I

Maa

„See läheb ja see siin. Kõik hauad, mille surnud tuleb ülehomseks ära pakkida, on märgistatud,” sõnas halli habemega mees käredal häälel noorematele kolleegidele. Ta kissitas eredas kevadpäikeses silmi, kui käes olevalt elektrooniliselt tahvlilt nimekirja luges ja samal ajal käega erinevatele nimeplaatidele osutas.

„Mida nad nende surnutega seal asumaal peale hakkavad?”

Üks noorematest meestest silmitses marmorist seina, milles lebasid surnud. Igaüks eraldi ruudukujulises kambris. Nimetahvlite ette olid kinnitatud vaasid. Enamus neist olid tühjad. Üksikutes neist olid juba ammu närbunud ja pruuniks kuivanud lillebuketid, mida keegi ei olnud viitsinud ära koristada. Ükski meestest polnud vaimustunud kõrvetava päikesega töö tegemisest. Õhk seisis ja leitsak mattis hinge.

„Nad on loonud Tugemrianile siinse surnuaia koopia. Ja nüüd tahavad oma sugulased sinna ümber matta... kui need ükskord muidugi kohale jõuavad,” lausus vana mees ja jätkas siis tüdimusega hääles: „Pole meie asi rikka rahva soove arutada, raha neil jagub, et sellist transporti korraldada.”

„See võtab ju terve igaviku, enne kui transpordilaev kohale jõuab,” jätkas noorem mees arutelu.

„Veel kord, pole sinu asi selle üle juurelda. See on nende enda korraldada, kuidas vastuvõtt toimub, kui nad alles paarisaja aasta pärast oma esivanemad kätte saavad. Kohe, kui saadetis komplekteeritud ja laev teele saadetud, pole see enam meie mure,” vastas vanem mees juba vihaselt.

„Mis siis ikka, eks hakkame peale,” lausus üks meestest alistunult ja asus esimest kambrit avama. Teine mees asetas avatud kambriukse ette spetsiaalse seadeldise, mis lahkunu endasse tõmbas ja siis puutumatult õhukindlasse transpordikapslisse sulges.

„Tuleb pikk päev,” sõnas seesama noormees, kes oli eelnevalt küsimusi esitanud.

„Aitab lobast, laseme edasi! Ega need surnud siin ennast ise ei paki.”

Kuus päeva hiljem startis mehitamata kaubalaev Madridi jaamast Tugemriani poole.

II

Tugemrian (Maa koloonia)

Mateo avas silmad. Sel korral olid unenäod olnud väga veidrad. Kunagi varem polnud ta unes nii palju tähti ja sünkjat taevast näinud kui sel korral. Samuti tundis ta kehas mingit imelikku surinat. Pea valutas ja jäsemed tundusid kanged. Enda ümber ringi vaadates veendus ta, et oli endiselt hauas, kuhu ta oli oma probleemide eest põgenedes magama heitnud. Tema kaaslane, kelle viimast puhkepaika ta oli otsustanud omavoliliselt kasutada, oli ka endiselt tema kõrval. Veidi rohkem kuivanud kui varem, kuid siiski täiesti olemas. Mateo patsutas talle tunnustavalt õlale ja kuulatas siis. Väljast kostuvad hääled olid kummalised, kuid ta ei olnud ülemäära murelik. Aegade jooksul oli ta palju selliseid nii umbes viiesaja-aastaseid puhkepause teinud ja maailm oli iga kord muutunud. Küllap oli see nii ka sel korral. Kamber oli üsna tihedalt suletud, kuid hoolimata sellest võis aimata, et väljas oli parasjagu valge. Tuli oodata õhtu saabumist, et kaaslane maha jätta ja taas maailma naasta.

Mateol oli alati olnud kallis maitse. Talle meeldis nautida kunsti, muusikat, kirjandust ja puhast loodusliku toitu, mis aegade jooksul oli muutunud aina haruldasemaks. Osad suutsid ära elada ka sünteetilise toiduga, kuid Mateo oli seda alati võtnud kui toidulisandit, mis ei asendanud kuidagi täisväärtuslikku toitumist. Võlad, mis luksusliku elu harrastamisest kogunesid, muutusid ühel hetkel liiga koormavaks ja Mateol polnud mingit tahtmist selliste labasustega tegeleda. Ta oleks sellega saanud hakkama küll, aga milleks vaevata ennast millegagi, mis talle ei meeldinud.

Ootamine oli igav ja tüütu, pimedus ei tahtnud kuidagi saabuda. Ta tundis, kuidas nälg aina kasvas ja kasvas. Mateo toksis närviliselt kinganinaga vastu kivist tahvlit, mis seisis tema ja välismaailma vahel. Kaua veel tuleb tal siin passida? Peas keerlesid mõtted heast ja paremast, mida ta taas nautida saab. Tuli vaid veel veidi kannatada, kuni päiksevalgus on kadunud.

Pimeduse saabudes surus Mateo ettevaatlikult kambri suud katva tahvli ühte poolt, kuni õnnestus näpud vahele saada ja vältida kiviplaadi puruks kukkumist. Välja ronides valdas teda kummaline tunne, mis süvenes pilku taevasse heites veelgi. Mateo märkas seal kolme kuud meenutavad moodustist, mis helendasid erinevates värvides. Mida kuradit? Kahtlus, et midagi on ikka kapitaalselt muutunud, süvenes ja Mateo liikus pingsalt enda ümber ringi vaadates surnuaia värava poole.

Enne kui ta jõudis väravast välja astuda, pidi ta ehmatusest peaaegu õhku hüppama, sest tühjalt kohalt ilmus musta riietatud mees ja hakkas temaga rääkima: „Külastage meid jälle! Soovime teile kaunist päeva! Kui soovite Tugemriani Ibiza surnuaia kohta rohkem infot, siis püüdke oma randmeanduriga kinni siin kuvatud kood.”

Mateo proovis meest puudutada, kuid käsi libises kujust läbi. Hologramm. Mis Tugrimaniku Ibizast see siin jaurab? mõtles ta endamisi.

Tänav oli rahvast täis. Mateo liikus aeglaselt, vahtides, suu ammuli, enda ümber ringi, kuni sai löögi vastu õlga ja siis veel ühe. Inimeste vool oli nii tihe, et ta ei saanud seisma jääda. Nii palju rahvast ta ümber, kuid ometi oli midagi harjumatult teistmoodi. Inimvool kandis ta tundmatus suunas, kuni tal õnnestus lipsata sisse väravast, mis viis tumedate varjudega täidetud sisehoovi.

Akendest paistvad tuled andsid võimaluse näha maja sisemusse, kus inimesed tegelesid igapäevaste toimingutega. Mateo seisis, pea kuklas, keset sisehoovi ja jälgis mõnda aega enda ees avanevat vaatemängu. Nälg aina kasvas. Kellegi sammud lähenesid ja Mateo tõmbus pimeduse kaitsvasse varju. Tulijateks olid mees ja naine, kes käest kinni hoides kiirel sammul ukse poole liikusid. Mateo jälgis, kuidas nad randmega helendavat paneeli puudutades ukse avasid. Enne kui uks jõudis nende järel sulguda, lipsas selle vahelt vaevumärgatava varjuna läbi ka Mateo.

Paarike kadus lifti sisenedes Mateo vaateväljast. Ta kuulatas pingsalt, kuidas lift kaheksandal korrusel peatus ja nad korterisse sisenesid. Terve maja kihas häältest, muutes kuulamise raskemaks. Mateo astus lifti ja libistas sõrmega üle helendava number kaheksa. Õhtusöögi aeg oli käes.

III

Maa

Mateo ohkas kergendatult, kui kaubalaev Maal maandus. Reis oli võtnud terve igaviku, sest sel korral ei olnud ta maganud õndsat und nagu Tugemrianile reisides. Nüüd oli ta pidanud vahtima tumedat lõpmatust, milles aeg-ajalt ujus kosmosesse jäetud prügi või mõni mõttetu kustunud täht. Ainult korra oli veidigi elevust pakkunud suurel kiirusel mööda tuhisev kosmosesõiduk, mille saatja edastas kummalist laulu. Kaubalaeva süsteemid korjasid selle üles ja mängisid valjuhääldis. Mateo ei suutnud sõnu eristada, kuid selle viis tundus tuttav. Väikenegi lohutus, et ta ei olnud siin tühjuses päris üksi ja kellelgi paistis minevat veel halvemini kui tal.

Tugemrian oli olnud täielik piin juba esimesest õhtus saadik, kui Mateole oli kohale jõudnud, kuhu ta oli sattunud. Looduslikku toitu seal ei leidunud. Leppida tuli vaid sünteetilise kraamiga, mis maitses kohutavalt. Mateod valdas okserefleks, kui ta sellele tagasi mõtles. Hästi tore muidugi, et inimesed olid evolutsiooniliselt arenenud, kuid Mateo jaoks hoopis vales suunas.

Õnnelikult laevalt välja hiilinud, võttis ta esimeses ettejuhtuvas kohvikus istet. Mõtted rändasid kohe toidule ja ta jäi pakkumises olevaid valikuid silmitsema, kuni suurel ekraanil köitis tema tähelepanu üks uudis.

142 aastasena suri viimane arhetüüpse vereringega inimene Maal. Avaldame kaastunnet lähedastele!

Mateole tuli pisar silma. Kulinaarsetel elamustel oli igaveseks lõpp. Sama hästi oleks võinud Tugemrianile jääda.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0560)