1
8. jaanuaril möödus 200 aastat 19. sajandi ühe menukaima briti kirjaniku Wilkie Collinsi sünnist. Nooremad lugejad kehitavad selle fakti peale ilmselt mõistmatuses õlgu, sest tolle aja kirjanikest ollakse heal juhul lugenud vaid Jane Austenit ja Emily Brontë’t, pisut eakamad inimesed mäletavad oma lapsepõlvest või noorusajast legendaarses Põneviku-sarjas ilmunud paksu romaani «Kuukivi». Ometi on Wilkie Collinsil üpris oluline roll žanrikirjanduse ajaloos ja ka õuduskirjanduse sünniloos. Tema roll on tähelepanuväärne just arvestades seda, et tegelikult polnud Collins ju õuduskirjanik ega jätnud endast maha ka arvestatavat kogust ulmetekste.
Eestis on Collins täpselt nii tuntud või tundmatu, et ilmunud on kaks ta peamist romaani. 1985. aastal Põnevikus juba mainitud «Kuukivi» (The Moonstone; 1868) Krista Kaera tõlkes ja lühema järelsõnaga kirjaniku elust ja loomingust ning 2004. aastal Kersti Undi tõlkes «Naine valges» (The Woman in White; 1860), samuti tõlkija lühikese järelsõnaga, mis kelmikal kombel mõne Kaera järelsõna teesiga vapralt vaidlusse astub. «Kuukivi» on uuesti ilmunud 2013. aastal Eesti Päevalehe Maailma krimiklassika sarjas, aga paljud neist ohtralt trükitud raamatuist üldse on oma uutes kodudes kilest välja võetud, jääb lahtiseks.
Paljud 19. sajandi menukirjanikud langesid 20 sajandi esimesel poolel kas täielikku unustusse või siis muutusid vähemasti kriitikuile täielikuks jalamatiks (Robert Louis Stevenson) ja tõsteti oma õigele ning väljateenitud kohale kirjanduspanteonis alles läinud sajandi teisel poolel, kui ühiskond ja kirjandusteadus hulgast postviktoriaanlikest tabudest ja tobedatest eelarvamustest tasapisi vabanes. Noh, see on sama aeg, kui ka ulmekirjandus võeti akadeemilise kirjandusloo uurimisobjektiks – liigutus, mille peale 20. sajandi esimese poole modernistlikud õpetlased oleksid hüsteeriliselt silmi pööritanud.
Wilkie Collins kunagi päris unustusse ei langenud, tema romaane trükiti ja loeti rõõmsalt edasi ka 20. sajandi algupoolel, kuid kirjandusteaduse huviorbiiti tõstsid 23. septembril 1889 surnud kirjamehe alles hinnatud modernistliku poeedi ja esseisti T. S. Elioti tunnustavad sõnad ta loomingu kohta 1927. aastal The Timesi kirjanduslisas ning tema eessõna «Kuukivi» 1928. aasta väljaandele, kus ta nimetas teost «esimeseks, pikimaks ja parimaks inglise detektiivromaaniks». 20. sajandi lõpukümnendeil paigutus Collinsi looming lõpuks oma õigesse kohta – lisaks «Kuukivile» ja «Naisele valges» jõudsid Oxford World Classics ja Penguin Classics raamatusarjadesse ka mitmed teised ta mahukad romaanid.
Rohkem on Collins tuntud ja seostub ehk 19. sajandi briti romaanimeistri Charles Dickensiga, kes tõusis kirjanduspanteoni tippu juba oma eluajal ja on sinna praktiliselt terve oma loominguga jäänud tänapäevani – üsna haruldane saavutus, isegi kui me väljaspool inglise keeleruumi Dickensit enam eriti ei loe. Aga eks inglastele on ta midagi sama olulist kui eesti kirjanduses Tammsaare või Luts, keda viimastel aastatel meilgi on usinalt taasavastama ja -väärtustama asutud.
Igatahes moodustasid Dickens ja Collins 1850–1860ndail omalaadse kirjandusliku partnerluse, mis ei väljendunud küll kahasse kirjutamises, vaid pigem üksteise loomingu teemade ja stiili mõjutamises, üheskoos kirjanduslike jutuajakirjade toimetamises, mõlema loomingu lavalaudadele toomises ja neis näitemängudes näitlejaina üles astumises. Seda sõprust kinnitasid ka peresidemed – Collinsi noorem vend, pre-rafaeliidist kunstnik Charles Allston Collins abiellus Dickensi noorima tütre Kate’iga. Dickensit ja temast 12 aastat nooremat Collinsit ühendas ka huvi gooti kirjanduse ja tondijuttude vastu, mida mõlemad ka üsna edukalt viljelesid.
2
William Wilkie Collins sündis 8. jaanuaril 1824 maastikumaalija William Collinsi peres, kunstiinimeste keskkonnas üles kasvades sai ta ühest küljest üsna vabameelse kasvatuse – aastaid hiljem kelkis ta eravestlustes Dickensi ja teiste ees, et oli süütuse kaotanud 13-aastaselt isaga Itaalia reisil olles ühele endast kolm korda vanemale abielus naisterahvale, kelle ta ise olla võrgutanud. Collinsi säärastesse praalimistesse nagu ka ta lugudesse oma joomaseiklustest sama õrnas eas suhtusid ta kaasteelised muidugi teatava skepsisega.
Kirjaniku sõbrast kuulsa inglise maalikunstniku John Everett Millais’ portree temast 26-aastasena ja kirjaniku venna Charles Allston Collinsi maalitud portree 29-aastasest kirjamehest.
Samal ajal oli Collinsite perekond sügavalt religioosne – mõlemat poissi õpetas alul kodus ema ise, kes oli äratusliikumise vaimus padukristlane. Nad pidid ka igal pühapäeval kirikus käima, mis eriti noorele Wilkie’le närvidele käis. Hiljem loobus ta isa ettepanekust siduda oma elu kirikuga ning töötas 17.–22. eluaastani isa sõbra teekaubandusega tegelevas firmas pea olematut tasu teeniva nooremametnikuna. Seejärel õppis veidi aega jurisprudentsi, kuid ei tundnud sellegi valdkonna vastu süsteemsemat huvi ning pummeldas õpingute ajal peamiselt oma sõpradega.
Hiljem pidas ta samaaegselt kahte eri perekonda – kummagagi neist naistest polnud ta abielus, kuid pidas mõlemat peret kalliks, ühes kasvasid kolm ta enda last, teises naise tütar esimesest abielust, keda ta aga samuti kui omaenda last kasvatas. Abielu pidas Collins institutsionaliseeritud prostitutsiooniks ning põlgas ja jälestas seda juriidilist kontrakti. Olles lapsena pidanud taluma vägagi domineerivaid vanemaid, vastustas ta hiljem igasugust rõhumist ja võitles sestap kõikvõimalike õiguste eest, alates loomaõigustest kuni abieluõiguses mõlema osapoole võrdsuse nõudeni. Ka tema romaanid on vägagi tugevalt naiste õiguste eest seisvad ning eriti pilab ta viktoriaanlikku silmakirjatsemist selle kõikvõimalikes vormides. Ise oli ta seejuures täielik hea elu nautleja, mida andest ja töökusest tulenev sissetulek talle ka igati võimaldas
Collinsi kirjanikutee algas juba internaatkoolis, kui nii võib öelda. Koolis, kus ta õppis 14.–17. eluaastani ja mida ta samuti ei lõpetanud, kiusati teda üsna palju ta lühikese kasvu tõttu, üks vanem poiss sundis teda endale une-eelseks meelelahutuseks lugusid rääkima ja nii hakkaski ta neid peksu hirmus välja mõtlema või loetut ümber jutustama ja oma täiendustega rikastama. Hiljem on ta meenutanud, et just sealt, hilisõhtustest internaaditundidest jäi talle külge see lugude jutustamise komme, nii et vanemas eas jutustas ta kõikvõimalikke lugusid sõpradele ilma igasuguse sunnita, lõbusa ajaviitena.
3
Collinsi debüütromaaniks 1850. aastal oli üsna üllatuslikult hoopis ajalooline romaan «Antonina ehk Rooma langemine» (Antonina, or the Fall of Rome), mis kirjeldas Rooma rüüstamist läänegootide poolt 410. aastal. Aga kohe pärast seda teost hakkas Collins liikuma sedasorti kirjanduse poole, mille järgi teda tänaseni tuntakse – sünge atmosfääriga ja tundmustest tulvil põnevusromaanidest sai peagi tema peamine kaubamärk. Kui kriitika heitis esikteosele ette veidi melodramaatilist stiili, paksudes värvides kirjeldusi ning liigjulma sündmustikku, siis kõik need oskused kulusid Collinsile marjaks ära tema teisel alal – näitekirjanduses, millesse ta samuti 1850ndail sukeldus ja mis liinis õieti tutvuski Charles Dickensiga.
Nad viis omavahel kokku lord Edward Bulwer-Lyttoni ühe näitemängu lavastamine kevadel 1851 ja seal üles astumine, mida käisid vaatamas ka kuninganna Victoria ja prints Albert. Juba 1852. aastal sai Collinsist Dickensi ajakirja Household Words regulaarne kaastööline – ta esimeseks palaks seal oligi aprillinumbris ilmunud hirmujutt «Õudustäratav kummaline voodi» (A Terribly Strange Bed).
Näitekirjanikuna on Collinsi kuulsamad tööd John Franklini traagilisest Loodeväila-ekspeditsioonist inspiratsiooni saanud «Jäätunud sügavik» (The Frozen Deep; 1856) ja mitte vähem menukas «Tuletorn» (The Lighthouse; 1855). Esimest neist aitas Dickens ka kirjutada, teise puhul võttis enda kanda lavastamise ja produktsiooni.
Ulmekirjanduse ajaloo seisukohalt huvitab meid Collinsi loomingus õieti kaks tahku. Esmalt muidugi tema õudusjutud, millest paljud on tegelikult küll üleloomuliku elemendita hirmulood, kuid leidnud siiski tee rohketesse õuduskirjanduse antoloogiatesse. Ja eks Collinsi õuduslood omamoodi sillaks kahe perioodi vahel ole. 19. sajandi alguskümnendite gooti romaani ja 19. sajandi lõpukümnendite viktoriaanliku tondijutu vahel, mille parimaiks esindajaiks on ilmselt M. R. James ja E. F. Benson. Aga nende kahe kirjandusvälja vahele jäi üle poole sajandi viktoriaanliku kõrgkirjanduse aega, kus viljeldi samuti õudus- ja eriti just tondijuttu. Autorinimed nagu Amelia B. Edwards, Margaret Oliphant ja J. H. Riddell ütlevad midagi vaid asjatundjaile, aga J. Sheridan le Fanu nimi on ehk laiemalt tuntud.
Varane gooti romaan oli valdavalt üleloomuliku-vaba kirjasõna, mis mängis peamiselt atmosfääriloome ja õudusmiljöö sõnades võimalikult efektselt maalimise oskusele, lugejaile kirjeldati õudustäratavaid stseene ja sisendati sõnadega õudust. Loomulikult oli gooti romaanides toimuv näivalt üleloomulik, lihtsalt teksti lõpus anti enamasti kõigile seletamatuile ja õudseile sündmusile täiesti ratsionaalne seletus. Kõik õudusefektid ja üleloomulike olendite ilmumine oli enamasti kellegi kavalalt korraldatud insenertehniline trikk kellegi hulluksajamiseks või surnuks ehmatamiseks.
Seega pole imekspandav, et sedasama liini jätkas sajandi keskel ka Wilkie Collins oma õuduslugudega. Reaalselt üleloomulikku, mis jääbki loogika ja ratsionaalse maailma toimimisprintsiipide abil lahti seletamata, on Collinsi loomingus ülivähe: enamasti on tegu unenägude ja ennetega, kus ongi väga raske öelda, kas mingi sündmus sai teoks, kuna tegelane nägi seda unes ette või oli selle nõnda toimumine lihtsalt juhus või enesele sugereeritud ennustus. Tegelikult üleloomulikke õuduselemente Wilkie Collinsi juttudes ega romaanides pole.
Seda osavam on Collins aga õudustunde, õudse atmosfääri ja miljöö sõnades maalijana. Collinsi isa oli mäletamist mööda maastikumaalija (ja ka ajalooliste piltide tegija) ning väike Wilkie õppis juba lapsena oma isa loodusmaale sõnadega kirjeldama, et anda neid mitte näinutele sõnades edasi maalil kujutatut ja maali esteetilist lumma. Nõnda oligi tal kirjanikuks saades suurepäraselt käpas kirjelduskunsti oskus, mis tänapäeva meelelahutuslikuma iseloomuga kirjandusest on traagilisel kombel pea täiesti kadunud, kuna see on lihtsalt kirjanduse üks kõige raskemaid osi. Ja tänapäeva inimesed püüavad ikka kergemalt läbi saada, piirdudes tegelaste sisemonoloogide ja mõttemaailma lobalõnga ning puisevõitu banaalsete dialoogidega. Või siis pöörase actioni kirjeldamisega.
Aga Collins võttis maastikukirjeldusteks, õhustiku kirjeldusteks aega ja oli neis tõeliselt meisterlik – kasvõi õues valitsevat ilma kirjeldab ta lummavalt, olgu selleks siis lämbe ja roiutav suveõhtu Londoni lähistel või tormituiskudesse mattunud jäine polaarstseen Kanada saarestikus. Või eluohtliku vesiliivaga rand Ida-Inglismaal romaanis «Kuukivi».
Nii ongi kirjaniku õudusaineline lühiproosa täiesti nauditav lugeda, kui lugeja ei lähene sellele ootustega leida eest üleloomulikku õudust. Collins on peamiselt inimhinge ja tundmuste psühholoogiline vaatleja, teda huvitab, milliseid sensatsioone, aistinguid, reaktsioone mingi esmapilgul üleloomuliku kogemusega kokkupuutumine inimeses tekitab. Ja selleks peab ta esmalt selle üleloomuliku õudusatmosfääri võimalikult realistikult tajutavalt lugejateni tooma.
Teemad, mis kirjanikku paeluvad, on seotud surma, petmiste, saladuste varjamise ja süütundega. Ja kuigi Collinsi jutte, mis neid küsimusi meisterlikult lahkavad, võiks üles loetleda ju mitmeid, siis eesti keeles on neist kättesaadav näitetekst vaid «Jutustus õnnekütist ja Glenwith Grange’i käskijannast» (The Angler’s Story of the Lady of Glenwith Grange; 1856) Kalle Kure antoloogias «Kinnimüüritud tuba» (2009). Nende ridade autor pole küll ise käes hoidnud Ilja Franki ja Andrei Jerjomini raamatut «Inglise keel Wilkie Collinsi abil» (ek. 2012), kus peaks õppetekstina olema sees siis ära tõlgitud jutustus «Unenäonaine» (The Dream Woman; 1855). Aga kas lühendatuna või täielikult, ei oska öelda.
Lühiromaani «Hull Monkton» (Mad Monkton; 1855) sündmustik meenutab osalt lausa gooti romaani: see kirjeldab eraklikku ja iidset Monktonite perekonda, mida saadab legend pärilikust hullumeelsusest. Noort Alfred Monktonit painab perekonnaneedus, mille järgi sureb Monktonite sugu välja, kui kõik selle liikmed ei jõua pärast surma oma viimseks puhkepaigaks ehitatud mauseleumi nende perekonnamõisas Wincot Abbey’s. Samuti kummitab või pigem painab teda onu viirastus, kes hukkus duellil Itaalias. Noor Monkton lükkab edasi oma abielu, et reisida Napolisse onu surnukeha otsima, kuna kardab, et muidu lõppeb nende sugu temaga. Kaputsiinide kloostri lähedalt leiab ta lõpuks onu lagunema hakanud laiba, suleb selle tinakirstu ning viib laevale, et sellega Inglismaale naasta. Puhkeb metsik torm, milles laev põhja läheb ja kirstu onu põrmuga märga hauda viib. Kuigi noore Monktoni soov on koos laeva ja onu kirstuga põhja minna, tirivad uppuvalt aluselt põgenevad meremehed ta siiski päästepaati. Monkton sureb ajupõletikku ning nende sugu lõppebki temaga, nagu needuse järgi pidigi juhtuma. On selles loos midagi üleloomulikku? Hea küsimus. Lummavaid kirjeldusi ja gootilikku atmosfääri aga küllaga.
Ja tegelikult leiab selliseid näiteid Wilkie Collinsi õuduslühiproosast veel palju. Nii et ei maksa lasta end eksitada ingliskeelsetest kogumikest pealkirjaga nagu «Best Supernatural Stories of Wilkie Collins» jmt, sest valdavalt on neisse koondatud ikkagi needsamad kirjaniku kuulsaimad palad, millest valdavas enamikus üleloomulik lõpuks ratsionaalselt ära seletatud saab.
4
Siinkirjutaja meelest on Collinsi olulisemgi panus žanrikirjanduse ja servapidi ka õuduskirjanduse arengusse mitte ta lühiproosa, vaid just ikkagi ta omas ajas ülimenukad romaanid ja suuresti tema loodud romaanižanr – niinimetatud sensatsiooniromaan. Jällegi, rangelt võttes ei ole neil romaanidel ja sellel žanril erilist pistmist ulmekirjandusega, kuna üleloomulikku, ebarealistlikku neis praktiliselt pole, fantastilist komponenti neist ei leia.
Sensatsiooniromaan ongi sisuliselt Collinsi enda välja töötatud romaanitüüp, mis – nagu selliste arengulugude puhul ikka – sünteesis kokku mitu varasemat kirjandustraditsiooni ja moevoolu. Sajandi alguse gooti romaanide peategelasteks olid valdavalt aristokraadid – krahvid, hertsogid, nende mõrsjad – ja nende romaanide tegevus toimus eksootilises keskkonnas (Itaalias, Hispaanias) ning enamasti mõnisada aastat enne nende kirjutamisaega või lausa keskajas.
Goot romaanide järel tõusis Inglismaal aga 1810ndatel aastatel ja hiljemgi uueks moežanriks nn. olmeromaan (domestic novel), mille keskmes olid kaasaja keskklassi tavaliste inimeste argised igapäevasuhted, armulood ja tülitsemised, majandus- ja olmeprobleemid. Ja nende romaanide keskmes olid reeglina naiskangelased. Ega selle žanri viljelejaist keegi peale ühe selle varajase esindaja ja rajaja Jane Austeni tänapäeval väga tuntud polegi. Kuigi mingil määral saab ka õdede Brontë’de teoseid vaadelda just selle kirjanduskaanoni raames. Kuigi neis on kõigi kolme õe puhul ka tugevaid gooti romaani ja õuduskirjanduse elemente sees, nagu olen pikemalt kirjutanud artiklis «Gooti romaani sünd» (leitav mu artiklikogust «Terra Fantastica kartograafid 2. Kirjandusloolisi artikleid ja kriitikat 2000–2023», lk 13–58). Aga eks esinda olmeromaani ju põhimõtteliselt ka William Makepeace Thackeray «Edevuse laat» (Vanity Fair; 1847–1848, ek. 1959, 2006) ja mitmed Dickensi teosed.
Samas artiklis tutvustasin ka samal perioodil (1820–1840ndad) samuti suurt populaarsust nautinud nn. Newgate’i romaani (Newgate novel), mis keskendus kriminaalide seiklustele. See kuulsa Londoni vangla järgi nime saanud romaanitüüp kirjeldas siis näiteks kuulsate maanteeröövlite nagu Dick Turpin seiklusi. Tegu oli selgelt kurjategijate «kangelastegusid» õilistava ja ülistava lektüüriga. Mingil määral on Newgate’i romaanitüübi esindajaks või vähemasti sellest tugevasti mõjutatud teoseks loetud ka Dickensi «Oliver Twisti seiklusi» (Oliver Twist; or, the Parish Boy’s Progress; 1838, ek. 1964, 2002, 2006, 2019).
Collinsi loodud sensatsiooniromaan sulatas need varasemad menuromaani tüübid üheks, laenas neist kõigist elemente ja lõi täiesti uut tüüpi menuki. Kuigi selle teemad – mõistatused, kuriteod, saladused, identiteedipettus – olid olemas olnud varemgi, näiteks Charlotte Brontë «Jane Eyre’is» (1847, ek. 1959, 1981, 2007, 2013, 2023) ja mitmes Dickensi romaanis, viis Wilkie Collins kõik need erutusvärinaid tekitavad ja salapära toitvad teemad keskklassi tavalise inimese koju. Need müsteeriumid ja pettused ei paljastunud enam kaugetes ja gootilikes aadlilossides või röövlite ja vargabandede salapunkrites, kõik see võis juhtuda tavalise inimese kodus ehk põhimõtteliselt lugeja kõrvaltoas. Nurjatuste kavandamiseks ei pidanud tegelane olema katoliiklasest kõrk itaalia või hispaania aadlimees, vaid sellesse rolli võis vabalt asuda su enda sümpaatne ja võluv naaber.
Sedasi saladused ja pettused millekski täiesti argiseks ja meie igapäevaelus juhtuvaks moondades tegi Wilkie Collins ajaviitekirjanduses täieliku revolutsiooni. Lugejad olid sellest vapustatud ja tahtsid lisa: järsku tundsid nad, et võivad ise olla kirjanduse aineseks, need põnevad lood võisid juhtuda nende endi sugulaste ja naabritega, müsteerium toodi kõrgaadli ja kurjategijate maailmast keskklassi elutuppa. Sageli lisandus sellele detektiivi-element, mis «Kuukivi» näitel, kus aetakse röövitud India kalliskivi jälgi, pani aluse detektiivromaanile.
Sensatsiooniromaanid, mida pärast «Naise valges» ilmumist hakkas järsku lettidele jõudma kui küllusesarvest, tõid keskse teemana ajaviiteromaani seni sealt tabuna puudunud abielupettuste teema, abielurikkumised ja mitmenaisepidamise, jäikade abieluseaduste põhjustatud pettused jmt. Sensatsiooniromaan hakkas teose alguses vaat et ideaalsena näiva keskklassi perekonna kõigilt liikmeilt nagu sibulalt koorekihte maha fileerima, nii et kõigi tegelaste taustalugudes tulid välja piinlikud ja räpased või šokeerivad saladused, kõigil oli midagi varjata, kõigi minevikus oli peidus mingi pettus või häbiväärne intsident.
Ja kõiki neid tegelikult (ja tänapäeval eriti) meile argisena tunduvaid teemasid esitati lummavas ja pea nõiduslikus vormis: need raamatud mõjusid omaaegsele lugejale umbes nagu klassikaline Robert Ludlumi paranoiathriller 1970–1980ndate raamatusõbrale, kes jõuab üha uute saladuste ja paljastuste (Ludlumi näitel muidugi poliitiliste) peale vaid õhku ahmida ja lehekülgi pöörata.
Ja eks aja ju suhteliselt sama asja mis Collinski oma üleloomuliku elemendi vabade kuid atomsfäärilt vägagi õudsate romaanidega näiteks ka Riley Sager, kellest neilsamadel veergudel mõne aja eest kirjutasin. Ka tema teostes on tavaliste keskklassi inimeste elukäik täis piinlikke ja kriminaalseid olmelisi saladusi, mida siis romaan ükshaaval nende minevikust välja koorib.
Sensatsiooniline oli see romaan oma žanrinime mõttes ju kahes plaanis: ühest küljest teoses esinevate paljastuste sensatsioonilise iseloomu tõttu, teisalt selle sensatsioonitunde tõttu, mida need paljastused lugejas tekitasid. «Naise valges» tuules hakkas nagu juba öeldud sedasorti romaane 1860ndail ilmuma pöörases tempos: esimesed ja tuntuimad neist on Ellen Woodi «East Lynne» (1861) ja Mary Elizabeth Braddoni «Leedi Audley saladus» (Lady Audley’s Secret; 1862). Neiski olid kesksel kohal kriminaalse koega abieludraamad ja -pettused.
Collins ise jätkas nende samade teemadega samuti. 1862. aastal ilmus «Nimetu» (Noname), mis keskendus ebaseaduslike laste ja päranduse teemale, 1866 järgnes sellele tellispaksune «Armadale», hästi melodramaatiline ja keerulise süžeega ning pööraseid sündmusi ning suuri tundeid täis lugu kurjategija Allan Armadale’i samanimelisest pojast, kelles süveneb kinnisidee, et ta peab oma isa sooritatud mõrva kordama. Kusjuures tema isa tappis samuti Allan Armadale’i nime kandnud mehe. Ning ka mõrvatud mehel oli poeg nimega Allan Armadale. Selles romaanis on Collinsi sensatsiooniromaanidest enim ka end üleloomulikuna tõlgendada võimaldavaid müstilisi juhtumeid ja nähtusi.
Sensatsiooniromaani elemente hakkas üha enam sisse imbuma ka Collinsi sõbra Dickensi tolle perioodi romaanidesse, nii on enamik neist argistest ja abielu ning identiteediga seotud saladustest ning pettustest esindatud võrratus teoses «Suured lootused» (Great Expectations; 1861, ek. 1997), aga veelgi rohkem kirjaniku surma tõttu lõpetamata jäänud loos «Edwin Droodi mõistatus» (The Mystery of Edwin Drood; 1870).
Lühemas romaanis «Kummitav hotell. Müsteerium tänapäeva Veneetsiast» (The Haunted Hotel: A Mystery of Modern Venice; 1878), mis on kirjaniku hilisloomingu üks silmapaistvamaid kui ehk et ebatüüpilisemaid saavutusi, katkestab briti aadlimees lord Montbarry oma kihluse Agnes Lockwoodi nimelise neiuga ning abiellub halva kuulsusega itaalia krahvinna Naronaga, kellega asub elama nende Veneetsia villasse. Seal olles haigestub ta bronhiiti ning sureb, jättes oma varanduse naisele. Preili Lockwood ning mehe sugulased Inglismaal peavad seda kahtlaseks ning suunduvad Itaaliasse asja uurima, peatudes Veneetsias hotelliks muudetud samas villas, kus kogevad rahutuid ja halbu unenägusid ning ka erinevaid üleloomulikke nähtusi. Agnes Lockwood pannakse magama kadunud lordi tuppa ning öösel tuleb teda kummitama lord Montbarry õhus rippuv maharaiutud pea.
Hiljem selgub muidugi, et kõik need üleloomulikud nähtused ja õhus rippuv pea olid kavalad trikid asjaosaliste hirmutamiseks ning kõige taga oli krahvinna alkeemikust vend parun Rivar, kellele oli Narona abielu rikka inglasega tarvis, et finantseerida oma esoteerilisi katseid ja eksperimente.
Collinsile tüüpiliselt on tekst edasi antud erinevate tegelaste vaatenurgast, täpselt nagu ka «Naine valges» ja «Kuukivigi», aga olulisem on siinkohal vast märkida ja tunnustada sellegi romaani erakordselt mõjusaid õuduskirjeldusi. Siit leiab ehk ühed Collinsi kõige sisendusjõulisemad öiste õudusstseenide visualiseeringud ja tema lummavad sõnamaalingud lagunevast ja räämas Veneetsiast on vist esimene kord, kui La Serenissima just selle hiljem väga laialt levinud troobiga kirjanduspilti jõudis. Nii et jällegi – õudusromaan vist mitte, aga väga mõjusate õuduskirjeldustega romaan küll.
5
Kas Collinsi romaanid on loetavad ka täna või on nende stiil ja teemad meie jaoks lootusetult aegunud? Raske öelda. Ühest küljest on ta tekstid loomulikult aegunud. Tänapäeva pilt- ja sümbolkirjastuvas maailmas, kus ei noored seiklushuvilised ega vanemadki lugejad viitsi end enam naljalt läbi närida Walter Scotti pikkadest autoripoolsetest heietustest ja Fenimore Cooperi lehekülgi vältavaist võrratuist looduskirjeldusist, vaevalt keegi ka Collinsi ülipõhjalikke kirjeldusi ja tegelaste käitumispõhjendusi lugeda viitsivad.
Teisalt teeb näiteks Stephen King ju tänapäeval täpselt sedasama – meisterdab 19. sajandi viktoriaanliku romaani laadis 1000-leheküljelisi köiteid, kus stseen, mille saaks lugejani tuua 4 leheküljel võtab Kingi ülipõhjalikult lobiseva sule all 40 lehekülge. Collinsi keel ei ole ju tegelikult meie tänapäevasest lausest niivõrd erinev. Nii et kõik see on huvi ja tahtmise küsimus. Ja lõppeks maitseasi, millise perioodi kirjandust eelistada.
Collinsi looming on tänaseks põhjalikult läbi uuritud ja analüüsitud, nagu üldse 19. sajandi inglise kirjandus inglise õpetlaste poolt. Ja tema kohta käivad artiklikogud ning monograafiad võtavad enda alla vabalt riiuli või kaks. Kirjaniku loomingu kriitilise ülevaate ja analüüsina on parim ehk Walesi õpetlase Lyn Pyketti uurimus «Wilkie Collins» (2005 Oxfordi monograafiate sarjas Authors in Context), Collinsi vabameelsest ja tabudele sülitavast ning samas kaunis vastuolulisest karakterist ja tema suhetest Charles Dickensiga annab parima ülevaate populaarse biograafi Andrew Lycetti raamat «Wilkie Collins: A Life of Sensation» (2013). Aga üheks parimaks biograafiaks peetakse ka Princetoni ülikooli kirjastuses ilmunud Catherine Petersi mahukat teost «King of Inventors: A Life of Wilkie Collins» (1991).
Moes on Collins kindlasti ka tänapäeval. Lisaks sellele, et tema 23 romaanist on kümmekond praegu sarjades Penguin Classics ja Oxford World Classics pehmekaaneliste odavate väljaannetena pidevalt saadaval, on ta populaarne ka kirjanike seas. Menukas briti autor Sarah Waters (1966) on avaldanud kaks romaani, mis otseselt tõukuvad Wilkie Collinsi teoste stiilist ja teemadest. «Külgetõmme» (Affinity; 1999) on 1870ndate Londoni naistevanglas aset leidev klassikaline tondijutt, kus kohtame Collinsi loomingust tuttavaid klassipiire ülevaid jooni, siin moodsale ajale kohaselt ka samasooliste intiimsuhteid. Ka siin on mitu erinevat jutustajat, ka siin on üheks põhiteemaks mängud topeltidentiteediga ja identiteedipettused.
Tema järgmine romaan «Osavnäpp» (Fingersmith; 2002) on Kersti Undi tõlkes 2006. aastast olemas ka eesti keeles. On öeldud, et see on justkui romaani «Naine valges» moodne versioon, aga täpselt sama süngetoonilise atmosfääriga. Teose tegevus toimub mõistagi samuti 1860ndail aastail, aga kirjutuslaadilt ja ainese esitluselt on see tänapäevasele lugejale igati vastuvõetav ja kerge lugemine. Sisulisi paralleele Collinsi esimese hitt-teosega on siin rohkelt: ka siin on üheks peategelaseks joonistusõpetaja(na esinev) Richard Rivers, nagu alustab «Naise valges» narratiivi ju joonistusõpetaja Walter Hartright, kes romaani algul esmakordselt salapärast naisterahvast valges lämbel suveööl õieti kohtabki. Ka siin on mitu erinevat jutustajat, ka siin on identiteedipettusi, romaani tegevuski algab Londoni taskuvaraste bandes (meenub Dickensi «Oliver Twist»). Aga moodsale ajale kohaselt on siin muidugi ka lesbilisi armusuhteid ja üks põhjalik viktoriaanliku ajastu pornograafilise materjali kollektsioon.
Lyn Pyketti hinnangul ületab see mahukas teos oma viktoriaanlikku eeskuju eelkõige süžeepöörangute kiiruse ja põnevuse poolest. Ulmet selles romaanis paraku pole, küll aga saavad kõik Collinsi ja sensatsiooniromaani austajad järele proovida, kuidas maitseb neile sedasorti kirjanduse tänapäevane käik.
Küll aga mahub ulme, täpsemalt üleloomuliku õuduse alla ulmekirjanduse korüfee Dan Simmonsi (1948) 800-leheküljeline romaan «Drood» (2009), mille minajutustajaks ei ole keegi muu kui Wilkie Collins ise ja mis käsitleb ta suhteid Charles Dickensiga (mis viimase elu lõpufaasis eri põhjustel jahenesid). Romaan kirjeldab ka Collinsi oopiumisõltuvusest tingitud fantasmagoorilisi nägemusi ja reaalsustaju kadumist, aga peamiselt üsna gootilik-viktoriaanlikus laadis seiklusi Londoni allmaailmas, kus üheskoos otsitakse saladuslikku tegelast Droodi – Dickensi poolikuks jäänud romaani nimikangelast, kes selles loos on üks salapärane ja pahaendeline reaalselt eksisteeriv isik. Simmonsi teose puhul peab eriliselt esile tõstma ta meisterlikult välja tulnud 19. sajandi romaanimeistrite jutustamisstiili, ka on ta loodud Wilkie Collinsi jutustajahääl äärmiselt nauditav, irooniline ja autentsena mõjuv.
Nii et kuigi Wilkie Collinsit täna väljaspool Briti saari ehk enam kuigi palju ei loeta ega uurita, on ta oma novaatorlikkuse tõttu ning populaarkirjandust mõjutanud teoste ja võtetega läbi teiste, moodsamate kirjanike endiselt relevantne ja huvitav. Endiselt meie tähelepanu, tunnustust ja meelespidamist väärt.
