Ulmestaar Kai Kivi
1. Kes oled ning millega tegeled?
Ma olen taksidermist. See on see tegelane, kellega lapsi hirmutatakse, kui nad putru ära ei söö või kuulavad liiga kõvasti Viite Miinust. Pole ühtegi raamatut ega filmi, kus topisetegija oleks positiivne tegelane. Alati elab kuskil logisevas metsatalus, lõikab loomi lahti ja paneb neile plastmassist mustsõstraid silmadeks.
2. Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud, kuulanud või mänginud oled?
Alustan lõpust, mänginud olen Trips-Traps-Trulli, Küüned P...e, Linnade Põletamist, Aliase 1856 versioonis olin ka osav.
Viimasel ajal hakkab minu usk eesti ulmesse taastuma. Peale Eesti ulme antoloogia lugemist aastaid tagasi olin tükk aega sillas, siis komistasin järjest igasuguse jama otsa ja jätsin palju lugemata. Aga mitu aastat tagasi väga hea sõbra matustel tutvusin õnneks, appi või kahjuks, kuidas matuste puhul tuleb öelda, niisiis ulmikutega. Võtsin paar aastat kogumiseks ja praegu juba natuke suhtlen. Ma nimelt olen äärmuslik introvert, mulle peavad inimesed ikka sõna otseses mõttes sülle kukkuma, et sõpru ja tuttavaid leiaksin. Praegu loen Kersti Kivirüüdi „Väravat,“ „Minu isa luulusid“ ja Blake Couchi „Geenilõksu.“
3. Mis naelutab sind raamatu külge? Mis peletab eemale?
Mulle üldse ei meeldi, kui kirjanik trikitab lugejaga trikitamise pärast, et nagu õujee olen lahe, panen deepi, ajan su juhtme kokku! Samuti ei salli mingit unenäolisuse jura. Nagu juba Muumipapa ütles, et teiste unenäod on igavad, kes see viitsib kuulata. Meeldib vaimukas keelekasutus, pikk, blond, sisukas jne. Lõppu paneksin lillebuketi, kui saaks! Pessimist nagu alati!
4. Kolm lemmikut (juttu, raamatut, žanri, autorit... ) ulmes? Paari lausega-lõiguga neist lugejale. Ei pea piirduma ka vaid kolmega vaid võib rohkem.
Loen eesti keeles, olen eestlane (Juba seitsmendat põlve, (varem mingi Üxküll ratsutas läbi)). Meeldivad head tõlked, „Fevrei unelm,“ „Jää ja tule laul.“ „Nõiduri“ filmisarjaga sain ka lõpuks natuke sõbraks. „Sõrmuste isand,“ filmid ja raamatud eraldi, filmil Alan Lee täiuslik kunstiline teostus, olen nõus 16 tundi puhtalt kiivri, turvise ja mõõgadisaini vaatama. Sarjadest „Hemlock Crow,“ ma ei tea, miks see kõrvaldati vaatamisest, pöörane ja hea, kes nägi see nägi. „Love, Death and Robots,“ vaimustav. Tänan veel Tumedaid Tunde, parim unemuusika kõige paremas mõttes, ausalt, päeval kuulan lõpuni! Ok, väike seik lapsepõlvest, kui teised kasvasid Robin Hoodi ja Kolme musketäri mängides, siis mina mõtlesin Robinson Crusoega, kuidas ellu jääda.
5. Kuidas sa üldse jõudsid ulmeni?
Minu jõudmine ulmeni on olnud üks pikk ja piinarikas teel olemine. Ja mitte sellel teel, mida kirjeldab Kerouac, see on liiga segane. Pigem nagu McCarthy. Kasvasin Pärnus, vaeste patuste alevis, Kuldse Trio vaimus. Seal käisid isegi punkarid diskodel ja Uulu lillelaadal, sest muid üritusi ei olnud. Mina aga panin alt laienevad krempleenpüksid jalga, traadist keeratud risti kaela ja lugesin „Amfiibinimest“ ning ajasin end kiilakaks. Mind kutsuti tänaval UFOks, nii vist jõudsingi.
6. On sul lemmikloomi?
Kuna olen viimastel aastatel suht palju kolinud, siis tubaseid lemmikloomi ei ole. Oma lemmikuteks pean neid, kes parajasti minu hallataval territooriumil rõõmu pakuvad. Praegu siis neli oravat, kaks siili, üks pirtsakas naabrimees ja... üks hommik olid sõrajäljed ka ukse taga, no kes teab.
Reklaam-reklaam! Tee vabaks libakassidele! 9. veebruaril Tartus!
Kes veel kassi saba kergitab kui mitte kass ise? Kes maksab kassi vaeva? Kuhu kõndis kass omapead? Erinevad autorid võtsid ülesande kirjutada üks kassiulme jutt ja need jutud on nüüd kaante vahel. Aga nagu ütlevad ulmikud internetis: kui raamatul pole esitlust olnud, kas siis on raamat üldse päriselt ilmunud? Seega, austades rituaali, tuleb Libakassi raamat esitlemisele küünlakuu üheksandal päeval ehk teisel reedel ikka Tartu kirjanduse majas! Kassipiltidega, kõigile!
Õhtud eesti ulmega, jaanuar 2024: Heinlein, noortekad, skafander.
Reedel, 12. jaanuaril kõneles Tartus Kirjanduse maja saalis Raul Sulbi endisaegsetest noorteromaanidest ning esitles Robert A. Heinleini romaani “Võta skafander – paneme minema!”.
https://www.youtube.com/watch?v=QifQn13HVF0
Götterdämmerung Tallinnas
Teatavasti toimuvad Tartus iga kuu teisel reedel õhtud eesti ulmega ja detsembri ulmeõhtul sai esitletud Kalmsteni jutukogu Götterdämmerung (vaata videost).
Aga Tallinn? Seda me juba teadsime, et iga kuu kolmandal reedel koguneb ulmerahvas koos kõrtsi, nüüd on nad siis on hakanud reedel raamatuid ka esitlema!
Niisiis, Tallinna keskraamatukogus toimus mõned tunnid tagasi samuti Kalmsteni jutukogu Götterdämmerung esitlus, autoriga vestles taas Lüüli Suuk.
Kert Vasemäe jäädvustas kohapealseid hetki pildikarpi ja lubas meil neid väljanäituseks näpata. (Kogu albumit vaata siit.)
