gtrdmg



Lisan minagi oma kaks kopikat “Göterdämmerungi” retseptsioonile. Kahtlustan, et tekste ükshaaval ette võttes pole mul midagi eriti uut öelda - sisukokkuvõte ja meeldis/ei meeldinud. Autorile paitus või tuka sugemine.


Võtaks hoopis üldisemalt ja märksõnade kaupa. 


EELOOTUSED JA TEGELIKKUS: 

Olen seni lugenud pisteliselt lugusid siit ja sealt. Teiste autorite kontekstis mõjub ta väga läbimõeldult ja professionaalselt. Lisaks sellele, et tekstis on asjad paigas, on neis üldiselt ka midagi lisaks. Midagi, mis ei tee sellest lihtsalt juba läbikäiatud süžeedega taastutvumise uues kuues - autoris on ambitsiooni (või vähemalt jagamissoovi) pakkuda midagi uut. 

Kui ma vaatan juttude nimekirja, ei tundu ükski mulle lihtsalt “pastaka kilometraaži” suurendaja. Kuigi on mõni jutt, mille kavatsus ei anna selget ilmet, vähemalt saavutus ei peegelda taotletut (“... Tuli on igavene”), on sellega ikkagi midagi teistsugust püüeldud. Igaühe juures võiks peatuda, et seda pikemalt arutleda.

(Vastuväide: kas see kõlab madala latina - kes üldse proovib kirjutada juttu, mis oleks lihtsalt “reklaamipausiks”? Või kui kirjutabki, milline autor tihkaks seda avaldada? Sahtlid võivad olla täis suvalisi stseene, ebatõsiseid ja mitte tõsiseltvõetavaid, aga kas avaldamisele ei lähe mitte just kirjutatud stseenide koorekiht?)

Aga siiski - see toob endaga kaasa mingi ootamatu intensiivsuse, mis vähemalt mulle mõjus veidi väsitavalt. Tõtt-öelda hakkas kogumiku lugemine mul isegi takerduma. Näiteks “Valrafni” lugesin vist rohkem kui kuu aega (võtsin teisi teoseid vahele), kuigi olen “Täheraua saagat” juba lugenud, millest “Valrafn” oli lühem versioon.

Korraks võtame hoiaku, et asi on täielikult minus (omameheliku arvustaja vahelõik). Esiteks, võib-olla oli see seotud sellele eelnevate või järgnevate raamatutega või teostega, mida ma selle vahele lugesin, mis mind sel hetkel rohkem tõmbasid. Et mind lihtsalt tõmbasid teised asjad rohkem. Teiseks, võib-olla sattus kuidagi halvale ajale (“Täheraua saaga” lugesin mõne päeva jooksul), kus tahtsin ikkagi mahedamat. Kolmandaks, vahest ütleks mõni: “Lihtsalt liiga kange kraam Tõnise-sugusele pehmole!”

Tulles tagasi mumst veidi produktiivsema hoiaku juurde, kus raamatuga mittehaakumine ei taandu üksnes lugeja veaks, vaid on natuke ka teksti omadus (vähemalt ühe lugeja näitel, kelletaolisi võib ju teisigi olla): mingi häda oli mul hoopistükkis pideva matšonduse ja sünkusega.


MATŠONDUS

See on siiski väga lühike märksõna.

Kuigi kunagi keegi arvustaja nentis, et Kalmsteni tekst oli kuskil kogumikus suht tüüpiline matšondus või tüüpiline meeskangelase geroitsemine (kui hädasti õõnestab mu argumenti, et ma ei mäleta täpset sõnastust…). Seepeale Kalmsten mainis, ah et tema tegelane ja veel stereotüüpne meessangar - kui valesti on arvustaja lugenud, sest selliseid Kalmsten jälestab.

(Ma ei leia arvustust ja Kalmsteni kommentaar oli minu meelest kuskil Facebookis, nii et opereerin hajusate mälupilvede vahel.)

Aga Kalmsteni tekstides on üks põhilisi asju katse säilitada lahedust. Tegelased olgu lahedad, stseenid olgu lahedad, maailm olgu lahe. Tundub, et Rule of Cool on valitsev loodusseadus.

See viib ent olukorrani, kus kõik tegelased on suured tuusad ja elumehed ja inimolendi peamine väärtus on see, kui badass keegi suudab olla. Isegi kui tegelased on määratud lõpuks surema või kui nad on naispeategelase kõrval natuke ikkagi haledad, on nad võimelised üksi jagu saama mitte ehk rügemenditäiest tavainimestest vastastest, aga jaotäiest küll. Ja kui juba tuli jutuks, et naised on kõvemad, siis selles matšolikus maailmas on mitmel puhul kõige-kõige matšomad ikkagi naised. Naisi saab kuitahes tuusadena kujutada, muretsemata sellepärast, et neid lihtsalt “tüüpiliste matšodena” nähtaks.

Selline stoiliselt vägivaldne ja sõbraliku huumori vaene maailm on küll jõuline nähtus, aga Kalmsteni maailmate põnevuse kiuste tahaks suuremat kirevust tegelaskonda või väärtussüsteemidesse või muusse. Võib-olla ei ole mul piisavalt meeles kogu tegelaskond ja tegutsen siin jällegi üldmulje baasil (oli ju “Götterdämmerungiski” ehk viimases novellis lisaks badassile Odinile kavalam Loki ja õrnem Amaläte ja marmorkalk kristlaste jumal - aga “Vari Albatrossosel” ja “Lohe neelas päikese” [peategelase idiootsuse kiuste, mis oli muide põnev mõte] ja mitmed teised lubavad veidigi üldistada).


SÜNKMORN

Õigemini ehk Hopepunkist - Kalmsteni maailmad, kus kõik tegelased on karmid ja kus sõprus (või liit) on pigemini suur risk, on igale üksikisikule enamasti lootusetud kohad. Seetõttu näib tema sümpaatia hopepunki vastu otsekui hea õlekõrs, mille abiga jääda üsnagi sünge maailma kujutamise juurde. Paradoksaalsel kombel võimaldab hopepunk tekstidele kahvatuvõitu koloriiti. 

Ent idee poolest on hopepunk siiski lootusepõhine žanrivõimalus. Kui lisada lõppu mingigi lootusvirvendus, siis polegi ju enam tegemist trööstitu süngusega. Oh ei, erikaalu omandab üksik valguskiir. Isegi kui see on mõnel juhul veidi hõredalt õigustatud lootusekübemeke (näiteks jutus “Lohe sõi päikese” tundub üleüldise lootusetuse juures veidi lambikas mulle teksti lõpp, milles [spoilerid!] sureva tegelase silme ette ilmus üksik päikesekiir - peategelane ütles, et just tema päästis päikese, ent mulle tundus, et üksnes metafoorses mõttes, et ta oli ühe tegelase päästnud… Kui ma sellest just valesti aru ei saanud).

Vahest oli just lootusetus (mõne üksiku, hopepunki žanri nimetust õigustava positiivsusebemega) see, mis minul lugemise toppama pani. Sest õigupoolest on tekstid head. Pole ükski asi möödaminnes - vahel jutukogu peale vaadates hakkan mõttes kokkuvõtteid tegema ja mõni pealkiri ei ütle mulle midagi. Avan õigelt leheküljelt ja loen esimesi lehekülgi ja ütlen - aa, see oli see. “Götterdämmerungiga” seda polnud. Pilku sisukorrale visates tekitab igaüks neist mingi äratundmise.


LÄHIVAATLUS

Kuigi ütlesin, et ma ei kavatse teha iga jutu lühiülevaadet (jutukogude puhul pole seda kunagi soovinud), siis tahaks ikkagi võtta midagi ja vaadelda lähemalt. Millist ent valida?

Saaks võtta nimiloo. “Göterdämmerungi” kohta ütleb autor, et see on küllap tema ambitsioonikamaid (Kristjan Sander ütles oma arvustuses Algernonis selle kohta: “Kui järjekordne lugu, kus erinevate religioonide jumalad omavahel kaklevad, on tõepoolest üks ambitsioonikamaid, siis on ambitsioonid kehvakesed ning looja ise lati enda jaoks madalaks sättinud.” Ent mul on tunne, et ambitsioonikus ei seisne ainult mütoloogiate kokkupõrkes, vaid selles, millise teekonna tegelased selle jooksul läbivad. Iidsete aegade tagune jumalate hukk, vangipõli ja uus mäss; vanadele jumalatele uute ülesannete ja funktsioonide andmine (Ymiri kujutamine sellise luupainajana Odinile mõjus hästi, ei tundunud ta niisama muskilise tölplasena) ja uus kokkulepe - kui Reaktoris ilmunud napim versioon oli tore küll ju, siis siin on veidi mahtu juurde tulnud, sealjuures ka sisulist ja ajalist mõõdet. Sealjuures on kristlik ainujumal oma lakoonilises jaheduses meeldiv vaheldus Kalmsteni tegelaskonnas - füüsiliselt alistamatu nii võimetelt kui ka olekult, aga ei mingilgi moel badass). 

Minule on huvitavam ent küsimus sellest, miks ma (mingis mõttes väga tavalist) “Igaviku väraval” nii kõrgelt hindasin (jutuvõistlusel panin näiteks oma isiklikku tippu), samas kui tema enda ja mitme teise palju enam hinnatud teksti “Kuid tugevaim on armastus” jäi jutuvõistlusel teise kümnesse, tõusmata kuidagi esile. Sealjuures kerkib siin ootamatul kombel küsimus: kas Tõnis Hallaste on salaja seksist?


KAHE LOO VÕRDLUS

Jutuvõistluse žüriis olles hindasin neid kaht juttu kardinaalselt erinevalt vastavalt sellele, kuidas ma ette kujutasin autorit.

Kuna ma aimasin, et “Igaviku väraval” oli Kalmsten, siis kaldun arvama, et otsisin tähelepanelikumalt välja väikesi nükkeid, mis olid teksti sees - näiteks mingis nüansid dialoogis või kuidas kulgeb või kuhu suundub lõpplahendus. Midagi oli loo arengute suures ja maailmamuutvas sümpaatset - meenutas omal moel Brandon Sandersoni “Mistborni”, milles triloogia esimese osa lõpuks leiab aset sündmus, millele enamik oleks kulutanud terve triloogia. 

Samas kui “Kuid tugevaim on armastus”… Üle lugedes nägin küll oma silmagagi, mis võis meeldida autorile rohkem, nimelt läbivam püüdlus tabada jumalate (või jumalike olendite) kõnet. Seda polnud samavõrd isegi “Götterdämmerungis”, need viikingijumalad on pigem kõvatajad, kes lihtsalt juhtumisi elavad tuhandeid aastaid - või lõputult. Jutust “Kuid tugevaim on armastus” jäi mulje, et tegemist oli siiski filosoofiliste olenditega.

Ent juttu lugedes kujutlesin autorit millegipärast noorusõhinas pubekaohtu või vähemalt pubekamentaliteediga tütarlapsena, kes kirjutab vaimustunult inglite saabumisest maale. Olen seda möödaminnes paar korda maininud ka Kalmstenile, et kogu asi meenutas hirmsasti üht anime’d (ja mangat, millel too anime põhines). Nüüd kontrollisin järele, mis see oli - kolmeosaline lühisari “Angel Sanctuary” (aastast 2000), mille koomiksi 120 peatükki lugesin kunagi läbi (olles hirmus vaimustuses langenud inglite teemast). “Angel Sanctuary” tegelaskonda kuulusid Lucifer ja hulk väljamõeldud ingleid, noormehed pikkade tiibadega ja hämmastavate võimetega. Mul kangastus too poolunustatud lugemiselamus nii tugevalt, et “Kuid tugevaim on armastus” ei saanudki kuidagi eksisteerida omaette nähtusena. 

Ja nüüd tuleb mängu küsimus mu sisemisest seksismist. Ma hindasin juttu “Igaviku väravale” kogu selle brutaalses mehelikkuses, samas kui “Kuid tugevaim oli armastus” - juba üksi pealkirja põhjal - õhkas naiselikumat delikaatsust. Kui siia lisada kirjutusstiil, mis oli suures osas jumalatele suupärasem, seega poeetilisem, siis juhtuski, et see jäi minu jaoks natuke hajusamaks tundepuhanguks.

Arvan siiski, et “Angel Sanctuary” oli minu jaoks loo ära rikkunud. Too on tütarlastele mõeldud armastusmanga, milles alguses on põhiteemaks on peategelase ja tema õe vaheline romantiline armastus (jaapanlased on veidrad) ja hiljem lisanduvad suuremat kosmogooniat puudutavad muudatused. Kalmsteni “Kuid tugevaim on armastus” ei sisalda ju romantikat, see on ikkagi halastamatute, inimesi alaväärtustavate olendite katse taastada oma eksistents või endine staatus. Ent mingi üleüldine värving oli ootamatult sarnane. 


Ja siiski - üle lugedes meeldis mulle siiski “Igaviku väravale” rohkem. Võib-olla oligi lihtsalt asi selles, et siin oli emotsionaalselt kergem (oli väiksem maailmaloomeline ning süžeeline intensiivsus), samas oli lahendus ehedalt lootusrikkam. Lihtsalt isikliku lugemismugavuse või sümpaatia küsimus - kumbki argument ei tarvitse teistele lugejatele mõjuda. Mulle aga sobis.


gtrdmg

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0624)