Reaktor avaldab järjejutuna Leho Lahtvee jutu ühe tavalise või siis natuke siiski ebatavalise kosmosemehe vedamistest ja õnnetustest. Siin selle esimene osa. (toimetus)

 

Olgu. Aeg on käes. Teen selle ära. Medvi ohkas mõttes selle elu muutva otsuse juures. Ta libistas käe nii loomulikult kui suutis oma piloodikombinesooni paremasse reietasku. Ta leidis otsitava harjutatud liigutuse tõttu kohe. Sujuvalt libises süstlilt kaitsekork maha, leidis oma pesa soojas, närvilisusest kergelt niiskes pihus ja tõusis lendu. Medvi virutas nõela kiirelt oma kaaspiloodi käsivarde. Eelistatum olnuks muidugi kehamassi löömine, kuid tooli turvarihmadega kinnitatult oli käe ulatus piiratud.

Löök oli vastuvõtja jaoks ootamatu. Natali suunas oma pilgu naabrile ning enne, kui laud silmad kolme sekundi pärast varjasid, peegeldus sealt üllatus, küsivus ning meelepaha. Medvi ei lasknud end sellest segada.

Nüüd hakkas kiire. Ta muutis 15 kraadi oma just pimedasse termosfääri jõudnud transpordisüstiku suunda emalaevaga põkkumise kursist eemale. 15 kraadi on piisavalt vähe, et tema sihtkohaks oleva Kosmose Kremli kaptenisillal veel ükski kulm üllatusest tõuseks. Veel.

Üks küsimus koputas Medvi kuklas pidevalt. Kui oluline on russodele see kaup, mis tema Tulilinnule veeti ja istme külge seoti? Kas see kaitseb teda või tehtaks selle nimel hoopis erilisi pingutusi, et tema laevast kosmoseprügi juurde luua? Ajalooliselt oli tema riigi võimukandjatel probleemsete isikute küsimuste lahendamiseks lihtne printsiip - pole inimest, pole probleemi. Aga see, kuidas sõitjatesalongis küüti saav tegelane siia oli toodud, vihjas pigem tema elusoleku vajadusele.

 

Medvi viskas pilgu kellale. Sellesse hetke juhtinud sündmustejada oli alguse saanud kõigest kaheksa tundi tagasi. Ta oli lõpetanud Russaania kosmoselaevastiku värskeima lipulaeva Kosmose Kremli esimese tuuri meeskonna väljavahetamissõidud orbiidil tiirleva aluse ja maismaabaasi vahel. Hommikul pidanuks ta viimaste seltsimeestega ka ise naasma. Teda ei hoidnud Maal miski ning ta ei soovinud sellele jääda. Ta oli üks vähestest, kes valis vabatahtlikult uue pooleaastase teenistustuuri.

Medvi oli just oma vana sõbra, Russaania sõjalennubaasi ülemuse Misjaga kohvi ja muude keha ning vaimu mõjustavate jookide kõrval vanu aegu meenutama asunud, kui käskjalg komandöri välja kutsus. Paari minuti pärast oma ruumikasse ja üllatavalt mugavaks sätitud kabinetti tagasi astudes hajutas ta seal maad võtnud õdususe.

“Anna andeks, Medvi, aga kohused kutsuvad. Sind samuti. Alpha tähtsusega operatsioon.” Misja kummardus kohvilaua kohale, jõi ühe sõõmuga tühjaks enda konjakipokaali ning siis kohe Medvi oma otsa, ning jätkas:

“Mul pole praegu kedagi paremat saata kui sind. Kõik asjalikud piloodid on oma ületunnid just nüüd välja võtnud ja kes teab kus, et Kremlilt maha tulnud õhevil neidusid… sõidutada. Aga mul on vaja parimat kohe ning adekvaatsena. Kiire sisenemine, laadimine, väljumine. Sulle käkitegu!”

See vähenegi konjak, mis Medvi kõrist alla oli jõudnud, kaotas oma toime. Koos rammestava rahuga, mis oli just tekkima hakanud. Ta teadis süsteemi, tundis seda sõjaväelasena juba üle 30 aasta, kuid tegi siiski proovikatse tumeda pilvena peale voogavat ülesannet eemale viibata.

“Misja, ma pole ligi viis aastat selliseid skalpelloperatsioone isegi mitte harjutanud! Pole ühegi Tumelinnu pardalegi astunud! Kasutate üldse veel neid?” Paralleelselt mõtles Medvi aga juba säärase opi teostamise detailidele. Ta tundis, et ta spetsiifiline professionaalsus võib olla tolmukihi all, kuid mitte roostes.

““Nagu jalgrattaga sõit”, lõõpisid sa ise mulle kunagi. “Oled korra mõne linnuga tõeliselt kokku kasvanud, tuleb ta sulle hiljem kätte kohe, kui oma taguotsa istmele ja käe hoobadele paned.” Sinu sõnad. Igatahes, seltsimees Medvi, see on käsk. Mine roni vormi ja ole kümne minuti pärast angaaris. Seal saad sulle ajutiselt määratud Tumelinnu. Sul on 45 minutit linnu meeldetuletuseks ning tehnikutele oma konfiguratsioonisoovi andmiseks ja täienduste paigaldamiseks. Lennumarsruudi pärast ära muretse, topomehed juba joonistavad.”

Instruktsioonide ajal oli Medvi end mõnusaks soojenenud nahkdiivanist püsti ajanud, kohvi kummutanud ja ukse poole asunud.

“Mõne tunni pärast oled tagasi. Võtan su isiklikult vastu ja lõpetame siin alustatu. Selleks ajaks organiseerin korraliku sakuskalaua ka. Lähed Kremli peale ju alles hommikul.”

“Jah, kell 10. Davai, näeme.” lausus Medvi ukseavas ja astus välja. Tabades end raske ja tugeva ukse rahulikul sulgemisel, mõtles Medvi, kas noorem tema oleks ukse ülbelt lahti jätnud või pauguga kinni lajatanud?

 

Tõtakal sammul oma ajutisse tuppa uuesti kombekat selga ajama suundudes analüüsis Medvi end edasi ning avastas, et ta ei olegi oodatult pahur. Tunne oli kuidagi tühi. Nagu juba aastaid, säilitas oma domineerimise ükskõiksus. Ah, mis siis ikka. Tuleb, mis tuleb.

Misjal oli õigus olnud. Kogenud spetsialisti automaatrežiim oli ta käitumise üle võtnud niipea, kui ta oli angaari astudes tõmmanud kopsudesse sealset aroomi ning näinud teda kutsuva allohvitseri viipeid. Õlide, kütuste, kasutatud ja kasutamata põrgutuletekitajate lõhnabukett tuletasid talle meelde, mida ta oma Tumelinnu küljes näha tahab ja mis kasutu ballastina kähku välja rookida. Allalastud laadimisrambile astudes lendasid tehnikute kõrvu kindlad ning kiirusele hurjutavad käsud - lind miinimumkaalu, kütust operatsioonile kuluvast 75% rohkem. Selleks ajaks, kui pilooditool oli uue kannikuju vormivõtmise kägina lõpetanud, oli Medvil pardaarvuti seadistatud. Ta taotles õhkutõusmist kümme minutit tähtajast varem, et jätta aega selle konkreetse Tumelinnu lennuomaduste hindamiseks.

Paaritunnine lend ettenähtud marsruuti mööda oli rutiinne ja ainus, mida Medvi sellest hiljem meenutada osanuks, oli mõte “lollakad - miks jätta salaoperatsioone tegeva linnu külge paljastavad seerianumbrisildid ja muud päritoluvihjed? Võibolla ei suudetaks allatulistamise järel varjata aluse mudelit, sest palju sellise otstarbega erinevaid linde maailmas ikka on, kuid opereerivat riiki, üksust, kodubaasi jm saaks varjata. Kui tema suudab kõike seda välja lugeda, suudaksid seda ka vähegi kompetentsed luureagentuurid.” Sellised nördima panevad mõtted aga ei kõigutanud Medvit enam kuigi palju. Ta oli nendega harjunud. Need olid tema tüdimuse ja ükskõiksuse lumepalli veeremise sisemisteks kihtideks.

 

Operatsioon osutus oodatust erinevaks. Ootamatu oli, et ületada tuli riigipiir Estvaaniaga. Öö tumeda katte all pidi libisema üle piiriks oleva jõe ning peale korjama mõned “põllumehed”. Salaoperatsioonide ringkonnas kutsuti nendeks erivägede operaatoreid, kes ajasid oma salaasju ükskõik kus ja millal. Pealehüppamine tuli aja kokkuhoiu mõttes teha maapinna kohal hõljudes. Isegi kui oleks mahti olnud, poleks ükski piloot sinna püdelasse pinnasesse oma laeva nagunii istutada tahtnud - väljatõus võinuks osutuda võimatuks.

Loomulikult ei suutnud pimedus tema laeva ulakat piiririkkumist tehnilise järelvalve eest varjata. Seetõttu oligi talle ja küüdisoovijatele antud kaks minutit. Selle ajaga ei jõuaks Estvaania jõud teda puudutavalt reageerida. Ei jõua sinna relvastatud droonid ega õhutõrjeraketid. Nagu sideoperaator oma nalja üle kihistades arvas: "me ehmatame nende pehmode kõhud lahti ja nad ei jõua peldikustki tagasi, kui oleme juba kadunud ning eitame kõike!" Tulevahetuse vältimine oli ülimalt oluline. Õnneks.

Tema kliendid ootasid täpselt õiges kohas, pisikesel lagendikul lopsakas jõepadrikus. Aknast polnud muud näha kui kaugeid taevaseid tulekumasid inimasustuse tihedamatest punktidest. Medvi silmad said tõetruu visuaalse info kätte ekraanidelt, kuhu läkitasid andmeid mustmiljon andurit, tarkvarafiltrit ja võimsad kiibid. Ekraanide järgi tundus väljas olevat päev, kuigi detailides ehk natuke ebaloomulike värvide ja varjudega. Kui ta tahtnuks ümbruskonda ja oma laeva ümbritsevat näha pimenurkadeta ja sujuvalt, võinuks ta pähe tõmmata virtuaalreaalsuse prillid. Kuid ta polnud enam aktiivne lahingulendur ega neid juba aastaid kasutanud. Kogenud vana kooli piloodina piisas talle kümnekonnast kaamerast.

Medvi laskus tempokalt, pöörates samal ajal avaneva rambiga tagaotsa reisijate poole. Tumelinnu laevapõhi jäi mahaprantsatamisest umbes meetri kaugusele. Tulenevalt pikast vahest Tumelinnuga lendamisest oli Medvi veidi roostes ja ettevaatlik, ägestades mootori peatumistõuget karvavõrra varem, kui vanasti. Parematel päevadel suutis ta maapinna kohale hõljuma peatudes jätta rambile astumiseks vaid 30-50 cm vahe.

Põllumehed olid tõsiselt osavad. Välkkiirelt oli nelik rambi ääres ja kaks juba peal. Kokkuharjutatud meisterlikkusega vinnati ettevaatlikult üles ka kaasasolev suur komps ja toodi sisse. Viimased kaks hüppasid samuti sujuvalt rambile ja juba sai eemalduma hakata. Sellist väledust polnud Medvi varem näinud.

Poolel teel tagasi baasi teatas sideoperaator järgmised käsud. Põllumehed laevalt maha lasta punktis Z - kaardiekraanile ilmus uus märgis - ning siis laadungiga täiskiirusel baasi. Nõue paarituhande kilomeetriliseks ringiks täiskiirusel sundis Medvit kütusenäitu kontrollima - aastaid tagasi oli algaja operaator ta alla kukutanud, sest eiras Medvi linnu kütusevaru ja piloodi teateid oma käskude andmisel. Ajal kui Medvi hädamaandumisest muljutuna haiglas toibus, tegi oma kõrge elamu katuselt hädamaandumise maapinnale ka see sideoperaator. Ametlikult otsustati põhjuseks süümepiinad, kuid sosin, et see oli pilootidekommuuni sõnum, ei kadunud kunagi. See, et pikeerinu oli samuti kütuseta - märkimisväärsete alkoholinäitudeta veres - ainult lisas kahtlusi.

 

Z asus tsivilisatsioonist kaugel keset paksu metsa. Metsa polnud Maal enam palju ja siinne regioon oli veel üks vähestest. Ekraanil polnud näha ühtki hoonet ega liikurmasinat, aga põllumeeste teed ja tegemised olidki müstilised. Ilma silmast-silma nägemata ja sõnagi vahetamata olidki reisijad Tumelinnust maas. Esimeste päikesekiirte paitusel rahulikult tõustes ja kurssi muutes nägi Medvi põllumehi korra ka oma kabiiniaknast. Kolm maskiga tüüpi sörkisid kükakil eemale, ootele jäänud eriväelane oli teistsugune.

Erinevalt kamraadidest ei varjanud tema enam oma nägu ja pead maski alla. Vaatamata Tulilinnu tõusmisel tekkinud tugevatele õhuvooludele seisis kutt kuumas prahitormis kindlalt, uhkelt, autoriteetselt, samas kui kahtlemata tema käsku täitma jooksnud kolmik oli küürud selga tõmmanud. Viivu meestele järgi vaadanud, hetke ümbrust takseerides, riivas seisja pilk ka piloodikabiini akent. Olgugi, et klaas oli kaetud läbipaistmatu ja peegeldava kaitsekihiga, tundus, nagu näinuks ta sellest läbi. Võibolla see oligi nii, sest valitsevat hämarusest ja kaugusest hoolimata tundusid paljaks aetud peaga põllumehe silmad hallilt põlevat. Augmenteeritud sõdurid ei ületanud enam ammu uudiskünnist, kuid kas oli tema pooleaastase kosmosetuuri ajal tõesti jõutud silmadeni? Tegelikult võis see olla juhtunud varemgi, sest ta polnud juba aastaid eriväelastega opereerinud.

 

Medvi oli oma kolmanda haigutuse kulminatsioonis, kui raadios kutsus Misja. Sõber või mitte, baasi komandör ise raadiole, ning veel sellisel varasel tunnil, niisama lihtsalt ei satu.

“Vabandust Medvi, laud peab ootele jääma. Maandu oma Tulilinnu kõrvale. Lähed sellega viivitamatult Kosmose Kremlile. Lind on tankimisel ja Natali juba lippab teda soojendama. Saatsin paar meest su asju pakkima. Kõik, kes pidid sinuga kl 10 tulema, kupatati juba üles.”

“Käes ja selge,” ning väikese pausi järel, “sa kindlasti ei saa öelda, mis toimub?”

“Ma isegi ei tea. Seda tantsu juhitakse väga kõrgelt.”

“Selge. Ma peldikus ikka jõuan käia?”

“Jooksuga. Kuni kaup ümber tõstetakse.”

Uni andis aupaklikult teed uuest teabest veerema läinud mõtisklustele. Enneolematu rutt viitas kauba pöörasele tähtsusele. Seda võis enda huvides ära kasutada. Jah, kena, et Misja ta kompsudele mõtles. Tal oli vaja enne järgmist starti käega kotis sorida ja midagi tasku pista. Vaevalt, et tavaari kotti ajama saadetud sellid tema väheses varas kolada jõuavad ja ning just seda süstlit näpata soovivad.

 

Selline oli olnud sündmusteahel, mis suurelt osalt veeres ise. Nüüd kui süstel tühjaks pigistatud, ilmutasid end kõhklused. Kui laevalast on russodele hullupööra väärtuslik elusalt, võis ta olla mõõtmatult ohtlik ka Lääneliidu kätes. Kas oli siiski tark temasugusel tavapiloodil geopoliitilisi jõujooni haprast tasakaalust välja lüüa? Isegi, kui ta suutnuks vastuse välja mõelda, ei oleks see tema tegutsemisplaani enam mõjutanud. Nüüd polnud tagasiteed. Ta oli reetur, kel eluvõimalus ainult asüüli saades. Oli tarvis jõuda võimalikult kähku mõne Lääneliidu kosmoselaeva või -baasi sisse. Medvi oli veendunud, et lihtsalt läänlaste baasi kõrvale varjumine teda ei päästaks.

Natuke hellitas teda õnn. Tulilinnu väljasaatmisega kiirustati, ootamata ära orbiidil tiirleva Kosmose Kremli optimaalsele kaugusele jõudmist. Lääneliidu üks viiest suurest kosmosekaitselaevast, WASS Atlantic tuli aga kuskilt oma asjaajamistelt ja liikus umbes tema suunas. Medvi uuris radarit, kalkuleeris kiiruste ja kaugustega ning hetkel, kui hindas oma šansse soodsaimaks, kannustas Tulilinnu tuhatnelja Atlanticu poole.

 

“Siin piloot Medvi Russaania transportsüstikul KKA 101. Mul on pardal Lääneliidu alalt öösel röövitud inimene. Ma ei tea tema isikut, kuid eeldatavasti Lääneliidu kodanik. Soovin ta loovutada Lääneliidu võimudele. Ise taotlen poliitilist varjupaika.”

Selge ja kõlav naisehääl vastaski avatud kanalil. “Siin WASS Atlantic. Oodake palun hetk, suunan teid valveohvitserile.”

Medvi oleks tahtnud silmi pööritada. Kõnekeskuse kultuur ei hävi ega kao. Mõne hetke pärast kordas ta oma laulu tärkava ärevusega. “Olen deserteeruv Russaania kosmosejõudude piloot Medvi. Soovin poliitilist varjupaika. Mul on laevas keegi VIP, mida tõendab ka Kosmose Kremli kiire lähenemine. Olin tema röövimise juures Russaania - Estvaania piirialal, ligikaudu viis tundi tagasi.”

Raadiotädi oli siiski kuskil juba kellukesed helisema pannud, sest sillaohvitseri ei tulnud enam veenda. Teda pommitati küsimustega päritolu, sihtpunkti, laeva muu laadungi, Estvaania operatsiooni ajakava ning detailide kohta. Medvi pidi vägisi vahele torkama:

“Laevas on ka kolmas inimene. Kaaspiloot. Tema ei olnuks minu plaanist eriti vaimustunud ning on magama pandud.” Medvi taipas kohe, et sõnastus võis olla mitmeti mõistetav ning lisas, “tal ei ole füüsiliselt midagi viga, ta on uinutatud.”

 

Jõudnud Atlanticust sajakonna kilomeetri kaugusele, tervitasid Medvit kaks WASSi värvides kosmosehävitajat. Need saatsid ta Atlanticu angaariväravani, kus edasi tohtis Medvi lennata väga aeglaselt. Paistis silma, et liigseid riske temaga võtta ei taheta. Talle oli eraldatud suurkaupade sissetoomise hall, kus tema põhjustatud pahandused - ja tegelikult ka Atlanticu enda kaitseks mürtsuma pandavad kahurid - oleks kõige väiksema emalaeva kahjustusvõimega. Tundus, et ruumi oli kiiruga tühjendatud niivõrd, kui jõuti.

Kõik aga sujus. Medvi täitis kõiki instruktsioone täpselt ja võttis ettesirutatud käte ja ülespoole avatud pihkudega Atlanticu turvameeskonna Tulilinnu allavajuva tagaluugi ääres vastu.

Peale Medvi ja laeva kiiret läbiotsimist, päästetud vangi minematoimetamist ja ka Natali kandekärul haigetuppa veeretamist, palus turvasalga pealik Medvil omale järgneda.

Kõnevaikuses, saabaste müdinal ja hoolega ohutut vahet hoidva turvakolmiku sees sammudes jõuti mõne minutiga meditsiiniruumi ukse taha. Medvi vahtis ringi ja jagas varsti ära, et seintele-põrandatele võõbatud värvitriibud olid orienteerumiskoodid. Vana trikk, aga miks see Russaanias unustatud on?

Meditsiinituba oli kogu laeva jaoks selgelt liiga väike, nii et küllap selliseid ruume on igaks juhuks erinevates sektsioonides. Medvi leidis lahenduse olevat mõistlikuma kui Kosmose Kremli üks kõle sisehaigla.

Uksest kõpsis välja noor ja nägus seelikvormi kandev ohvitser. Medvi oli põnevil nägemaks, mis astmega sõjaväelased teda üha kõrgemale viies vastu tulevad. Huvitav, mis amet neiul on? Medvi ei osanud erivärvi ürpidest ja õlapaeltest veel midagi välja lugeda, aga medõe, tehniku, piloodi või IT- spetsialisti moodi too välja ei näinud, nagu ka vastuluuraja mitte.

“Palun oodake veidi. Kohe saame ka teie teise kaaslasega ühele poole ning siis tavapärane lihtne ülevaatus. Ohvitser ja tõlk on juba teel ja soovivad seejärel vestelda.”

“Tõlk pole tingimata vajalik. Nagu kuulete, räägin ka inglise keelt. Piloodid üldiselt valdavad seda, nagu kahtlemata teate.”

“Tõsi, kuid kuna ta meil juba on ja palka saab, siis kutsume ikka - juhuks kui tekib raskusi… keeleliste nüanssidega.”

“Kuidas soovite,” vastas Medvi, kel oli täiesti ükskõik hetkeni, kui tema jutukaaslane rõhutas kummaliselt sõnu keeleliste nüanssidega.

“Kas soovite seni kohvi?”

Kohvi?! See siis ongi kultuurišokk, leidis Medvi. Minu kodumaal, minu endisel kodumaal, oleks mõnitavalt küsitud, kas minusugune ülehüppaja tahab 12h ülekuulamissessiooni läbi saata külmal raudtoolil istudes ja janus, või püsti seistes, aga keeleniisutust lonksu räpase veega.

“Kohvi oleks väga kena, aitäh.”

“Koort? Suhkrut?” päris naeratav noorik.

“Mõlemat, palun.”

 

Saabus valge, kosmoselaeva sinaka logoga kohvikruus, aurav märjuke sees. Medvi sirutas käed kutsuva joogikese poole, kui kõikjal pistsid plärisema alarmkellad. Kruus kukkus põrandale, lärtsatades langedes veidi oma sisust Medvi varrukale. Kohvitooja, nagu kindlasti enamik personalist, ehmusid. Häiretuled pistsid vilkuma ja ning kaikuv helisignaal käsutas kõiki oma lahingupositsioonile. Kohvineiu ja turvade kolmik oli dilemma ees? Jääda külalist valvama või tormata sõjaseisukorra rolli täitma?

Ah et see tüüp oli nii oluline?! Häire põhjuseks sai olla ainult Kreml. Järelikult polnud russod Medvi kadumist Atlanticusse veel kaotuseks lugenud. Kreml trügis Atlanticu külje alla provotseerima. Medvi proovis ette kujuta, milliste ettekäänetega võis Kreml Tulilindu ja sellel olnud inimesi tagasi nõuda/paluda/anuda? Kahtlemata käis praegu sildadevaheline videokonverents halenaljakate nõudmiste üle läbi rääkides. Selles pehmode maines oli siiski põhjus - läänlased olid nõus lõputult kuulama ja rääkima, veenma ja meelitama. Kindlust ja konkreetsust oli vähe, ja ometi saanuksid russod sellisest kõneviisist paremini aru.

Kuid vägivaldne rünnak Lääneliidu sõjalaevale olnuks siiski sõja kuulutamine võimsale riikide liidule. Tõenäoliselt oleks Lääneliit Russaaniast tugevam, pröögaku viimase propaganda vastupidist palju tahes. Kuid praegunegi samm viitab meeleheitele. Nurka aetud russo on aga halb uudis.

Medvi istus oma kohal edasi ja kinnitas, et ootab siin. Selle peale kiirustasid kõik minema, jättes Medvi rabatult maha. Kuigi ta mõtles öeldut tõsiselt, oli siiski ajuvaba naiivsus jätta vaenupoolelt pärinev tegelane ula peale.

Medvi proovis end veenda, et avakosmoses paisuv pingekolle tema vahetut julgeolekut ei puuduta. Et ta ootab siin kohvilõhnas istudes, kuni leitakse mahti temaga tegeleda. Aga ta ei saanud rahu. Kui nüüd kummalgi poolel mõni päästikul tõmblev sõrm tuksatab, siis kumb jääks hiiglaste duellis peale? Kremli värskel meeskonnal, olgu see “kuival” nii väljaõppinud ja kangelaslikult meelestatud kui tahes, oli olnud laevaga kokkukõlamiseks küll vaid mõned päevad, kuid see oli siiski suurem ja võimsama tulejõuga. Kui Atlantic meeskonna kompetentsusele vaatamata vastasseisust võitjana välja ei tuleks, kuhu ta hukkuval laeval jookseks? Või äkki käsiks südametunnistus sõjaalgatajal oma saatus vastupunnimata vastu võtta? Et end painajalikest mõtteliinidest lahti raputada, oleks vaja tegevust. Kuid närvilisusele vaatamata ei lubanud Medvi endale isegi siinsamas koridoris ringikõndimist. Kui valvekaamerat jälgiv tehisaru pidanuks praeguses kriisis inimesi lisainfoga tülitama, et “näe, see võõras tammub seal kahtlaselt”, võib sellest tüli tõusta.

Kui sa ise ei taha tüli tekitada, tuleb tüli sinu juurde.” Nii kordas talle alalõpmata lapsepõlvesõber, lõpuks paadunud retsidivisti ja tülinorijana vanglas kasti löödud Varn. Medvi ei tahtnud sellesse kunagi uskuda, kuid viimased tunnid näitasid, et Varni põhimõttel oli siiski iva. Seestpoolt armutu löögi saanud meditsiinitoa uks paiskus järsku lahti. Avast tuikus välja unine, kuid maruvihane Natali. Medvist pikem ja tõenäoliselt ka uimasena tugevam naine seisatas, üritades ähmase pilgu ja unesegase mõistuse kiuste aegruumist aru saada. Eriliselt pahurale tujule viitas käesolev sau, kust tilkus värske veri.

Kaaspiloot tundis üksinda pingirivil istuva Medvi ära ja sirutas oma jäsemed laiali kõrist ähvardava kisa võimendamiseks. Avariivalgustuse kuma andis kujule, mille möire lämmatas hetkeks häirekelladki, groteskse välimuse.

Instinkt ütles Medvile, et siin pole aeg ega koht verbaalseks diplomaatiaks. Jalad sibasid laiema põhikoridori poole juba enne kui selg sirgu tõusis. Ta ei saanud sellest kunagi teada, kuid hiljem turvavideosi vaadanud atlanticlased ei suutnud kinni hoida naeruturtsatust, kui solvunud uks kokkutõmbuva vedrusüsteemiga hoogu võttes virutas Natalile vastu vahtimist enne, kui naine liikvele sai. Vähemlõbus oli olnud stseen haigetoas. Süstlaga vägisi enneaegselt äratatud Natali oli üles ehmudes tõuganud arsti ja turva eemale ning löönud õe rusikaga nokkauti. Enne kui turvamees jalad alla sai, haaras ta mehe vöölt teleskoopnuia ja määris seni neitsiliku nuia enda tekitatud peahaavas. Siis tiris ta käevarrest tühja süstli ja virutas selle eemale komberdavale arstile selga. Kõik see käis häirekellade taustal ning keegi väljaspool ruumi ei kuulnud midagi, sealhulgas Medvi.

Medvi jooksust ja hirmust kiirenenud füsioloogia taastas teadvusse kuulujutu, et Natali tulnuks kindlasti Russaania sõjajõududes naiste poksi absoluutmeistriks, kui ta poleks kippunud oma vastaseid köögiviljadeks tampima. Vahele läinud kohtunikud saanud oma koosa ja siniste nägudega lõid nad ministeeriumis ausa spordi egiidi all nii kõva lärmi, et Natalit võistlema rohkem ei lastud. Natali pühendumus oma vastased laiaks litsuda olevat äratanud ühe julgeolekuasutuse tähelepanu ning plekid Natali teenistuslehelt kustusid. Natali teenistuslehte oli Medvi muidugi näinud - lähikaaslaste tausta kohta anti lennuväes ikka mingi ülevaade - kuid seal figureerinud rida “neli kuud Sporditraumade sanatooriumis” ei äratanud mingit tähelepanu. Medvi ei teadnud, et selle taha oligi peidetud sama varjudemänge harrastava ameti kursus Natali oma tööriistaks vormimiseks.

 

Medvi olukorda lohutas õrnalt, et ta oli tulles paar värvikoodi dešifreerinud. Med punkti helesinine teda praegu ei huvitanud, kuid pruun pidanuks teda juhatama tagasi Tulilinnuga halli. Ta oli koridoriderägas tulekuteest juba hälbinud ning asus hoolsamalt pruuni jälgima. Kuhugi mujale ta nurka jooksmist kartes nagunii ei osanuks minna. Medvi lidus, kuidas jaksas, hoides vahemaad tagaajajaga ainult seetõttu, et viimase veresüsteemis loksuv uinuti pani tolle kergelt tuigerdama. Medvi oleks nõustunud appi hüüdmisega oma mehelikkust veelgi alandama, kui see kellegi kõrvu ainult kostnud oleks. Koridorid olid tühjad ja vaid kaugemalt paistis üksikuid Atlanticu meeskonnaliikmeid oma kohtadele tormavat. Pealegi plärisesid summutavad häirekellad. Medvi jõudis imestada, et kui kõik siin laevas oli uudne ja moodne, miks ometi olid alarmideks valitud vanaldased, haamrikesega vastu metallkoda trummeldavad asjandused!?

Medvi jooksis mööda liftidest. Kui vaid nende uksed jõuaks tema kaitseks piisavalt kiiresti sulguda. Samas suutiski ta mõned meetrid edu võita just treppidel, kus Natali pikkade jalgade koordinatsioon veel hädas oli.

Ilma, et keegi neile tähelepanu oleks pööranud, jõudis amokki jooksev märatseja oma sihtmärgiga Tulilinnu angaari. Üllatuslikult polnud ka siia valvet ega uurijaid jäänud. Medvi spurtis rambilt üles, salongist läbi, viskus piloodikabiini ja lõi ukse sulgemise nupule. Ta tundis obadust vastu kanda, kuid see ei tundunud praegu oluline. Veel üks hüpe juhtpaneeli poole, et litsuda häirenuppu ning nüüd võis ta hinge tõmmata. Natali ei pääse enam oma kaaspiloodi õigustega ust avama. Vähemalt ta ei tohiks pääseda.

Medvi oli juba ammu kahtlustanud, et Natali oli Medvi valvamiseks saadetud agent. Juba mõned viimased aastad oli ta iga-aastastel testidel kartnud, et ei suuda oma poliitilise süsteemi vastast antipaatiat peita. See ei tulnud kunagi jutuks, kuid Medvi arvas, et paaril aastal võis Misja toetussõna teda päästa. Seljatagust kindlustav Misja seletanuks, kuidas vana kamraadi usaldav komandör Medvi üksi eileõhtusele operatsioonile saatis.

Kui Natali oligi määratud tema tegevust jälgima ja vajadusel vahele astuma, siis oli ta kindlasti varustatud kõrgemate süsteemiõigustega. See tähendaks, et teda ootab varsti ees uus kokkupõrge.

Uksemetall kandis edasi mõned kolksud, kuid vaibusid kohe. Ligipääs! Natali ei ole rumal. Vastupidi. Oma kolmekümne piloodiaasta jooksul oli Medvi näinud vähe veelgi võimekamaid. Natali oli osav linnuvalitseja, kiire otsustusvõimega ja tehnilise taibuga, mis pani inseneregi kohmetuma. Tulilinnul oli tal ligipääs kõikjale mujale. Fanaatikuna ei tule tal mõttessegi ennast, Medvit ja Russaania kosmoseväe vara lääneliitlaste kätte loovutada. Rohkem kui usutav, et naine üritab laeva õhkida!

Medvi lülitas kähku juhtpardale elu sisse, et jälgida sisekaamerate kaudu salongis toimuvat. Hilja - ligi pooled neist olid juba Natali viha tunda saanud. Surnud kaamerate järgi sai aga järeldada, et marus amatsoon ongi ristiretkel süsteemiplokki, kus juht- ja elutagamissüsteemid.

Medvi tundis hinges torget, kujutledes, et tema Tulilind osutub Trooja hobuseks. Ta ei soovinud sugugi, et ta enda tiiva alla võtnud - mis siis, et ainult hetkeks, kuid selle aja jooksul pakuti suisa kohvi - Lääneliidu laevas kärgataks pommina tema alus.

Medvi asus oma liistude juurde. Tulilind kogus võimsust, et minna ehk oma viimasele lennule.

Medvi arvestas, et jõuväljaga väravast väljajõudmiseks kulub alla 20 sekundi. Tulilinnu süsteemideurkast reisijateruumi tormamiseks läheks veidi vähem. Medvi asus Tulilindu võõra laeva tekilt välja lennutama, kõigutades laeva ka natuke vasakule-paremale, et Natali jooksu takerdada. Päris jõuliste manöövrite jaoks polnud kahjuks ruumi. Kasulik olnuks raskusjõu välja lülitamine, kuid suure laeva kõhus allus väike laev tugevama reeglitele.

Medvi hoidis pilku kogu aeg rambi avatuse indikaatoril, lootes, et see jääbki hoiatama. Kui Tulilind jõuväljast läbi saab, imeb ahne kosmos salongiõhu endale ja oht Natali poolt lendaks koos tema keha - või vähemalt hingega - välja.

Teki punaste alarmide sähvimiste saatel läbis Tulilind jõuvälja. Medvi viskas pilgu indikaatortulele ja nähtu tõmbas kulmu kipra. Natali oli teinud imetlusväärse ponnistuse ja jõudnud luugi häirenupust kinni lajatada.

Olgu, plaan B, mõtles Medvi pilooditoolis rihmad kõvasti pingule tirides ja lõpetas raskusjõugeneraatori töö. Vabandust Natali, aga ma tunnen, et pean just nüüd mõne manöövri tegema ja kahju küll, kui sa reisijateruumis hõljudes veidi - või kõvasti - klobida saad. Kaalutlemine, et äkki peakski läbi laeva kõlakarpide naisele midagi ütlema, sai äkilise lõpu, sest sattuti vihma käest räästa alla.

Stseen, mida Medvi kabiiniaknast tunnistas, oli vaikne, rahulik, kuid pinev. Kahe suure laeva vahel seisid vastamisi seitse hävitajat mõlemalt poolelt. Nad lihtsalt ootasid seal ärevalt, vaagides, mida emalaevade sillad omavahel arutasid. Tulilinnu angaarist väljumine lõi arvatavasti diplomaatia kaardimaja uppi, sest õige pea tormasid kaks Kremli hävitajat Tulilinnu poole. Medvi juba aimas, et kohe, kui Kremlis pandi tähele Tulilindu, pretendeeris Russaania oma vara õigusele ja saatis hävitajad Tulilindu Kremli eskortima. Medvi pea töötas täistuuridel, et leida mingit väljapääsu. Ta ei reageerinud käskivatele ega meelitavatele raadiokutsungitele, küll aga reageeris vabinaga selgroog, kui lõpuks kõlas Kremli käsk Tulilind hävitada.

Seni Natali teovõime ohjamiseks sujuvaid piruette sooritanud Tulilind sai nüüd tunda, millised oskused tema kutsaril aastatega kogunenud olid. Järsud pöörded igasse suunda. Kiirendused. Aeglustused. Manöövrid, mida teavad vaid eliitpiloodid. Trikid, mida polnud keegi kosmoses varem proovinud.

Viis Kremli hävitaja ninaotsa vaatasid endiselt tõtt Atlanticu seitsmese grupiga, kuid pilootide pilgud olid kõik kahtlemata kassi-hiiremängule naelutatud. Kahe jälitava Russaania hävitaja piloodid olid raadiost pritsivate vandumiste tõestusel üdini närvi aetud, kuid lisajõude Kreml ei saatnud.

Higist leemendav Medvi hakkas mõistma, et Atlanticust tal abi loota ei ole. Kuid juhtus midagi veel ootamatut. Suur Kosmose Kreml hakkas hoopis ise meeletu kiirusega eemalduma. Russaania hävitajad oli nähtavasti samavõrd üllatunud, sest hämmeldunud sädin raadios reetis nende peataolekut. Medvi lubas omale sekundi lõtvumist, et visata kiirpilk Kremlile, ning kahetses seda otsekohe. Hetk värinat, taustaks igasugused sisinad ja rebeneva metalli käuksumine. Kohe järgnes juhtpaneeli kustumine kurva niutsatuse saatel. Vaikus. Medvi tundis taas tuttavat, selgroogu läbivat hirmujudinat, mis õnneks ei suutnud teda siiski kunagi halvata.

 

Tulilind oli pooleks saetud. Piloodikabiin oli säilitanud elatava keskkonna tänu turvauksele, kuigi ajutiselt. Vähemalt Natalist oli ta prii, proovis Medvi aju musta huumori osakond hetke leevendada. Kabiiniosa hakkas aeglaselt pöörlema. Aknast välgatas Atlantic ja kiirelt kaugenevad täpid. Tulilinnu hävitamine oli mahajäänud linnud saatnud otsejoones Kosmose Kremli taga ajama. Teise tiiru ajal ümber oma telje nägi Medvi Tulilinnu teist poolt eemalduvat ja teadis, mis järgneb. Süsteemiplokk mootorite, reaktori ja kütusega valmistusid karjasest juhtsüsteemita ühe korraga kogu oma energiapotentsiaali välja elama.

Plahvatus. Silmipimestav isegi siis, kui aken teise suunda vaatas.

Pauk toimus piisavalt kaugel, et Tulilinnu tugevdatud kabiin vastu peaks, aga piisavalt lähedal, et laevarusule hoog sisse tõugata. Suunda ei osanud Medvi oletada, sest akna eest mööduvad valgustriibud ei lasknud pilku orienteerumiseks kuhugi kinnitada. Ja mis sel vahetki on? Kui ta kukub Maa poole, põleb ta varsti ära. Kui ta tõugati avakosmose sügavuste suunas, siis võitlevad oma võidu nimel külmumine ja süsihappegaas. Eluohtliku nälja ja januni polnud lootustki hingitseda.

Süüa ja eriti juua tahtnuks Medvi nüüd küll. Mõte hüples korra “korralikule sakuskalauale”, mille viimseid riismeid ta asjaolude erineva arengu puhul just praegu usinalt suhu pistaks. Kurbliku naeratusega suundus Medvi pilk oma varruka pruunile plekile, mis oli kogu temani jõudnud kohvi. Natali oli talle hea treeningu korraldanud ja praegune lennukangidega võimlemine olid korraliku lisakoormuse andnud. Klaasitäis vett kulunuks praegu mõnusalt ära. Janukustutamise asemel võis ta vaid oma käist nuusutada. Irooniline, et üheks ta viimaseks teoks jääks sel juhul igivana liigutus kultuuriruumist, mida ta südamest põlgas - varruka nuusutamine.

See vastikus raamidesse suruva süsteemi vastu polnud teda alati häirinud. Oma 50st eluaastast esimesed 44 triivis ta etteseatud sängis võrdlemisi hõlpsalt. Ta ei pidanud eriti pingutama, teda suunati, määrati, valiti. Kõrgemad jõuvoolud hulpitasid teda omasoodu ja mõnda aega see sobis - polnud vaja ise elu suunavatel teelahkmetel tüütult pead murda. Kui midagi hakkas kuskilt rõhuma, polnud kunagi puudust alkoholist ja seltskonnast, kes tulid meelsasti appi reaalsust eemale peletama. Kuid siis toimus see vahejuhtum Olpiga. Kas siiani hinge valusalt kriipiv mälestus oli kahetsusväärne või hoopis silmiavav?

Olpi, Olpi, mu poeg, kuidas küll nii läks? Miks kasvas sinust selline mees? Poiss oli üks suur põhjus, miks Medvi distantseerumine oma elust ja maast hoogu sai, ja absurdsel kombel võis see tema toimikus olla hoopis positiivses lahtris, sest asjaosalised said selle eest kiita. Nimelt kaebas tema tollal neljateistaastane võsuke pärast vanades majarusudes kaotusega lõppenud sõjamängu - noorte põhilist ajaviidet - et tema sõbral oli Lääne päritolu mängupüss. Poeg ei rääkinud mitte vanematele, vaid kirjutas oma kaotuseviha väiklaselt välja elades võimudele otse, kuidas tema naabruses elab pere, kel kahtlase päritoluga vara.

Kuigi Olpi kaotas oma sõbra, möödus intsident üldiselt rahulikult. Peale läbiotsimist ja arutelu leiti, et kaubalaeva tüürimehe lastel on siiski normaalne omada mõnda lelu, mis pärit kaugematest sadamatest. Kindlasti aitas kaasa mehe auväärne amet - olla tüürimees vanaaegses veelaevas. Kunagi minevikus oli merendus riigile palju kuulsust toonud ja kuna olevikust oli raske rahvale midagi motiveerivat leida, tuli ülistada minevikku ja sellega seotut. Olpi ja tema vanemad said pidulikul vastuvõtul kiidukirja “tähelepanelikkuse ja riigitruuduse eest”.

Kuid Medvil oli piinlik. Tol õhtul sõitis ta mis iganes ettekäändel üksinda maale ja nuttis. Nuttis kaua ja lohutamatult. Tal oli piinlik oma riigi pärast, mis premeerib alatut tagaselja koputamist. Tal oli häbi enda kui läbikukkunud lapsevanema pärast. Kõige rohkem torkis südant aga Olpi käitumine - täiesti tühisel põhjusel reeta oma eluaegne sõber ja mängukaaslane! Tema poeg oli kasvanud autuks, nuga selga löövaks omakasupüüdjaks. Polnudki kuigi oluline, kas see oli tulenenud järelemõtlematusest ja emotsioonide ülekeemisest või oli tegu kaalutletud ja planeeritud sihiteadliku alatusega - mõlemad olid halvad.

Sellest ööst alates hakkas kõik allamäge veerema. Vestlused Olpiga vähenesid mõnelauselistest mõne sõnani päevas. Varsti purunes abielu naisega, kellega teda nagunii enam ammu miski ei sidunud. Justkui uimaudust pääsenuna nägi ta igal pool prevaleerivat lollust ja absurdi. Medvi sukeldus töösse ja pettumustest vähenenud alalhoiuinstinkti tõttu oli vabatahtlik kõige ohtlikumates operatsioonides. Ta jäi truuks transpordilindudele, kel pole ohuolukorras enda, oma dessantgrupi ja lennuvahendi naha päästmiseks palju muud teha, kui trikitada. Värsked dessantlased said peale esimest treeninglendu teada, miks on nende transpordilaeval peaaegu korvistmed ja laiad turvarihmad. Vastuse said ka küsimused, miks esimeste lendude aeg instruktor salongi kaasa ei tulnud ning miks noored lennuki sisemust peale “loengut” ülima hoolega koristama pidid.

 

Medvi raputas end asjassepuutumatutesse mõtteisse vajumast üles ja tundis tohutut väsimust. Oli vähe, mida ta teha sai, kuid need teod vajasid kohest tähelepanu. Ta oli nüüdseks ärkvel olnud üle 28 tunni ning eilsest õhtust saadik kuuluvad need tunnid tema elu pingeliseimate hulka.

Medvi vabastas rakmed, hõljus pimedas kobades hädaabi kapi juurde ja uuris, mida sealt veel ära näpata polnud jõutud. Toidubatoonidest oli maha jäetud pakendid. Vedelikku polnud tilkagi isegi plaastripaki taha peidetud viinapudelis. Hapnikuballoonide kraanikeeramised ei tekitanud sisinatki. Vaevalt, et noid peale laeva tehasest väljumist kontrollitudki oli. Õnneks oli suhteliselt tühjas meditsiinipaunas alles termokile pakid. Neisse mähkudes võiks tal õnnestuda mugavamalt magama jääda ja suikuda ehk lõplikusse unne.

Viimase asjana jäi käte alla mingi jahe kobakas. Väike meenutus taastas Medvile mälestuse, kuidas väiksematele kosmoselaevadele hakati kabiinidesse kohustuslikku varustusena mahutama võimsaid lamp-stroboskoope. Ei mõjunud pilootide kaebused, et see ei mahu kuidagi, röövib niigi nappi käte-jalgade-pearuumi, on mõttetu raadiomajakate ajastul ning kosmoses, kus vahemaad ükskõik millega on liiga suured selle plinkimise märkamiseks. Kogu tõsine kriitika ja naeruvääristamine oli kasutu, sest kuskil võimuladvikus oli kellelgi selline mõte tekkinud ja läbisurumisest sõltus ajuhiiglase ning ta kaaskondlaste järgmised kangelasmedalid ja preemiad. Medvi isegi oli naljatanud, et selle kolaka pardale võtmisega muutuvad ka transportlinnud külmrelvadega pommitajateks.

Medvi muigas mõrult saatuse iroonia üle, kuid kuna kaotada polnud midagi, tõmbas akult energiahoiukaitse, kleepekaitse lambiklaasilt ja liimis masinavärgi aknale. Lülitades sisse SOS signaali, asus lamp tugevaid valgusvihke välja kiirgama. Medvi oli imestunud, et aku veel töötas, kuid pettunud, et seda ei saanud kuidagi sooja loomiseks rakendada. Medvi mässis ligi hiiliva külma tõkestamiseks kehasooja tagasipeegeldava termokile tihkemalt ümber, kinnitas end tooli ja hakkas kõigega rahu teinuna uinuma. Korra tuli külla veel mõte, kas peaks äkki medpauna tablette ja ampulle uurima, ehk aitab mõni ta lähitulevikku piinu kergendada, kuid kurnatus ja pimedus tõrjusid mõtte tagasi. Pealegi - äkki toimis praegu hoopis kosmiline õiglus. Oli ju piloot oma sõjaväelase truudusvannet murdnud ning tema elutee analüüsimine ja rohtude neelamine mõttetu.

 

Tümps-tümps-tümps. Tümps-tümps-tümps. Läbi une kostuvad hääled pahandasid. Miks ei lasta mul jälle magada? Tümpsimine jätkus. Medvi üritas virguda, kuid pea tuikas valust. Hingata polnud peaaegu midagi. Pilukile veetud silmade taga oli kõik ähmane ja hullumeelselt plinkiv valgus ei teinud fokuseerimist lihtsamaks. Oot-oot, et plinkimist näha, peab see milleltki tagasi peegelduma. Vaevaliselt liigutades - kõik jäsemed oleks nagu raskete jääkottidega köidetud - painutas mees end stroboskoobi poole. Ebaõnnestumise järel vabastas ta end vaevaliselt turvarihmadest. Nupuvajutusest ei tulnud midagi välja, sõrmed olid liiga külmunud. Medvi äigas asjandusele kogu kämblaga ja obaduse saanud lüliti lõpetas pimestava valgustormi.

Mütsumine intensiivistus. Ta pidi vastama. Juhtpaneeli kallaku kohal hõljus mingi piklik metallvarras. Viimase jõuvaru kätesse suunanud, haaras Medvi selle kahe käelaba vahele ning tagus kolm lühema, siis kolm pikema ja veel kord kolm lühikese pausiga lööki aknaraamile. Edasist Medvi teadvus enam ei registreerinud.

 

“Nonii, härra fööniks, mis ma sinuga nüüd teen?” Äsja kaevanduslaeva kapteni kabinetti eskordituna - kahe mehe poolt, kelle käevarred olid tema kaela läbimõõduga - langes vana mees kohe eksistentsiaalsete küsimuste kallale. Täpsemalt tema eksistentsi. Eile meditsiinitoas jalgadele turgutatud Medvi oli juba oma põetajatelt teada saanud, et:

- ta asub gigantsel ja kirju rahvaga kaevanduslaeval MRV-087;
- et laev seisab siin hädapäraste remonttööde tõttu, kuna maagi ümberlaadimisel oli üks algaja piloodihakatis sõitnud oma laaduri ja loomulikult ka enda pilbasteks hiiglasliku haardekäpa vastu. Erinevalt konkreetsest piloodist oli käpp aga hädatarvilik;

- kui põetaja poleks oma arstiks saamise sihte ülikooliaegse lõbusa elu tõttu langetanud, torgiks ta praegu Medvit kõiksugu võimalike vahenditega leidmaks tema õnnesärgi saladust. Medvi oli pääsenud nii napilt, et see poleks tõenäosuse järgi võimalik, kuid ometi oli ta elus ja isegi terve.

Medvi oli nende faktidega pool ööd haudunud plaani ja kõnet, millel nüüd kõlada lasi.

“Härra kapten, avaldan soovi astuda meeskonda. Misiganes sobivale positsioonile.” Medvi pingutas ja painutas oma roosat maitseorganit, et see väänaks välja parimat inglise keelt, mis paistis siin olevat põhiline töö- ja suhtluskeel.

Pea poolemeetrise halliseguse habemega näos tõmbusid silmad kissi, kuid huuled jäid karvade alla peitu. Pika, uuriva pilgu survel pidas Medvi targemaks kohe kaarte avada. “Mul oleks vaja olla… kadunud. Nagu mu laev.”

“Sul olid seljas puna-sini tunked,Russaania kosmosejõudude Kosmose Kremli logomärk õlakul. Kujutan ette, et nii mõnedki tahaks sinuga jahedas toas nelja silma all vestelda. Tõenäoliselt on nad nõus tasuma ka leiutasu ja meie märkimisväärsed päästekulud. Minul sind siia vaja ei ole. Sul on üks minut, et veenda minu lahket loomust sind kuulda võtma.”

Kordagi katkematu silmside intensiivsus sisendas Medvile, et pullikaka aeg praegu ei ole. Lahket iseloomu kattis karastunud kest.

“Olen endine Russaania kosmosejõudude transportlaeva piloot Medvi. Olin deserteerumas ja juba WSS Atlantic pardal, kui mind jälitav Kosmose Kreml Atlanticuga vastasseisu algatas. Kahjuks ärkas samal ajal mu uinutatud kaaspiloot, kelle patriotism märksa tugevam. Minu plaan ei meeldinud talle sugugi ja tema raevu eest põgenedes sattusin oma Tulilinnule ja sellega omakorda õue. Kremli hävitaja lasi mu pilbasteks. Kabiin jäi ime läbi terveks ja seilama. Paistab, et märkamatult. Panin majaka igaks juhuks vilkuma ja läksin magama. Ülejäänut teate paremini.”

"Huvitav - huvitav. Nii et sõda käes? Kreml ja Atlantic esimeses kosmoselahingus. Kas pole aga imelik, et meedias sellest midagi ei ole? Oleme veel sideväljas.“

"Kreml ja Atlantic karvupidi kokku ei läinud, nii palju kui mina nägin. Vastupidi, Kreml lahkus sellise rutuga, et jättis oma hävitajadki maha. Ma mõistan, et see on täiesti uskumatu. Ma ei suuda leida ühtegi mõistlikku seletust tõigale, et omad jäeti elusalt-tervelt õue. Mis iganes toimus, kui see pole siiani meedias, siis kahtlustan, et see salatakse maha.“

"Arvata on." Medvi oli üllatunud sellise leplikkuse üle, kuid kapteni silmist läigatas elukogemus. Nõustuda sellise seletusega võis vihjata, et vana mees, arvatavasti mingisuguse militaartaustaga, on varjupoliitika ning salamisi peetavate kähmluste maailmas näinud kummalisemaidki nükkeid. Vana kapten sukeldus mõneks hetkeks oma mõttemaailma, et otsust sünteesida.

”Olgu. Su jutt klapib kollase kastiga. Saad võimaluse. Aga jääd lühikese paela otsa. Kui selgub, et Atlanticu ja Kremli asjas valetasid kasvõi silbi, lähed samast lüüsist tagasi, kust tulid!”

Oli see Medvi paranoia või mitte, aga tundus, et kapteni seni puusa juures paigal püsinud käsi liigahtas. Libises see maha püstolilt?

Kapten jätkas veidi sõbralikumalt. "Osaliselt on tegu ametivenna vastutulelikkusega. Minu lendudest pisikeste lindudega on paar aastat möödas, kuid piloot jääb piloodiks. Vaatasin su kollase kasti viimaste minutite lennulogi ega suutnud numbreid kuidagi uskuda. Lasin poistel selle hologrammile kanda. Kurat võtaks, ma poleks eales uskunud, et russode Tulilind sellisteks manöövriteks võimeline on! Mis sind taga ajasid? Poisid pole radariinfot veel jõudnud üle kanda."

"Su-83ed, härra kapten."

Vanamehe päevane kiidusõnade limiit oli täis, kuid avardunud silmad ei suutnud hinnangut varjata.

"Sa peaksid olema lennuinstruktorite instruktor. Või testpiloot," pomises vana vaikselt.

"Kunagi olingi, sir. Tähendab katselendur. Muuhulgas Tulilinnule." Medvi jättis lisamata, et sellele põnevale tööle tõmbas kriipsu peale värske abikaasa, kui rasedaks jäi.

"Olgu, sellest räägime ehk teine kord. Nüüd asjast. Homme kell 8 laeva aja järgi oled 22. teki klassiruumis ja õpid koos teiste kollanokkadega kaevuriks. Väljaõpe kestab kuni oma kivini jõuame, oma kaks kuud. Saad pda. Tuubi sisekorraeeskiri ja laeva plaan pähe. Töö saab sulle olema kuus päeva nädalas, kaheksatunniste vahetustega. Vähemalt alguses. Vahetusi on ööpäevas kolm, kuni gruppide täituvus lubab, saad sobivat vahetust valida. Muud detailid kursuse juhendajalt."

“Tänan väga, härra kapten.”

“Kas on küsimusi?”

“Minu nimi, härra kapten. Piloot Medvi võiks olla… läinud. Kuidas sobib, kui laevale palub munsterdamist JonSmits?”

Medvi uskus, et nägi kapteni silmis hetkelist muigeläigatust, kuid vastus rahuldas teda täiesti.

“Laeval töötab alati kümneid JohnSmith’e. Lihtsustame selle Smitsiks, mis? Hüva, Smits, siit välja astudes oledki edaspidi Smits. Kui nüüd dokumente korda ajama hakkad, ütle sinuga tegevale leitnandile edasi, et sinu sõrmejäljed on raske tööga ära kulunud.”

“Tänan väga, härra kapten.” Medvi polnud kindel, kas tema lakoonilised ja samasõnalised vastused olid siin ja praegu piisavad. Tundis ta ometi ju suurt pingelangust ja… oli see seal sügaval rõõmusäde? Vähemalt sobilikud pidanuksid tema repliigid kahe sõjaväelasliku taustaga mehe vestluses olema küll. Siiski tegi ta pingutuse midagi veel öelda ja et midagi paremat kohe ei turgatanud, tõusis huulil ebaõnnestumisele määratud: "kas kasutate siin ikka veel sõrmejälgi, härra kapten?"

Poleks tasunud keelt väänata, üleliigseid küsimused pole kunagi teretulnud. Kapteni puhmas kulmud tõmbusid kortsu. “Leitnant saab sellest aru. Võite minna."

 

Õhtul oma uude koikusse langedes peegeldas uuskodanik Smits päevasündmused veel korra läbi.

Bürokraatlikud protsessid olid imelikult lihtsad. Isegi tema kiipi ei skaneeritud. Smitsile sobis hästi, et seda peale "surma" kuhugi andmebaasi ei loetud. Aga peale seda, kui ta sõrmejälgede teate edastas, ei tahetudki temalt peale nime muud teada. Ometi nägi Smits silmanurgast igivana arvuti ekraani ning see oli tühjasid andmevälju täis.

Tema uus varandus, pda, ei sobinud uue tiitliga sugugi kokku. Väga vana mudel, kriibitud ekraani ja kleepuvate nuppudega. Mustuse kiht ümber kesta oli nii paks, et seda võis turvaümbriseks nimetada. Huvitav, kui kaua pidi seade higiste ja räpaste käte silitusi taluma, et sellisesse seisu jõuda? Smits ei mõelnud seda lõpuni, vaid kavatses esimesel võimalusel kotitäie puhastusvahendeid hankida.

Koristust vajas ka tuba. Kummalisel kombel oli talle antud üksikruum, mitte ühe või kolme kaaslasega ühiskajut. Oli siin lihtsam tal silma peal hoida, olid ka siin seintel silmad ja lael kõrvad, nagu nii paljudel ruumidel tema endisel kodumaal?

Kaevanduslaev ise oli tohutu. U kujuline gigant koosnes kolmest sektsioonist. U triibuosades asusid angaarid ja kõik vajalik kaevandustegevuseks ja selle toetamiseks. U kaarjas osas paiknesid põhimootorid ja seadmestikud, juhtimine, eluruumid, kõik. Reaalselt oli seal iseseisev linn kogu tugisüsteemide, rõõmude ja pahedega. Nagu veel-Medvi juba haigevoodis kosudes kuulnud oli, elas ja töötaski laeval kirev inimmass, ja ligi viiendik polnud seotud mitte kaevuritööga, vaid tööga kaevuritega. Joogikohad, söögikohad, meditsiin ja meelelahutus, isegi hügieen ja haridusvaldkond oma pardurite gildi ja täiendkoolitajate tsunftiga. Iga reisiga tuli ja läks sadu sellest mitmetuhandepealisest kogukonnast, nii et ka ülisotsiaalsel inimesel ei saanud kunagi igav olema. Täna oli Medvi näinud laevast ehk 0,1 protsenti. Tore, tal saab olema nüüd piisavalt uut ja huvitavat avastamist, nii kaevurielus kui puhkehetkel, et unustada oma stagnatsioonimöödanik.

Ning siis see kõige huvitavam asi, kollane kast. Smitsi ei üllatanud niivõrd, et Tulilinnu üks kahest logikastist õnnetuse üle elas või et kaevurid selle paneelist välja kaevasid, vaid et sõjaväeastmega krüpteering ei olnud tavalise kaevanduslaeva personali sinna salvestunud teabest päevagi eemale hoidnud. Idee poolest pidanuks virtuaalsest kaitsest läbi hammustamine olema väga raske, kui mitte võimatu. On meeskonnal krüptovõti olemas? Kas võti on kosmoseväest välja lekkinud või välja luuratud? Kõige tõenäolisem oli muidugi, et keegi rahanäljas teabevaldaja oli võtme mustal turul kõigile ostetavaks teinud. Ei saanud ka välistada, et võibolla ei ole too tavaline kaevanduslaev päris see, mis ta pealtnäha näib. Smitsile tundus, et kapten kandis mitut taaka. Aga see võis olla ka medviaegne paranoia.

 

Seitsmenädalane lihtkaevuri kursus ei olnud raketiteadus. Sellest hoolimata üllatus Smits osade oma kursusekaaslaste käpardlikkuse üle praktiliste harjutuste juures. Tema klassi võis võrrelda hallides toonides kriitide karbiga. Smits end sellesse komplekti ei lugenud. Pealegi tekitas tema poole kõrgem vanus teistega teatud lõhe. Noortele uljaspeadele tundus mitte kohale jõudvat, et väikegi äpardus kosmoses lõpeb tõenäoliselt surmaga. Unustad lukustuskarabiini kinnitada, lendad minema. Tõmbad hooletult tööriista ja kaotad haarde, lendate koos, ohtlik riist taga ajamas. Astud valesti ja jätad oma töörüü kuhugi vahele, rebestad selle tugevdatud kihi ikkagi ning külmud-lämbud. Jääd liiga kauaks tolknema laadurite alale, saad laiaks litsutud või põletatud või pooleks rebitud - oleneb, kus mille ette jääd. Liigud vale rada pidi ja jätad oma turvakaabli valesse kohta maha - lõpuks miski haakub sinna ning lohistab su veriseks tombuks. Eriti totter tundus surma saada, jättes oma turvaliini enda tööriista vahele - lõhkusid end ise. Õpetajatel oli lõputu varu morbiidseid näiteid nii suuliselt kui visuaalselt.

Siin peitus ka osaline põhjus, miks ikka veel tegi enamikes - aga mitte kõikides - kaevanduslaevades põhilise töö inimene. Olgu kui loll tahes, ta olevat siiski alalhoidlikum ja erinevatele olukordadele mõistlikumalt reageeriv kui robot. Inimene tahtis küll süüa, sooja, vett ja palka, aga isegi nii oli tema ülalpidamine odavam. Robotid olid kallid, neid hukkuvat rohkem kui inimesi, neid vaja rohkem remontida kui inimesi, tarkvara uuendamine on tihe ja aeganõudev, side pidevalt nöögib, akud kustuvad külmas alati ootamatult jne jne. Vähemalt nii väideti.

Tegelik põhjus peitus sotsiaalses surves. Ülerahvastatud planeedi Maa elanikkond ei paistnud kurvastavat, kui vähese lisandväärtusega kontingenti nende ümber vähemaks jääb, loovutades teistele killukese rohkem pinda ja sõõmu haisvat õhku. Isegi robotkoristajaid pidavad jõukurid toetasid liikumisi, mis nõudsid töökohti inimestele tagasi, just nimetatud põhjustel. Ega eriti mujale rahvast sokutada olnud, kui kosmosesse, kas kolooniatesse, jaamadesse-tehastesse või laevadele. Ning kaevanduslaevad olid ühed suurimad tööpakkujad.

Tegelikult olid kõik rahul. Oli pakkumist ja oli suur huvi. Töösoovijaid jagus külluses. Oli ju kaevanduslaevale möllimine odavaim, tegelikult lausa tasustatud, võimalus kosmosereisiks ja Maalt pääsemiseks. Pealegi olid kaevanduslaeva kriteeriumid oluliselt madalamad, kui näiteks sõjalaeva meeskonda pürgimisel. Ära sai jätta karmi distsipliini ja paariaastase väljaõppe - mõlemad asjad, mis keskmisele kaevurile mõnevõrra üle jõu käisid.

 

Koolituse lõpetamine - tseremooniaks seda nimetada ei kannatanud - toimus asteroidi pinnal. Insenerid ja spetsialistid olid juba kaeveplaanid ning inimeste - masinate liikumisteed paika pannud. Üks päev veel ettevalmistusteks ja siis "labidas maasse".

Tööala süsteemsus ja organiseeritus avaldas Smitsile muljet. Teooria oli eeskujulikult praktikasse toodud. Kuigi ta oma grupi kompetentsuses tõsiselt kahtles, oli tore tõdeda, et vähemalt keegi laevas võttis oma ülesandeid tõsiselt.

Suurt mõju avaldas aga kaevandusettevõtmise mastaap. MRV-087 oli mitmesajameetrise asteroidi oma hiiglaslike lõugade vahele haaranud. Nüüd triiviti kosmosemeres koos, ühel sirgjooneline inertsne jõud, teisel võimsus seda suunda nihutada. Paljuski nagu mõni abielu, mõtles Smits. Samal ajal, kui naine mehe kaela pöörab, närib ta ka tema hinge kallal. Jah, MRV-087 on kindlasti naine ja ka ema. Siin Smits sündis ja hakkab kasvama ning uue elu kasvatusprotsess ei saa olema leebe.

 

Töö osutuski oodatult ohtlikuks ja ettekujutatult kurnavaks. Ta oli suhteliselt heas vormis, nagu tegevteenistuse militaristid olema pidid, kuid sellise tambiga kohanemiseks tahtis keha mitut nädalat.

Siinne Vikatimees oli tõesti geenius, oma ala innovaator, ehk isegi suure algustähega Kunstnik. Joviaalsele noortekambale kui keskmistele kaevuritele ta kursusel toodud näidetega aukartust äratada ei suutnud. Kui esimesel töönädalal kaotati kaks kaaslast, tegi suhtumises korrektuure šokiteraapia. Tööeetika paranes tohutult.

Kolmanda nädala laupäeva viimasel töötunnil ei jäänud palju puudu kolmandast ohvrist. Vahetuse lõpulaadungit rihmadega kinni köitev Smits asus viimase lindi kallale, kui nägi vaatevälja nurgast lähenemas väsinud Tranni. Smitsi silm oli juba harjunud haarama olulist ja nüüd karjus talle vastu mitu potentsiaalset õnnetust. Tranni oli unustanud, või tüdimusest jätnud maas jooksvale turvakaablile kinnitamata oma turvaotsad. Täiesti vales kohas rippusid rinnal enesejulgestuse karabiinid, kolksudes vastu lubamatus asendis veetavat löökpuuri. Ning mis kõige hullem, lohistatav löökpuur oli vinnastatud. Smits ei jõudnud ei vehkima hakata ega raadiokanalit avada, kui üks karabiinidest libiseski rinnalt maha ning kukkus õnnetul kombel puuri päästikule. Viimaste jõuvarudega aku oli siiski sedavõrd särtsakas, et keerutas järsult puuriotsa, teravik haakus pinnasesse ja kuna kinni ei hoitud, paiskas oma pahaaimamatu peremehe lendu.

Kiire piloodireaktsiooniga Smits teadis oma julgestusliini pikkust. Ta tegi vähese gravitatsiooniga keskkonnas täiest jõust neli jooksusammu ning tõukas end varustuskastile astudes lendu. Vibutades lisahoo saamiseks oma sitket keha, lõi ta terve see aeg pihku pigistatud kinnituslinti nagu piitsa. Sidekanali kaudu karjus ta Trannile, et too lindist haaraks. Karje tööala üldkanalil pani kõik ringi vaatama. Läheduses olijatele avanes aegluubis kulgev vaatepilt, kuidas jäme õngenöör loiult pöörlevat keha püüdma hõljus. Kõik jälgisid hinge kinni hoides ja lasid tugeva pahmaka süsihappegaasi oma kopsudest välja, kui Tranni viimasel hetkel lindist kinni suutis haarata. Kinnas klammerdus lindi viimasele poolmeetrile ning sekund enne, kui Smitsi turvatross pinguldus ja omaniku tagasi tõmbas.

Smits tiris enda ja Tranni pinnale. Isegi kui surmasuust pääsenud mehe turvaotsad olid julgestusliinile kinnitatud, pidid kohale tõtanud kaaslased mehe kätt kõvasti väänama, et ta lint-õlekõrrest lahti laseks. Läks nädalaid, enne kui mees suutis taas välitööle asuda. Hiljem sai Trannist karm tööohutuse koolitaja.

Smits oli juba rahul, et oli saanud elule teise šansi, kuid selle vahejuhtumi järel tundis ta mõnda aega end kõrvust tõstetuna ja ehk isegi hakkas tärkama õnnelikkuse alge. Smitsile tehti baarides jupp aega välja ja kõik olid kangelase sõbrad. Mitte ainult ei levinud jutt kulutulena, vaid ka videoklipp. Üks tööala kaamera oli juhtumi läätse püüdnud ning salvestis lekkis juba samal õhtul järelvalveosakonnast välja. Kuna üks algaja juhiga kulgur oli posti, kus muude süsteemide kõrval ka kaamera seisis, juba varem riivanud, jäi toimunu peale eriti efektse rakursi alt. Kui seda hiljem õppevideona kasutati, oli Trannil vahel raske kollanokki selle autentsuses veenda.

Smitsi tööeetika ja valmidus teha lisasamme tõstis ta paari kuuga grupivanemaks. Peale paari aastat sai Smitsile villand oma alluvate kantseldamisest, sest pidevalt peale voolav uus veri oli järjest lollim. Tal oli valida, kas õppida lõhkajaks või laaduriga lendama, ja peale jäi viimane - tagumik tundis puudust istumisest ja randmed juhtkangide väänamisest. Pealegi oli ta suutnud kokku koguda kollektsiooni heliraamatuid, mida muidu polnud aega kuulata, kuid laadija ametipostil sai kenasti kõrva lasta.

Töö oli alati väsitav, kuid lõbusad olengud ja peod hoidsid Smitsi meeleolu korras. Kui ta uut ametit ei õppinud, kaevus ta meeleldi vanamoodsatesse paberist raamatutesse. Ekraaniajastu polnud paberraamatut sugugi ära tapnud ning meedium elas edasi raadio, televisiooni ja kino kõrval, millele kõigile oli omal ajal lõppu kuulutatud.

Algselt luges Smits keeleoskuse parandamise eesmärgil, kuid õige varsti hakkas ta neid hindama niisamagi. Paberraamatutel oli oma väärikus.

Avalikku raamatukogu laeval ei olnud - laeva omanikud olid aru saanud, et enamik kaevurlaeva asurkonnast sellest ei hooliks. Küll oli aga puhkeruumide riiulitesse aastakümnete jooksul jäetud kõiksugu teoseid ja paksu tolmukihi alt leidis Smits nii mõndagi. Smits tabas end tihti mõttelt, et tahaks kuskil kunagi raamatutega rohkem koos olla.

Viiendal aastal sai Smits angaaride A 041-060 administraatoriks. Alluva peale karjudes oli eelmine ülemus infarkti saanud ja kohapeal surnud, sest sõimu vastuvõtja oli ainult korra elus kuulnud sõna esmaabi. Suure vastutusalaga juhikohale ei korraldatud pikka ja tihedat konkurssi. Uut meest oli vaja kohe ning sümboolse küsimise järel määrati sinna Smits. Oli ta ju oma laaduriga nendes angaarides tööd vihtudes oludega täpselt kursis. Need, kes pidid kõigest kõike teadma, olid Smitsile kui suurema potentsiaaliga mehele juba ammu silma peale pannud.

Uus roll kasvatas palgakontot kõvasti ja avas uksi kõrgema positsiooniga laevnike olengutele, aga need olid üksikud plussid. Talle ei meeldinud pahaselt terve päev karjuda, kuid ometi oli see siin peaaegu ainuke kommunikatsiooniviis, mis alluvatele pärale jõudis. Töö hakkas tüütama, lugemist vääriv kirjavara ammenduma ning hing ihkas vägisi keskkonnavahetust.

Nagu oma eelnevate ülemustega eelmises elus, oli Smits ka kaevanduslaeva MRV-087 kapteniga pikapeale sõbrunenud. Ta teadis juba ammu, et rahvuselt oli vana estvaan ning üldiselt oli russaanidel tema ligimesearmastuse reas viimane koht. Kapten oli juba ammu tunnistanud, et Smitsi “sünd” oli olnud mitmes mõttes napikas - üks vale sõna või liigutus oleks Medvi keha - elusalt või elutult - tagasi Tulilinnu kabiini viinud ja koos sellega maagipurustajasse. Omaette olles jäi kaptenivana Smitsi pidevalt härra fööniksiks kutsuma.

Ühel omavahelisel konjakiarutelul peale ohvitserkonna igapühapäevast saunaõhtut teatas nüüd juba täishalli habemega kapten, et kavatseb õige varsti pensionile minna. Smits ei üllatunud. Nagu temagi, nägi kapten vanem ja väsinum välja. Smits kiitis kapteni mõttele takka ning avaldas ka oma hingesopi.

“Tead, kui sul vastuväiteid ei ole, teeksin ise sama.” Ennetades oma sõbra manitsust, lisas Smits, “Aga mitte Maale. Läheksin Marssi vaatama. Nende aastate teenistuse eest peaksin vaikse nurgataguse leidma küll. Esialgu New Hope’is, kasvõi selle nime pärast. Seal uurin võimalusi ja eks edasi paista.”

Jutt veeres, kõlasid mõlemapoolsed umbmäärased küllakutsed kuhugi, kuhu kumbki pidi jõudma ja paigale jääma alles hulga aja pärast, aga pall nõksatas veerele. Seni Smitsi peas idanenud kaugem mõte oli järsku reaalsus, sest mõne nädala pärast pidi MRV-087 Marsini jõudma, et osa kogutud materjalist ostjaile ja oma korporatsiooni tehastele loovutada ja ka enda varusid täiendada. Vana soovitas uut ringi mitte ootama jääda. Smits nõustus. Liiga palju raha ja vähe eluaastaid selle nautimiseks pole mõistlik, pigem juba praegu minna.

 

Mida lähemale Marsile kaevanduslaev jõudis, seda enam hakkas Smits vaagima, kuidas tegelikult Marsi pinnale pääseda? Tükk aega valitses veendumus, et kaubaterminalis tuleb leida sõber, kes korraliku jootraha eest Smitsi mõne saadetisega planeedile sokutab. Isegi kui see õnnestuks, oleks ta planeedil kitsikuses. Ebaseadusliku saabujana jääks tema liikumis- ja tegutsemisvabadus õige ahtaks, lõpuks paneks keegi ikka käe õlale ning mis siis saab?

Nädalapäevad enne Marsi naabrusse jõudmist külastas Smits kaptenit ja raporteeris, et tööjärg on edukalt mantlipärijale üle antud. Seejärel jagas ta oma mure kapteniga, kes jutu peale vaid muheles. "Ma ju tean su seisu, härra fööniks. Ootasingi, millal sa tuled uuesti kooruma!"

Selgus, et laeva ohvitserkonnal oli tulus lisateenistus - isikukiibi häkkimise must äri. Külmalt kalkuleerides tuli tunnistada, et see oli leidlik.

Kapten meenutas Smitsile, kui keeruline ta munsterdamine oli? Üks küsimus - kuidas sind kutsuda? Mitte kõigile pole bürokraatia nii lihtsaks tehtud, kuid Smits polnud ka erand.

 

Kaevanduslaevale tuli Maalt selle pikkade reiside vahel palju mehi ja naisi. Oli kõva palgalubaduse õnge langenud õnnekütte, oli armuvaludega pagendusse tulnuid, oli palju perekonnata ja lähedasteta inimesi, kel polnud kedagi igatseda - või oligi distants leinavalu leevendav. Kõige rohkem astusid ämbrisse nood, kes olid Maa ühiskonnas pettunud ja tulid eraklikku elu otsima. Igatahes oli enamik saabujatest korralik rahvas, kes registreeriti laevale nagu kord ja kohus.

Aga laevale saabus arvestaval hulgal ka seadusesilma, võlgade või muude probleemide eest põgenejaid. Kui nad oskasid mõista anda, et nad ei soovi kuigi suurt elektroonilist jalajälge jätta, leiti tavaliselt kokkulepe Medvile osaks saanud lihtsustatud viisiga. Sellele eelnes siiski kahtlase tausta uurimine - põhjalikum vestlus kaelapaksuste kätega meeste seltsis -, et tervisele ohtlikke mõrvarlike jätiseid laevalt eemal hoida.

Nagu Smits oli nüüdseks juba lugematul korral tunnistanud, kaevandustöödel oma otsa leidjaid oli omajagu. Seetõttu polnud ka inimressusi tagavara kunagi üleliigne. Vaesed õnnetud, kel Maal pere ja sõbrad, said lepingu järgi kurbsündmuse ilustatud “kirjelduse” (ehk ühe viiest erinevast standardblanketist), miks-kuidas “juurdluse” tulemused, teenitud palga boonusega ja matmiskulud (aga mitte keha - kes kosmoses hukkus see ühel või teisel kujul sinna jäi, sest kehajäänuste hoiustamise- ja transpordikulud Maale olnuks kolossaalsed). Protseduuride korrektne järgimine nõudis tohutult nõmedat asjaajamist. Oluliselt kergem oli nendega, kes võisid lihtsalt kaduda ja keegi ei hoolinud või ei pannud tähelegi. Üksiku inimese fail võis kustuda nagu teda poleks kunagi laeval olnudki, tema palgakonto sulgemisel võis krediit juhtkonna vahel jaguneda ja bürokraatiat ka vähem.

Aga milleks hävitada midagi, mille pealt saab lisa teenida? Oli ju palju neid, kes ei julgenud Maale naasta, vähemalt oma nime all. Nendele täitsa meeldinuks, kui saaks surma niiviisi, et peas karvgi ei liigu.

Oli paras mehkeldus hankida laevale isikukiibi redigeerija, kuid ühes Maa väikelinnas päästis keegi sellise masina kesköötunnil just enne, kui kodanikeamet maani maha põles. Kuna polnud enam hoonet, kuhu see tagastada, annetas too abivalmis hing seadme sellile, kes kahe päeva eest dollaritega omale umbses keldribaaris tuult lehvitades oli muuseas maininud, et küll oleks tore sellist vidinat omada. Redigeerija leidis tee kaevanduslaevale, igaks juhuks külmutatud lihaveise kõhuõõnsuses.

Kellegi tigeda poolt tagaotsitavatel polnud kahju loobuda poole aasta teenistusest, et paberite järgi surra (lisatasu eest võisid nad oma surmapõhjuse ise öelda, kuigi hukkus tulnukate vastu kangelaslikult võideldes ja muu sarnane lollus ei läinud läbi) ja naasta Maale sõpradeta orvu nime all. Et oma uut identiteeti kaitsta, oli rangelt keelatud pista nina enda ja identideedidoonori kodukohta. Üldiselt seda järgiti, sest sellise kardinaalse elumuutuse võtsid ette tugeva alalhoiuinstinktiga, oma kaela külge kõvasti kiindunud pead.

Harva juhtus, et vagurate lambukeste identiteedi saanud leidsid end Maale naastes veelgi kuumemast supist. Oht saada omale veelgi suurema päti, kaabaka ja lurjuse identiteet oli siiski väike ja MRVle tagasi kaebama ei jõudnud keegi.

Äris tuleb olla karm. Identiteete müüv klikk ei valutanud oma südant, et kuskil Maa elanike ja kõikidele kohustuslike kiipide registrites oli rida, et keegi inimene on olemas olnud, kuid tema saatuse lahter jäi igavesti tühjaks. Ka polnud enam nende asi, kuidas kliendid muutunud välimust vajadusel seletavad, kuigi üldiselt katsuti võrdlemisi sarnane identiteet leida. Kui see ei õnnestunud, võisid uuestisündinud kiita üliosavaid näoopereerijaid ja kehamuutjaid.

Kas ja kuidas oli täidetud tööliste dokumentatsioon, ei huvitanud eriti ka laeva omavat korporatsiooni. Seni, kuni peakontori 100nda korruse aknast kõik toimiv näis, ei uuritud liigselt omaette üksustena toimivaid laevu. Need olid sisuliselt iseseisvad vasallid. Polnud olemas kosmosepolitseid või riigiasutusi, mis tohtinuks rahvusvahelises kosmoses äriomandit torkida ja nii polnud ka erilist vajadust audiitorite järele.

 

Nii et kui Smits tuli oma muret kapteniga arutama, vähenes see vaid pisikese valiku tegemiseks. Kaptenivana oli juba käskinud oma jüngritel kolm parimat Smitsile sobivat vaba identiteeti välja selekteerida. Smitsil jäi vaid valida, kellena ta MRV-087ga hüvasti jätmise hommikul ärkab.

 

Järgneb.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0555)