1. Alustame üldisest,  jutuvõistluse „Täheaja“ enesetutvustuses ütled enda kohta konkreetselt, et „oled Kalamaja hipster.” See ütleb palju ja sul on nüüd ideaalne võimalus sellest tingitud eelarvamusi-hinnanguid pehmendada või üldse tõrjuda. Kui mõne lausega öelda, siis kes sa üldiselt oled? (Kõik piinlikud detailid on ka teretulnud.)

Hipster selles mõttes, et elan antud piirkonnas, mul on habe ja jalgratas. Üht „hipsteri” kohustust ei suuda samas aga kuidagi täita:  õlu ei meeldi, ei käsitöö oma ega tavaline, löö või maha.
Võttes laiemalt olen ma aga vaatlev inimene – elamine on minu jaoks alati keeruline olnud, lugude loomine ja jutustamine lihtsam. Avatud peaga, seda on kümme korda õmmeldud. Sellest ehk ka kohati üsna must (aga hüperaktiivne) huumorimeel.

2. Kuna meil on siin tegemist ulmeajakirjaga, siis räägi, kuidas jõudsid ulmeni? Olid selleks stardipakuks mängud, filmid või raamatud ?
Täringu veeretamine („Dungeons & Dragons“), seriaalid (nagu „Salatoimikud“, „Kuue miljoni dollari mees“, „Knight Rider“) ja multifilmid (nagu „Batman“ ja „Ämblikmees“) äkki?

Iseenesest ega ma mäletagi, kust see pisik täpselt tuli. Juba varakult meeldisid mulle raamatud ja erinevad seikluslood, kuid siis ei pannud ma neid oma peas kategooriatesse. Anime („Akira“ ja „Ghost in the shell“ jätsid kustumatu mulje) tuli hiljem.

3. Millal, miks ja kuidas hakkasid kirjutama ja mis oli see kibe mari või joovastav jook, mis sind selleni viis? Ja eelnevast tõukuvalt – kuidas jõudsid Reaktorini?

Algklassides sai juba erinevaid lugusid kirjutatud ning tehtud pisikesi raamatukesi. Isu püsivalt kirjutada aga polnud – alati leidus midagi paremat, mida teha (lugeda näiteks). Teismelisena hakkas tilkuma luulet ja proosat, millest omajagu vajus poogen.ee keskkonda. Ääremärkusena võib mainida, et ka siis sai proovitud natuke ulmet kirjutada ja kaks teksti jõudsid isegi Algernoni üles, kuid nende kvaliteet on kaheldava väärtusega (kui hullud olid siis need kümmekond juttu, mis said saadetud, kuid ei läinud üles?)

Näitlemine improteatris oli pikalt mu põhihobiks, kuid see vajas palju proove, milleks peale laste saamist enam aega ei jätkunud. Uus on unustatud vana, nagu öeldakse. „Dungeons & Dragons“ oli endiselt mu hingele lähedal ja mul tekkis mõte teha see mäng eesti mütoloogial põhinevaks. Kuidas sa aga tead, kas sellises maailmas annab seigelda? Ainus võimalus on see proovile panna ja NaNoWriMo (National November Writing Month ehk kirjuta kuuga 50 000 sõna) andis selleks hea võimaluse. Läks ludinal, sai uhkustatud, ja oli täiesti avaldamatu. Agur (Mant) võttis mõni aeg hiljem ühendust, et kas ma ei tahaks ka Reaktorisse midagi kirjutada. Esimene Reaktori kaastöö oli aastal 2020. Erektoris, khm. Sellest saadik on tulnud sulest rohkem ja püsivamalt. Tänud Reaktori toimetusele, kes on palju kannatanud (ja juhendanud).

4. Ja nüüd küsimus klassikavaramust – sa kirjutad ulmet, aga miks? Miks justnimelt ulme? (Katsu selgitada, et mida see žanr sulle annab, mida võimaldab jne. Lihtsalt „meeldib” ei ole akseptaabel vastus.)

Kas ma kirjutan ulmet? Ma polnud selles pikalt ise kindel, kuna mitmed jutud kippusid pigem kuhugi lustlike muinasjuttude ja müütide kanti, mis minu peas polnud see „päris ulme”. Samas postapo-seiklused olid kindlasti ulme.
Eks need jutud ole nagu libedad angerjad. Võtad, mis kätte jääb, ja siis vaatad otsa, et mis loomaga nüüd tegu on. Tore, kui sünnib patta panna ja ka teistele sisse sööta. Veel toredam, kui ka maitseb.
See on tobe, kui püüad küll toreda kala, kuid keegi seda ei taha – mida on kah juhtunud (kiikab oma paari ilmselgelt lastekirjanduse alge poole).

Nüüd, kui muskel  tugevam (ka ajakirjanduses natukene harjutatud) julgen ka kindlatele kaladele sööta panna ja küll sealt ka midagi teemakohast tuleb, kuigi avastusrõõm on juhukaladel suurem.

Samas, kes teab, äkki on asi lihtsalt selles, et mu pead on kümme korda õmmeldud (see sobiks siin pea igaks vastuseks).

5. Kas sa nõustud väitega, et kirjutamine on teraapiline või lõõgastav-rahustav  tegevus? (Kui ei või ja, siis ikkagi, miks?)

(Vaatab oma bakatunnistust, millelt vaatab vastu Terviseteadused, Kunstiteraapiad: Draama suund. Noogutab mõtlikult.)

Pea iga tegevus võib olla teraapiline. Eriti kui seda nii kasutada. Kirjutamine (ja ka visuaalkunst või ka teater) laseb ebamäärastel asjadel (meie mõtted ja tunded) selgemaks saada. Pannes näiteks oma eesmärgid kirja, on sul nendest oluliselt parem ja selgem ülevaade, kui lihtsalt nende peale mõeldes.

Ilukirjandusel ei ole otseselt sellist eemärki, kuid see ei tähenda, et sellel poleks mingit mõju. Täiesti võimalik, et sa saad mingeid teemad läbi kirjutamise enda jaoks lõpetada.
Peeter lasi üle, aga ta on su ülemus, nii, et päris elus sa midagi ette võtta ei saa? Järgmises sinu jutus on aga tegelane nimega Peeter, kes sureb eriti võikat surma. Juhus? Võib-olla. Ehk ei teinud sa seda isegi teadlikult, kuid see annab sellegipoolest mingi rahutunde hinges. Luues võtame me ikka juppe iseendast ja enda elust ning loomingul on hinge toetav mõju.

Kindlasti on kirjutamises ka omajagu eskapismi, kuid see pole ilmtingimata halb. Me teeme seda ka lugedes, filme vaadates jne. Vahel on vaja natukene elust puhata – põhiline, et sellega liiale ei lähe.

Minu jaoks on lugude väljamõtlemine tihti nagu kont. Kont, mille ma saan visata oma sisemisele loomale pureda. Siis on tal midagi teha. Lugusid mõtleb ta igal juhul. Kui ma talle ise midagi pureda ei anna, mõtleb ta välja lugusid sellest, kuidas elu on igateviisi paha, ebameeldiv ja ebavajalik. Need pole alati just loogilised lood, aga kui ta neid liiga palju toodab, on oht neid uskuma jääda. („Hei-hei” lehvitab kaas-depressiivikutele)

6.  Kui palju aega sa pühendad kirjutamisele?

Oleneb võimalustest, ajast ja energiast. Kas tuleb päevas kaks tuhat sõna ja nii iga päev seitse päeva jutti või saab paari nädala peale kakssada. NaNoWriMo on selle koha pealt üks hea musklitreening. Samas, kui lugu tahab ikka väga tulla, siis ta ka tuleb kasvõi une, söögi (või mõne muu eluliselt vajaliku asja) arvelt.

7. Mis eristab sind  teistest autoritest sinu enda arust? Et miks peaks keegi just sinu tekste lugema?

See, et minu pead on kümme korda õmmeldud?

Ah, et tekstides? Äkki mingi ideede lustlikus ja huumorimeel? Ma ausalt ei tea. Tore, kui loetakse ja veel toredam, kui ka meeldib.

8.  Kuidas lugu üles ehitad, millest alustad ja milliste väljakutsetega seisad lugu kirjutades silmitsi ja kuidas neist üle saad?

Minu esimene väljakutse oli aru saada, miks ma seda üldse teen. Kas ma kirjutan lugejale või teen ma seda endale? Kui ma pressin nii, et oksemaik suus selleks, et lugejale meeldida ja talle ikka ei meeldi, siis on minul paha ja ka lugejal paha. Seda ma ei taha.

Aga ma ju ei tea, mis lugejale meeldib. Lisaks on need lugejad erinevad. Ma ei saagi kõigile meeldida.  Seega minu esimene suurem otsus oli kirjutada nii, et ma seda ise naudin. Isegi kui lugejale ei meeldi ja keegi seda ei taha, on mul sel juhul vähemalt enda nauding (see ainus osa, mida ma tegelikult saan mõjutada) kätte saadud.

Ja paistab, et ma naudin kirjutamist kõige rohkem nii, et ma ei tea täpselt mida ma teen – keskendudes rohkem protsessile kui lõpp produktile. Kui ma olen loo juba enda jaoks üles ehitanud ja läbi planeerinud, siis mis sellest enam kirjutada – ma juba tean, mis saama hakkab. Igav on.

Mul on lugu alustades mõned ideed ja hägune kontseptsioon, kuid edasi on avastamine. Jumalanna Narratiivia abiga olen ma praeguseni ka alati lõppu jõudnud. Abiks on kindlasti ka aastaid improteatrikogemust, kus sa lihtsalt pead mingi loogilise lõpuni jõudma, kuna etenduse aeg saab kohe-kohe otsa.

Järeltööd on muidugi palju. Kirjelduste lisamist, karakterite ja neile sobiva keele arendamist, ka karakterite eemaldamist, keelelist toimetamist jne. See seletab ka, miks jutte on palju, aga romaani veel väljas pole. Ilmselgelt on lühijutu timmimine kiirem ja lihtsam.

Mõned jutud on saanud ka täieliku ümberkirjutamise, et visioon (mis tekkis esimese kirjutamisega) paremini välja tuua. Näiteks „Isa süda”, mis on minu arvates  üks täitsa hea jutt, oli alguses hoopis teise peategelase ja sisuga – idee aga oli sama.

Mulle tundub, et nende mõne aastaga on oskused ka paranenud nii, et esimene mustand pole alati enam väga halb. Ma alustasin pühade ajal ühe lustlikuma, kuid pikema (tuleb 20k kanti) loo kirjutamist, teadmata endiselt täpselt, kuhu see välja jõuab, ning üks sõber testlugeja on Google Docsi vahendusel teekonnal kaasas, lugedes tihti peatüki kaupa järele, mille ma olen jälle eelmisel päeval lisanud. Üllatavalt tore on kedagi nii sellel avastusretkel kaasa vedada.

9. Olles lugenud üsna mitut sinu lugu, siis võin vast öelda, et erinevalt paarist erandist on tegemist lühikeste lugudega. Samuti  on neis vähe tegelasi ja üsna sirgjooneline tegevusliin. Nõustud või lükkad ümber? Või ehk hoopis põhjendad miks? (Ja kui nõustud, siis kas su lood peegeldavad su enda maitseeelistusi või on tegemist pigem sellise „alustame tasa ja targu taktikaga?”)

Minu esimeses NaNoWriMo romaanis oli peategelasel kaksteist erinevat ja väga tähtsat kaaslast ning siis nad kohtusid erinevate inimeste ja olevustega. Seda oli natukene paljuvõitu, eriti kui stseen rohkem kui viie tegelasega on segane (improteatri lavakogemuse järgi). Sellest alates olen ma proovinud hoida tegelaste arvu pigem väiksemana ja ma ka väga hindan, kui autor suudab seda teha. Näiteks „Eesti rahva ennemuiststete juttude“ versioon „Tuhkatriinust“ on minu arvates täiesti geniaalne. Ei mingit haldjast ristiema! Milleks neid haldjaid üldse ilma seletuseta sisse toppida? See, kes meie rahva versioonis Tuhkatriinut aitab, on tema surnud ema vaim, mis on nii praktiline ja ilus. Kui sa oled juba midagi ära defineerinud, siis tuleb seda kasutada. Või nagu teatris on kombeks öelda: kui laval on püss, peab pauku saama.

Improteatris minnakse enamasti täiesti tühjale lavale  ilma loo ja karakteriteta. Millegi laval ära defineerimist (kas kellegi nimi, mõni objekt, amet jne) nimetatakse tootmiseks ja on olemas ka selline mõiste nagu ületootmine. See juhtub siis, kui uut informtsiooni aina lisatakse, kuid keegi ei kasuta seda ära. Ma proovin ületootmist vältida. See, mis on juba olemas, peab ka ühel hetkel kasutust saama.

Sirgjoonelisus võib olla põhjustatud avastamis-kirjutamisest, kuigi ka seda saab teha teistmoodi. Kust ma seda nii kindlalt tean? Sest ma olen näinud improteatrit (millel põhineb mu avastus-kirjutamine) vägagi erinevates võtmetes ja stiilides. Kui on võimalik kohapeal esinemise ajal jooksvalt välja mõelda mõrvamüsteerium või Burtoni loomingust inspireeritud õudusmuusikali, siis kindlasti saab ka vähem sirgjoonelisi lugusid jooksvalt välja mõelda. See vajab lihtsalt rohkem harjutamist ja proovimist. Pole veel piisavalt proovinud, et öelda, kas ka meeldib seda rohkem kirjutada.

Enda maitseeelistused on viimastel aastate mõjul ka pigem sirgjoonelised ja mitte liialt keerulised. Kuna lugemiseks väga aega pole, käib see audioraamatuna mõne muu tegevuse kõrvalt ja kuna tegevus vajab kah natukene tähelepanu, siis pole võimalik täielikult raamatule pühenduda. Kui see on liiga keeruline, siis jooksen ma omadega lihtsalt kokku.

Pikkus… no ega alati püüdmise hetkel tea, mis mõõdus elajas tuleb (vaatab üht lugu, mis oli kogumiku jaoks liiga lühike. Seejärel teist, mis oli teise kogumiku jaoks liiga pikk). Pisikesi on tõesti rohkem – kes viidikaid ei püüa, see haugi ei saa.

Ma arvan, et püsiv harjutamine erinevates pikkustes ja žanrites on ainult hea. Ühel hetkel oskab muskel ka seda rohkem juhtida.

10. Kui reastaksid enda eelistuste pingeritta ulmekirjanduse kolm põhilist alamžanrit ehk teadusliku fantastika, fantasy ja õuduse, siis milline see pingerida oleks? Et ruumi täita, siis võid lisada ka iga žanri taha oma lemmiku žanriesindaja.  (Armas oleks ka, kui põhjendaksid igat asetust paari või mõne lausega.)

Fantasy, eriti just humoorikas, on tugevalt ülekaalus. Selle esindajana täidab Pratchett pea tervet riiulit –vahel ka paar Gaimani raamatut ja posu muistendeid ning muinasjutte. Kunagi sai loetud ka „Sõrmuste isandat“, kuid need raamatud on kaduma läinud. Rollimängudest on tugev esindaja „Dungeons & Dragons“.

Teaduslik fantastika on mõjutanud kindlas vanuses, näiteks Huxley „Hea uus ilm“ ja Gibsoni „Neuromant“.  Rollimägudest on inspireerinud „Numenera“, mille mängusessioonidest tulid ka Skräppy ja Major Tom, kes on ka Reaktori juttudes seigelnud.

Õudust pole ausalt öeldes väga palju lugenud. „Tõde ja Õigus“ oli minu jaoks õudus. Oi, kuidas ma seda raamatut ei sallinud – pool aastat puresin tuimalt.  Mõni asi lihtsalt ei istu.

Kuid Poe vastu tema lihtsuses on sügav austus.

Rollimängusoovitus on samas täiesti olemas: „Ten Candles“, mis on äärmiselt tore ühiselt õudusloo jutustamine. Väga realistlik kah – kõik saavad lõpuks surma. Tegelased siis.

11. Ma tean, et ma pole ainus, kelle jaoks tuli sinu teine koht 2023 aasta jutuvõistlusel heas mõttes suure üllatusena. Kuidas ise selle vastu võtsid? Kas ootasidki nii kõva tulemust?

Ei, ei ja veelkord ei. Ma arvasin, et tulen näitan lihtsalt oma nägu ja kui õnneks läheb, siis äkki olen jutuga kusagil esikahekümne sees. Esikolmiku jaoks ei valmistanud mind miski ette.

12. Erialasest kretinismist lähtudes ei saa ma ka küsimata jätta, et kuidas suhtud ise nüüd, kolmveerand aastat hiljem, oma loosse.  Oled sa sellega endiselt sama rahul? Või pigem, kuidas sa suhtud peale jutuvõistluse teist kohta endasse kui kirjanikku? Loed sa oma jutte üle?

Ma ei tea, kas ma olin rahul, kui ma selle jutu peale pikka töötlemist valmis sain. Pigem tundus, et nii, siin on minu piir. On timmitud küll ja midagi targemat ma sellega enam ette võtta ei oska. Laseme siis lendu.

Lugesin läbi, kui raamatu kätte sain, ikkagi ju esimene ametlikult paberil avaldatud tekst, ja tõdesin, et noh, väga hullu nagu polegi. Žüriis olid kah targad inimesed, kes leidsid, et see jutt on teist kohta väärt. Äkki ma ei kirjutagi siis täitsa jama? Äkki on isegi võimalik kirjutada nii, et sa naudid protsessi ja lugejal pole kah pärast lugemist ega selle käigus väga paha olla.

Naiivne, ma tean.

Samas ka siis, kui Reaktori toimetuse poolt hakkas mu juttudele aina vähem ääremärkusi tulema, ei mõelnud ma, et äkki jutud on paremaks läinud – pigem, et toimetusel on sellest sarikirjutajast juba kopp ees ja keegi enam ei jaksa punase pastakaga vehkida.

13. Millised on kirjutamise osas tulevikuplaanid ja kas jutuvõistluse tulemus on nende teostamise osas innustavalt mõjunud?

Üks NaNoWriMo romaanitekst on nüüd lõpusirgel (peale viiendat lõpu ümberkirjutamist) ja tahaks saada selle aasta alguses toimetatud. Jutuvõistluse tulemus kinnitas, et huvi selle vastu oleks justkui olemas. Kas on ka hea ja söödav kala? Kes teab. (irooniliselt ma isegi ei söö kala, aga näe, siin vastustes tuli neid kuidagi väga palju)

Paari kirjutamissemu vihjed, et äkki oleks aeg autorikogumiku jaoks. ei tundu kah nüüd enam nii absurdsed.

Kas ka kõike saab ja jõuab, seda ei tea.