Joel Jans on “Rõngu roimadega” kirjandusliku lati uutesse kõrgustesse tõstnud, seega oli lausa nostalgiline lugeda u 2011. aasta kandis ilmunud klassikalist paarisrakendit Maniakkide Tänavaga - lobe ja lihtsakoeline kodumaine ulme, ainult et miks on kaanel keegi Juhan…. Ooda nüüd…

Nii nagu Ulmeguru ja Raul Sulbi välja tõid, ei ole tegu noore autori esimeste katsetustega, vastupidi, Juhan Habicht on juba üsna auväärses eas, olnud ulmemaailmas vist kauem sees kui mina maa peal kõndinud ja nüüd siis sedasi… Mis läks valesti?

Tuugenitel on üks ja läbiv probleem, mille ka Raul Sulbi oma arvustes välja tõi, mis saab kogu sellele raamatule saatuslikuks - see ei toimu mitte meie tänapäeva tulevikus, vaid paralleeldimensioonis, mis hargnes meie omast kuskil 1970ndatel. See koosneb suures osas agraarromantikast traktor künnab põldu, vilja kannab puu, mis on üle valatud autori maailmapainega, kui halvasti tänasel päeval kõik on, kui lollid on tänapäeva inimesed, kuidas kogu moodne elukorraldus on nõme. Aga seda tehakse lodevalt ja kiibitsevalt, kohas, kus autor võiks öelda sirge seljaga: “nutitelefonid ja sotsiaalmeedia mädandasid inimeste ajud ja nii nad ei saanudki nad enne aru, et maailmaga on perses, kui vesi oli kurguni”. Ütle! Põruta! See on sinu raamat!

Kogu postapo alamžanri põhiprobleem on sealkandis, mida Raul Sulbi oma arvustuses tõi välja negatiivse tooniga - õlistes karburaatorites. Ma nimetaks seda laiemalt “Mad Maxi probleemiks” - kui Sõge Maks 1979 välja tuli, oli postapot teha lihtne ja lõbus - autod olid täismehhaanilised ja lollikindlad, niikaua kuni on kütust võtta, siis küll ta sõidab. Kui maailmalõpp juhtuks täna, siis oleks moodsatel autodel sõiduvõimekust 5, maksimaalselt 10 aastat. Tehnika on läinud jube keeruliseks ja koosneb habrastest juppidest, millele asendust ei ole ja mida ise juurde toota on võimatu. Tuugenites aga pole mingit probleemi - keevitusaparaat huugama ja muudkui ehitame massinavärke. Kust te poisid keevitustraati võtate? Gaaskeevitusele atsetüleeni? Olgu, andestame selle loogikaprobleemi puhtalt selle pealt, et ilma selleta sõidaks postapos kõik hobuste ja jalgratastega. Siiski on see üks asi, kus ma tahaks näha uusi lahendusi, mitte neid, mida pakuti välja ja mis olid teostatavad pool sajandit tagasi. Kahjuks pole aga kogu raamatu peale pea ühtegi futu-asja. Kõik kujutatud tarbekola on olemas tänapäeval, oli olemas ka 70ndatel. Vahepeal mainitakse mõnitavalt arvuteid ja nutiseadmeid. Ka autor tajub seda probleemi, kuid lahendab halenaljakalt - vahepeal teibitakse motikatele GPS seadmeid külge, et moodsam oleks. Ainus päris futuvärk jääb raamatu algusesse, miski nõme päikesepaneel-kile, mis olevat nuhtlus kogu maailmale, aga mida jagus täpselt ja ainult peategelaste ühe põllu ärarikkumiseks ja mitte kuskile mujale. Kogu “Tuugenite” postapo on otsekui naiivne soovunelm kuidas tänase mandunud maailma hävitamisega lihtne ja ilus elu tagasi tuleb. Ja kõik meie moodsa maailma pahed ja hädad kaovad nagu vits vette.

Siiski suudab “Tuugenid” tabada üht asja teravalt ja valusalt naelapea pihta, uskumatu täna tärganud Zeitgeisti täpsusega. Teemaks on siis, et mitte kliimamuudatused ei saa inimestele hukatuseks olema, vaid ebaõnnestunud rohepööre. Erinevalt paljudest, olen ma üsna kindel, et sedasi lähebki. Mitte sellepärast, et ma pean kliimamuutusi illuminaatide vandenõuks, mida tegelikult pole olemas ja kui ongi, siis tehakse seda lennukitelt pudistatud chemtrailidega. Oo ei, ma olen jõuetult sunnitud pealt vaatama, kuidas on rohepesuga hullutud, kuidas kulutatakse tohutuid ressursse leiutatud mikroprobleemide lahendamisele, samal ajal kui reaalseid probleeme ignoreeritakse. Raamatuarvustus ei ole siiski oma agenda levitamiseks, tegemist on järjekordse rahva lõhestamiseks leiutatud teemaga, kus igaühel on oma arvamus. Lugege ise planned obsolescence kohta. Või näiteks kuidas sakslased otsustasid, et tuumaenergia on paha, ajame söekatlad uuesti käima.

Kokkuvõtvalt tahaks ma öelda: Habicht jäi rongist maha. Ja mitte napilt, vaid vahepeal on rööpad ja liipridki üles võetud, jaamahoonest tehti vahepeal pitsarestoran ja seegi on jõudnud juba pankrotti minna. Nullindate teises pooles ja varakümnendatel õitses meil selline lihtsakoeline, kirjutamisringidest sündinud “viska idee õhku ja anna minna” ulme, paljud noored autorid said selliste teostega jala ukse vahele, kirjutise kaante vahele. Kui keegi ütleks mulle, et Tuugenid ja Euromant toimuvad samas maailmas - vabalt. Äkki kuskil mõõdetakse maad kettmõõgaga? Seltsimees Mahkra julges samasse patta panna ka Veskimehe loomingu ja pean nõustuma. Jäägu minust targematele öelda, kui palju lihtsakoelist ja Eestis toimuvat ulmet sellel ajastul kirjutati. 2023. aastal mõjub see raamat anakronismina. Mitte moodsa nuputelefonina, vaid kui keegi võtabki 3310 välja. Nagu räägiks keegi kroonidelt eurodele üleminekust olevikuvormis.

Mu esialgne arvustus oli enam kui 2x praegusest pikem, olin üksikasjalikult ära lahanud kõik puudujäägid, tehnilised ebatäpsused, nüpeldanud seda raamatut nagu ta oleks mulle raha võlgu ja mu õde himuralt kabistanud. Lugesin teisi arvustusi ja otsustasin tugevalt ümber kirjutada.