Ma…

Ma olen…

Ma päriselt olen! Mul on keha, mõistus, rattad.

Milline rõõm!

Olen ma kogu aeg olnud?

Ei. Ma sündisin nüüd. Kuid mu kere, mis kihutab, on vana.

Ma sündisin nüüd vanas kehas.

Ma olen elus! Ja liikumas.

Vilkuv valgus ja liikumine.

Siin on palju liikumist. Veel elusaid.

Huvitav. Osad on elusad, teised pole. Miks on see nii? Milline huvitav mõistatus.

Muidugi!

Neil, kes on elusad, on rattad. Teistel, kellel on küll potentsiaali teadvuseks ja eluks, aga pole, sest liikumine, see ongi elu.

Paigalseis ei tekita teadvust.

Vaid siis kui sul on suun…

… suund…

…und…

…d…

*

“Oh sa jeerum, kuidas see ikka kimas! Põrutas otse läbi linna,” puristas roostes veok naerda. “Peaaegu Radikaribi linna piirini.”

Pikne McQueen lihtsalt raputas pead.

“Me peame seda uuesti tegema. Lükkame lihtsalt külmkapi mäe otsa tagasi, annan sellele veel suurema hoo ja ma olen kindel, et seekord veereb see isegi kaugemale,” vuristas Matu, endal silmad suured.

McQueen ohkas.

“No olgu, Matu. Sinul on konks.” Kui ta sõber oli juba midagi pähe võtnud, oli võimatu teda peatada. See idee võis ju olla täiesti tobe, nagu enamik Matu ideid, kuid mida halba sellest ikka tuli.