“Tiituu tiituu tii tii, tiituu tiituu tii!”
“Tiituu tiituu tii tii, tiituu tiituu tii!”

 

Kui hunnik helisevaid telefone lõpuks asitõendite kasti said, korjas vanemuurija rahakotid kokku ja pistis need teise. “Tagasi jaoskonda,” tõusis ta püsti.

“Kas me teda kaasa ei võta?” uuris noor paariline.

Vanemuurija raputas pead. “Ei. Järgmisel nädal tuleme lihtsalt uuesti.”

“Aga tegemist on ju ilmselgelt varastatud asjadega.”

“Ilmselge? Usu mind, ühelgi neist asitõenditest pole tema sõrmejälgi. Ta oli meil pool aastat tagasi sees ja siis tekkisid telefonid ning rahakotid samamoodi tema kõrvale. Kogu öövalve oli tagajalgadel.”

Ta vaatas voodis vedelevat armetut inimvaret. Vaid luud ja nahk - kokku kuivanud kui muumia.

Vanemuurija mäletas teda hästi. Ta töötas jaoskonnas öövalves, kui mees sees istus.

Ta mäletas püsivalt helisevaid telefone, mehe auku vajunud silmi ja püsivat sonimist.

“Palun. Ma ei soovi enam.”

Ta ei öelnud mitte kunagi midagi muud. Vaid üks lause, mida ta korrutas aina uuesti ja uuesti, kui mantrat. Kuid palvest polnud abi. Varandus jätkas tulemist ja kuna mehe jaoskonnas hoidmine muutus kõigi jaoks tülikaks ja närvesöövaks, saadeti ta koju ära.

Nüüd mees enam ei palunud. Tal polnud enam jaksu.

“Aga kuidas need varastatud asjad siis siia tulevad?” oli paariline segaduses.

Vanemuurija kehitas nõutult õlgu.

 

“Tiituu tiituu tii tii, tiituu tiituu tii!”
“Tiituu tiituu tii tii, tiituu tiituu tii!”

 

Vanemuurija võttis sõnatult äsja tema ette tekkinud telefoni ja lisas selle asitõendite kasti.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0591)