need erinevatest rassidest jõledad röökivad järeltulijad endast nii kaugele kui võimalik. Need muutuvad eriti vastikuteks, kui neid on palju koos.

Kristjan vaatas kella. Kolmveerand viis. Tõusis püsti ja moduleeris seinal oleva kella natuke ette. „Ma ei kannata neid järeltulijaid rohkem välja…“ Ta hakkas just lülitama signaali, et osa ala sulgeda, kui märkas üht teda teraselt jälgivat silmapaari.

„Kas ala on juba suletud?“ küsis peente näojoontega marslane. Ta naeratas. Naised ei naeratanud tavaliselt Kristjanile nii, isegi mitte Marsil kevadpidustuste aegu. Selles oli liiga palju volitusi ja mehe vastu liiga vähe huvi. Peened näojooned olid vastuolus tunkedega, mida ta kandis. Kui naine hakkas tasku kallal kohmitsema ja võttis välja ametimärgi, teadis Kristjan juba üsna täpselt, mis juhtuma hakkab. See bitch oli migratsioonist! Pea kõigil siin töötajatel puudusid elamisload ja ressursikaardid olid enamikel võltsitud.

Migratsioon tegi tavaliselt reide, kui suuremad alused saabusid või kui keegi kaebas. Kristjan oli lootnud, et see karikas läheb temast mööda. Keegi lapsevanematest oli siis kitunud. Issand küll, nendel väikestel koletistel olid veel kohutavamad vanemad! Mängutuppa saabudes nägid nad kõik nii nunnud välja. Klanitud ja puhtad riided, viisakas olek ja lugupidav käitumine võõraste täiskasvanute suhtes. Paari tunni pärast olid nad metsistunud. Karjusid täiest kõrist ja tegid kõiki sigadusi, mida suutsid välja mõelda. Kui lapsevanemad võsukesi ära hakkasid viima, pakkus vaatepilt Kristjanile sadistlikku rahuldust. Lapsevanemad said sama kohtlemise osaliseks, mida tema oli pidanud terve päeva kogema. Miks neid väikseid kiuslikke koletisi eostati, ei saanud mees aru.

Naine esitas töötõendi – migratsioon! Ta hakkas kindlal sammul laste tualettruumi poole liikuma.

No selge, mõtles Kristjan. Kaebas see vont, kellel ta vasakult poolt teist ruumi keelas kasutada. Vondid on täpselt nii kiuslikud, kui paks on nende karvkate, oli ütlemine. Konkreetne oli päris karvane olnud. Kristjan oli ühe wc sulgenud ja just sinna vont tahtis. Mis vahet seal oli, kui kuus wc-d on kõrvuti? Iga rassi jaoks kaks. Ta oli ühe wc sulgenud ja Kärol hoidis seal mingeid asju. Naine meeldis talle. Oli hea teha teenet, kui sind tänati särasilmselt. Kärol ilmselgelt kuritarvitas Kristjani heatahtlikkust.

Kindlasti oli seal hoiul midagi, mida ei peaks olema ühes kosmodroomi laste mängutoas. Migratsiooni huvi tegi murelikuks. Naine suundus kindla sammuga just sinna.

„Ei ole vaja …“ ohkas mees kui naine lukumuukijat kasutas ja ukse lahti kiskus. Naine naeratas võidurõõmsalt ja hakkas eemale kiskuma paki ümber olevat piiret. Kärol niisama tavaliselt piiret ei pane, käis mehel mõte peast läbi, aga hullemaks ju ometi minna ei saanud.

Sai küll. Kui naine oli eemaldanud piirde ja ahnelt paki lahti kiskunud, valgus sealt välja mingi meremollusk. See oli tugevas vedelikuvaeguses. Naine kummardus, et saaki uurida. Nähes vedelikuallikat purustas elukas kiirelt naise ülakeha ja hakkas ahnelt verd luristama. Kristjan vaatas kangestunult vaatepilti, lükkas siis varbaga ukse kinni ja vajutas kempsu pesurežiimi sisse. Loom peaks nii piisavalt vedelikku saama ja vast ei taha kedagi rohkem pureda.

„Häki minu salasõna lahti!“ Kristjanile oli vastu kõhtu jooksnud väike poiss. Jõnglane näitas oma käele kirjutatud roppust. Naeris täiest kõrist enda nalja peale ja jooksis edasi. Tõmbas eemal vaiba üle pea, loomulikult nii et keegi kukkus ja haiget sai, ja hakkas karjuma: „Mind ei ole siin…“

Kristjan jõllitas kempsu ust. Kuidas ma ülemusele seletan, et migratsiooni esindaja jäi meie juures kadunuks? Või… äkki teda ei olnudki siin…? Vahetus oli kohe lõppemas. Ta juba nägi sorgus juustega Aleksit, kes pidi mängutoas Anonymusena tema osa üle võtma. Ta oli juba riides ja viipas Kristjanile käega. Võiks lahkuda.

… pimedal transporterite alal oli suur mahuti. Kui jäägid sinna visata? Ta saaks nendest karjuvatest ja lõugavates lastest eemale ja jõuaks süstikule. Tema nädalavahetus Barbadosel. Ei ühtegi last. Barbados tundus unelmana, mis triivis halastamatult eemale. Sellest pidi kinni haarama! Kristjan teadis, et transporterite alal ei ole ühtegi isikutuvastust. Ta peab jõudma süstikule. Ta tundis iga oma ihurakuga, kuidas seda puhkust vajas.

Ta paotas ettevaatlikult tualeti ust. Meremollusk oli end vett täis imanud ja võdises rahulolevalt. Sellisena võib ta rahulikult Kärolile esmaspäeval üle anda. Mees kraapis ettevaatlikult ametniku jäänused kokku. Ainult kondid ja veidi löga. Seda ei olnud palju. Ei erinenud oluliselt oksekoristusest, mida ta pidi pidevalt tegema. Luid muidugi tavaliselt ei olnud. Ta lukustas vaikselt wc ukse.

„Ma tahan enda kingitust!“ hakkas üks tüdruk Kristjanit mängutoa kingikotiga käes lahkumas nähes karjuma. Kott oli ainsana käepärast olnud. Tal kulus kümme minutit, et seda kisa lapsevanemaga klaarida ja selgitamaks, et tema ei ole enam tööl. Kristjan naeratas saabunud Aleksile ja astus uksest välja. Lapse röökimine ei olnud enam tema mure. Riideid saab ka süstikus vahetada. Tal oli teises käes kott vahetusriietega.

Ta viskas kinkekoti migratsiooni probleemiga mahutisse ja sammus süstikuterminali poole. Ta jäi hiljaks. Süstik oli lahkunud… Tabloo näitas, et järgmine süstik tema sektorisse läks kaheteist tunni pärast. Kristjan vihkas hetkel kogu maailma. Tema nädalavahetus Barbadosel… Makstud hotell ja mitte millegi tegemine heas kliimas ja vaikuses. Kuradi väikesed koletised, milleks maailma karistatakse selliste olenditega?

Kristjanil oli tahtmine kogu maailmale kätte maksta. Kõigile! Nõmedale töökohale, raisku läinud puhkuse eest, vähese krediidi eest, Kärolile, kes ainult lubas, aga tegelikult ei tulnud temaga kunagi välja – KÕIGILE! Ta vahutas vihast. Mida kuradit saaks teha, et teistel ka nii sitt oleks kui temal?

Pilk peatus reklaamil süstikuterminali seinal. Ta oli seda korduvalt enne näinud, kuid alati liiga idiootlikuks pidanud. „Tulge spermadoonoriks! Lõõgastav nädalavahetus korporatsiooni GBY kulul.“

Ta jõllitas vihaselt plakatit. „Jah, kurat võtaks! Et maailm oleks pärast nende karjuvate koletistega hädas! Kurat võtaks, jah! Ja ma luban kõiki geenimutatsioone katsetada ja teha! Säh sulle, maailm! Kärva maha!“

Ta seadis vihaselt sammud kliiniku poole. Ees oli nädalavahetus, kui ta Barbadosele ei läinud.

Kristjan ei saanud mitte kunagi teada, et just tema seemnest kasvatati esimene muteerunud sõdur. Läbi mutatsiooni arendati agressiivsust ja vastupanuvõimet. Hilisem kloonide armee põhines korporatsiooni GBY loodud esmasõduril.

Ta ei saanud teada, et tema kättemaks maailmale viidi täide.