vennad lovisydamed arvustuse juurde

Südame teeb kohe soojaks, kui näed, et lavale on pandud hea raamatu põhjal tehtud lavastus, seejuures fantaasialugu, mis kõnetab nii suurt kui väikest. Ja nii läksidki meie pere suured ja väikesed seda lugu nautima. Ja oli nauditav küll, lausa nii, et mu esimese klassi tirts küsis, millal jälle teatrisse saab. Mitte ilmaasjata ei pandud kunagi eesti keelde tõlkides “Röövlitütar Ronja” ja “Vennad Lõvisüdamed” ühtede kaante vahele. Mõlemad lood on suurepärased laste-fantasy pärlid Astrid Lindgrenilt, mis panid kunagi ka väikesel Aguril fantaasia täistuuridel tööle ja nende mõlema tumedus annab kindlasti tunda ka hiljem minu enda kirjutatud romaanides ja lugudes. Ja meeldis see etendus ka mulle. Kuna aga selle tõdemusega jääks ülevaade etendusest väga lühikeseks ja pealiskaudseks, siis mõtlesin, et võtan, nagu öeldakse, maakaardid kaasa ja näitan näpuga täpselt, kuskohast need ukrainlased valgevenelasi rünnata plaanisid.

Kuigi etendus tuli lavale juba 2022. aastal, jõudsin mina oma pesamunaga seda vaatama kaks aastat hiljem, see on siis käesoleval 2024. aastal. Nii pika aja jooksul võib etendusega juhtuda paljugi, see saab küpseda ja kasvada ja jõuab oma esmased kohmakused ära siluda. Ka näitlejatega võib nii pika aja jooksul juhtuda nii mõndagi, mõni algsest trupist võib lapse saada ja mõni ära surra ja siis tuleb näitlejaid vahetada. Vendade Lõvisüdametega vast õnneks ei ole midagi niisugust juhtunud, vähemalt lehest ei olnud selle kohta midagi lugeda.

Küll aga torkas midagi silma kohe etenduse alguses ja ainsa seletusena suudan ma pakkuda aja möödumist ja näitlejate kasvamist. Siinkohal mitte kunstilises mõttes, vaid päriselt, füüsilise kasvamise mõttes, sest mille muuga oskaks seletada seda, et nooremat venda mängib vanemast vennast pool pead pikem ja käelaba võrra kerekam näitleja. Noored kasvavad kiiresti ja küllap võis see ka siin juhtuda. Vähemalt võib nii arvata plakati põhjal, kus noorem vend tundub tõepoolest noorem ja lühem ja ega nad seda ju fotošoppima hakanud. Aga nüüd oleks juba täitsa paras aeg vendadel Lõvisüdametel rollid omavahel ümber jagada, sest nooremaks vennaks sobiks kenasti veidi tõsisema olekuga ja kehamassi poolest väiksem näitleja ja vanemaks vennaks, kes teist ikka lõbustada püüab, suurem ja lustlikuma olekuga, kuigi jah, beebinäoga tegelane. Aga eks see näitlejate ümberrollistamine keset sissetöötatud etendust oleks üks raske temp ja mine tea, kas see ikkagi vääriks küünlaid.

Aga vendade kasvuveidrusi kõrvale jättes hakkasid kohe väga positiivselt silma kostüümid, lava ja kogu muu butafooria. Tengili leeri jaapani ja samuraide stiilis relvad ja rõivad üllatasid meeldivalt, seda viikingivärki ongi juba viimasel ajal päris palju ja midagi teistsugust oli hingele kohe kosutuseks. Ka lohe, lavale panduna just säärasel moel, nagu neid aasia tänavafestivalidel ikka näha saab, oli uhke, ähvardav ja Katlana omal kohal. Jaapani samuraifilmidest alatihti silma jäävad pea kohustuslik paar koomilisi tegelasi Tengili sõdalastena esindas seda stiili samuti hästi ja andis ka tegevusele veidi värvi juurde. Kui muu etendus oleks suutnud traagikaga veidi sügavamaks minna, siis oleks koomikupaar veel eriti hästi tasakaalustanud muidu lastelavastuse kohta liiga süngeks minna võivaid teemasid. Kahjuks need Lindgreni raamatu süngemad teemad jäid koomika kõrval veidi lahjaks.

Lindgreni raamatu ja ka etenduse peateemaks on surm, lein, kurbus. Etenduse tegevuse jooksul sureb ka päris palju inimesi. On reetmist ja eks reetminegi on omamoodi surm, kui keegi, kellest sa lugu pead, muutub ootamatult jälgilt võõraks ja teeb midagi sellist, mis muudab ta reedetava suhtes kaugeks ja sama hästi kui surnuks. Ja kuigi surmad ise olid esitatud ja välja mängitud päris hästi, siis kahjuks puudus neil surmadel peategelaste jaoks pikem emotsionaalne tagajärg, mille tõttu ei olnud Karl Lõvisüdame meeleoludes peale surmi erilisi tõuse ja langusi. Korraks jõudis ohata ja juba oli eilne surnu unustatud. Tegevus läks nii kiiresti uutele radadele, et näitlejatel ei olnud isegi erilist võimalust mingeid tundeid lahti mängida ja seetõttu ei jõudnud ka vaatajatel mingit suuremat emotsiooni väga tekkida. 

Heaks näiteks on siin Jossi ja Huberti duo, mis raamatus oli olemas ja millise teema nüüdseks juba igihaljas esitamine tõi Harry Potteri filmis Snape-i näitlejale nii mitmedki auhinnad. Samasugune Snape´i moodi kurjavõitu hea tegelane Hubert ja hea maskis kuri tegelane Jossi jäi siin täiesti ära, ning näitlejatel oli võetud käest võimalus tõsisemalt mängida, särada ja anda etendusele juurde värvi, emotsiooni ja sügavust. Need kaks tegelast olid vaid markeeritud. Praegusel kujul ei olnud etenduses tegelikult lõbusat kõrtsmikku, kes raamatus oli tugevate värvidega esile toodud ja seepärast oli ka tema osutumine reeturiks šokeeriv. Praegu me nägime seda tegelast varem vaid vilksamisi ja nii jäi ka tema reetmine lihtsalt mingi suvaka tüübi tegevuseks, kellest ei osanud hoolida ega mille üle ahastada. Veidi liiga Tik-Tokilik.

Sama lugu oli veidi ka lavavõitlusega. Alguses jäi mulje, et lavalise võitlusega tegeles lavastaja ilmselt ise ja kuna ta selles väga tugev ei olnud, siis libises ta neist kohtadest kuidagi poolküljetsi üle. Hiljem täpsemalt uurides aga ilmnes, et lavalise võitluse nõustaja ikkagi oli, kuid nagu näib, siis kas teda ei osatud kasutada või ei võetud tema nõu väga kuulda.

Selles mõttes oli veidi veider, et kuigi tegemist oli seiklusliku looga, mis lahkas surmateemasid, siis kaks elementi, mis etenduses olid kõige nõrgemad, olid seiklus ning kurbuse ja surmaga tegelemine. Kõigist kohtadest, kus mingigi pinevus või kurbus hakkas tekkima, sõideti kiirelt üle kas komöödiaga või võeti ruttu ette järgmine stseen. Selline Tik-Toki põlvkonnale tehtud kummardus, et kõigest, kähku ja hästi lühidalt. Ma ei ole kindel, et see on hea plaan, sest ka tiktokkarid suudavad tegelikult süveneda, kui asi on huvitav.

Samas paistis, et tegevuse kiiret markeerimist püüti tasakaalustada dekoratsioonide üliaeglase vahetamisega. Kuid see, kui aeglaselt ja loo mõttes sisutühjalt tegevuspaikade dekoratsioonid vahetusid, ei aidanud etendusele kuidagi kaasa. Tulemuseks oli üsna väikeste emotsionaalsete tõusude ja langustega etendus, milles suurimad, kuid mitte eriti asjalikud mõtlikud hetked, olid mõttepausid, mis tekkisid kulisside vahetusel.

Aga ei saa öelda, et nüüd kõik oli halb. Tegelikult mulle etendus meeldis ja näiteks kiidaksin Mattiase tegelaskuju. Jüri Lumiste paistis ülejäänud trupi seast kirkana silma, ta päriselt näitles, võttes oma tegelase jaoks aega ja teda vaadates sa päriselt uskusid seda lugu. Sellal kui Lumiste oli laval, oli tõepoolest tunne, et tegemist on professionaalse teatri etendusega. Ma spekuleerin siin enda jaoks võimalusega, et Lumiste lihtsalt ei lasknud lavastajal endale liiga palju pähe istuda ja keeldus oma taset allapoole viima. See oli ka hetk, kus ma sain veelkord kinnitust põhjustele, miks Hollywood üritab oma filmidesse hiigelsummade eest alati tähtnäitlejaid palgata, isegi kui see on väga suur tükk filmi eelarvest. Hea näitleja ongi väga suur tükk tervest filmist, siinkohal - etendusest.

Ja näiteks alati ei olnud see kiire tiktok halb. Tengili ja tema pundi puhul oli teatav pealiskaudsus ja ülelibisemine sügavamatest teemadest mõistetav, sest nad olidki pahad, karikeersed ja ka raamatus taustategelased. Kuid oluliste tegelaste puhul ei olnud selline pinnapealne lähenemine ja “sähmilt siia, sähmilt sinna ja pole mul aega siin pikalt süvitsi minna” sugugi hea lahendus. Ja seda ei saa panna näitlejate süüks, sest näha oli, et kus vaja, seal nad näitlesid ja oleks seda rohkemgi teinud, kui tempo ei oleks selga rõhunud. Liiga palju tähtsat jäi ütlemata ja paljudele olulistele detailidele tähelepanu juhtimata. Liiga paljusid asju lihtsalt markeeriti, mitte ei esitatud loona.

Aega sügavuti minna oleks leidnud küll, kui oleks jäänud kõrvale näiteks olematute hobustega kappamine, mis oli küll huvitavalt lahendatud, kuid ei andnud tegelikult loole midagi juurde, sest loo seisukohalt ei olnud hobused üldse olulised, küll aga võttis see ära aega olulisematelt teemadelt. Sest elu ja surm, mis on Lindgreni loo põhiteema, jäi veidi liiga tagaplaanile.

Aga kõigest virisemisest hoolimata mulle meeldis, et see etendus oli ja et ma seda nägin ja ma nautisin seal päris paljut ja kõik häiriv ei häirinud nii palju, et ma ütleks: ärge viige oma lapsi seda vaatama, vastupidi - ma ütlen, et kindlasti viige nad etendusele ja minge ka ise. Kõigest virinast hoolimata on see siiski maagiline kaks tundi. Aga laske oma lastel enne või pärast ka raamatut lugeda.

Kõik see ülalolnud virin ei olnud ju etenduse maha tegemiseks, ma virisen lihtsalt seepärast, et loodan edaspidi ka teisi sellelaadseid etendusi näha ja alati ju tahaks visata oma kaks senti lavastuse loojate kausikesse, et aidata neil näha asju kellegi teise pilgu läbi ja et järgmine kord saaks ehk tänu sellele veelgi parema elamuse.

 

 

 

AUTOR: ASTRID LINDGREN

DRAMATISEERIJA: STAFFAN GÖTESTAM

TÕLKIJA: VLADIMIR BEEKMAN

LAVASTAJA: TIIT PALU

KUNSTNIK: MAARJA MEERU

MUUSIKA JA HELIEFEKTIDE AUTOR: ARDO RAN VARRES

LAVATRIKKIDE KONSULTANT: ENAR TARMO

LAVAVÕITLUSE ÕPETAJA: KAIRE RUSS

LAULUSÕNADE AUTOR: AAPO ILVES

VIDEOKUNSTNIK: JUHO PORILA

VALGUSKUNSTNIK: TÕNIS JÄRS

OSADES: OSKAR SEEMAN, KAAREL POGGA, MAARJA JOHANNA MÄGI, PRIIT STRANDBERG, JAANUS TEPOMEES, VEIKO PORKANEN, KEN RÜÜTEL, JÜRI LUMISTE, MEELIS HANSING, ARTUR MÄEOTS, REIGO HARKMANN, ANDRE LUIK, STEN GUSSAKOV, MARKUS KÕRKJAS

 

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0588)