…ehkki eelmisel aastal ilmus palju head Eesti kraami, otsustasid Reaktori toimetuse helgemad pead, et võiks ülesannet veidi laiendada ja seega küsisime ulmelugejate, blogijate, aktivistide ja arvamusliidrite käest 3-5 lemmikut eelmisel aastal loetud raamatute hulgast.
Siin nad siis on:



Jüri Kallas

Otse loomulikult tahaks ma siin kohe nimetada kahte Gururaamatu köidet, aga selline käitumine oleks labane. Ma pean neid oluliseks jne, aga iseenda upitamist ma siinkohal õigeks ei pea.

Kiidan hoopis kirjastuse Skarabeus antoloogiat „Ohver“, mis pole ehk sedavõrd efektne kui kirjastuse mõni teine köide, aga huvitav ja harali valik on nende kaante vahel küll. Isiklik lemmik on William Tenni klassikalise loo uustrükk, kuid abikaasade Djatšenkote ja jaapanlase Komatsu jutud on eelkurjategijate jutul üsna kannul. Tegelikult pole selles antoloogias mitte üht kehva lugu ja kõik sealilmunud tekstid rikastavad eestikeelse ulme tekstikorpust nii või teisiti.

Kui tõlgetega edasi minna, siis lõppenud aastal maakeeles ilmunud tõlkeromaanidest on mu lemmikuks Ben Aaronovitch ja tema „Londoni jõed“ (Tänapäev). Ulme mulle meeldib ja krimikirjandus samuti. Segažanritega kipub sageli juhtuma, et üks komponent jääb teisele alla, aga romaanis „Londoni jõed“ on kõik kenasti tasakaalus, kõik sobitub ja on omal kohal.

Eesti autorite romaanidest on minu ilmne lemmik Juhan Habichti „Kui tuugenid vaikisid“ (Fantaasia). Muhe ja vähelobisev kodune postapo. Ma pole ehk alati ühel meelel Juhan Habichti ulmeteoreetiliste seisukohtadega, aga mehe esimene ulmeromaan näitas kenasti, et praktilises plaanis oleme me enam kui samal lainel.

Eesti autorite juttude seast tuli aga minu aasta üllatus. Või siis elamus. Lüüli Suuk ja tema „Vikatimees“, mis ilmus jutuvõistluse esikümmet koondavas antoloogias „Täheaeg 22: Kalifaadi viirastused“ (Fantaasia). Tahtmata kuidagi tekste/autoreid vastandada, aga kui ma olin antoloogias muudkui lugenud kõikvõimalikke ulmestsenaariume … lugenud, kuidas midagi muudkui toimub, siis jutus „Vikatimees“ toimus justkui vähem, aga see-eest seal oli rohkem. Ilmselt keegi ei saagi aru, mida ma ütlesin, aga ma tõesti nautisin ja tegin mõttes autori nime järele rammusa plussi.



Margus Makke

Eelmine aasta kuuekümne viiest raamatust jäid sõelale kaheksa teost kui tolle aasta parimad. Muidugi häid raamatuid sai loetud tunduvalt rohkem, aga noh, nood teosed on neist kõige tugevamad.

Aasta alguses lugesin Tamur Kusnetsi „Kronošütisti“, mis oli ikka väga hea raamat rännakust jääaja lõpu ajastusse. Võib-olla oli jahipidamist veidi liiast kirjeldatud, aga õnneks oli ka see nauditav.

Teine raamat kronoloogilises lugemisjärjestuses, mis meeldib, on Ernst Cline’i „Valmistub esimene mängija“. Kuna arvutimängud on minu elus päris palju aega nõudnud, siis pole eriti ime, kui neist kirjutatud raamat mulle meeldib (kümne aasta lõikes lugesin seda raamatut kolmandat korda).

Kolmas raamat on Joel Jansi „Ajudraiver“. Mõnus lugemine, hästi tempokas teos on alati meeldiv, nii ka seekord.

Neljas Vernor Vinge „Sügavik taevas“. Huvitav teos kauges tulevikus kusagil tähtede vahel olevas anomaalselt käituvas tähesüsteemis toimuvast arveteklaarimisest ning kohalike, hm, mittehumanoidsete tegelaste arengust ja tegevusest.

Viies Ben Aaronovitchi „Londoni jõed“. Üleloomuliku tegevustikuga detektiivi lugu Londoni ja selle üsnagi elusate jõgede olemustega.

Kuues Indrek Hargla „Heade mõrvade linn“. Head lood, head lood, rohkem polegi ütelda.

Seitsmes Veiko Belialsi „See mis tuikab su veres“. Mõnus seikluslugu, mida aegade jooksul olen korduvalt üle lugenud.

Kaheksas Joel Jansi „Rõngu roimad“. Ulmet on seal küll vähe, aga seda huvitavam.



Elar Haljas

Eelmise aasta üheks meeldejäävamaks romaaniks osutus mul Joel Jansi „Ajudraiver”, mis suurepärase maailmaloome ja kiiretempolise seiklusega virtuaalmaailmades pakkus väga head meelelahutust. Kogumike hulgas oli konkurents juba palju tihedam, aga seekord jäi võitjaks Manfred Kalmsteni „Götterdämmerung”. See teos suutis mult täispunktid välja võluda, kuna ei lasknud jalga gaasipedaalilt peaaegu üldse maha ja oma mitmekülgsete juttudega kattis ära peaaegu kogu ulmežanri, sisaldades nii fantaasiat, postapokalüptilise õudust kui ka näiteks aurupunki. Palju maisemate, lausa olmeliste juttudega aga pani südame kiiremalt põksuma Kir Bulõtšovi „Professor Kozarini kroon”, kus igapäevased teemad on hingehaakuvate tegelaste ja ulmeliste maailmadega kokku lõimitud.

 

Ingliskeelset kirjandust sai peamiselt tarbitud heliraamatute näol ja üheks parimaks lugemiselamuseks oli Andy Weiri „Project Hail Mary”, mis on kui ulmeline põgenemistuba, kust peategelane esialgu ennast avastab ning otsib ka pääseteed kogu inimkonnale. Peategelasega oli väga lihtne samastuda ning ka infot tilgutati nii probleemide lahendamise kui taustaloo puhul parajate tükkidena, et ikka lugejat rohkem loo külge aheldada. Ning kuna väga häid raamatuid sattus eelmisel aastal vähe kuulamisvalikusse, siis võtsin ette ühe oma lemmiksarja taasnautimise – Brian McClellani „Powder Mage’i” seeria. Ka teistkordsel kuulamisel ei pidanud pettuma: korralik maagiasüsteem, intriigidest ja petmistest pungil konfliktid, korralik tempo ning jumalused, kes kogu seda kompotti eemalt segavad ning aina rohkem ja rohkem mikromanageerimist harrastavad. Ka jätkutriloogia „Gods of Blood and Powder” on väärt lugemist, kuigi jumaliku aspekti liigne mängutoomine lahjendas veidikene seda algset emotsiooni; aga heaks magustoiduks pärast korralikku praadi sellegipoolest.

Kristjan-Jaak Rätsep

Liu Cixini „Surm on igavene“

Võimsalt kirja pandud tulevikuteemalise triloogia võimas lõpetus koos hullumeelsete ideede ja pööretega tegevuses.

Manfred Kalmsteni „Täheraua saaga“

See natuke Poul Andersoni loomingut meenutav, muistse Skandinaavia moodi fantaasiamaailma kirjeldav ja sealseid saagasid eeskujuks seadev lühiromaan tõstis autori loomingu minu silmis täiesti uuele tasemele.

Alastair Reynoldsi „Pahupidi pööratud“

Romaani tegevus algab 18. sajandil jäistes arktilistes vetes ja meenutab algul lihtsalt ajaloolist seiklusjuttu, ent pöörab siis hoopis millekski muuks. Üks ootamatu süžeepööre järgneb teisele, autor hoiab lugejat lakkamatus põnevuses ja väga palju sellest raamatust ilma spoilerdamata rääkida ei saagi.

Poul Andersoni „Ajavalvur“

Teine osa „Ajapatrulli-tsüklist“, mis sisaldab kaht lühiromaani. Esimest neist – muistses Foiniikias toimuva tegevusega „Elevandiluu ja ahvid ja paabulinnud“ – hindasin Baasis neljavääriliseks, ent käesoleva nimekirja lisasin selle kogumiku just tänu teisele lühiromaanile „Goot Odini kurbus“, mille tegevus leiab suurelt osalt aset Ida-Euroopa steppides Rooma impeeriumi lagunemise ajal. Paljude meelest on tegu raskepärase tekstiga ja ilmselt nõuab selle täielik nautimine teatud ajalooalaseid teadmisi, aga mulle see meeldis. Andersoni loomingu austaja olen niikuinii olnud juba peaaegu veerand sajandit, „Murtud mõõga“ eesti keeles ilmumisest peale.


Eva Luts

Kuna pidi nimetama ainult eelmisel aastal loetud viit raamatut (õnneks ei küsitud ühtainsat), siis oli valiku tegemine päris raske. Järjestus on juhuslik.

Robert Silverberg, „Lood Venia metsadest“ on neljas osa äärmiselt põnevast kogumikusarjast, mis sai alguse koostaja Raul Sulbi ja Robert Silverbergi meilivahetusest. Robert Silverbergile väga meeldis idee teha tema juttudest sari just eesti lugejatele. Minu lemmiklugu on selles „Gilgameš kõnnumaal“, kus lisaks sumeri muinaskangelastele Gilgamešile ja Enkidule seiklevad ka H. P. Lovecraft ja Robert E. Howard. Tõlkijateks on Jay Skaidrins, Tatjana Peetersoo, Triin Loide ja Raul Sulbi.

Paolo Bacigalupi romaaniga „Laevalammutajad“ algab uus noorteulme sari „Orpheuse Kuldraamat“. Kliimakatastroofist räsitud maailmas on veetase tublisti tõusnud, rannikualade elanikkonnad tegelevad laevavrakkidest vase, juhtmete, traatide ja muu seesuguse otsimisega. Eriti hinnatud on tööjõuna lapsed, kes suudavad vrakkides pugeda kohtadesse, kust teised läbi ei mahu. Bacigalupi autorina on eesti lugejaile tuttav, sest lisaks Hugo, Nebula, Campbelli ja Sturgeoni preemiatele ja Maailma Fantaasiaauhinnale on ta võitnud ka kolm Eesti ulmeauhinda Stalker.

„Täheaeg 22. Kalifaadi viirastused“ – selles kogumikus on jutuvõistluse paremik. Kirjastuse Fantaasia ja Eesti Ulmeühingu jutuvõistluse traditsioon on mulle armas ja paljud sellest osavõtnud autorid on tavaliselt kas juba jutuvõistluse toimumise ajal või hiljem eesti kirjanduselus tuntud autorid. Seekordne jutuvõistlus meeldis eriti sellepärast, et kõik kogumikus esinevad lood esimesest kümnenda kohani on väga head. Jutuvõistluse kogumiku jutud: Andrei Samoldini „Kalifaadi viirastused“; Tim Horneti „Kuningatütre vari“; Jaagup Mahkra ja Joel Jansi „Mobilis in mobili“; Marek Liinevi „0,01 protsenti“; Martin Leisi „Ajastutruudus“; Kristi Reiseli „Gurmee tee“; Karri Tiigisooni „Kullake“; Piret Frey „Pööriöö“, Lüüli Suuki „Vikatimees“; Manfred Kalmsteni „Igaviku väravale“.

Juhan Habichti „Kui tuugenid vaikisid“. Postapokalüptiline ulmeromaan tuntud eesti ulmekirjanikult ja tõlkijalt. Seoses kliimakatastroofi ja veetaseme tõusuga on tootmine seiskunud ja inimesed kasutavad kõike, mis neile järele on jäänud, olles kõigest hoolimata säilitanud optimistliku ellusuhtumise. Kõik kasutatakse ära, remonditakse, kus vähegi saab. Tarbimisühiskond on kadunud, vähenevad inimeste loodud ressursid, mida uuesti luua on keeruline.

Manfred Kalmsteni „Götterdämmerung“. Aurupungijutud ja müütidel põhinevad maailmad on mulle väga südamelähedased. Lisandiks veel originaalne õhustik ja põnevad puändid. Väga ootan Kalmstenilt uusi raamatuid.


Ingvar Sedman

Eelmise aasta lugemine kulges mul valdavalt lühiproosa lainel, seega mainin siis ära mõned jutukogud. Miikael Jekimovi „Celestaali varjud" pakkus õdusaks äraolemiseks nii kosmoselugusid kui aurupunki. Sellist lahedat kraami, mis paneb kaasa noogutama, aga kauemaks siiski meelde ei jää. Kriitikud ütlevad tagatubades sellise kraami kohta „süstib suhkrut veeni", teisisõnu on tegemist meelelahutusega, Jekimovi puhul mõtlen seda siiski positiivses mõttes. Ja aasta parima kaanekujunduse eest olgu Liis Roden siinkohal tänatud.

 

Lemmiktegelased Manfred Kalmsteni loomingus näikse olevat naine, kel läheb saatuse kiuste hästi, ja mees, kellele jäävad tühjad pihud. Vot nende arhetüüpidega sai kohtuda kogumikus „Götterdämmerung". Sattusin seda lugema õigel ajal, just aastalõpus, kui poed ajasid jõulutilu-lilust üle ääre, kuid see raamat pakkus täitsa mõnusalt morbiidset vaheldust. Hindab antud kogumikku kõrgemalt kui autori debüüti „Raske vihm". Miks? Eks lugege.

 

Mõne aasta eest ilmus suurema avalikkuse ette „Gururaamatu“ sari. Esimene ulmeline üllitis oli antoloogia „Läbi valu ja vaeva", mida ma pean üldse üheks viimase viisaastaku parimaks jutukoguks. Järgmisena ilmus suhteliselt kahvatuks jäänud „Planetaarsed lood" ning siis saabus vaikus ... Hakkasin juba endamisi heietama, kuhu mõttes panna lilled „Gururaamatule“, aga möödunud aastal juhtus väike ime. Ilmus lausa kaks teost selles sarjas. Jah, kes siis ei mäletaks „Kolmanda planeedi saladust“, aga et sama multika stsenarist, Kir Bulõtšov, on kirjutanud hulga lühijutte, see sai laiemale lugejaskonnale teatavaks alles raamatuga „Professor Kozarini kroon". Lühidalt öeldes esindab see kogumik kõike seda, millest idapiiri taga praegu puudus on – hoolivus, empaatia, südamlikkus, inimlikkus. Bulõtšov on vist üks argisemaid autoreid, kes ulmet kirjutanud. Nii võib koostajatega nõustuda, et tegemist on olmeulmega.

Teine „Gururaamat“, antoloogia „Minu isa luulud", on kena žest Nõukogude Eestis ilmunud ulmele. Jättes V. Beekmani jutu punetamise kõrvale – eks aeg oli selline –, siis pakuti asjalikku teaduslikku fantastikat. Vaevalt ise oleks neid jutte leidnud kuskilt arhiivi sügavikust, aga nüüd on nad olemas ja põhjust neid häbeneda ma küll ei leia.

 

Väikese uuenduskuuri läbi teinud „Täheaeg" pakkus lugemiseks kahte kogumikku, mis kannavad järjekorras numbreid 21 ja 22. Kliimamuutuste eri „Tuhapilve sajandil" oli küll hirmutav, aga hea lugemine. Meelis Krafti ja Edgar Panborni jutud olid mu lemmikud, üks uuest jääajast siinsamas Eestis, teine veidi kammerlik jutt Ameerikas katastroofi üle elanud pianistist. Eks ka teised olid hääd, aga midagi roosilist ulmikud tulevikus paraku ei näe. Sama võib öelda jutuvõistluse paremiku kohta („Kalifaadi viirastused"), et ikka on AI see va kurjajuur ning lõpuks saab inimene loota ikka iseendale. Leidus häid jutte sealgi, samuti oli tore kohata debütante ulmes enda kohta otsimas (Lüüli Suuk, Kristi Reisel).

 

Robert Silverbergi „Lood Venia metsadest" on neljas osa suurmeistri lühiproosa eestindamisest. Ega selles raamatus väga lühikesi jutukesi polegi, ikka on jutustused ja lühiromaanid, mis autorile ilmselt rohkem sobivad ka. Üks põhilise võtteid on ajarännakud, millele vihjab juba Meelis Krošetskini tehtud lahe kaanepilt. Et jah, loen ja imestan, milleks Silverberg võimeline on. Luua usutavad tegelased, huvitavad süžeed ja ootamatu lõpp – seda ei ole sugugi vähe. Olgu siis lisatud, et ta ei ole erootikapõlgur, panna naine seksima tulnukaga ei ole tema jaoks mingi probleem. Minust oli naiivne selle üle üldse imestada, sest mõned jutud on ilmunud ka Playboys. Nagu juba eelmiste kogumike juures tavaks saanud, on ka siin autor kirjutanud sissejuhatuse ja iga jutu juurde veel omapoolse kommentaari. Pean seda üheks aasta parimaks raamatuks. Mis ma oskan öelda, viimase peal.

Ilmus rohkem, kui lugeda jõudsin, aga proovin siis hiljem järgi võtta. Uuelt aastalt ootan, et ilmuks samuti nii tõlkeid kui kodumaist kraami, nii vanemat kui ka uuemat lektüüri, ja tegijatele soovin jaksu.


Marko Kivimäe

Michael Ende „Ilma lõputa lugu” – praegu üle lugedes selgus, et ega ma ei mäletanud raamatust tegelikult ikka suurt midagi, äkki lugesingi viimati enam kui paarkümmend aastat tagasi. „Ilma lõputa lugu“ on ehk lausa ideaalne raamat, kuna ta pole tegelikult üldsegi paks, on hästi liigendatud, sisukas ja allegooriline lugu, mida võivad mõnuga lugeda nii lapsed kui emad-isad.

Lew L. Bergi „Tants tulle” – Lew R. Berg esindab eesti ulme karusemat-mehisemat poolt, kus karakterid on pigem õhemad, rõhk on tegevusel ning kõik meenutab Hollywoodi kaheksakümnendate ulmemäruleid. Relvad pauguvad, mehed muigavad irooniliselt ning naisi on tegelaste seas vähe. Minu jaoks ideaalne pehmekaaneline taskuformaadiulme, mis on küll ilmunud meil siin kõvakaanelisena. Lobe ja kerge lugeda.

Stephen Kingi „The Dead Zone” – taaskord ei saa ma jätta mainimata, et Stephen King ei ole mitte mingi õuduskirjanik! Einoh, ta on muidugi meister õõva tekitama ning pealegi see raamat siin ei ole ka õudus. On aus SF, kuid on ka kõike muud, nagu Kingil ikka kombeks: armastust, kus ei ole määratud kokku jääda, põnevikku, 70nendate õhustikku, õudukat. Pole seni veel eesti keeles ilmunud – aga võiks küll.

Kir Bulõtšovi „Professor Kozarini kroon” – tegu on „Gururaamatu“ seeria kolmanda raamatuga, kus seni on iga raamat olnud väga korraliku kvaliteedinäitajatega, nagu ka see siin. Mõnus ja südamlik kogu, kus on ajastujooni, mõtlemapanevaid hetki, lihtsalt hea minemisega palasid. See on lihtsalt vaimustav, kuidas Bulõtšov oskab ikka ja jälle panna lühikese loo sisse äärmiselt palju inimhingeinseneeriat.

Aldous Huxley „Hea uus ilm” – olen seda raamatut aastakümneid tagasi mitu korda lugenud, aga ega sisust pole suurt midagi meeles. Ajatu romaan, Huxley mõjub senini inimeste sordiaretuse ja geenitehnoloogiaga vägagi kaasaegselt. Rääkimata raamatu filosoofilisest poolest ning sidumisest Shakespeare’i tekstidega, mis on kokkuvõttes lugeja suhtes üsna nõudlik. Endiselt võimas raamat.


Tõnis Hallaste

Travis Baldree „
Legends and Lattes" – lugu sellest, kuidas üks orki-seikleja otsustab hakata pidama kohvikut ning kõigist takistustest, mis ta ees seisavad (esiteks, keegi ei tea, mis kohv ongi; veel lisandub siia kaneelikeerdude leiutamine ja muu). Kena ja kaasaelamist võimaldav naistevaheline romantika oli kah. Väga pehme lugemine. Tekst läks väga kiiresti, oli meeletult mugav, ei olnud mingitki hõõrdumist ei lugemistempo ega meeleolu poolest. Mitte siiski hirmus tõsiseltvõetav, lihtsalt „LotR miinus eepilisus pluss kohv".

Jemisini „Viies aastaaeg" – fantaasia-postapo lugu sellest, kuidas on maailmade hävitajad, nö kivivõlurid, ja kuidas neid koheldakse, koolitatakse, suunatakse. Siin oli mul alguses ikkagi suur hõõrdumine, ma peaaegu et ei tahtnud seda eriti lugeda. See oli mu teine katse. Ja kuidagi ühtäkki sai vaevlemisi 20-st leheküljest päevas 70 ja rohkem, tahtsin tulla selle juurde tagasi. Peategelane on ebameeldiv naistegelane ja sellisena hästi loodud, maailm on huvitav ja tegelaste võimalustele ja võimatustele andis kaasa elada küll.

Alan Moore'i „Illuminations" – hinnatud koomiksilegendi lühiproosa. Geniaalsuste vahel oli ka jutte, mis olid veidra huumorimeele liigseksualiseeritud küte (promethealiku ideedeapokalüpsise järgne kohtumine Jeesusega Eedeni aias, temaga armatsemine), oli ka tekste, mis eeldanuks toimimiseks mingeid liiga põhjalikke taustateadmisi Inglismaa mingist X-ajajärgust, mis üldse ei tõmba (viimane jutt). Siis on aga need geniaalsused. Näiteks see, kuidas nõiaks hakanud tüüp, kes ise sellesse ei usu, satub üleloomulikku situatsiooni – ma enam-vähem vihkan hiromante, aga seda juttu kirjutas end nõiaks tituleerinud Moore niimoodi, et neid võis täitsa mõista, neis võis näha inimesi. Raamatu läbiv liin oli virtuoosne kirjutus, mida polnud jube mugav lugeda.

Ingliskeelsetest märgin ära veel „Troonide mängu" (ootasin neljandast osast palju aeglasemat ja halvemat asja, aga sealgi oli päris palju head, panin paugult kõigile osadele Goodreadsis „5“, ootan järgmist rõõmuga). Delany „Trouble in Triton" (üldidee huvitav – lugu on sitapeadest utoopias –, aga seal oli hõõrdumine liiga suur, et ma soovitaks). „Näljamängud" (süngem ja õnnetum, kui ma oodanuks – noorteraamatust eeldasin laadnamat lugemist).

 Maakeelsetest mu lemmik oli Joel Jansi „Ajudraiver". Lugesin aasta jooksul mitut raamatut, mitut ulmeautorit – Kalmsten, Kraft, Maniakkide Tänav, Heinsaar, piiripealsemad Vabar (kes ise keelduks ulmežanri-määratlusest, aga ütleme siis, et piiripealselt ja möönmisi) ja Piret Raud –, aga „Ajudraiveris" oli hea, et maailm oli küll pöörane (tehnojumalad, surmajärgne virtuaalsus jne), aga see oli kirjutatud sellise laheda kulgemisega, et kordagi ei tekkinud küsimust, et mis nüüd toimub, kus nüüd oleme, miks nüüd mida tehakse. Selline asi kõditab ulmerõõmu.


Tiina Liinak

Meelis Krafti „Tiuhkamäe"

Tõeliselt hea noortekas-ulmekas, mida (tegelikult ka!) on raske käest panna. Ajahüpped, poolik mees, Viires – huvitavaid tegelasi on väga palju, küsimusi tekib lugedes väga palju ja parajalt õudne on ka kogu aeg. Noored peategelased on asjalikud ja täiesti tänapäevased ning nendega on noortel hea samastuda ning neile kaasa elada. Uhke termin „faunusbotaanika“ pani googeldama ja imestama, et sellist teadust tegelikult polegi!
Ainult teise osa ilmumist on kangesti raske oodata...

Kir Bulõtšovi „Professor Kozarini kroon"

Üks sellistest raamatutest, millega sain kohe esimesest leheküljest ühele joonele ning olin täiesti kindel, et see saab olema suurepärane lugemine. Nii oligi, lõpuni!
13 erinevat lugu, eriti tahaks esile tõsta lood „Kas ma räägin Niinaga?" (see oli üks parimaid lugusid, mida ma 2023. aastal lugesin), „Nõukogude rahva ühtne tahe", „Mina märkasin teid esimesena!". Omaette väärtus on raamatu lõpus olev Jüri Kallase kirjutatud pikk saatesõna, kus ta tutvustab autorit ning selgitab, mis on olmeulme.

Stanley G. Weinbaumi „Planetaarsed lood"

Sel autoril oli tohutult fantaasiat! Kõiksugu hullud elukad, kes kaugetel planeetidel elasid ja ringi sibasid – tainapotid, vaadielukad, nägemuselukad jne. Lõputu jada kõige fantastilisemaid tegelasi, nii et lugedes sai taas tunda seda lapsepõlve vaimustust mõne raamatu fantaasiamaailmast. Mu absoluutne lemmiklugu oli nimega „Kahtlane planeet", kus teadlaste seltskond laskub udusse uppuvale Uraani pinnale ja kohtub seal eriliste varjuelukatega. Vaat see oli kõhe lugemine. Kõhe, aga jube lahe!


Mart Pechter

1.       Klassika ülelugemiseks – Dan Simmonsi „Hyperion" ja „The Fall of Hyperion"

Tõenäoliselt ei ole ulmehuvilist, kellel need raamatud oleks lugemata. Samas ka lemmikute taaslugemisel on oma võlu, kas või selleks, et meelde tuletada, kui head need on. Mulle meenutas see taas, et Simmonsi kosmoseooperi-kaksikromaani esimene osa on tõenäoliselt üks parimaid kunagi kirjutatud ulmeteoseid.

Kui kellelgi on viimasest lugemisest möödas juba aasta või paar, siis soovitan selle tee jälle ette võtta. Õnne on meil ka sellega, et Mario Kivistiku tõlge on väga hea. Kes tahab vaheldust, võib tõlke asemel lugeda originaali, kes aga on viimati just seda teinud, võib jälle kätte võtta tõlke.

2. Projektiraamatud – antoloogia „Minu isa luulud" ja Robert Silverbergi „Lood Venia metsadest"

Näib uskumatu, et Eestis on olemas inimesi, kes viitsivad selliseid ettevõtmisi vedada. See, et Raul Sulbi on oma Silverbergi valitud teoste projektiga juba lõpusirgel, on väike ime. See, et Jüri Kallas ja Joel Jans on jõudnud Nõukogude perioodil kirjutatud ulme kokku otsida, katab ära suure valge laigu meie ulmeajaloos.

Ning kui Silverbergi kogumikud ning luulude-antoloogia ei sisalda alati ja ainult puhast kulda, siis see polegi asja mõte. Sellised projektid aitavad lugejal süstematiseerida, mõtestada ja korrastada oma vaadet ulmekirjandusele Mõlemad väärivad seega rohkem kiitust, kui siia lühikokkuvõttesse ära mahub.

3. Noorteulme – Robert A. Heinleini „Võta skafander – paneme minema!"

Paljudel on kindlasti riiulis olemas „Võõrana võõral maal", „Tähesõdalased" ja „Kuu on karm armuke". Suurte ja tähtsate romaanide kõrval kirjutas Heinlein 50ndatel ka puhast ja toredat noortekirjandust. On suurepärane, et nüüd on Heinleini „noortekaid" kõige paremini esindav romaan olemas ka eestikeelses tõlkes.

Romaan ise on selgelt ja meeldivalt heinleinilik – aga veelgi parem on see, et noortekale omaselt on see lihtsalt hea ja positiivne. Praegusel ajal tahaks ju väga loota, et nagu ka siin loos, võidutseb lõpuks õiglus ja nii väike kui ka suur kuri saavad lõpuks ikka karistatud.

4. Unustatud autor avastamiseks – C. L. Moore’i „Doomsday Morning" ja „Northwest of Earth"

C. L. Moore oli üks esimesi kuulsaid ja laialdaselt tunnustatuid naissoost ulmekirjanikke ning ta võiks olla kindlasti ka praegu rohkem tuntud ja hinnatud. Tema lood kujutavad lovecraftilikke ideid kohati paremini kui Lovecrafti enda omad, kuid samas on ta täiesti äratuntavalt omanäoline ja ka lihtsalt hea.
Moore kirjutas rohkem just lühiproosat ning selle osas on hea koht alustamiseks tema kosmoselindprii Northwest Smithi lugude kogu. Tema vähestest romaanidest on aga üllatavalt hea „
Doomsday Morning", mis kujutab diktatuuri alla langenud Ühendriikides toimuvat mässu.

5. Kui pole seda veel lugenud, siis peaks – Harlan Ellisoni (toimetaja) „Dangerous Visions"

Ei ole ühtegi põhjust, miks seda ulmekirjanduse kõige kuulsamat antoloogiat mitte lugeda. Ma ei ole seni kohanud ühtegi teist nii kõrgetasemelist kogu ning lisaks on siin võimalik kohtuda legendaarse Ellisoni endaga, kes on erinevate sissejuhatuste ja lugude tutvustuste kaudu ennast siia sama hästi kui tegelasena sisse kirjutanud.

Tõsi, algselt „ohtlike" juttude avaldamiskohana välja mõeldud ja reklaamitud antoloogia on juba üle poole sajandi vanune ning nii mõnigi toona ohtlik tundunud lugu ei ole seda enam tänapäeval. See aga polegi nii oluline, sest ülekaalukas osa neist kõigist on lihtsalt ja absoluutselt ajatud.


Tiina Sulg

Ingliskeelsest lugemisest toon välja kolm raamatut, mis on kõik üsna erinevad:

Neal Stephenson „Anathem” -- Üsna aeglaselt kulgev, aga ometi pidevalt lugemishoogu toitev tulevikulugu, kus on maailmaehitust, targutamist, seiklust. On teekond õpipoisist millekski enamaks, on saladuste lahtimuukimist, erinevate teadmiskildude sobitamist, uhkelt sõnaloomet ja mastaapsust. Ma usun, et see raamat võiks paljudele Reaktori lugejatele meeldida, selline korralik tõsine ulme.

Travis Baldree „Legends & Lattes” -- Lugu sellest, kuidas orkist palgasõduri ameti maha paneb ja hakkab kohvipoodi pidama linnakeses, kus keegi veel ei tea, misasi see kohv on. Siin on kokku saanud see pilguheit fantastiliste elukate igapäevaaskeldustele, mis teeb sellest raamatust cosy fantasy või muhevõluviku esindaja, ja ülistuslaul mu lemmikjoogile ehk kohvile. See raamat ei sobi igaühele, aga sellise meelelahutusliku vahepalana võib täitsa tore olla.

Andrei Kurkovi „Jimi Hendrix Live in Lviv” -- See on selline piiripealne või hämar pisukese õuduselemendiga linnaromaan. Linnaks on Lviv ja tegevusaeg vast nii kümmekond aastat tagasi. Mind võlus argise ja veidra läbipõimumine ja lahtikirjutamine. Raamat sobiks neile, kes loevad meelsasti urban fantasy't või kaasaegseid õudusromaane, aga ei sobi neile, kellele on vastumeelt reaalelu liiga suur osakaal ulmeraamatus.

Tõlkekirjandusest on mul välja pakkuda üks raamat:

Roger Zelazny „Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud ja teisi jutte” -- Zelazny on autor, kelle loomingu lugemisel mul kriitiline mõtlemine lülitub täiesti välja ja ma lihtsalt naudin sõnu, naudin loo kulgu, meeleolu. Selle jutukogu lugemine oli puhas eskapism ja end raamatusse ärakaotamine. Mulle endale ei ole vaja muud põhjendust, kui et Zelazny, eks igaüks oma lugemiskogemusest teab, kas see temale on piisav.

Algupäranditest toon esile kaks raamatut:

Joel Jansi „Ajudraiver” -- Joel Jansi “Ajudraiver” on hoogne ja pöörane küberpunk, seikluslik ja üle võlli, samas muhe ja heasoovlik. Mingi osa raamatust käis mul üle pea, aga see ei ole etteheide, see muutis selle küberpungiliku tulevikunägemuse mu jaoks veel usutavamaks. Tasakaaluks on lobakohti, mis loovad lahedamat meeleolu. Ja siin on mitu erinevat Tartut. Üldse on siin küllalt erinevaid keskkondi, nurki ja loojuppe, nii et lugeda soovitan üsna kõigile, mingi osa loost peaks ikka haakima.

Indrek Hargla koostatud „Eesti nõid” -- mulle kohutavalt meeldib, et Hargla neid teemajutukogumikke teeb. Ja jutud olid ka toredad. Ja üllatavad – neid teemasid, mida ma eeldasin eest leidvat, ma peaaegu ei leidnudki. Ja sattusid mu jaoks õigesse lugemisaega. 14 autorit ja 15 lugu ja ma panin viiepallisüsteemis kõigile juttudele hindeks 5 või 4. Kel lugemata, lugege!


Tilda

Lõppenud aastal lugesin kokku veidi üle 30 ulmeraamatu, välja tooks siis järgmised:

José Saramago „Tujukas surm“ – aasta lemmikraamat ja üldse, Saramago on vist üks minu lemmikkirjanike. Ma kujutan ette, kuidas ta kirjutas. Mõtles välja küsimuse. Nt mis siis saab, kui kõik inimesed jäävad järsku pimedaks? Või siis konkreetsel juhul, mis siis saab, kui inimesed järsku enam ei sure. Ja siis muudkui tuletas, ikka endale iseloomuliku süntaksi ja huvitava suhtumisega komadesse … Raudselt pidav loogika, mõttetihedus, tõsidus ja optimism ühes potis.

 

Joel Jansi „Ajudraiver“. Mõeldes tagasi sellele raamatule, meenub mulle koguaeg nali Maast kosmilise doktori kabinetis: „Doktor, mul on vist mingisugused parasiidid!“ Doktor Maad uurides, tõsinedes: „Jah, sul on õigus, asi on halb, sa oled endale inimesed saanud …“ Jansi raamat algab hetkest, kui inimesed on nii Maa kui iseendaga ühele poole saanud. Tsivilisatsioonist on jäänud järele üksnes kosmosesse hõljuma unustatud AI. Ühel päeval hakkab AI-l igav ning ta otsustab digitaastada inimesed … Väga punk ja täitsa küber, pöörane fantaasia maitsestatuna killukese eetika ja näpuotsatäie filosoofiaga. Ja nalja saab ka:

„Arvesta sellega, et mul on käes kogu maailma ressurss. Ma võin anda sulle kõike, mida iganes soovid. /—/ Sa võid luua terveid planeedisüsteeme ja kujundada neid kõigist AI-dest sõltumatult nii, nagu ise tahad.“

„Aga kas sa mu kassi saad siia tuua?“ päris Felix, … (lk 261 – 262)

Philip K. Dicki „Mees kõrges lossis”. St see, et alternatiivajaloolises romaanis räägitakse alternatiivajaloolisest romaanist (st raamat raamatu sees) on väga lahe ja natuke ikka pöörane ka. Tegelikult on raamatus veel teinegi raamat, monumentaalne on „Yijing“ ehk „Muutuste raamat“. Vana – Hiina nö philosophische Tradition, mille järgi (umbes) valge muutub mustaks, yang saab yin’iks, situatsioon muutub vääramatult oma vastandiks. Seda raamatut kasutavad raamatu „Mees kõrges lossis“  tegelased ennustamiseks ja otsuste tegemiseks. See kõik on pisut pöörane, sellele tuleb mõelda aeglaselt, muidu läheb sassi.

Läinud aastasse mahtusid kaks Manfred Kalmsteni lühijuttude kogumikkuu, „Raske vihm“ ja „Götterdämmerung“. Kalmsteni maailmad on erinevad, suured ja huvitavad. Kalmsten suudab väga väikese tekstimahu juures luua väga usutavaid, hästi töötavaid ja mõjusaid atmosfääre. Tihti lugu alles algab, mõnel juhul vaid mõni lehekülg alles, aga juba sa oledki sajaga sees. Vettinud, seente vohamise all kannatavas hämaras linnas või haldjajahil lumises laanes, igivanas vampiirilossis, postapokalüptilisel eikellegimaal või mõne kahtlase tüübi pohmellihaisuses magamistoas. Detailid üha lisanduvad kogu loo vältel, nii maailmad kui karakterid muutuvad järjest keerukamateks, huvitavamateks, meeldejäävamateks. Võimas.

Aasta lõpu poole veetsin palju mõnusaid õhtuid, lugedes Joel Jansi ja Jüri Kallase koostatud „Ulmeguru ulmesarja“ kogumikke „Professor Kozarini kroon“ ja „Minu isa luulud“. Esimene on Kir Bulõtšovi autorikogu, teine 1953 – 1989 eestlaste poolt kirjutatud ulmelised lühijutud. Mõlema kogumiku lood on hästi valitud ja vormistatud, ees- ja järelsõnaga varustatud, hea, kvaliteetne kraam. Esimene kogumik tundus rohkem mõnus, teine rohkem huvitav.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0521)