Shalom!

Alustan seekord Eesti Kirjanike Liidu endise esimehe paljutähenduslike ja meelevaldselt meeldetuletatud sõnadega, et “väikeriigi kultuurielu ongi määratud virelema.”
Nõustun, sest seni, kuni meie massiarmee on vägev, tööstus õitseb ja maavaradest võib poole põlema panna, ei ole kultuur tõesti enam kuigi oluline. Oleks asjalolud teised, oleks kultuur tegelikult KÕIK, mis meil üldse on, aga see selleks…
Eesti on peenhäälestusetagi valmis ja kätte on jõudnud taas päev, mil need ilged kulturnikud saavad lisaks veinile ka toidu lauale panna. Jutt käib loomulikult siis AHF-päevast.
Seekord läks laiale ringile välja rekordilised 1,4 miljonit eurot, mis on tervelt 1/10 Soomes jagatavast. Teeb ju uhkeks, eks ole? Eriti kui lähtuda Raul Sulbi sõnadest, mida mälu järgi meenutan, et -  kui paljudel meist ikka suu nutuvõrule kisuks, kui meie palk oleks tervelt 1/10 soome ekvivalendist.
Eks ole....
Nii palju siis üldisest ja juunikuisest - rõõmsalt, optimistlikult ja sutike pahupidi.
Aga, vähemalt Reaktor ei virele. Ei. Jutud, artiklid ja arvustused on kõik tänu entusiastidele olemas ja veel kord tänu kõigile, kes aitasid seda nigelavõitu hapurkurgihooaega seljatada.
Ehk siis lõpetuseks - see, et kultuurieliit leiab, et virelemine on ok, ei tähenda, et väikeriigis sellise suhtumisega leppimine enesetapjalik poleks ja et kõik samamoodi arvaks.
Ei!
Reaktor töötab lärmakalt edasi!

Kaanepilt on Liis Roden

 - Kalmsten, side lõpp