„Apocrypha: The Legend Of BABYMETAL”, Gmb Chomichuk, The Prophet of the Fox God, Z2 Comics, 2017, 144 lk

-------

Selleks, et see koomiks vähegi mingile taustale asetada, pean kaugemalt peale hakkama.

Babymetal (üldiselt kirjutatakse nime stiliseeritult BABYMETAL) on jaapani kawaii metal-bänd, kus esiplaanil on kolm naist, aga tegelikult on kogu seltskond ja maailm märksa laiem. Keegi on ju muusika loonud, keegi seda esitavad, lisaks meeletu kogus kontsertidel nähtavat valgusmängu, tulevärki, valgusinstallatsioone, kulisse ja nii edasi. Kogu selle fenomeni kohta on väga palju erinevaid kõrvalharusid ja nänni, muuhulgas siis ka see koomiks siin.

Kawaii võiks eesti keeles tähendada „nunnu”, „armas”. Kui muidu on metalmuusika esteetika selline karmim-karusem, suurem osa muusikuid on mehed ning kogu olemus ja laulude lüürika on pigem tumedam-süngem, siis kawaii metal on… nunnu, noh. Täpsemalt üteldes on tegu seguga J-Pop-ist (jaapani popmuusika) ja metalist, kus sõnaline pool on väga selgelt helgem ning positiivsem kui „tavametalil” kombeks. Kuigi-kuigi, mida edasi, seda täiskasvanulikumaks on läinud nii liikmed kui muusika. Ka on Babymetali visuaalne pool ühe keskmise metali-austaja jaoks… noh, ütleme viisakalt, et harjumatu, sest noored tüdrukud (praeguseks juba noored naised, on ju bändil üle kümne aastat vanust, ka on trios üks liige vahetunud), rõõmsad laulusõnad ning kontsertidel tantsuline pool – no see ei lähe ju mitte! Samuti mitmed metalbände koondavad portaalid on Babymetalit täielikult ignoreerinud. Endale nad ausalt üteldes meeldivad väga, just kontserditel on selline äge kutsikaenergiat täis show kuradi mõnus. Kusagilt jäi silma väljend, et Babymetali konsert on a lot of high-octane fun, millega ise olen sada ja üks protsenti päri. Kui ikka kontserdid on täismajad (ning me räägime siin „majadest”, mis mahutavad pea sada tuhat fänni) ning ka kõige kaugemal servas kontserdi ajal korralik möll käib – ilmselgelt peab midagi selles seltskonnas olema, mis niimoodi kaasa elama paneb.

Rääkimata muusikast endast, mis on enda tagasihoidliku arvamuse kohaselt tõesti hea. Mitte mingitpidi „aga”-dega või kuidagi järgi andes, vastupidi – heliloojad ja muusikud on ikka äärmiselt palju vaeva näinud sellise mõnusa kompoti küpsetamiseks. Lisaks on läbi aja Babymetali muusika ka arenenud kõvasti, algne plikalik toon ja joon on praeguseks asendunud tõsisemate nootidega – aga ega nad teevad pulli senini ning kulm-kortsus-tõsiselt pole mõtet neisse suhtuda, eriti kui meenutada hiljutist koostööd Electric Callboy’ga. Elämä on laiffi.

Nojah, ma ei jõuagi niimoodi koomiksini. Igal juhul niipalju veel kiirelt (ja nüüd tõesti jõuan juba peaaegu koomiksini), et Babymetali-maailmas on täiesti eraldi osa rebasekujulisel jumalal (Fox God) ning tema ümber punutud mütoloogial. Lätted on kusagil kümne aasta taga, kus tollal verinoortele metallistidele tutvustati karmima muusika esteetikat, muuhulgas ka sõrmedega tehtavat hevimärki. Teate küll, kus väike ja nimetissõrm on välja sirutatud ning muud rusikas koos. Tüdrukud aga said sellest omamoodi aru ning arvasid, et kui ülejäänud kolm sõrme ka välja sirutada ja omavahel kokku suruda, siis näeb see välja nagu rebane.

Kuna üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna, siis siin bändipildil on see näha.

Veel niipalju kiirelt vahele, et kogu Babymetali universumis on tegelikult päris palju sõnamänge ja erinevaid sisevihjeid. Juba nende nimi on ingliskeelse kultuuriruumi jaoks esmapilgul „see on ju miski plikade värk”. Noh, asi on oluliselt keerulisem, aga selleks tuleb natuke süveneda jaapani keele alustesse, kus viidatud videos inglise keelt rääkiv jaapanlane võtab sõna tükkideks, räägib hääldusest ning sarnasusest ühe teise sõnaga (mis on anglomaailma metalifännidele vägagi tuttav). Või siis miks verinoorte tüdrukute debüütalbumi avapala on „Babymetal Death”, et mis pagana surm juba nii noorelt kallal, miks nad laulus järjest korrutavad seda sõnapaari? Miski suitsiidlik deathmetal või?  Noh, kusjuures muss ise on tõesti death metal, aga lüürika ja point… aga taaskord jaapani ning inglise keelt tundmata jääbki segaseks ja ma tahaks koomiksini ka lõpuks jõuda.

Novot. Ehk siis rebasekujuline (hea jumal) ning see žest on Babymetali maailmas läbiv teema, on ka siin koomiksis. Rebane on olulisel kohal ka jaapani religioonis nimega šintoism (kami-no-michi), kus ta toob jumalalt sõnumeid. Lisaks on paljude Babymetali kohta käivate küsimuste vastuseks tüdrukute enda poolt kelmikalt üteldud Only the Fox God knows, „ainult rebasejumal teab”, mis tekitab veel lisakihi müstikat. See kõik loob omamoodi aura, pärimuse, kultuuri – või apokriiva, nagu koomiksi nimes ka inglise keeles on (Apocrypha on eesti keeles „apokrüüf” või „apokriiva”). Apokrüüfid on kristlikus kultuuris tekstid, mis on kristliku piibliga küll kaudselt seotud, ka samast ajast pärit – aga nad pole „õiged” ega „päris”. Aga on seotud. Sama on ka siis kogu selle rebasevärgiga kõnealuse bändi maailmas: on ehk kaudselt  šintoismiga seotud – aga pole ikka see „õige”.

See koomiks siin siis räägibki rebasejumalast ning kolmest tüdrukust, kes on välja valitud, võitlemaks kurja raisakotka-kujulise jõuga, ning teevad seda läbi mitme erineva ajaperioodi, alustades aastast 1640. Miko, Sayo ja Yoshino on mingis mõttes kaudselt ehk Babymetali algse trio moodi... aga pole ka. Ainult rebasejumal teab. Reps saadab tüdrukud otsima maagilist amuletti Agimat, milles on jumala süda sees, mille abil saab siis kurja võita. Põhimõtteliselt on natuke sarnane nagu „Highlander”, kus ka läbi erinevate ajastute tegevus liigub. Koomiksis satub trio järgmisena aastasse 1793 ja Euroopasse, kus sõda möllab (ning raisakotka-jumal muidugi kaasa lööb, kandes katkutohtri kostüümi). Tüdrukutest on saanud Odile, Leala ja Elisa ning nad mäletavad enda kunagisi jaapani minasid hämaralt. Kui üldse. 1862, jälle uued identiteedid, kuid endiselt sõda kurjusega, seekord zombide näol, keda taaskord üks jõud juhib. Finaal on küberpunk-Ameerikas aastal 1972, kus siis arvutiviirus laastab. Või kas see ongi finaal, hea ja kurja vaheline sõda jääbki justkui kestma… hunt seda teab, st Only the Fox God knows.

Pildiliselt on koomiks hästi kaunis ja omamoodi käekirjaga. Stiil on pigem mõnevõrra… selline omapärane, noh. On konkreetsust, on abstraktsust, on värvide mängu. Läheb enda silmis hästi kokku kogu koomiksi sisuga, mis on ka ummamuudu. Päris mitmed lugejad on nõutud, et mis see nüüd on?! Kui Babymetali universumiga kursis pole, siis ei pruugi ilmselt suurt midagi koomiksist aru saada, igasugused algusepoole death death death death karjed, jutt The One-ist, viited Metal Resistance’i-le – kollektiivi fännile on mitmeid lahedaid siseviiteid lüürikasse, palade nimedele jne. Teistele jääb värvide mäng, kaunis visuaal, teksti osas ilmselt paras hunnik nõutust. Ega ka fännide jaoks pole see lihtne ja sirgjooneline lugemine, pigem hunnik kujundeid, ajaränne, kokkupõrge kurjusega ning taaskord liikumine ajas ning ruumis.

Rohkem jääb mõistmine lugeja õlgadele, igaüks saab vaadata oma nurga alt. Enda silmis on see tore lisa ägedale muusikale ning kogu fenomenile, mida Su-metal, Moametal, Yuimetal (kelle asemele praeguseks on tulnud Momometal) ja Kami Band meile pakuvad. Ainult rebasejumal teab, mis veel võib nende kaante vahel peidus olla.

5/5