Ühel täiesti tavalisel eelmise aasta lõppu jäänud teisipäeval istusin ja mõtlesin uue aasta lubaduste peale. Teatavasti paljud annavad neid, kuid nende täitmine... see on juba eraldi teema. Mina tahtsin endale lubada, et loen ja kirjutan rohkem. Minu puhul toimib, kui võtan endale mingi selgelt piiritletud eesmärgi ja sean selle siis kohustuseks. Nii tekkiski idee, et valin igal kuul kaks erineva naiskirjaniku teost, mis on avaldatud samal kümnendil. Üks Eestist ja teine välismaalt, et siis neid kõrvutades proovida kirja panna tekkinud mõtted. Esimene valik langes kaheksakümnendatele, mil ise sündisin ja mille lõpuks sain selgeks ka tee raamatute maailma ehk siis õppisin lugema. Siit algabki siis artiklite seeria ja jõukatsumine iseendaga, kuidas pidada kinni endale antud lubadusest.
Valik langes Eiv Eloonile (Lea Soo) ja Margaret Atwoodile. Kui esimene neist on avaldanud vaid kaks teost, siis teine on välja andnud umbes kaheksakümmend raamatut erinevates žanrites. Kahe autori loometee on selles osas täiesti erinev. Ühel jäi see väga lühikeseks ja teisel alles kestab. Võiks ju spekuleerida, et mis oleks saanud siis kui Lea Soo oleks sündinud Nõukogude Liidust väljas. Kas tema karjäär kirjanikuna oleks osutunud pikemaks ja produktiivsemaks? Kas ta oleks saavutanud Margaret Atwoodiga sarnase edu? Võimalik, kuid oletuseks see kahjuks ainult jääbki.
Eiv Eloon avaldas 1981. aastal teose “Kaksikliik” ja 1988. aastal sellele järje “Kaksikliik 2”. Kiitvad arvustused tekitasid minus huvi ja soovi mõlemat teost ka ise lugeda. Eriti esimese osa kohta on avaldatud tagasiside väga positiivne, teise osa puhul kipuvad arvamused kohati lahku minema.
Lea Soo kohta uurides sattusin ühele failile, kus olid kokku kogutud mälestused bioloog Ülo Kosk’i kohta. 1971. aastal TÜ lõpetanud bioloogid jagasid meenutusi ülikooli ajast ja seda teksti lähemalt uurides selgus, et Lea Sood nimetati seal samuti. Kahjuks küll pealiskaudselt. Seal võis lugeda välja, et Lea Soo oli tark ja andekas ning tavaliselt tegi ta eksameid veidi hilinenult ja enamasti ikka kõige kõrgemale hindele. Vihjamisi on viidatud ka mingile sündmusele, mis Lea teistsuguseks muutis ja mille tõttu kannatas ka tema vaimne tervis. Sellest võib teha ka ehk järelduse, miks rohkem teoseid ei ilmunud ja Eesti ulme kaotas huvitava ja andeka autori.
Välisautori osas oli alguses mul plaanis teistsugune kirjanik, kuid siis mida rohkem ma “Kaksikliiki” lugesin, seda rohkem hakkasid mul tekkima seosed Atwoodi raamatuga “Teenijanna lugu” (1985). Mind hämmastas ühelt poolt paralleelide rohkus ja teiselt poolt, et need kaks kirjanikku elasid erinevates ühiskondades ja ometi midagi tolles ajastus inspireeris neid mõtlema väga sarnaselt.
Mõlemas teoses on kujutatud ühiskonda, kus on toimunud või toimumas suured muutused. “Kaksikliigi” maailmas on ennast ülemaks rassiks pidaval rahval (varelitel) tekkinud raskused järglaste saamisega ja ees terendab väljasuremine. Sarnast probleemi kohtab ka “Teenijanna” maailmas, kus laste saamine oli muutunud väljakutseks. Mõlemas maailmas seatakse laste kandmise ülesanne ja kohustus kas siis madalamale klassile („Teenijanna“ viljakas eas naised) või rassile (“Kaksikliigi” gaalid).
Mõlema autori maailmas rakendatakse võimu propaganda, hirmutamise ja segregeerimisega. Ühed on kõrgemal kui teised, ühed otsustavad ja teised peavad kuuletuma. “Kaksikliigis” on nii öelda jumalateks varelid. “Teenijanna” maailmas võimul olev ladvik sõjaväelasi ja ametnikke.
Hirmu külvatakse samuti sarnaste meetoditega. “Teenijanna” peategelane kirjeldab, kuidas ta möödub pähe tõmmatud kottidega poodutest, kes tellismüüri külge kinnitatud konksude küljes ripuvad, kaelas plakat, mis paljastab nende kuritöö olemuse. “Kaksikliigis” leiab koha, kuidas Odemetis toimub ühe gaali karistamine, mis päädib tema surmaga.
Atwoodi maailmas on totalitaarne riik Gilead, mis paljuski meenutab stalinlikku Venemaad. Eiv Eloon seevastu proovib väljuda endale tuttava ühiskonna korralduse piiridest ja kirjeldada vabasse maailma liikumist ja seal elamist. Seda on ta kujutanud kahe “Kaksikliigi” maailmas oleva riigi Odemeti ja Adurgi vastandamisega. Odemeti kirjeldamisel kasutab ta endale tuttava nõukogude ühiskonnaga sarnaseid jooni, kuid Ardugis kujutab gaalide kohtlemist leebemal ja sõbralikumal viisil. Päris demokraatiaga pole siiski ka Adurgi puhul tegemist. Kõlama jääb ikkagi see, et kuigi Adurgi on liberaalsem, siis konkreetsed reeglid ja kuuletumise kohustus kehtib gaalidele või kui täpsem olla, siis gaalidest läbi õpetuse kiirideks saanutele endiselt.
Atwood kasutab riietust ühe eristajana, et kirjeldada, millist rolli keegi ühiskonnas täidab. Nii kannab laste sünnitamiseks mõeldud teenijanna punast riietust ja valget peakatet, mis võimaldab nägu teatud nurga alt varjata. Teda majutav komandöri naine seevastu aga sinist kleiti ja teemantidega sõrmuseid. Eloon on riietuste kirjeldamisele samuti palju rõhku pannud. Odemetis on gaalid mässitud riidekihtide sisse, Ardugis kannavad nad keha kaitseks spetsiaalset võrku ja saavad selle tõttu ka palju vabamalt ja Odemeti mõistes paljastavamalt riietuda.
Eraldi on oluline välja tuua Eiv Elooni sõnakasutus. See on äärmiselt rikkalik, palju nutikalt loodud maailmale omaseid sõnu on läbivalt mõlemas tema teoses. Näiteks “tuli olla lauplik” ehk siis tuli olla kuulekas. “Kaksikliik 2” on ta selle viinud veel järgmisele tasemele ja loodust on kirjeldatud järgnevalt - “Maa uhkas vett. Nad kuulatasid vee kulisemist, vesi soras ja silises. Joomelise vedeliku paelake hoovas kivimite vahel edasi...” Selles osas on “Kaksikliik” palju loomingulisem kui “Teenijanna”.
Ühiseid jooni võiks veelgi välja tuua. Mõlemad kirjanikud keskenduvad palju mõtetele ja tunnetele, mida nende tegelased oma sisemonoloogides esitavad. Rõhutatakse alandlikkuse ja kuulekuse tähtsust ja seda, et kõik peavad teadma oma kohta. Kui Atwoodi tegelane sünnib vabasse maailma ja satub praktiliselt päeva pealt suletud režiimiga riiki, siis Elooni üks tegelastest kogeb hoopis vastupidist ja peab õppima kohanema vabas maailmas.
Kõige huvitavama kokkulangemise leiab aga lugedes ühe teose algust ja teise teose lõppu. “Kaksikliik” algab sellega, et autor kirjutab, et tegemist on looga, mis on Planeetide Suure Ühenduse ühisraamatukogu teoste hulgast välja valitud, tõlgitud ja maapärastatud. “Teenijanna” puhul ütleb autor, et see pärineb pööningult leitud päevikust, mida hiljem ühel ajaloolaste sümpoosionil analüüsitakse. Mõlema teose puhul kirjanikud justkui distantseerivad ennast ja loovad loole veel eraldi taustaloo. Atwood teeb seda pikemalt, Eloon piirdub vaid lühikese lõiguga, kuid mõlemal juhul on kasutatud sama võtet.
Margaret Atwoodilt olen lugenud erinevaid raamatuid. Eiv Eloon oli minu jaoks uus. Ma soovitan mõlemat kindlasti lugeda. Kaks erinevat autorit, kaks erinevat maailma ja ometi hämmastavalt palju ühist, mis tegi rännaku läbi nende kahe teose äärmiselt huvitavaks.
