gött

„Götterdämmerung"

Manfred Kalmsten

Fantaasia, 2023

273 lk

----------------------

 

Ma olen Kalmstenilt lugenud varem ta debüütjutukogu „Raske vihm", kus oli tõeliselt meeldivaid lugusid ja lahjemaid, kokkuvõttes kannatas natuke esikkkogu sündroomi all: hästi palju ebaühtlasi lugusid ja elemente koos. Oli tunda, et Kalmsten oskab kirjutada ning kui tähed olid taevas õigel kohal, siis oli tulemus erakordselt nauditav. „Raske vihma" ja „Götterdämmerungi" vahele mahuvad romaan „Täheraua saaga" ning jutukogu „Kaarnalaul", kus küll lood peaksid olema omavahel tihedalt seotud. Igal juhul – minu jaoks tuli kaarnalaulule sappa siis Götterdämmerung või Ragnarök, oleneb vaatenurgast, keele-, kultuuri ja mõttemaailmast.

Juba raamatut kätte võttes hakkas mul hea olla, kuna Liis Rodeni kaanepilt on äärmiselt meeldiv, lisaks pani autor ka omapoolse sooja pühenduse kaasa. Samuti istusid mulle väga autori lühikesed kommentaarid enne lugusid, aitasid märksa paremini mõista, lisasid meeldivat tausta.

Kui ma mõtisklen Kalmsteni stiili üle, siis keeleliselt on laused pigem lühemad ja lihtsamad, mingis mõttes kohati vonnegutilikud. Vahel meenus  mulle üldse Silverbergi „Tähehiiglaste orjade“ jutukogu, just sellise natukene lihtsama olemuse lugude poolest. Mis veel jäi silma – autor kirjutab palju naistest, on neid peategelastena ja kõrvalgi. Eks usutavust peaksid naised kommenteerima, minu kui lihtsa lugeja jaoks on igal juhul selline vaatenurk väga meeldiv, palun veel!

„Gall võttis kiirustamata vöölt laiateralise pussi, kuid enne, kui Varus silmagi pilgutada jõudis, oli puss langenud, selle teravik sügaval helepruunis konjakilauas ja Varus ise vasaku käe väikese sõrme võrra vaesem.

„Jäta meelde, mind ei solvata, selge?" lausus Gall ja tõmbas ühe ropsuga pussi lauast.

Varus surus hambad kokku, haaras laualt vodkaklaasi, kallas selle sisu oma väikse sõrme köndile ja vandus mõttes, et kunagi, kunagi sa veel maksad selle eest.”

Mingil hetkel tekkis mul lugemise ajal sees vägisi lõhestumine ja kahestumine. Ühelt poolt trügis esile sisemine esteet-kusipea hr Kivimäe, kelle jaoks oli endiselt kurb tajuda ebaühtlust, nagu oleks taaskord sahtlid tühjaks kraabitud, et jutukogu jagu materjali kokku saada. Et jah, poiss, mine ja harjuta veel, esikkogu ajad on möödas, enam pole lugeja seisukohast viisakas teinekord poolikuvõitu lugusid jutustada. Hea küll, kui jätta see üleolev tüüp tugitooli õõtsuma, sigar ühes ja viskiklaas teises, siis näiteks „Vari Albatrossosele" on super, meeldiva seksuaalse pingega vahepeal – ja see lõpplahendus on, nagu sööks vahukoorekooki ja siis kallaks sellele maitseks surströmming’ukonservist kastet peale.  Saab jah nii teha, aga... ei. Ning sellist rohmakust ja kiirustamist kumab igalt poolt läbi.

Kui mõnda lugu veel mainida irisevas võtmes: „Igaviku väravale" – läheme kuhugi, teeme midagi, selline igav värk kokkuvõttes. „Kaarnasüda" – minu jaoks arusaamatu hüplemine, kus pool lugu minevikus oli igav, n-ö kaasaja oma oli parem, jättis veidra maitse suhu. „Valrafn"- väga hea minemisega, palju detaile, justkui algmaterjal millegi jaoks – eks ongi ju algmaterjal, mida ka autor ise tõdeb. Aga rohmakas ja toores kokkuvõttes. „… Tuli on igavene" – meenutab mulle oma kunagisi tekste, selline unine katsetamine kategoorias „pole paha".

Teisalt on siis, aga... ütleme, et sõber Marko tahaks käppa suruda, kuna talle väga meeldis see, kuidas raamatut oli üldjoones suures osas mõnus lugeda – ka kritiseeritud palasid! Lugesingi terve raamatu üsna ruttu läbi. Eriti just nimipala „Götterdämmerung" mekkis hästi , kus lugemise ajal Huginid, Muninid kõik meenusid, suuresti läbi mu karusema muusikamaitse. Lisaks on lugu ise äärmiselt mõnusalt üles joonistatud, just sellist Kalmsteni ma armastan. Ka istus mulle väga see, et lugudel, ka muus osas nokitavatel, olid pigem õnnelikud, lootusrikkad lõpplahendused, kus ilmselt võib mõningast hopepunklikkust tajuda.  Näiteks „Lohe neelas alla päikse…" oma postapo ja kiviaegse ühiskonnaga, millel oli täitsa lahe peategelane ning ootamatu ja meeldiv lõpp. Kurb ja meeletult sümpaatne.

Veel lõppu ütlen, et Kristjan Sander on Algernonis samast raamatust kirjutanud. Kui ma mõne kohaga ka nõus pole, siis päris palju noogutan kaasa. Asub siin: https://algernon.ee/jutt/vaese_mehe_raske_vihm

Kokkuvõttes: mulle tundub, et Kalmstenile kuluks ära keegi vähe karmima kriitikameelega sõber, kes aitaks vahel pidurit tõmmata ja rohkem mõtiskleda, et mis hetkest on lugu valmis ja millist tulemust võiks pakkuda lugejale. Praegu on kohati ikka üsna mustandi tunne, kus ma nii teravalt tundsin, et siin on hea mõtted ja kavatsused olemas, aga puudu on viimistlus, rahulik läbimõtlemine, teinekord julm mahakriipsutamine. Praegune tulemus on puhuti selline pehmekaaneline taskupulpulme - aga võiks ju rohkem ikka tahta! Mulle meeldis raamatut lugeda ning mingi piirini on see parim, mida üks autor võib lugejalt saada, seega ei tasu hindesse numbriliselt kinni jääda. Kuid tegelikult ka – see, mis tõi meid siia, ei vii enam edasi.

 

gött

2/5 („head ja vead")

 

 

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0552)