Suured robotid on olnud Jaapani teleekraanidel alates 1963. aastast, kuid mitte miski pole jätnud niivõrd suurt jälge kui 1979. aastal alanud „Mobile Suit Gundam’i“ maailm. Enne „Gundami“ olid suured robotid pigem väikeste poiste teema, kus hiiglasuured robotid lendavad ringi, lasevad „piu-piu“ lasereid ja siis pahad tulnukad lendavad õhku. Esimene „Gundami“ sari viis meid hoopiski maailma, kus kosmosenatsilikud Zeoni kosmosekolooniad pidasid iseseisvussõda Maa Föderatsiooni vastu. Senimaani teleekraanidel olnud lapselikud super-robotid asendusid tõeliste sõjarobotitega, mis nõudsid lahendusi logistiliste probleemidele, vaimselt tugevaid piloote, ning julgust vaadata silma inimese hinge varjupoolele. „Gundami“ sarjade sõdade mastaabiks olid terved tähesüsteemid ja vahest kaotasid ühesainsas episoodis miljonid inimesed oma elu.
2023. aastal välja tulnud „Nõid Merkuurilt“ oli oma tegevustes palju väiksem ja turvalisem. Peaaegu kogu tegevus toimub ühesainsas kosmosekoolis ja lahinguid peetakse hoopiski duelliringis. Jah, multikas on olemas suured inimkujulised robotid. Jah, need robotid lendavad ringi ja/või õhku. Kuid sõjadraamat ja ulmet, neid kahte „Gundami“ alustala, oli selles animes ikka väga vähe.
Sisukokkuvõte: Suretta Mercury läheb akadeemiasse, kus õpivad metsikult rikaste sõjatehnoloogiafirmade pealikute võsukesed. Eliidid on kõik kosmoses üles kasvanud ja neid nimetatakse kosmoslasteks. Samas koolis õpivad ka Maalt pärit lapsed, keda nimetatakse maalasteks, ning neid õpetatakse tegema rasket füüsilist tööd, mida eliidid muidugi ei kavatse teha. Proletariaadid versus eliidid ning keegi uustulnuk, kes hakkab seda maailma raputama.
Aga nüüd muutub see sari (halvas mõttes) väga tüüpiliseks animeks. Koolis on üks tüdruk nimega Miorine, kes tahab Maale põgeneda, sest tema üüratult rikas isa tahab teda ära parseldada kooli kõige paremale duellipidajale. Muidugi neid duelle peetakse ainult suurte robotitega, sest sõjatehnoloogiafirmad peavad ära näitama, et nende taparobotid on kõige paremad. Surettal on aga ainuke allesjäänud (ja seadusega ära keelatud) Gundami robot, sest siinses sarjas Gundamid kippusid oma pilootide närvisüsteemi surmavalt üle koormama, umbes nagu hittfilmis „Pacific Rim“.
Suretta pidi pidama duelli Miorine jobu peigmehega ning võitis duelli. Muidugi Surettast sai nüüd reeglite järgi Miorine „peigmees“. Kõik teised rikkurid nägid ära, et milline äge robot Surettal on, ning esimene hooaeg järgib ühte ja sama lugu: Suretta kutsutakse duellile mingi täiesti mõttetu probleemi üle, vastaspool nõuab tema robotit endale ning Suretta võidab alati. Kuni ta enam ei saa võita, sest muidu oleks see anime väga igav.
Selleks, et mingigi draama viiks seda lugu edasi, võetakse sarjas teemaks Maal üleskasvanute (vaeste) ja kosmoses üleskasvanute (rikaste) pingeid. Kool on küll kirjum kui ÜRO Peaassamblee, aga selles koolis pole olemas rassismi ega homofoobiat. See-eest on käimas pseudorassistlik klassisõda. Ma siiamaani ei saa aru, et kuidas said vaesed Maa lapsed käia samas koolis kosmoses koos nende megarikaste lastega, aga noh, ju siis ikka sai.
„Revolutionary Girl Utena“ – üks palju parem anime, mida „Nõid Merkuurilt“ järgi ahvib
„Nõid Merkuurilt“ oli üks veider vaatamine seetõttu, et selles animes on võetud liiga palju laenu teistest palju parematest teostest. Tegelased jagavad nimesid Shakespeare'i „Tormi" tegelastega. Duellid võimsa pruudi üle (kuigi noh, peale esimest võitlust ei pea enam keegi Miorine üle duelle) ahviti anime meistriteosest „Revolutionary Girl Utena’st“. Suretta kokutamine ja „Momma always said...“ -kõnepruuk meenutab väga rängalt „Forrest Gumpi“. Kui ma oleks sündinud näiteks 2006. aastal, kus telekas enam ei näidatud neid vanu filme ja sarju, siis ma ei paneks seda lausahvimist niivõrd pahaks. Aga ma olen neid kõiki näinud ning see tekitas minus õõvastust. Kas tõesti on 2000-dad jälle tagasi, kus „Mäletate seda ägedat asja?“-silmapilgutamine on moes?
„Revolutionary Girl Utena“ on moodsa anime „A ja O“. Selles animes läheb Utena rikkurite kooli, aga seal peetakse duelli ühe tüdruku pärast, sest sel tüdrukul on võime pöörata maailma ümber. Mida see tähendab – seda ei tea tegelikult mitte keegi. Duelle peetakse veidras unenäomaailmas ning tavaliselt seistakse silmitsi omaenda suurimate hirmude ja väga tõsiste traumadega. Kõiksugu teemad võetakse Utena duellides läbi, alates üksildusest, kadedusest ja murtud südame vaevast kuni tärkava seksuaalsuse, verepilastuse ja pedofiili ohvriks langenu süütundeni välja. Tegu on küll tõsise sarjaga, kuid vahest on see ka pööraselt naljakas ning kõik need eelmainitud elemendid andsid kokku ühe tõeliselt unustamatu vaatamise.
Seetõttu ma olingi niivõrd pettunud, et „Nõid Merkuurilt“ võttis mõttetult asju palju parematest teostest ja ei andnud nendele mitte midagi juurde. Ma mäletan, kui teine episood välja tuli, siis kõik olid Twitteris hämmingus, et „Gundamis“ on lõpuks esimene naispeategelane ning tagatipuks on tal pruudiks teine tüdruk! Appi, lesbid! Kui äge!
Ja nii palju siis lesbilisusest. Puberteet on ju üks väga keeruline aeg inimese elus. Teismelistel hormoonid möllavad, Miorine on nüüd kihlatud vastu oma tahtmist tüdrukuga, sest ta isa on täielik friik. Aga ei, Miorine ütles kohe ära, et tegu on praeguse aastaga ning tema on üks avameelne neiu. Einoh, jah, aga kuhu jäi draama? Ning see suhte areng kahe tüdruku vahel oli ka niivõrd üle põlve – esimeses hooajas õiendas ja kraakles Miorine Surettaga vahetpidamata ja teises hooajas veetsid nad vaid mõned hetked koos, kuni sarja lõpuks siis avastasid, et nad tegelikult armastasid teineteist nii väga, sest ometigi peab see asi õnnelikult lõppema. Muidugi, mul on hea meel nende üle, aga ma ei tundnud, et see oli välja teenitud lõpp.
Ulmet oli ka selles animes tegelikult väga vähe. Enamus asju toimus kas koolis või mõnes koosolekusaalis. Jah, kool oli küll kosmoses ja oli näha suuri roboteid, aga tulevikku kui sellist ei näinud ma üldsegi. Kui terve sarja tegevustik oleks toodud tagasi Maa peale, näiteks Etoni internaatkooli, ja duelle oleks peetud vehklemisega, siis sisult poleks mitte midagi muutunud. Suured robotid ning maalaste-kosmoslaste konflikt ei andnud siia sarja mitte midagi juurde.
Stsenarist Blake Snyder õpetab raamatus „Save the Cat!“, et ühes korralikus hittfilmis peaksid olema üle kindla vahemiku ootamatud süžeepöörded, sest muidu film ei haaku vaatajatega. See on see, mida ma tundsin seda sarja vaadates kõige rohkem. Igasugu ägedaid elemente oli sisse surutud, kuid lugu ei arenenud loomulikult ning pooled sissetoodud šüzeepunktid jäid üldsegi lahendamata. Nagu keegi oleks kella pealt otsustanud – nüüd see tegelane tapab oma isa ära, nüüd see tegelane üritab terroristidega koostööd teha, nüüd see tegelane reedab teist tegelast. Näiteks isatapu stseen toimus niivõrd mitmete juhuste kokkulangemise tõttu, et ma lihtsalt pidin õhku ahmima. Ekraanil oli tragöödia, aga kuhu jäi eelmäng ja katarsis?
See ongi terve selle sarja probleem: „Nõid Merkuurilt“ võttis ette kõmulisi teemasid, mis olid Twitteri-sõltlastele täpselt parajad jagatavad ampsud, aga nende teemadega ei mindud mitte kuhugi. Enamus vestlusi Internetis selle anime üle on enamasti selles stiilis, et „Kes on kõige nunnum tegelane?“, „Kes on teie lemmikpaar?“ jne. Paras arutelu teismelistele, aga ulmefännide jaoks siin eriti juttu ei jätku. Tegu oli hea tiinekadraamaga, aga ilma selle „Gundami“ võlusõnata pealkirjas oleks see väga kiiresti unustatud anime.
Siit tulevad minu soojad soovitused: esimese „Gundami“ sarja vaatajatele soovitan pigem vaadata näiteks palju põnevamat „Gundam SEED’i“, kus tavainimesed peavad kosmilist sõda geneetiliselt muundatud kosmoserahvaga, kes on tavainimestest kümme korda kiiremad, tugevamad ja targemad. Või aurupungi austajatele „Turn A Gundam’it“, kus 20. sajandi alguse poole võitlevad Maa elanikud Kuu pealt tulnud ülitehnoloogiat omava inimrassiga. Paadunud psühholoogilise draama austajatel ning üldsegi animehuvilistele soovitan ajutrippi nimega „Revolutionary Girl Utena“. Aga „Nõida Merkuurilt“, kuigi täitsa okei välimusega, ei julge ma mitte kellelegi soovitada, sest on olemas palju paremaid sarju, millega oma aega veeta.
