Peetrit, keda tema vähesed ja vastumeelsed sõbrad Petsiks kutsusid, piinasid unenäod. Tegelikult ei ole sõna „piinasid” päris õige – need unenäod lihtsalt külastasid teda, kuid külaskäigud ise... Need olid igasugusest piinamisest hullemad! Kui sinu alateadvuses müristavad kogu öö Frankie Goes To Hollywood – „Relax“, Alphaville – „Sounds Like A Melody“, Alphaville – „Big In Japan“, Madonna – „La Isla Bonita“, Men Without Hats – „The Safety Dance“, OPUS – „Live Is Life“, Men At Work – „Down Under“, C. C. Catch – „Strangers By Night“, Ken Laszlo – „Hey Hey Guy“ ja Radiorama – „Yeti“... Hästi see juba ei kõla, rääkimata hästi lõppemisest!

Ka sõna „unenäod” ei vastanud reaalsusele. See muusika tungis läbi alateadvuse nagu nuga läbi ananassi. Lisaks veel videod – kõvasti parema kvaliteediga kui YouTube´is! Kuigi Petsi muusikaline mõtlemine oli jäänud pidama 80-ndate diskosse, ei pakkunud need öised „klipid” talle vähimatki lohutust. Ta võis magada kümme tundi järjest kui surnu, ent ärkas siis üles nii, nagu poleks hetkekski silma kinni saanud. Teda ei huvitanud REM-, LOG- ega REBOOT-uni, tema alateadvus lihtsalt ei rahunenud ja möllas kui jooksuajal siil.

Pets võttis kaalust alla. Ta hakkas jälle suitsetama, harjumus, mille oli maha jätnud juba neljandas klassis. Ta ilmus tööle kui läbipekstu, millest polnud küll suuremat hullu – tööd ei suutnud ta nagunii teha. Tema kaastundlik perearst kirjutas talle välja järjest kangemaid unerohtusid, millest polnud aga vähimatki kasu. Kümne tunni asemel magas ta nüüd neliteist tundi ööpäevas, saamata sekunditki puhkust.

Veel üks tähelepanek, mis talle unest pähe kargas: ei mingit erootikat. Ta võis unes vaadata järjest mööda marssivat Anekat, Laura Branigani, Kim Wilde´i, Sabrinat ja kontroll-lasuks The Banglesi nelja vapustavat tibi – ning ärgata ikka ilma erektsioonita, linad spermata kui Kalahari kõrb. See ei tekitanud viha, see pööritas õhku lausa raevunuukseid.

Ainult lollid arvavad, et hull asi ei saa veel hullemaks minna, ja Pets ei kuulunud just oma üksikelamu helgemate pliiatsite hulka. Kolmandal nädalal tungisid unelaulude sekka lood, mis talle kunagi ei olnud meeldinud. Kui Eurythmicsi võis veel ära kannatada, siis mida hakata peale Falcoga? Või veel hullem – Modern Talkinguga?! Ühel ööl nägi Pets unes Michael Jacksoni „Thrillerit“. Ta värises terve järgmise päeva, võttis haiguse ettekäändel töölt vaba päeva ja tõmbas ninna 10 grammi kokaiini. Millest polnud muidugi mingit kasu – järgmisel ööl nägi ta unes Milli Vanillit!

Ta vallandati kuu lõpus, ühel esmaspäeval. See pidi olema esmaspäev, sest terve öö oli teda kummitanud The Banglesi „Manic Monday“. Sestpeale hakkas 80-ndate lugude hulka irvitades ilmuma ka uuemat mussi. Pikki võdisevaid öid jälitas teda Lily Allen, teda pilastas Pink, vahel huikas öös Chimo Bayo – „Asi Me Gusta A Mi“, vahel öökis seal Taylor Swift. Ta otsustas ennast ära tappa.

Aga enne läks ta oma poolsõbrast notari poole, et testament teha. Ta nägi nii halb välja, et notar pakkus talle testamendi koostamise eest kohe 50%-list alet. Kuigi Pets oli juba nädalaid magamata (täpsemalt – välja puhkamata) ega suutnud korralikult käiagi, pidi ta selle peale toolilt maha sadama. Oma vähese vara pärandas ta veritseva südamega õetütar Vanessale. Tema õde oli surnud, õetütart oli ta näinud ainult kolm korda ja iga kord nägi too jäledam välja kui möödunud korral. Aga riigile ei kavatsenud ta oma 107 eurot ja 52 senti nüüd küll jätta.

Küllap oli testamendi tegemine viga. Sellest sai alateadvus kahtlusteta aru, mis toimub, ja pani tööle raskemad relvad. Vaene idiootlik Pets – kui sinu vastu mässab su alateadvus, siis ei maksa mingeid kergemeelseid suitsiidikavu küll teha. Mängud olid mängitud, finišitriip ninna tõmmatud.

Rammstein tagus teda „Feuer Frei!“ ja „Ich Will’iga“, Iron Maiden lõi sekka „The Number Of The Beast’i“ ja „Run To The Hills’iga“, ööle sidus koti pähe Black Sabbathi „Paranoid“. Keegi ei tea, mida õnnetu lontrus oma viimasel ööl üle elas, kuid kahjuks lõpevad millalgi jäägitult kogu universumi ööd...

32 päeva hiljem saabus kohale väikelinna politsei patrullmasin, kaks võmmi sees. Kahjurõõmsad naabrid muidugi teadsid, et Pets oli töölt kinga saanud, aga kui vennike enam poeski ei käinud ja tema ukse taga ka toidukullereid ei nähtud, muututi pisut murelikuks ja helistati 112.

Uksekellale ei vastanud keegi ja mõlemad korravalvurid sisenesid lukustamata eesuksest. Raul oli 28 aastat vana ja oma karjääri jooksul nii mõndagi näinud. Tema tormas mõne minuti pärast majast välja, öökis pikalt ja hardunult aia ääres, sööstis joonelt jaoskonda, kirjutas lahkumisavalduse ja sõitis viivitamatult Viljandist minema, et mitte kunagi naasta. Vanem, 54-aastane Arvo, nii pehmo ei olnud. Tema okse pääses lahti alles pool tundi hiljem, kui ta oli juba kriminalistidele helistanud ja kogu Petsi krundi kollaste lintidega piiranud. Arvo jäi politseitööle edasi, Nisu tänavale ei ajanud teda aga enam ükski vägi. Ka kuulas ta edaspidi ainult klassikalist muusikat, aga see on juba tema enda traagika.

Petsi viletsa majalobudiku magamistoas lebasid üksteise otsas sõbralikult erinevas lagunemisastmes Nik Kershaw, Diana Ross, Sandra, Cyndi Lauper, Tony Esposito, Mike Mareen, Fancy, Patty Ryan, Gazebo ja sajad teised staarid. (Arvo tunnistas hiljem kõige lähematele sõpradele, et kõige kustumatuma mulje jättis talle ABBA supernelik, kõik parimas nooruses, kuid näost muumiad, hambad irevil ja silmanööbid kustunud).

Patoloogid tegid muidugi kindlaks, et tegemist ei olnud inimeste, vaid mulaažidega. Juurdlustoimikusse kirjutati rida realt: „Vaimselt tasakaalutu Peeter Pahn kasutas rohkem kui nelja nädalat, mis ta üksinda ja majast väljumata kodus veetis, selleks, et valmistada hulk inimesekujulisi „nukke”, mis meenutasid omaaegseid poptähti, kellega Pahn end tõenäoliselt samastas ja kes olid muutunud talle teatavaks kinnisideeks...”

Prokuröri ega kohtunikku ei huvitanud, kust vaene Pets oma väljanäituse jaoks materjali sai. Samuti see, kuidas suutis mees, kes koolis tööõpetuses hädavaevu „kolme” kätte sai ja kogu elu raamatupidajana töötas, võimetuna naelagi seina lööma, nii palju ja nii perfektselt valmistatud  diskopepusid luua. Aga nagu öeldud – see ei huvitanud kedagi.

Pets ise leiti voodist kõige alt, näol tardunud, kuid kohutav grimass. Samas ei viidanud miski sellele, nagu ei oleks ta surnud une pealt. Mulaažikuhja pealt leiti tundmatu ülikonnas mees,

keda keegi ei suutnud tuvastada, samuti mõned tagasihoidlikult riietatud mehed-naised, ühtedel noodihoidjad pihus, teistel klassikalised pillid käes. Kirja läksid nad kui „Italodisko tuvastamata bänd”. Kui tegemist oli Eric Whitacre’i ja tema koraali esitajatega (nagu üks taibukam meedik oletas, aga mis toimikusse ei jõudnud) – „Child Of Wonder“, kus korduvad sõnad Time to die, There is no tomorrow ja No more pain, siis nägi Peeter Pahn vähemalt enne oma armetu elu lõppu unes midagi ilusat. Kuid see on ainult oletus, mitte enam.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0751)