„Götterdämmerung"
Manfred Kalmsten
Fantaasia, 2023
273 lk
----------------------
Ma olen Kalmstenilt lugenud varem ta debüütjutukogu „Raske vihm", kus oli tõeliselt meeldivaid lugusid ja lahjemaid, kokkuvõttes kannatas natuke esikkkogu sündroomi all: hästi palju ebaühtlasi lugusid ja elemente koos. Oli tunda, et Kalmsten oskab kirjutada ning kui tähed olid taevas õigel kohal, siis oli tulemus erakordselt nauditav. „Raske vihma" ja „Götterdämmerungi" vahele mahuvad romaan „Täheraua saaga" ning jutukogu „Kaarnalaul", kus küll lood peaksid olema omavahel tihedalt seotud. Igal juhul – minu jaoks tuli kaarnalaulule sappa siis Götterdämmerung või Ragnarök, oleneb vaatenurgast, keele-, kultuuri ja mõttemaailmast.
Juba raamatut kätte võttes hakkas mul hea olla, kuna Liis Rodeni kaanepilt
on äärmiselt meeldiv, lisaks pani autor ka omapoolse sooja pühenduse kaasa.
Samuti istusid mulle väga autori lühikesed kommentaarid enne lugusid, aitasid
märksa paremini mõista, lisasid meeldivat tausta.
Kui ma mõtisklen Kalmsteni stiili
üle, siis keeleliselt on laused
pigem lühemad ja lihtsamad, mingis mõttes kohati vonnegutilikud. Vahel
meenus mulle üldse Silverbergi „Tähehiiglaste
orjade“ jutukogu, just sellise natukene lihtsama olemuse lugude poolest. Mis
veel jäi silma – autor kirjutab palju naistest, on neid peategelastena ja
kõrvalgi. Eks usutavust peaksid naised kommenteerima, minu kui lihtsa lugeja
jaoks on igal juhul selline vaatenurk väga meeldiv, palun veel!
„Gall
võttis kiirustamata vöölt laiateralise pussi, kuid enne, kui Varus silmagi
pilgutada jõudis, oli puss langenud, selle teravik sügaval helepruunis
konjakilauas ja Varus ise vasaku käe väikese sõrme võrra vaesem.
„Jäta
meelde, mind ei solvata, selge?" lausus Gall ja tõmbas ühe ropsuga pussi
lauast.
Varus
surus hambad kokku, haaras laualt vodkaklaasi, kallas selle sisu oma väikse
sõrme köndile ja vandus mõttes, et kunagi, kunagi sa veel maksad selle eest.”
Mingil hetkel tekkis mul lugemise
ajal sees vägisi lõhestumine ja kahestumine. Ühelt poolt trügis esile sisemine esteet-kusipea hr Kivimäe, kelle jaoks
oli endiselt kurb tajuda ebaühtlust, nagu oleks taaskord sahtlid tühjaks
kraabitud, et jutukogu jagu materjali kokku saada. Et jah, poiss, mine ja
harjuta veel, esikkogu ajad on möödas, enam pole lugeja seisukohast viisakas
teinekord poolikuvõitu lugusid jutustada. Hea küll, kui jätta see üleolev tüüp
tugitooli õõtsuma, sigar ühes ja viskiklaas teises, siis näiteks „Vari
Albatrossosele" on super, meeldiva seksuaalse pingega vahepeal – ja see
lõpplahendus on, nagu sööks vahukoorekooki ja siis kallaks sellele maitseks surströmming’ukonservist
kastet peale. Saab jah nii teha, aga...
ei. Ning sellist rohmakust ja kiirustamist kumab igalt poolt läbi.
Kui mõnda lugu veel mainida irisevas võtmes: „Igaviku väravale" –
läheme kuhugi, teeme midagi, selline igav värk kokkuvõttes. „Kaarnasüda" –
minu jaoks arusaamatu hüplemine, kus pool lugu minevikus oli igav, n-ö kaasaja
oma oli parem, jättis veidra maitse suhu. „Valrafn"- väga hea minemisega,
palju detaile, justkui algmaterjal millegi jaoks – eks ongi ju algmaterjal,
mida ka autor ise tõdeb. Aga rohmakas ja toores kokkuvõttes. „… Tuli on
igavene" – meenutab mulle oma kunagisi tekste, selline unine katsetamine
kategoorias „pole paha".
Teisalt on siis, aga... ütleme, et
sõber Marko tahaks käppa suruda,
kuna talle väga meeldis see, kuidas raamatut oli üldjoones suures osas mõnus
lugeda – ka kritiseeritud palasid! Lugesingi terve raamatu üsna ruttu läbi.
Eriti just nimipala „Götterdämmerung" mekkis hästi , kus lugemise ajal
Huginid, Muninid kõik meenusid, suuresti läbi mu karusema muusikamaitse. Lisaks
on lugu ise äärmiselt mõnusalt üles joonistatud, just sellist Kalmsteni ma
armastan. Ka istus mulle väga see, et lugudel, ka muus osas nokitavatel, olid
pigem õnnelikud, lootusrikkad lõpplahendused, kus ilmselt võib mõningast hopepunklikkust
tajuda. Näiteks „Lohe neelas alla
päikse…" oma postapo ja kiviaegse ühiskonnaga, millel oli täitsa lahe
peategelane ning ootamatu ja meeldiv lõpp. Kurb ja meeletult sümpaatne.
Veel lõppu ütlen, et Kristjan Sander on Algernonis samast raamatust kirjutanud. Kui ma mõne kohaga ka nõus pole, siis päris palju noogutan kaasa. Asub siin: https://algernon.ee/jutt/vaese_mehe_raske_vihm
Kokkuvõttes: mulle tundub, et Kalmstenile kuluks ära keegi vähe karmima kriitikameelega sõber, kes aitaks vahel pidurit tõmmata ja rohkem mõtiskleda, et mis hetkest on lugu valmis ja millist tulemust võiks pakkuda lugejale. Praegu on kohati ikka üsna mustandi tunne, kus ma nii teravalt tundsin, et siin on hea mõtted ja kavatsused olemas, aga puudu on viimistlus, rahulik läbimõtlemine, teinekord julm mahakriipsutamine. Praegune tulemus on puhuti selline pehmekaaneline taskupulpulme - aga võiks ju rohkem ikka tahta! Mulle meeldis raamatut lugeda ning mingi piirini on see parim, mida üks autor võib lugejalt saada, seega ei tasu hindesse numbriliselt kinni jääda. Kuid tegelikult ka – see, mis tõi meid siia, ei vii enam edasi.
2/5 („head ja vead")
