Peetrit, keda tema vähesed ja vastumeelsed sõbrad Petsiks kutsusid, piinasid
unenäod. Tegelikult ei ole sõna „piinasid” päris õige – need unenäod lihtsalt
külastasid teda, kuid külaskäigud ise... Need olid igasugusest piinamisest
hullemad! Kui sinu alateadvuses müristavad kogu öö Frankie Goes To Hollywood – „Relax“,
Alphaville – „Sounds Like A Melody“, Alphaville – „Big In Japan“, Madonna – „La
Isla Bonita“, Men Without Hats – „The Safety Dance“, OPUS – „Live Is Life“, Men
At Work – „Down Under“, C. C. Catch – „Strangers By Night“, Ken Laszlo – „Hey
Hey Guy“ ja Radiorama – „Yeti“... Hästi see juba ei kõla, rääkimata hästi
lõppemisest!
Ka sõna „unenäod” ei vastanud reaalsusele. See muusika tungis läbi alateadvuse
nagu nuga läbi ananassi. Lisaks veel videod – kõvasti parema kvaliteediga kui
YouTube´is! Kuigi Petsi muusikaline mõtlemine oli jäänud pidama 80-ndate
diskosse, ei pakkunud need öised „klipid” talle vähimatki lohutust. Ta võis
magada kümme tundi järjest kui surnu, ent ärkas siis üles nii, nagu poleks
hetkekski silma kinni saanud. Teda ei huvitanud REM-, LOG- ega REBOOT-uni, tema
alateadvus lihtsalt ei rahunenud ja möllas kui jooksuajal siil.
Pets võttis kaalust alla. Ta hakkas jälle suitsetama, harjumus, mille oli maha
jätnud juba neljandas klassis. Ta ilmus tööle kui läbipekstu, millest polnud
küll suuremat hullu – tööd ei suutnud ta nagunii teha. Tema kaastundlik
perearst kirjutas talle välja järjest kangemaid unerohtusid, millest polnud aga
vähimatki kasu. Kümne tunni asemel magas ta nüüd neliteist tundi ööpäevas,
saamata sekunditki puhkust.
Veel üks tähelepanek, mis talle unest pähe kargas: ei mingit erootikat. Ta võis
unes vaadata järjest mööda marssivat Anekat, Laura Branigani, Kim Wilde´i,
Sabrinat ja kontroll-lasuks The Banglesi nelja vapustavat tibi – ning ärgata
ikka ilma erektsioonita, linad spermata kui Kalahari kõrb. See ei tekitanud
viha, see pööritas õhku lausa raevunuukseid.
Ainult lollid arvavad, et hull asi ei saa veel hullemaks minna, ja Pets ei
kuulunud just oma üksikelamu helgemate pliiatsite hulka. Kolmandal nädalal
tungisid unelaulude sekka lood, mis talle kunagi ei olnud meeldinud. Kui
Eurythmicsi võis veel ära kannatada, siis mida hakata peale Falcoga? Või veel
hullem – Modern Talkinguga?! Ühel ööl nägi Pets unes Michael Jacksoni „Thrillerit“.
Ta värises terve järgmise päeva, võttis haiguse ettekäändel töölt vaba päeva ja
tõmbas ninna 10 grammi kokaiini. Millest polnud muidugi mingit kasu – järgmisel
ööl nägi ta unes Milli Vanillit!
Ta vallandati kuu lõpus, ühel esmaspäeval. See pidi olema esmaspäev, sest terve
öö oli teda kummitanud The Banglesi „Manic Monday“. Sestpeale hakkas 80-ndate
lugude hulka irvitades ilmuma ka uuemat mussi. Pikki võdisevaid öid jälitas
teda Lily Allen, teda pilastas Pink, vahel huikas öös Chimo Bayo – „Asi Me
Gusta A Mi“, vahel öökis seal Taylor Swift. Ta otsustas ennast ära tappa.
Aga enne läks ta oma poolsõbrast notari poole, et testament teha. Ta nägi nii
halb välja, et notar pakkus talle testamendi koostamise eest kohe 50%-list
alet. Kuigi Pets oli juba nädalaid magamata (täpsemalt – välja puhkamata) ega
suutnud korralikult käiagi, pidi ta selle peale toolilt maha sadama. Oma vähese
vara pärandas ta veritseva südamega õetütar Vanessale. Tema õde oli surnud,
õetütart oli ta näinud ainult kolm korda ja iga kord nägi too jäledam välja kui
möödunud korral. Aga riigile ei kavatsenud ta oma 107 eurot ja 52 senti nüüd
küll jätta.
Küllap oli testamendi tegemine viga. Sellest sai alateadvus kahtlusteta aru,
mis toimub, ja pani tööle raskemad relvad. Vaene idiootlik Pets – kui sinu
vastu mässab su alateadvus, siis ei maksa mingeid kergemeelseid suitsiidikavu
küll teha. Mängud olid mängitud, finišitriip ninna tõmmatud.
Rammstein tagus teda „Feuer Frei!“ ja „Ich Will’iga“, Iron Maiden lõi sekka „The
Number Of The Beast’i“ ja „Run To The Hills’iga“, ööle sidus koti pähe Black
Sabbathi „Paranoid“. Keegi ei tea, mida õnnetu lontrus oma viimasel ööl üle
elas, kuid kahjuks lõpevad millalgi jäägitult kogu universumi ööd...
32 päeva hiljem saabus kohale väikelinna politsei patrullmasin, kaks võmmi
sees. Kahjurõõmsad naabrid muidugi teadsid, et Pets oli töölt kinga saanud, aga
kui vennike enam poeski ei käinud ja tema ukse taga ka toidukullereid ei
nähtud, muututi pisut murelikuks ja helistati 112.
Uksekellale ei vastanud keegi ja mõlemad korravalvurid sisenesid lukustamata
eesuksest. Raul oli 28 aastat vana ja oma karjääri jooksul nii mõndagi näinud.
Tema tormas mõne minuti pärast majast välja, öökis pikalt ja hardunult aia
ääres, sööstis joonelt jaoskonda, kirjutas lahkumisavalduse ja sõitis
viivitamatult Viljandist minema, et mitte kunagi naasta. Vanem, 54-aastane
Arvo, nii pehmo ei olnud. Tema okse pääses lahti alles pool tundi hiljem, kui
ta oli juba kriminalistidele helistanud ja kogu Petsi krundi kollaste lintidega
piiranud. Arvo jäi politseitööle edasi, Nisu tänavale ei ajanud teda aga enam
ükski vägi. Ka kuulas ta edaspidi ainult klassikalist muusikat, aga see on juba
tema enda traagika.
Petsi viletsa majalobudiku magamistoas lebasid üksteise otsas sõbralikult
erinevas lagunemisastmes Nik Kershaw, Diana Ross, Sandra, Cyndi Lauper, Tony
Esposito, Mike Mareen, Fancy, Patty Ryan, Gazebo ja sajad teised staarid. (Arvo
tunnistas hiljem kõige lähematele sõpradele, et kõige kustumatuma mulje jättis
talle ABBA supernelik, kõik parimas nooruses, kuid näost muumiad, hambad irevil
ja silmanööbid kustunud).
Patoloogid tegid muidugi kindlaks, et tegemist ei olnud inimeste, vaid
mulaažidega. Juurdlustoimikusse kirjutati rida realt: „Vaimselt tasakaalutu
Peeter Pahn kasutas rohkem kui nelja nädalat, mis ta üksinda ja majast väljumata
kodus veetis, selleks, et valmistada hulk inimesekujulisi „nukke”, mis
meenutasid omaaegseid poptähti, kellega Pahn end tõenäoliselt samastas ja kes
olid muutunud talle teatavaks kinnisideeks...”
Prokuröri ega kohtunikku ei huvitanud, kust vaene Pets oma väljanäituse jaoks
materjali sai. Samuti see, kuidas suutis mees, kes koolis tööõpetuses hädavaevu
„kolme” kätte sai ja kogu elu raamatupidajana töötas, võimetuna naelagi seina
lööma, nii palju ja nii perfektselt valmistatud
diskopepusid luua. Aga nagu öeldud – see ei huvitanud kedagi.
Pets ise leiti voodist kõige alt, näol tardunud, kuid kohutav grimass. Samas ei
viidanud miski sellele, nagu ei oleks ta surnud une pealt. Mulaažikuhja pealt
leiti tundmatu ülikonnas mees,
keda keegi ei suutnud tuvastada, samuti mõned tagasihoidlikult riietatud mehed-naised, ühtedel noodihoidjad pihus, teistel klassikalised pillid käes. Kirja läksid nad kui „Italodisko tuvastamata bänd”. Kui tegemist oli Eric Whitacre’i ja tema koraali esitajatega (nagu üks taibukam meedik oletas, aga mis toimikusse ei jõudnud) – „Child Of Wonder“, kus korduvad sõnad Time to die, There is no tomorrow ja No more pain, siis nägi Peeter Pahn vähemalt enne oma armetu elu lõppu unes midagi ilusat. Kuid see on ainult oletus, mitte enam.
