robida

Albert Robida (1848–1926) oli prantsuse kunstnik, satiirik ja ulmepioneer. Paljud lugejad on kindlasti näinud tema karikatuure, mis kujutavad dirižaablitest kubisevaid linnu ja muid sarnaseid tulevikuimesid. Tema kõige mahukam ja võib-olla kuulsaim töö on illustratsioonid Pierre Giffardi ulmeromaanile «La Guerre Infernale» (1908).

«La Guerre au vingtième siècle» ilmus järgemööda kolmes eri töötluses, 1869 ja 1883 ajakirjades ning viimaks 1887. aastal omaette raamatuna. 1883. aasta versioon kirjeldab sõda Austraalia ja Mosambiigi vahel; siinne tõlge on tehtud viimasest väljaandest, kus Prantsusmaa võitleb täpsustamata «vaenlasega». Prantsuse keele oskajad saavad seda tänu Prantsuse Rahvusraamatukogule lugeda ka originaalis. 1995. aastal ilmus jutt inglise keeles antoloogias «The Tale of the Next Great War» ning see raamat on saadaval Internet Archive’i raamatukogus.

Mõned märkused:

«Torpeedo» tähendas algselt enam-vähem sama kui «miin». Lisaks ankurdatud torpeedodele, mis lõhati kas kontaktsütikuga või traadi teel, ilmusid hiljem ka piiktorpeedod (mis tuli rünnatava laeva pardasse rammida) ja pukseeritavad torpeedod. Meile tuttavad iseliikuvad torpeedod olid 1887. aastal juba olemas (ehkki primitiivsed) ja mitmel pool relvastusse võetud, aga Robida käib selle sõnaga endiselt väga vabalt ringi.

Soomustatud lahingumasinad olid varajases ulmes üsna populaarsed ja pole võimalik tuvastada, kes selle ideega õieti lagedale tuli. Juba Leonardo da Vinci joonistas vändast ringiaetava rautatud sõjavankri. 19. sajandi keskpaigast pärineb esimene tankisarnase sõiduki patent, mis, tõsi küll, on pigem soomusrong. Brittide poolt Esimese maailmasõja ajal leiutatud roomikmasin on populaarses ajalookäsitluses tuntud kui imerelv, mis sõja võitis, aga praktikas said selle relvatüübi puudused peagi ilmsiks ja esialgne entusiasm lahtus. (Pealegi ei jäänud tankid ainult brittide relvaks — sakslasedki kopeerisid trofeeks saadud masinate konstruktsiooni ja arendasid seda edasi.)

Nii õhu- kui allveelaevad olid üheksateistkümnenda sajandi lõpupoole juba olemas, aga väga primitiivsed ja sõjaks (või mistahes muuks otstarbeks) kõlbmatud. Trossi külge kinnitatud aerostaadid, mis võimaldasid luuret ja kahuritule korrigeerimist, osutusid palju kasulikumaks kui mootoriga õhulaevad, ning katsed allveelaevu sõjas kasutada lõppesid enamasti meeskonnale kurvalt. Tõsiseks relvaks kujunesid mõlemad alles maailmasõdade vahelisel perioodil.

illo-01

I
MOBILISATSIOON

1945. aasta esimene pool oli erakordselt rahulik. Kui mitte arvestada tavapäraseid sündmusi — see tähendab väikest kolm kuud kestnud kodusõda Doonau Impeeriumis, Ameerika rünnakut siinsele rannikule, mille meie allveelaevastik tagasi lõi, ja Korsika karidel hävinud Hiina flotilli —, ei häirinud eurooplaste elu miski.

1945. aasta 25. juunil lebaskles minu sõber Fabius Molinas, muhe sell ja lugupeetud rantjee, rahulolevalt oma kodus Toulouse’is, sigaret huulte vahel. Suured aeda avanevad aknad lasid sisse lillelõhna ja Püreneedelt tulevat kerget tuuleõhku. Fabius oli väsinud. Viimased kaks päeva oli ta veetnud suviseks supelhooajaks kohvreid pakkides, kavatsedes puhkuse Norra rannikul veeta.

Molinas oli ettevalmistustega nii ametis, et tal oli vaevalt mahti telefoniuudiseid kuulata. Seetõttu üllatas 25. juuni keskpäevane bülletään teda teatega, et kaks päeva tagasi oli tekkinud sõjaoht ja igati roosiline poliitiline väljavaade korraga sünkmustaks tõmbunud. Häda oli selles, et konflikt oli puhtalt finantsilise iseloomuga ja hõlmas kõigi huve puudutavaid tollitariife. Äri on äri. Tänapäeval kehtestavad tsiviliseeritud riigid majandusleppeid kahuritulega.

illo-01-2

«Nonii, nonii!» mõtles Molinas. «Peaasi, et see ei takistaks mul suvitama sõita!»

Kui ta viimaseid mahve tõmbas, hakkas telefonograaf kõnelema:

«Mobilisatsioonikäsk. Härra Fabius Molinas on määratud teise klassi kanoniirina 18. Territoriaalõhudiviisi 6. eskadrilli. Teda oodatakse täna kella viieks õhulaeva Raudkull pardale 3200 meetri kõrgusel Pontoise’i kohal.»

«Põrgu päralt!» hüüatas Molinas jalule hüpates. «Kell on juba peaaegu üks!… aega on napilt!… Sel aastal ma siis ikkagi suplema ei jõua!»

Ootamatute väljakutsetega harjunud Molinas helistas kiiresti sõpradele ja jättis nendega hüvasti, pani paberimajanduse ära ning leidis siis kappi vaadates, et tema varustus on heas korras. Nelikümmend viis minutit hiljem jõudis ta, jalad sääremähistes, mundrikuub seljas, rullikeeratud keep risti üle rinna, kiirtulerevolver ja mõõk puusal ning hapnikuballoon õlal, koos loendamatute teistega Pariisi tunneli juurde. Erirong toimetas nad pealinna. Kümme minutit peale nelja väljusid nad pisut kangete kontidega Pariisi kesktunnelijaamas vagunitest. Neid ootasid aerostaadid ja täpselt kell viis tõstsid esimesed Raudkullile määratud lendurid jala õhulaeva tekile.

illo-02

Raudkulli ülem kutsus mehed kokku ja teatas neile paari patriotismist nõretava sõnaga, et sõda kuulutatakse täpselt keskööl. Meeskond kiirustas kohtadele. Aeg-ajalt heitis ülem pilgu uurile. Korraga, vastuseks maapinnalt saabunud signaalile, vajutas leitnant nuppu, elektripropellerid hakkasid tööle ning Raudkull tormas edasi, kandes mu sõbra Molinas’ vastu kuulsusrikkale saatusele.

Koidikul ajas mingi iiveldusttekitav lehk Molinas’ koist üles; tekile ronides leidis ta, et Raudkulli ümbritses tihe hämu. Eskadrill möödus parajasti lendavate suitsutajate rühmast, mis laotas rindejoonele manöövrite varjamiseks paksu suitsukatet.

II
RATASTEL KASEMATID

Raudkulli reelingule nõjatuv Fabius oli sündmuste tempost endiselt oimetu ja pooleldi kujutles, et sõidab Norrasse puhkama.

«Oli mul meeles suplusülikond kaasa võtta? Põrgu päralt! Ainult mõõtude järgi õmmeldud ülikonnad näevad head välja…»

Peaaegu kõrva ääres kärgatanud kahur tõi ta korraga tegelikkusse tagasi. Kui Fabius silmad avas, nägi ta kuuesaja meetri kaugusel rühma vaenlase ratastel kasematte, mis olid suitsus teelt eksinud. Inseneri vile kamandas mehed kohtadele; eskadrill hargnes laiali ja neist möödusid teiste laevade kogud, elektrimootorid viimase piirini huugamas, et vaenlast võimalikult kiiresti tiibadelt ja tagalast haarata. Raudkull ja veel viis laeva ründasid otse ja lähedase maa pealt.

Fabius, kes töötas kahuri pakpoordipoolses küljes, ulatas laadijale järgemööda mürske ja ise lahingut ei näinud. Korraga ambrasuuri tabanud kartetš tappis kahuriülema ja kogu ülejäänud kahurimeeskonna peale Fabiuse. Hetkekski kõhklemata tormas ta äsjalaetud kahuri juurde, sihtis hoolikalt ja külmavereliselt ning tulistas. Tema lasule järgnes võimas plahvatus ja tabamuse saanud kasematt lendas tükkideks.

Suitsu hajudes ilmus lahinguväli kogu oma jubeduses nähtavale. Tosinkond kasematti olid juba hävitatud, ülejäänud püüdsid end hädiselt kaitsta, ning maapinnal lebas kaks suitsevat õhulaevavrakki.

Tõsiselt vigastatud Raudkull laskus kasemattide rühma keskele, mille meeskondade jäänused olid sunnitud alistuma.

Kõik oli möödas: ainult paar kasematti pääseski ja pages metsa, kus õhulaevad neile kurja teha ei saanud. Raudkulli ja veel mõne lahingukõlbmatu laeva meeskonnad jaotati vallutatud kasemattide vahel ära ning nad asusid teele. Lahingus ülesnäidatud vapruse eest nooreminseneriks edutatud Fabius määrati juhtsõiduki ülemaks.

Täiskäik edasi! Tuulekiirul tormav kasematt murdis kella üheksa paiku läbi vaenlase kindlustustest, mida kaitses naiste territoriaalbrigaad, kes olid kutsutud kõigist 17 kuni 50 aasta vanustest meestest koosnevat esimese ja teise liini armeed välja vahetama. Milline ebameeldiv üllatus neid kogenematuid amatsoone ootas! Ainsa silmapilguga olid nad relvituks tehtud ja linn vallutatud.

illo-03

Paraku polnud nende saavutusele antud kaua kesta. Nad ei jõudnud kõiki telefoniliine õigel ajal läbi lõigata; hoiatatud vaenlane võttis meetmeid, et kaugele ette jõudnud väike vapper sõjasalk hävitada.

Kesköö paiku saabus linna lähedusse kasemattidest eskorditud vaenlase pataljon ning tungis märkamatult äärelinna. Ükshaaval hiilisid keemiaülikondades mehed läbi tänavate, kuubede peal põlled, pea ja kaela kaitseks nahkkiivrid. Käratult tõid nad aiaterrassile kummalisi ja salapäraseid masinavärke, kruvisid need omavahel kokku ja ühendasid voolikud; kümme minutit hiljem oli keemiline kahurvägi lahinguvalmis, mehed sulgesid kiivrite õhukindlad näokatted ja asusid kohtadele, oodates ülema käsklust: «Tuld!»

Üksteise järel joonistasid neli gaasimürsku taevasse lühikese kaare.

III
OOTAMATULT TABATUD LINN

Fabiuse kaaslased istusid lõkke ääres. Pimeduses kahtlasi varje märganud tunnimees tahtis parasjagu häiret tõsta, kui esimene mürsk rohelise pahvakaga lõhkes. Vali karjatus, suitsuvine… Järgnes veel kolm mürsku. Siis jäi kõik vaikseks. Lõkketuled olid kustunud, kõikjal valitses surm; isegi need õnnetud linnaelanikud, kes polnud pagenud, lämbusid omaendi kodudes! Sellised on sõja õudused, millega viimased teaduslikud edusammud on meid kõiki harjutanud.

Õnnekombel oli Fabius, kes tundis nälga ja janu, parajasti lähedalasuvasse majja provianti otsima läinud ning sisenes plahvatuse hetkel keldrisse, mille tihedalt suletud uks lõikas selle välisõhust täielikult ära. Ta oli oma kamraadide seas ainus, kes lämbumisest pääses, ning veetis poolteist ööpäeva teadvusetult, midagi söömata ega joomata!

Vahepeal oli ülemjuhatus linna tagasivallutamisest teada saanud ning saatis välja mitu 1944. aasta mudeli pikamaa-torpeedopommitajat.

3000 meetri kõrgusel kiud- ja rünkpilvedes varitsevad pommitajad ootasid, kuni esimesed õhtuvarjud linnale laskusid, käivitasid siis mootorid, tormasid taevast alla ja ettenähtud kaugusele jõudes saatsid oma kohutavad torpeedod teele. Korraga maast lahti rebitud linn süttis, lõhenes ja paiskus taevasse.

illo-04-new

Õnnekombel kandus endiselt teadvusetu Molinas koos hulga teiste kergete esemetega läbi õhu nii kiiresti, et jäi leekidest puutumata, ning kui ta nõnda-ütelda suitsusambal ratsutades ärkas, leidis ta, et oli vaevalt kõrvetada saanud. Ta klammerdus palavikuliselt pihkupuutunud eseme külge: see oli koos temaga lendu läinud tuulelipp. Viimaks tema tõus pidurdus ja Molinas tundis, kuidas ta laskuma hakkas. Tal võttis kõhus õõnsaks. Kolmkümmend sekundit hiljem lõi tema ümber kokku jahedus.

IV
RÜNDEMEDITSIINIÜKSUS

Olles paar hetke teadvusetult vee all veetnud, leidis Molinas end segase ja oimetuna jõepinnal hulpimast. Ta võttis otsekohe suuna kalda poole ja puges roostikku peitu. Õhtu poole tuli rühm vaenlase keemiasõdureid sinna suplema. Molinas ronis veest välja, näppas ühe sõduri mundri ja ühines kuppelkindlusse naasva patrulliga. Üks alamohvitser saatis ta valvama ruumi, kus ründemeditsiiniüksus, mis koosnes keemiainseneridest, arstidest ja apteekritest, arutas plaani õhkida Prantsuse armee teel kaksteist kontsentreeritud miasmi ning kollapalaviku, malleuse, düsenteeria, leetrite, ägeda hambavalu ja teiste tõbede batsillidega täidetud miini.

illo-05-1-yellow-bg-new

Miinid olid ette valmistatud ja vankrid valmis pandud, et miasmi ja kõiksugu pisikutega laetud tsingitud anumaid transportida…

Aga Fabius, kes nende keelt mõistab, saab kõigest aru. Hinges üllas otsusekindlus armee päästa, tõstab ta kärmelt oma iselaadiva püssi palgesse ja tühjendab selle magasini haigustekitajate ja kemikaalide mahuti pihta…

Koletu, vapustav plahvatus järgneb kangelasliku Molinas’ laskudele!!!

Kõik lendab õhku, mahuti, vankrid, mürsud! Kõik need kontsentraadid ja kokkusurutud miasmid plahvatavad uskumatu jõuga, ustest ja akendest kerkivad tihedad keerlevad, keevad aurusambad, valguvad ümbruskonnas laiali ja hajuvad atmosfääri, kandes enesega nimetuid lehkasid ja loendamatuid tõvetekitajaid.

Kõik nõupidamisruumis viibijad, kindralid, ohvitserid, keemiainsenerid, arstid, sõdurid, varisevad korraga maha ja väänlevad Molinas’ teo tagajärjel vallapääsnud haiguste käes põrandal. Vaenlase armeed tabavad epideemiad ja kolme minuti pärast valitseb viieteistkümne ljöö raadiuses kaos. Tänu õhukindlalt suletud keemiakiivrile pääseb oma elu ohverdada kavatsenud Fabius kõigest hirmsa hambavaluga.

illo-05-2

Prantsuse armeel õnnestus kõiki haigustekitajaid vältida. Rindejoonel vahti pidanud prantsuse ründemeditsiiniüksuse mikroobiinsener mõistis kaugusest kostnud plahvatushelide põhjal, mis vaenlase leeris aset oli leidnud, ja telefoneeris kindralile, et see käsiks kõigil käepärast olevatel keemiapatareidel vägede ja rindejoone vaheline ala kaitsva uduga katta. Olles sel moel vabanenud tema vasakut tiiba ähvardanud vaenlasest, lahkus kindral mürgitatud piirkonnast ning sooritas poolpöörde, rünnates ootamatult tema paremal tiival tegutsevat vaenlase väeüksust. Endiselt hambavalu käes kannatav Molinas oli selleks ajaks oma vägede juurde tagasi jõudnud ja kandis kindralile ette.

Kindrali õnnitluste, kogu kindralstaabi embuste, autasude ja kiituskirjade kuhja all tundis Molinas viimaks, kuidas tema enesetunne paranema hakkas.

Sellegipoolest kippusid tal lõualuud ka hiljem valutama ja viimaks pidi ta omale valehambad hankima.

Lisame siinkohal, et vaenlase tsiviil- ja sõjaväehospidalid pidid kokku hoolitsema 179 549 haige eest ning et kõigi nende tõbede segust sündis täiesti uus ja hämmastav haigus. Kogu Euroopa arstid asusid seda uurima ning tänapäeval tuntakse seda selle looja nime järele moliinapalaviku nime all. Paik, kus see tekkis, on siiani väga tervistkahjustav.

V
PIIRAMISOPERATSIOONID. — KUULIPRITSID JA MEEDIUMID

Tänutäheks tema imetlusväärse teo eest edutati Fabius Molinas kuulipritsivägede nooremleitnandiks. See hiljuti asutatud üksus on teatav erakordselt manööverdamisvõimeline kahurvägi, mis suudab kärmelt uuele positsioonile asuda ja tavapärasele kahurväele kättesaamatud sihtmärgid ägeda tule alla võtta. Molinas’ käsutada anti esialgu neli kuulipritsi, millest igaüht teenindas viis meest. Nende esimeses, erakordselt ägedas lahingus lõi hävitatud maja rusudesse varjunud Molinas koos oma meeskonnaga tagasi neli järjestikust rünnakut, tema mehed tuli kolm korda välja vahetada ja viimaks oli Molinas ise ainus, kes veresaunast vigastamatult pääses. Selsamal õhtul anti talle leitnandi aukraad.

illo-06

Piirkond, kus armee tegutses, kubises traatidega ühendatud torpeedoliinidest, miinidest ja kavalalt maskeeritud kuppelkindlustest. Liikuda sai ainult äärmise ettevaatusega, elektrikute ja meediumite saatel, kes miinid kahjutuks tegid ja vaenlase torpeedod õhku lasid. Et lennuvägi oli mujal hõivatud, ei tasunud kuppelkindluste õhust pommitamisest unistadagi, need tuli võtta tavapärase piiramisega. Kuulipritsileitnant Molinas osales ühe kindlusterühma vallutamisel. Raskekahurväel oli õnnestunud kanonaadiga kuplite pööramismehhanismid hävitada või kinni kiiluda ning nüüd asusid jalaväekolonnid rünnakule ja tungisid läbi mürsuavade kindlustesse.

Esimese kaitseliini hävitamise järel valmistus armee tähtsat kindlustatud linna vallutama. Peale petterünnakut teises rindelõigus saatis kindral ühel pimedal ööl välja seni reservis hoitud meediumid, kelle Teadusministeerium oli tema käsutusse andnud. Need meediumid, Pariisi võimekaimad magnetisöörid ja sisendajad, kõndisid kiirustamata vaenlase kaitseliinide poole, saates välja energeetilise fluidumi vooge. Pingeline moment! Kas vaenlase tunnimehed avavad tule või lasevad fluidumi mõju alla langedes meediumitel mööduda?…

illo-07

Endiselt valitseb surmavaikus, meediumid jätkavad teed, nad ületavad rindejoone; neile järgnev sõdurite kolonn kohtab esmalt käputäit tardumuses tunnimehi ja vahiposte ning leiab siis, et reduudi terve garnison on viimse meheni siruli maas ja sügavas magneetilises unes.

Telefoni teel antakse uudis kindralile edasi ja ta käsib vägedel nõnda ainsagi lasuta vallutatud reduut oma valdusse võtta.

Meediumid on kurnatud ja peavad tingimata vähemalt paar tundi puhkust saama. Olukord on pingeline! Kuni reduut pole lahinguvalmis seatud, on see vaenlase mürkgaasile haavatav. Aga vaenlane ei kahtlusta midagi ja tema kahurid vaikivad.

Viimaks, esimeses koiduvalguses, jätkavad jõudu kogunud meediumid oma tööd. Kohutava vaimupingutuse tulemusena, mille käigus kolm hüpnotisti ajurabanduse saavad, õnnestub peameediumil magneetilise sisenduse teel linna lõunakülje kindlustuste ülem alistuma veenda.

VI
KARTMATU KEEMIAKAHURVÄGI

Töö polnud veel tehtud. Peale auga väljateenitud puhkust koondasid meediumid oma tähelepanu vaenlase peamistele kindlustustele. Nad alustasid tööd selsamal õhtul; paraku jätsid nad rünnakule kiirustades hooletusse mahakülvatud torpeedode kahjutukstegemise ning kogu meediumiüksus lendas õhku miinil, mille nende magneetiline energia otse nende jalge all plahvatama pani.

See sundis meid tavapäraste sõjapidamismeetodite juurde tagasi pöörduma. Kõikvõimalike mürskude rahe all lasi kindral üleöö püstitada suure keemiakahurite patarei. Milline hirmus vaatepilt see oli! Õhk oli täis punase, rohelise, lilla, kollase ja sinise leegiga põlevaid pomme; sähvivas taevas ristusid leegikeeled, üle pea lendasid tuhanded mürsud ja kemikaalianumad, mis plahvatasid mitmevärvilistes suitsu- ja gaasipilvedes. Ka vaenlase keemikud ei istunud, käed rüpes; mõlema poole teadusemehed pidasid eepilist kahevõitlust. Hommiku saabudes tõi vaenlane lahingusse kaks patareid, mis ründasid meie omi paralüütilise gaasi pommidega. Meie mehed varisesid halvatult või surmani nõrkenult kahurite ümber kokku. Meie vastasime sellele gaasimürskudega, mis põhjustasid jubedaid langetõvehooge. Aga meie kaitseliinidele langesid endiselt rahena mürkgaasipommid, nagu ka anumad täis keemilisi sügelisi, mille geniaalne vaenlase keemik oli leiutanud. Meie keemikud kannatasid kohutavalt, kuni üks insener viimaks leiutas söövitava kaste (õhku pihustatava väävelhappe, mille eest ta sai Teaduste Akadeemia medali), mis hävitas ainsa ööga kõik vaenlase patareid.

illo-08

Vahepeal olime teada saanud, et vaenlase allveelaevastik valmistus kodusadamast teadmata suunas lahkuma, kavatsedes kas meie sadamaid rünnata või kusagil meie rannikul vägesid maandada. Vaenlase vetesse tunginud luuraja oli näinud, kui väledalt selle laevastiku suurepärased allveemonitorid, kiired soomustatud hävitajad ja torpeedopaadid lainete rüpes sööstlesid ja manööverdasid. Prantsuse laevastik, mis polnud sugugi vähem arvukas ega muljetavaldav, viibis avamerel, pardal allveejalaväe dessant. Inseneradmiralil oli kavas vaenlase laevastik lahingus hävitada ja seejärel tema sadamaid rünnata.

Fabius Molinas sai käsu Prantsuse laevastikuga liituda; tänu silmapaistvale teenistusele munsterdati ta mereväkke torpeedoinsenerina ning admirali isikliku soovituskirja alusel määrati ta Kaaliumtsüaniidi, täiesti uuetüübilise allvee-torpeedopaadi kapteniks.

Fabius kiirustas väljasõiduks määratud sadamasse ja asus laeva pardale. Kaaliumtsüaniid, väga tagasihoidlike mõõtmetega laevuke, meeskonnas ainult kuus liiget, oli sedasorti väike sale kalakujuline torpeedopaat, mis sobis nii kiireks rünnakuks kui ohtlikeks luureretkedeks, kohutav merekiskja, mis varitses vetevallas ja hiilis märkamatult suurte soomuslaevade külje alla, et nende kere külge torpeedo kinnitada.

VII
ALLVEE-TORPEEDOPAAT KAALIUMTSÜANIID

«Kuival maal olete väle nagu jänes,» ütles admiral alust Molinas’ kätte usaldades. «Ma loodan, et näitate end ka merel parimast küljest.»

«Põrgu päralt! Eks me näe, ja vaenlane niisamuti!» vastas Molinas tagasihoidlikult.

Kõht peaaegu vastu merepõhja, asus Kaaliumtsüaniid vetikatega kaetud kivide vahel laveerides teele. Kahepäevase reisi järel jõudsid nad vaenlase vetesse ning oleksid peaaegu rannikut kaitsvasse torpeedovälja sisse sõitnud. Järgmise kolme ööpäeva jooksul, mille kestel Molinas ja tema mehed hetkegi ei puhanud, õnnestus neil lahti ühendada kolm torpeedoahelat, mis katsid kokku kakskümmend ljööd või enamgi. Hoolikalt vältides ühegi traadi läbilõikamist, nii et vaenlane arvaks endiselt, et tema kaitsemeetmed on töökorras, tegid nad kõik torpeedod kordagi vääratamata kahjutuks.

Üksainus torpeedoahel oligi veel alles, ankurdatud lahe suudmesse, kus vaenlase laevastik oma elektriakumulaatoreid laadis. Kaaliumtsüaniidil õnnestus märkamatult lahte hiilida, ent seekord Molinas torpeedosid kahjutuks tegema ei hakanud, sest tal olid teised plaanid: ta lõikas vaenlase traadi läbi ja ühendas torpeedoahela omaenese akumulaatori külge. Kaljulõhesse peitunult ja vooliku kaudu õhku võttes varitses Kaaliumtsüaniid hetke, mil vaenlase laevastik lahesuudmesse ilmub, et avamerele seilata.

«Läks!» ütles Molinas elektrikule.

Torpeedod lõhkesid, seitsme laeva jäänused paiskusid vahutavas veesambas taevasse ning veel viis-kuus alust heideti tõsiselt vigastatuna rannale. Paaril laeval konvoi eesotsas oli õnnestunud läbi lipsata; vapper Kaaliumtsüaniid tormas oma peidupaigast välja ja rammis suure lahingulaeva külge torpeedoga.

See jäi tema viimaseks teoks: laeva vööriosa langes Tsüaniidile kaela, purustas selle torpeedotoru ja vigastas kruvisid. Just siis, kui Tsüaniid oli sel moel kaitsetuks jäänud, nägi Molinas, kuidas kõik vaenlase luurealused ja torpeedopaadid täiskäigul nende poole tormasid. «Teeme natuke nalja!» mõtles Molinas endamisi. Ning avamerele pagemise asemel võttis ta suuna rannikule ja otsis varju karide keskel.

Tsüaniid põikles kaljurünkade vahel ja tuiskas üle lahtise vee, aga tema järel kihutasid aina lähemale jõudes vaenlase torpeedopaadid. Päikeseloojangul jooksis Tsüaniid jõesuudme lähedal madalikule. Kaks ettevaatamatult tormanud jälitajat põrkasid kokku ja uppusid. Segadust ära kasutades lasi Molinas oma meestel skafandrid selga panna, lootes minema lipsata. Oli ka aeg, sest juba ründasid vaenlase tuukrid Tsüaniidi kirvestega.

illo-09

Nad laskusid merepõhja, tundmatusele vastu. Vaenlase tuukrid kõhklesid hetke ning järgnesid siis Molinas’le ja tema meestele, kes ujusid vetikatega kaetud kaljude vahel, peatudes aeg-ajalt, et oma suruõhukarabiinidest vaenlaste pihta mõni lask saata. Märkamatult jõesuhu lipsates õnnestus Molinas’l jälitajad kannult raputada.

Nende retk kestis üheksa päeva, vahel kaldal, teinekord, kui teele linn juhtus, jõe põhjas, peites end jälitava ratsaväeüksuse eest, mis nad kord silmist kaotas, taas leidis ja siis jälle kaotas, ning siis ühel päeval kuulis Molinas tuhme kahuripauke; et vesi kannab helisid hästi edasi, ei saanud kahtluski olla, et umbes kahekümne viie ljöö kaugusel käis lahing ja sinnapoole minnes pidid nad taas Prantsuse armeega kokku saama. «Edasi, põrgu päralt!»

Nad marssisid veel kolm päeva. Ettevaatlikult liikudes õnnestus neil mitmest teisestki vaenlase üksusest mööda pääseda. Viimaks silmas Molinas tuttavaid mundreid ning jõekaldal keeva lahingu kõige ägedamal hetkel ilmus ta koos oma tuukritega jahmunud sõdurite keskele.

illo-10

«Kes need veel on?» tahtis käskude telefoneerimisega ametis olev kindral teada.

«Braavo!» ütles kindral, kui Molinas oli selgitanud, kust nad tulid. «Aga enne, kui teid laatsaretti luban, on mul teile veel üks ülesanne.»

«Just nii!» vastas Molinas.

«Ronige vette tagasi!»

«Selge!» vastas Molinas.

«Minge oma meestega allavoolu; ljöö kaugusel kohtate vaenlase eelposte, neist minge mööda! Sealt edasi jõuate vaenlase ratastel kasemattideni, vältige nende tuld ja jätkake teed… Veel natuke kaugemalt leiate telefonitraadid, mis ühendavad vaenlase vasakut tiiba, kus ma kavatsen petterünnaku sooritada, ja paremat tiiba, mille ma tahan hävitada… Lõigake need traadid läbi, tulge vaenlase kasemattide tule eest hoidudes tagasi ja kandke mulle ette, kuidas operatsioon kulges! Asuge teele!»

Molinas oli juba läinud.

VIII
KAAPERLAEV NR. 39

Molinas, kes naasis ülesandelt edukalt, oli selle käigus veel kaks korda haavata saanud. Ta pöördus otsekohe laatsaretti ja toimetati peagi Prantsusmaale haiglasse. Kolm nädalat hiljem, kui ta oli paranenud, sai ta käsu lennuväkke naasta ja määrati kaaperlaeva nr. 39 ülemaks.

Olles peainseneri näpunäidete kohaselt pika ringi teinud, jõudsid nad vaenlase põhjaprovintsidesse, laskudes aeg-ajalt, et postivankreid hävitada, telefonitraate läbi lõigata, linnadelt andamit võtta ja võimaluse korral vaenlase kindlustusi õhku lasta.

Kaaperlaev nr. 39 põhjustas Molinas’ juhtimise all oma jultunud sissetungi, ootamatute maandumiste ja äkiliste rünnakutega vaenlase maal enneolematu kaose; vaenlase õhulaevad raiskasid mõne asula kohal tiirutades kasutult aega, sellal kui Molinas kusagil viiekümne ljöö kaugusel hävingut külvas. Viimaks saatis äravaevatud vaenlane neid jahtima terve väikestest sõltumatult tegutsevatest torpeedopaatidest koosneva laevastiku. Kui üks luuraja kaaperlaeva märkas, koondus selle ümber peagi loendamatu hulk suuremaid ja vähemaid laevukesi, igaühe pardal kaks kuni kuus meest. Molinas mõistis, et nüüd sai neid päästa ainult kõhklematu tegutsemine. Ta ründas esimesena, lõikas kartmatult läbi piiravate torpeedopaatide parve ning pages täiskäigul, terve jälitav eskadrill sabas.

«Põrgu päralt!» ütles Molinas. «Kui meile siin enam rahu ei anta, eks läheme ja üllatame nende kolooniaid!»

Hüva pärituult ära kasutades asusid nad otsekohe lõuna poole teele, kannul ainult paar kangekaelset torpedisti, kes olid tema plaani ära arvanud ja tahtsid seda nurjata. Molinas ei lubanud neil end kinni püüda ega nurka ajada; kavalalt tegutsedes hävitas ta torpeedopaadid üksteise järel. Ent viimasel torpedistil õnnestus meeleheitliku rünnakuga 39. kaapri propellerivõlli vigastada ja selle tüür purustada, nii et laev jõe ääres metsa langes. Vaenlase kolooniaid ei ähvardanud enam miski. Ümbruskonda uurides tundis Molinas ära Valge Niiluse ning mõistis, et nad olid mõnesaja ljöö kaugusel Belgia Aafrikast, Suurjärvedest, Prantsuse Kongost ja Ameerika kolooniatest.

Molinas oli ametis 39. kaaperlaeva taas lennukorda seadmisega, kui korraga ilmus kohale hulk värske liha lõhnast meelitatud metsloomi, kes tegid remondimeeskonnale tohutult tüli. Millised ebameeldivad kontvõõrad! Lõviperekond, ninasarvik koos abikaasaga, erisugused maod ja terve alligaatorite hõim!

«On see alles loomaaed!» hüüdis Molinas laeva pagedes.

Remondiks maha võetud propelleri tõttu ei pääsenud 39. kaaper kuhugi. Soovimatud külalised ei mõelnudki lahkuda; krokodillid ja lõvid muutusid üha jultunumaks.

«Valige, härrased, meie menüü on rikkalik!» ütles Molinas’ tüürimees, kes armastas võllanalju. «Kas eelistate lõvimagu või krokodillikõhtu?»

«Kuulge nüüd!» hüüdis Molinas, «lõppude lõpuks on nad kõigest metsloomad!… Meil peaks ju veel väävelhapet alles olema? Kähku trümmi!»

Koorma all ägades tassiti ahtritekile happepaak ja käsipump ning kaitsjad hakkasid tööle. Alustuseks kastis Molinas üle juhmi ninasarviku, kes ähvardas õhulaeva ära lammutada. Seda kanget märjukest maitsnud elajas lõhkes viieteistkümneks tükiks, mis hämmastas tema abikaasat väga. «Serveerin teilegi, proua?» päris Molinas lahkelt.

Kui lõvid, maod ja krokodillid pealetungile asusid, lasid laeva varjunud Molinas ja tema mehed pumba käiku! Väävelhappe juga tabas kord otse lõvi-isanda majesteetlikku nägu, kord alligaatorite kihisevat pundart, ärritades ründajaid väga. Kuidas nad karglesid! Kuidas vingerdasid ja väänlesid! Kuidas möirgasid!

«Pumbake aga!» ütles Molinas, «jääge kindlaks ja me võidame!»

illo-11-2

Pump jätkas nende oskuslikes kätes väävelhappe pritsimist, sellal kui kaks meest kiirustades propelleri paika panid…

Ning korraga tõusis parandatud tüüriga õhulaev taevasse. Lõvid, maod ja krokodillid, kuldpruuniks kõrbenud ja krõbedad, kargasid üle parda ning lömastusid kaljudel.

IX
ÕHULAHINGUD

Vahemere kohal liitus kaaperlaev nr. 39 taas lennuväega. Et aega polnud raisata, õnnitles inseneradmiral Molinas’d kiirustades ja saatis ta otsekohe luurele.

Juhtnööride kohaselt pidid luurajad ainult vaenlase laevastiku asukohast ette kandma ja lahingut vältima. Sellegipoolest, kui meie õhulaev reisi teisel õhtul suures kõrguses pilvede vahel lennates suurt vaenlase õhulaeva märkas, õnnestus neil alusele peale sööstes see vallutada.

Olles oma trofee Antibes’i õhuarsenali toimetanud, asus Molinas jälle täiskäigul teele. Vaenlase laevastik oli leitud ning ees ootas üks sajandi suurimaid õhulahinguid. Meie õhulaev võttis sisse positsiooni vasaku tiiva otsas ning Molinas, käsi elektrinuppudel, kammis väärilist vastast otsides pilguga taevast.

Milline lahing! Millised kokkupõrked! Millised purustused! Kuidas õhulaevad taevastest kõrgustest meresügavusse langesid! Millised kangelasteod mõlemal poolel! Tükk aega ei saavutanud kumbki ülekaalu, kuni viimaks, kui lahing hakkas meie kasuks pöörduma, sööstis sünkjalt silmapiirilt kohale hirmus torm. Iilidest kantuna triivisid mõlemad võitlevad laevastikud peagi Gibraltarist mööda mäslevale Atlandile!

illo-12

Kolm päeva lendasid terveks jäänud õhulaevad tormi tiivul. Aeg-ajalt silmasid vaenupooled oma vastaseid läbi pilvelõhede, tulistasid nende pihta ja kaotasid nad siis taas silmist. Korraga tuul rauges ning peaaegu käeulatuses ilmus sinava taeva ja roheka mere vahel nähtavale Ameerika rannik.

«Mehhiko!» ütles Molinas ümbrust uurides.

Ta vaatas selja taha. Ainult üks vaenlase laev oligi näha. Mõlemad lahingus ja tormis kannatada saanud alused püsisid vaevu õhus. Nad vajasid hädasti remonti ja oleksid tingimata maanduma pidanud, aga sellest enamgi ihkasid mõlemad võitlust jätkata.

Molinas isiklikult sihtis kahurit ja tal läks õnneks juba esimese lasuga vaenlase keret tabada.

Kahurid möirgasid lakkamatult, mõlemad õhulaevad keerlesid, pöörlesid, kerkisid ja langesid taas, püüdes teineteist kannult raputada. Lahing oli kandunud suure Mehhiko linna kohale, mille elanikud murelikult võitluse käiku jälgisid. Paar mürsku olid juba linnale langenud ja purustanud kolm maja; tuli teateid vigastatutest.

Viimaks läbistas hästisihitud mürsk vaenlase õhulaeva, see kaotas juhitavuse ja hakkas aegamisi langema; püüdes päästa, mis päästa annab, saatis see kiiresti 39. kaapri pihta tosinkond lasku järjest. Siis kerkis maapinnalt hirmuhüüete koor; mõlemad laevad langesid leekidest pärjatuna keereldes linna peale.

Taevas varises alla, õhk vappus mürinast; kõuekärgatusega tabas vaenlase õhulaev monumenti ja mattus kiviprügisse, sellal kui meie omal õnnestus kukkumist aeglustada ning laias kaares laskudes sadas see nina ees kalliste villade keskele.

Kõik ragises, katus lõhenes tabamuse all ning õhulaeva vöör, mis läbistas kolm lage ja purustas kõik seinad, jäi viimaks pidama elegantse maja esimesel korrusel asuvas uhkes elutoas, mille diivanile kuulsusesäras ja sinikates Molinas viimaks teadvusetult varises.

illo-13

Maja perenaine, Mehhiko kõrgseltskonda kuuluv võluv senjoriita, lebas hirmust minestunult poolsurnud Molinas’ kõrval.

Daam ärkas esimesena. Rahvas tõttas neile appi. Dolores, noor mehhiklanna, tõrjus nad minema, lubamata kellelgi teisel hoolitseda kangelase eest, kes oli nõnda äkiliselt leidnud tee tema koju… ja küllap ka südamesse.

Viisteist päeva hiljem, kui üle linna kuulsaks saanud Molinas oli juba peaaegu terve, pakkus Dolorese isa, parim ülikond seljas, talle võimalust nende perekonnaga liituda, kui ta juba nende majas elas.

Kaaperlaeva nr. 39 ülemat ei piiranud enam mingid kohustused. Telefonograaf kuulutas igasse ilmanurka, et äsja oli sõlmitud võidukas rahuleping…

Ning nõnda naasis minu terveks saanud ja abiellunud sõber Fabius Molinas remonditud, värske kütteainega varustatud ja värvikirevas lipuehtes 39. kaapri pardal Prantsusmaale.

Tõlkinud Jay Skaidrins

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0890)