Jaak Tomberg on mitmel puhul kirjutanud Seo-Young Chust ja tema raamatust „Do Metaphors Dream of Literal Sleep?” (2010 – tore pealkiri, kas pole!). Näiteks kirjutab Tomberg monograafias „Kuidas täita soovi” (2023), et see on üks „veenvamaid ja põhjalikumaid tõestusi selle kohta, et teadusulmel ja realismil leidub tugev poeetiline ühisalus” (lk 51). Leidsin kunagi arvustuse Chu raamatule, mille kirjutas Istvan Csicsery-Ronay, pealkirjaga „Fantastic Mimesis: A Diamond in the Rough, Not the Philosopher's Stone” .
Csicsery-Ronay on ise kirjutanud „The Seven Beauties of Science Fiction” (2008) – omakorda raamat, millest tahaks kunagi omaette nupukese teha (õigupoolest üks raamatuid, mille lugemainnustamiseks olengi hakanud välispilgutama), nii et natukene on see nagu titaanide kohtumine. Siin järgneb Chu ideede tutvustus, Csicsery-Ronay kriitika ning minu muljemull. Kuigi Csicsery-Ronay on üsna kriitiline (ja aitas sõnastada minugi ebamugavust Chu suhtes), on Chu jutus mõndagi, mis võiks ulmikule meeldida. Kasutan keeruliste mõistete täpseks sõnastamiseks Tombergi raamatut „Kuidas täita soovi” ja loodan, et ta ei pahanda.
Tombergi järgi on Chu nõus Darko Suvini jutuga sellest, et ulme tegeleb lugeja võõritamisega ehk aitab lugejal nihestada maailmataju. Ent kui Suvini meelest on küsimus vahendites, mida ulme kasutab (noovumid ehk ulmelised elemendid, näiteks tulnukad, robotid, kloonid jne), siis Chu meelest peitub ulme võõritav jõud hoopis "objektis või nähtuses, mida teadusulmetekst püüab täpselt kujutada." Nii esitab Chu hüpoteetilise skaala, mille ühes otsas on kergesti kujutatavad esemed - tennisepallid, pintslid, mandlid jne. Skaala teises otsas on täiesti võõritavad elemendid, mida on absoluutselt võimatu kujutada ega ole usutavalt kirjeldatavad, näiteks lõputult kauge tulevik, lõpmatult kauge minevik või see, mis lasub teisel pool surma.
Chu sõnul olevat teadusulmest valesti aru saadud, sest seda on peetud tühipaljaks fantaasiaks - ebatõesed elemendid on tekitanud realismi vahele paljude meelest liiga suure lõhe, mistõttu on ulmet taandatud ulmadeks, sonimiseks. Vahest ka tühipaljaks eskapismiks. Chu sõnul eristab realismi ja teadusulmet ainult see, millisesse osasse paigutuvad sel skaalal kujutatavad objektid ja maailm. Realism tegeleb eelkõige kergesti kujutatavate objektide või referentidega, teadusulme aga sellistega, mis on skaala keskosas ja pole ei täiesti tuttavad ega täiesti tundmatud (inimajule tajumatud reaalsused (neljas mõõde), ülevad mõõtmed (avakosmos) ja nähtused, mille ajalooline kontekst pole veel täielikult tuvastatav (robotiõigused)). Chu sõnul teadusulmet „iseloomustab suutlikkus teha ulatuslikku keerukat representatsioonilist ja epistemoloogilist tööd, mida läheb tarvis selleks, et muuta kognitiivselt võõritavad referendid nii kujutamise kui ka arusaamise jaoks kättesaadavaks. Realismi seevastu iseloomustab valmdus imiteerida teadu laadi objekte, näiteks mandleid ja münte, mida omakorda iseloomustab valmidus pakkuda end kergesti välja lamedale kirjeldusele” (Tombergi tõlge lk 52).
Laias laastus tähendab eelnev seda, et realism on üksnes madala intensiivsusega teadusulme – selline teadusulme, mis ei võta lisasammu, et kirjeldada tõeliselt keerulisi referente ja piirdub ainult mandlite ja tennisepallidega. Sealjuures on tähtis, et see skaala on ajas muutuv – „teatud kultuurilistes, poliitilistes või tehn(oloog)ilistes tingimustes võib miski, näiteks küberruum, tekitad äärmist kognitiivset võõritust, kuid nende tingimuste muutudes võib ka referent ise muutuda „lamedale kirjeldusele” kergesti kättesaadavaks.” (Tomberg 53).
Csicsery-Ronay sõnul on raamatu põhitees mingi hetkeni üsna veenev. Teadusulme mängib tänapäevases kultuuris keskset rolli, sest teadusulme vahendid (kõik ulmesüžeed ja võtted) sobivad hästi kujutama kahekümnenda sajandi kummalisust, selle täit anomaalsust. Igatahes paremini kui tüüpiline realism. Csicsery-Ronay sõnul minnakse liiale seal, kus öeldakse, et teadusulme on ainus tõe kujutamise viis ja realism tuleks kah sellele taandada.
Õieti olevat Chu olulisi teeneid just see, kuidas ta on edasi arendanud Samuel Delany mõtteid teadusulmele eriomasest võimest otsesõnastada metafoore. Samuel Delany tõi näited lausetest „His world exploded” ning „She turned on her side”, mis realistlikus proosas tähendavad üht, ulmes võivad tähendada ka teist. Chu läheb sammukese edasi ja sõnastab näiteks, kuidas tuntud teadusulme motiivid on erinevate poeetiliste võtete väljakirjutamine arusaadavamal, käegakatsutavamal moel - isikustamine kui luulevõte (elututele asjadele inimlike omaduste omistamine, nt "päiksevalgus roomas üle põranda") muutub robotite näitel otsesõnaliseks, sünesteesia (vahel luules esitatav meelte kokkusegamine, nt "Su hääl on mulle kui mesi") võib ulmes leida otsesõnastamist virtuaalreaalses või ulmeliselt veidrate droogidega. Samal moel võivad ulmeinimesed võtta ülikeerulisi tänapäevaseid nähtusi (näiteks globaliseerumine) ja kasutada hunnitut ulmeideede andmebaasi, et neid selgemas vormis käegakatsutavalt läbi kirjutada.
Csicsery-Ronay esmane kriitika on see, et poeetiliste võtete otsesõnastamine pole kuigi eksklusiivselt ulmevõte. Fantaasiaski ja satiiris võivad näiteks sitapead muutuda otsesõnalisteks põrsasteks. Chu ideestikus peaks need kõik siis taanduma teadusulmeks. Sellele vastuväitele ei saanud ma viimseni pihta - mis selles halba, kui ka satiir ja fantaasia paigutuvad sellele referentide keerulisuse tabelile? Võib-olla see, et siis ei ole tabel enam kuigi eksklusiivselt teadusulme ja realismi mõistmise ja samastamise abivahend.
Suurem häda Chul on ikkagi see enesestmõistetavus, millega realismi taandatakse lihtsate referentide kirjeldamise ja kujutamise žanr. Kirjanduses pole tema sõnul naiivseid elemente, autor ei võta etteantud maailma või lugu, mille ta lihtsalt ümber jutustab. Kõik on tähenduslik. Pealegi on ka realismis väga palju metafooride otsesõnastamist füüsiliste objektidega – raskesti tabatavat referenti „elu” kujutatakse näiteks teena või teekonnana, keerulist armastust okastega roosina jne.
Silmates oma märkmeid Csicsery-Ronay arvustusest, näen, et asi läheb siinkohal ülevaatlikuks käsitlemiseks veidi liiga üksikasjalikuks ja keeruliseks. Mainin ent ära mõned viimased mõtted. Näiteks selgitab ta, milline oli Suvini käsitlus kognitiivsest võõritusest ja kuidas Chul on „kognitiivne võõritus” üksnes keeruliste objektide omadus. Või Csicsery-Ronay etteheide, et miks Chu ei seleta lahti, miks ja mille poolest läheb maailm aina keerulisemaks või mis tingib neid muutusi, milleks teadusulme on sobivam maailma kirjeldama kui realism. Ent mingit uut suurt teemat ei kerki ja ma hetkel laiemaid kokkuvõtteid ei oska teha.
Ma varem ei saanud hästi aru, miks on Tomberg olnud nii sillas Chust. Praegu näen, et ta on olnud tänulik veel ühe võimaluse üle vaadelda teadusulme ja realismi keerulist suhet, panna fookust mitte stiilivõtetele või ulmemotiividele vms, vaid just nimelt referentidele. Ka Csicsery-Ronay on esile toonud raamatu hüvesid, isegi kui on tahtnud mingite ideede paremat ja veidi alalhoidlikumat läbikirjutust. Ma ei käsitlenud viimse põhjalikkusega kogu arvustust ega andnud tervikpilti Chu tervikteosest (suures osas on tegemist meisterlike ulmeanalüüsidega, eriliseks pärliks on robotiõiguste peatükk). Ent tutvustuse mõttes abiks seegi, ehkki Chu „Do Metaphors Dream of Literal Sleepi?” pole Esteri järgi meie raamatukogudes. Csicsery-Ronay see-eest on. Kui kedagi peaks huvitama.
