2 helikopteriga

1. Paljud meist joonistavad lapsena, mõni isegi noorena, aga vaid väga vähesed jätkavad kunstnikuna –    mis oli see, mis sind sellele teele tõukas ja sellel hoidis? Ehk kuidas sai pisikesest Liisust kunstnik Liis Roden?

Isa! Isa oli mul kunstnik ja eks sealt see joonistuspisik alguse sai. Mõlemad vanemad olid alati väga toetavad ja innustasid mind kunstiga tegelema. Kordagi ei kuulnud ma sellist juttu, et see pole mingi amet ega hakka leiba lauale ei tooma! Keegi ei nõudnud, et peaksin juristiks või keevitajaks õppima! Selles mõttes on mul ikka hullult vedanud! Isegi täiesti napakate outfittidega lubati ringi käia, vaat nii head vanemad!
Samas ei ole ma kunagi kirglik kunstifänn olnud, näitustel hardalt ei käi ja pingsalt ei jälgi ka, mis kunstimaailmas toimub – iseenesest kunst mulle meeldib, midagi ma jälgin ju ka, aga pigem on joonistamine lihtsalt loomulik osa minust. Loomulik vajadus, olge lahked!
Kui päris aus olla, siis ma isegi nüüd niiii väga ei plaaninudki elukutselt kunstnikuks saada. Keskkooli lõpuks oli mul joonistamisest-maalimisest suhteliselt kõrini, kuna paralleelselt tavakooliga käisin lisaks õhtuti Kevade tänava kunstikoolis. Mul oli üsna villand! Ja tuli igasugu muid mõtteid. Fotograafia näiteks! Aga kuidagi läks ikka nii, et joonistamine jäi lõpuks ikka minu põhialaks. Ja praeguseks olen muidugi ülirahul ja õnnelik selle saatuse väikse vingerpussi eest!

1. rodenid joonistavad

Fotol: väiksed Rodenid joonistavad, eelmine sajand.

2. Kunstnikud on kui mitte oleviku, siis reeglina vähemalt üsna kontrakultuurse minevikuga. Milline on sinu lugu?

Nagu juba mainisin – mingi kirglik kunstifänn ma polnud, küll aga olin seda kirglikum muusikafänn. No täitsa meeletu melomaan. Te ei kujuta ette!! Kogu mu elu alates varateismelise east on tiirelnud ümber alternatiivse elektroonilise muusika.
Kõik algas, kui avastasin Depeche Mode'i; ma olin nendest uudsetest tumedatest helidest, meloodiatest kui Anton Corbijni visuaalidest totaalselt lummatud! See pole ime, et üks hetk olin legendaarse Eesti Depeche Mode Fännklubi aktiivne liige. Meil oli oma ajakiri, regulaarsed peod, suvepäevad, isegi baar vanalinnas! Tohutult ühtehoidev punt – nagu vennad ja õed. Mäletan, enne esimest Depeche'i kontserti Tartus sõitsime mööda Eestimaad ringi, kleepides üles suuri kontserdi reklaampostreid, ja siis oli veel selle ürituse puhuks erirong – meie ülesanne sõbrantsiga oli see seestpoolt ära dekoreerida. Äge aeg! Depeche muidugi on selline huvitav bänd, mis avab ukse kogu tumeelektroonika maailma! Nagu Alice'i küülikuurg. EBM, industrial, dark ambient, noise – nendest festivalil käikudest üle Euroopa kasvas välja mu teine globaalne perekond. Skene on ju suhteliselt väike ja underground – neil festivalidel käib alati üks ja sama rahvas üle maailma –, ning muidugi on kohene äratundmine, hingesugulus, mis seob kogu eluks. Sealt on ka igasuguseid huvitavaid projekte ja tegemisi välja kasvanud. Plaadikujundused, merch'id, fotoprojektid, urbex shoot'id. Siin Eestis olin aktiivselt seotud ka Schwerindustrie nimelise foorumiga, nende sisuloome, ürituste ja kontsertidega – tegemist jagus. Mingil hetkel tuli mu ellu žanridest ka IDM ning sellest edasi doom-jazz ja neo-classical (selle terminiga on muidugi keerulised lood, aga las ta jääb). Taas imeline skene, imelised kontserdid, imelised inimesed – osad samad vanad sõbrad industriali aegadest. Muusika – see on olnud selline sujuv vool, mis mind elus edasi on
kandnud ja pinnal hoidnud. Enamik mu sõpruskonnast on sama muusika skene inimesed üle maailma, minu inimesed. Oli aeg, kui kõik säästud ja sissetulek läksid Euroopa festivalidel ning kontserditel käimisele. Ja muidugi plaatide ostmisele. Elu oli muusika! Muusikal on endiselt mu elus ülitähtis koht, aga võtan paar pööret rahulikumalt ja ka kunsti mahub nüüd ellu rohkem.

2 helikopteriga

Fotol: Front242 fänn. Ise muide maalisin need numbrid käisele. Taustal poseerib Coperline’i kopter Linnahalli heliporti kohal, cool’imat kopterit polnud parasjagu kahjuks võtta.

3. Kas ulme poole ongi sind tõmmanud just visuaalsus või algas kõik kirjasõnast?

Mul vist algas kõik ikka filmidest. Ma mäletan, olin isegi vist koolieelik, kui nägin Soome TV-st Battlestar Galactica sarja – EI! See polnud see cool, üks kõigi aegade parim ulmesari, vaid see kõige esimene – täiega kämp hooaeg 70ndate lõpust. Lendavad mootorrattad, vaarao kiivrid, rääkivad randmekellad, tähelaevad, laservõitlused kosmoses. See on nii jabur ja naivistlik :DDD – ei kannata tänapäeval üldse kriitikat! :DDD Aga minu noorele meelele avaldas see tohutult muljet! Ma olin VAIMUSTUSES!!!!
Mäletan, et hoolega joonistasin siis mingeid tähelaevu ja lasersõdu, keel suust väljas.
Natuke hiljem tuli Alisa ja melofoni jaht, ja veel hiljem Blade Runner. Tänu viimasele sai minust ka hardcore Philip K. Dick’i fänn.
Lugesin ka muidugi – mis meil siis tollal võtta oligi –, sarjad ”Mirabilia” ja ”Seiklusjutte maalt ja merelt”.
Hiljem, kui tuli Varraku ulmesari ja poodidesse hakkas ka ingliskeelseid raamatuid tulema, läks asi põnevamaks. Rootsist sai hullu moodi PKDick´i üle mere veetud!

3.BS Galactica

Fotol: Battlestar Galactica 1978. No vaadake neid kiivreid!!!!! Piiiiinlik!!! :D

4. Kui palju mõjutab sinu raamatu nautimist teksti visuaalsus – see, kui palju kui häid pilte raamat pakub?

Minu jaoks on raamatu puhul kõige olulisem, kas autor suudab mind üllatada. Sisu ja detailide mõttes. Et vau, ma poleks sellist asja ise uneski suutnud välja mõelda!
Teksti visuaalsus tuleb kõige rohkem mängu, kui on vaja illustreerida; ma ei ole nii väga sellele mõelnud, kui oluline see muidu on. Ma olen üsna visuaalne inimene, mul lihtsalt jookseb alati pilt peas igast asendist.

5. Sinu kolm lemmikraamatut kodusest raamaturiiulist on?

Kolm on ikka paras mõnitamine. Kolm!! Eks ma ütlen, mis esimena raksuga pähe tuleb!
”The Peripheral” William Gibson, ”The Three Stigmata of Palmer Eldritch” Philip K. Dick , ”Red Mars” Kim
Stanley Robinson.

4. kolm lemmikut

Pildi tegin ka. Siis nägin (neid riiulist välja võttes), et dämmit, aga ”Düün”??! Aga Simaki ”Linn”? Aga Asimovi ”Robotid”? Mis kolm... Mul on terve Expanse’i sari letti lüüa!


6. Ulmestaari-ankeedis mainisid, et oled ”väikest viisi sinefiil”, aga pikemalt seda teemat ei avanud. Nüüd on ruumi sellest pikemalt jutustada! Niisiis sina ja filmid sinu elus?

Kuulge... Sellest võin mahult terve ENE köidete sarja kirjutada. Nii et talitsegem ennast pisut!
Aga ütleme siis nii, et filmid on mu salajane viis elada mitu elu korraga ja saada elu jooksul rohkem kogemusi. Ulme ja draama on suurimad lemmikud. Veelgi rohkem naudin aga filme, kus asi kisub üsna sürriks ära – need on nagu kõige-kõige! Dokke vaatan palju. Põnevikud ja krimi ka seal kuskil.
Kõige vähem ehk vaatan õudust. Noh, mingeid meinstriim jalaga-kanni komöödiaid ja Bridget Jones’ilike naistekaid ei hakka ma mainimagi – need ei lähe kohe üldse!
Heast komöödiast muidugi ei ütle ära – Coen Bro’s, Terry Gilliam
& Monty Python – kusjuures seal võib ka jalaga tagumikku saada, aga see on kuidagi maitsekas!  Eks ta vist ongi nii, et halb film on halb film ja hea film hea – vaatamata žanrile.

5.bladerunner

Fotol: Blade Runner.

Võin siia panna oma top 10 ulmefilmi: Space Odyssey 2000 (1968), Blade Runner (1982), Blade Runner 2045 (2020), Dune (Villeneuve’i omad 2021/2024), Primer (2004), Her (2013), Arrival (2016), Gattaca, ExistenZ (1999), Interstellar (2015), Inception (2010), 12 Monkeys (1995), Moon (2009), Stalker (1979), THX 1138 (1971), Strange Days (1995), Open Your Eyes (1997), The Martian (2015), The Road (2009), Minority Report (2002), Ad Astra (2019), Mr. Nobody (2009) – oi, vist tuligi juba kümme ära!! (Küll ma olen kaval :DD )
Top 10
sürrfilmi (põhimõtteliselt mingi teise leveli ulme): Lobster (2015), Synechdoch NY (2015), Upstream Color (2013), Adaptation (2002), Brazil (2013), Holy Motors (2012), Being John Malkovich (1999), The Bothersome Man (2006), Get Out (2017), Beau is Afriad (2023), Dream Scenario (2023), Apples (2020), Borgman (2013), pea kõik David Lynchilt.

Kõige lemmikumad ulmesarjad: The Expanse (2015-2022),  Severance (2022-), Counterpart (2017-2019), Dark (2017-2020), Devs (2020), Black Mirror (2011-), Battlestar Galactica (2004-2009), For All Mankind (2019-), Russian Doll (I hooaeg, 2019), Lazarus Project (2022-2023), Twin Peaks (1990-1991). Ähmmm, ja seda Raised By Wolves, mida ma eelmises intekas esimese hooaja põhjal soovitasin, palun ärge vaadake. Ma mõtlesin, kui hull see teine hooaeg ikka tulla saab – aga little did i know –, see tuli ikka ultra hardcore saast! :DDD

Draamafilmi top 10-t ei hakka siin pakkuma, kuna oleme omadega ulmeajakirjas.


7. Pole vist saladus, et sa kuulad palju muusikat, aga kuidas suhtestub muusika su loominguga? Inspireerib? On toeks? Kas loometegevuse taustaks muusika mängib, või hindad hoopis vaikust?

Inspireerib muidugi! Ma ju kuulan põhiliselt elektroonilist muusikat, see inspireerib minus eriti seda ulmelisemat poolt. Tavaliselt mängib taustaks ja osaleb loomingus. Mul on ju seal nii vihasemaid kui ka unenäolisemaid žanre – nii et leian endale alati õige soundtracki.

 

8. Milliste valdkondadega peale illustreerimise ja disaini oled oma elus veel tegelenud?

Animatsiooni valdkond muidugi, see tõi aastaid leiva lauale.
Fotograafia! Kunagi sai päris palju urbex fotosid tehtud, lihtsalt puht hobi mõttes. Mind nii vaimustavad sellised keskkonnad. Kõvasti sai ka kontserte-festivale pildistatud. Praegu on teemaks Lasnamäe ehk mu pet-project brutallinn, kes tahab, leiab instast või feissast selle nime alt vastava konto; aga ega seal muud polegi suurt, kui fotod Lasnamäest ja paneelikatest. Jep, inimesed on kummalised: mind Lasnamäe visuaal ja õhkkond köidab, kusjuures – te ei usu – neid inimesi on veel! :D
Natuke sai ka mingite undeground mussi ürituste korraldamisel kaasa löödud, kunagi, pigem ammu. Ega muud olegi. Põhiliselt olen ikkagi permanentselt joonistanud.

 

9. Milliseid kunstnikke ise jälgid? Mida hindad kunstis, millised žanrid kõige rohkem meeldivad?

KROŠETSKINI!!!! :D  instas! :DD Tegelikult ta ei lae sinna oma maale-joonistusi üles (millest on kahju), aga suhtleme vahel.
Ega ma jälgi siin konkreetselt kedagi, või noh – on tohutu hulk insta kontosid, mis mulle feed’i jooksevad (kuna ”jälgin”), aga kedagi konkreetselt nendest välja tuua ei oska.

Simon Stålenhag on muidugi hingele armas. Jeremy Geddes. Banksy, beeple olid kunagi teema. Noma Bar. Josan Gonzalez. Vanameistrid Syd Mead, Moebius, John Berkey. Giger muidugi, no kellele Giger ei meeldiks! Ma ei tea, mulle meeldib nii palju asju ja stiile, kõik lihtsalt jookseb suure voona mu aju vastuvõtukeskusesse, kõik on nii pagana inspireeriv!!

Üliväga vaimustun minimalismist!  Näiteks Ryoji Ikeda ja Carsten Nicolai – nende puhul käib sinna visuaali juurde veel sound
. https://vimeo.com/76813693Neid kahte raudselt jälgin ja ahhetan iga jumala kord!

6. Ryoji näitus

Fotol: mina Ryoji Ikeda näitusel 2012.

10. Kas sul on mõni unistuste autor/raamat, mida sa tahaksid kaanepildistada ja/või illustreerida?

Philip K. Dick ja William Gibson. Iga Asimovi võiksin ka teha! No ühesõnaga: lemmikautorite teoseid illustreerida on alati dream to come true. Üks Asimov mul juba on. Ja üks teine lemmikautor on just äsja ilmunud – Kim Stanley Robinson ja ”Tulevikuministeerium”.

Aaaahh!!! ”The Expanse” raamatusari!! Seda oleks ülilahe teha! Aga kahtlen, kas keegi võtaks vaevaks see eesti keelde tõlkida. Nii mahukas. Ja ma ei tea, palju meil siin neid nn hard sci-fi fänne ongi.


11. Kohalike ulmelugejate radarile jõudis sinu signaal seoses Veiko Belialsi jutukogu “Surnud mehe käsi” kaane ja illustratsioonidega. Mida sa enne seda tegid?

Mis mõttes? Mida ma tegin... :DDD
Hmmm... Ei midagi erilist. Joonistasin muidugi!
(Kus sa olid kõik need aastad? – Joonistasin, hea sõber, joonistasin...)
Animastuudios töötasin, kui konkreetsemaks minna.

Tegelikult ma just siis alustasingi vabakutselise elu, kui Veiko minuga ühendust võttis ja mu elu unistuste tööd pakkus! Ulmeillustratsioonid! Tänaseks võib öelda, et Veiko muutis mu elu! :)))

Eks ma enne aeg-ajalt tegin ka tumeelektroonika skene plaadikujundusi ja nipet-näpet veel. Mingid logod, midagi lastele. Siis igasugust oma kunsti. Aga palju sa ikka jaksad, kui 8 tundi päevas joonistad stuudios, siis koju jõudes on võhm väljas ja käsi pliiatsi järele nii tihti just ei haara.

Praegu olen vabakutseline, lisaks igasugustele tellimustöödele teen muidugi kõvasti oma kunsti – sellest aastast on mul ka oma Eesti e-pood, kust saab T-särke ja art printe osta. Pean tunnistama, et hetkel seal valik veel kesine, AGA – see paraneb veel selle aasta numbri sees tunduvalt!
Et siis külastage minu boksi!
https://shop.liisroden.com/

Ja teine koht, kust minu disainiga asju saab, on
http://www.redbubble.com/people/7115/explore.

12. Sinu kohta on öeldud, et sinuga on lihtne ja meeldiv koostööd teha. Oskad sa ise öelda, millest see tuleb?

Ma ei ole sellist väidet KUUUULNUDKI!!! :D Keegi praegu lambist mõtles selle välja! :DDD Ma olen muidugi väga meelitatud! Mis ma oskan kosta, selles mõttes, et koostöö on ju koostöö – ehk eeldab, et kui teed tööd kellegagi kahasse, siis teid on kaks või rohkemgi, ja kõigil osapooltel on sõnaõigust! Kunst on paljuski maitse-asi ja eks ma proovin anda endast parima, et lõpptulemus valmistaks rõõmu mõlemale osapoolele. Ehk kui ma arvan, et mingi soov visuaalselt ei tööta väga hästi, siis proovin lahti seletada, miks, ja kuidas oleks parem.
Alati ei pruugi see muidugi õnnestuda.

 

13. Sinu puhul murdis digilaud pintsli, oli see mugavusvalik või hoopis püüe täiuslikkuse poole?

Sellega on nii, et muidu joonistasid paberile, siis skännisid sisse 400-600dpi-ga (et trükkida saaks) – su perfektselt joonistatud pildi teeb see tohutu suureks – JA SIIS SA ALLES NÄED! KÕIKI NEID VIGU! Konarlik joon, kuna paberi tekstuur, siis mingid tindi või pliiatsi ebatäpsused, mida oleks enne ainult luubiga näinud, mingid kustutusjäljed, midagi veel...  Ühesõnaga see, ja siis pead sa veel sada aastat mässama, puhastades seda pilti arvutis, kontrasti õigeks saama, tausta valgeks saama joont kaotamata; kui on värviline pilt, üritama värvid võimalikult autentseks keerata, ühesõnaga – tohutu mässamine. Ja samas natuke pettumust valmistav tulemus. 1:1 ei tule kunagi. Digitaalselt jääb see kõik ära – sa kontrollid absoluutselt kõike –, kõik jääb nii nagu joonistad. Ja joonistad kohe hästi suurelt, maksimaalne kontroll iga detaili üle. Ja muidugi saad lõputult kihte teha ning pilti kergesti ümber planeerida. Lisaks kõigi poolt palavalt armastatud UNDO nupp. Kui analoogis oleksid ehk üks hetk paberile augu sisse kustutanud, siis digitaalis seda õudust pole.
Alguses oli muidugi keeruline ümber harjuda, sest see pagana joon kippus kogu aeg võbelema (aga hiljem selgus, et mu arvutil oli lihtsalt vähe RAMmu, haa!). Eks ekraanitunnetus erineb ka paberist, nii et ikkagi võttis harjumist. Näiteks selle väikse tabletiga (see hiiremati moodi asi) ma ei viitsinudki jännata, see oli kuidagi nii off. Ma läksin kohe suure monitori peale. Ühesõnaga – never looked back!

 

14. Sinust on saanud Eesti ulme üks suuri kaanepilditajaid, go-to talente, kelle poole pöörduda. Kas sind ka väljaspool ulmeringkonda tuntakse-teatakse?

No sõbrad ikka ütlevad tänaval tere ja pereliikmed ka tunnevad veel ära. Aga laiemalt töö ja ande mõttes, mitte vist väga. Ma tulin ju nö ”turule” suhteliselt hiljuti. Eks mu muusika skene inimesed laiast maailmast teavad mind ja minu poole pöörduvad – läbi aastate on kas mõni plaadikujundus, flaier või logo ikka tehtud. Ja kontsertfotosid. Aga ega ma nüüd mingi ”nimi” küll pole.

 

15. Kirjelda Eesti ulmevisuaalia olukorda. Kas on piisavalt tegijaid, kas mingid alažanrid on piisavalt esindatud või võiks midagi rohkem olla? Kas tase on hea või võiks nõudlikum olla?

Ma ei oska siin eriti kuidagi kommenteerida... Ma ei ole sellesse nii väga süvenenud... Kes meil neid ulme asju teevadki: Krošetskin, Kait Kübar, Estookin... Kas on veel...? Nemad on ju küll super. Alati võiks rohkem tegijaid olla. Nõudlik tasub enda suhtes ka alati olla, minul samuti.

 

16. Kuidas kommenteeriksid Raul Sulbi süüdistust, et oled joonistanud raamatukaantele autorid? Et kogumiku “Mitmekihilisem” kaanel ehitab Weinberg pommivesti ja hopepunki antoloogia kaanel on Kalmsten?

Ma kuulasin seda Sulbi intervjuud Weinbergiga Youtube’ist ja pidin pikali kukkuma! :DDD
Täiest ajuvaba väide! :DDD
Ehk siis see on puhtjuhuslik või siis äkki universumi jõudude töö. Ausalt öeldes ma enne seda Youtube’i klippi isegi ei teadnud, milline Weinberg välja näeb! :DD Kalmsteni muidugi tean, aga sarnasus ei olnud üldse taotluslik. Manfred kribas mulle mingisuguse punk vaibiga tüübi kaanevisandile ja ma siis kuidagi lähtusin sellest – et oo, väga cool, mingi teistlaadi tüpaaž kui muidu. Minu silmale pole nad kumbki  kirjanikega eriti sarnased ja eks härra Sulbi siin ka rohkem lihtsalt lõõbib – aga iseenesest ju vahva kokkusattumus.

7. WeinSulbi

(No tegelikult me ju kõik teame Rauli unistust, et ma tema ka kaanele maaliksin! Pssst!)


17. Sa küll illustreerid palju kohalikke ulmeraamatuid ja teed neile kaanekunsti, aga kui palju sa sellest tööpõllust ise jõuad läbi lugeda?

Kas see küsimus käib nende konkreetsete minu illustreeritud raamatute kohta?
Kui tegu on sisuillustratsioonidega, siis reeglina ikka loen kogu jutu või raamatu enne tööle hakkamist või töö jooksul läbi. Kui on vaja vaid kaanepilt teha, siis ajagraafiku tõttu on mõttekam enne autori või kirjastaja näpunäidete järgi kaas valmis teha ja alles siis, kui raamat väljas on, jõuan seda lugema hakata. Eks mul siin juba mitmeid lugemist ootamas, paras ports ka loetud, aga lõppkokkuvõttes loen raudselt kõik läbi. Ma pole miski kiire välklugeja, pigem naudin iga sõna ja lause maitset, nii et võtab mul natuke aega.
Aga kõik saab rõõmuga läbi loetud!
Kusjuures tänu sellele avastasin ma Weinbergi (”Puruks ja pool ringi tagasi” kaant maalides) ja kammisin siis neti läbi, et ta varem ilmunud raamatuid endale saada. Sain ka!

 

18. Kuidas teed koostööd autori või kirjastajaga, et tagada kaanepildi ja teksti omavaheline sünergia?

 

See oleneb. Kui tegu on sisuillustratsioonidega, siis nagu ülal mainisin, loen tavaliselt jutud läbi ja otsin neid kohti, mida oleks põnev kujutada, ning vaatan ka, et raamatus nad köites suhteliselt samade vahedega ilmuksid. Teen märkmeid ja kuvatõmmiseid mulle olulistest kohtadest. Kui mul on küsimusi mõne tegelase või detaili kohta, siis küsin üle. Lõpuks saadan oma pildi(d) juba üsna valmiskujul  kirjanikule/kirjastajale ja ootan tagasisidet. Vahel on vaja midagi natuke muuta või selgub, et millestki sain valesti aru – nagu näiteks, et Rille on tüdruk ja mitte poiss, hahaa! No siis muudame muidugi!

Kaantega on samas nii, et lihtsalt ei ole aega enne tervet raamatut läbi lugeda. Siin ongi abiks, kui autoril või kirjastajal on juba mingi ettekujutus olemas, mis võiks kaanele tulla. Tavaliselt saan väiksed juhised e-maili teel ja lõigu tekstist (vahel mitu). Vahel referentsiks või lihtsalt inspiratsiooniks lisaks fotosid või pilte netist. Manfred näiteks teeb mulle ka väikse võluva visandi ette (bless his soul!) – ja siis ma hakkan toimetama, küsin lisaküsimusi tegelase väljanägemise või muu kohta, ning nii see pilt siis ilmet hakkab võtma. Vahel soovib kirjastaja/autor mõnda detaili muuta või lisada üht-teist koloriiti, siis teeme ja nii ta läheb. Minu meelest üsna mõnusa vaibi ja tempoga. Eriti hindan, et ajaliselt mulle mu armsad kirjastajad/kirjanikud survet ei osuta. Lepime kohe alguses umbes-täpselt kokku, millal võiks asi valmida ja siiani on see kenasti toiminud. Lausa lust on teha!
Ja sünergia – eks see tuleb sellest, kui mõlemad osapooled oma tööd armastusega teevad. :)

 

19. Sinu kõige iseloomulikumad tööd kipuvad olema tehnohõngulised ja rakendavad tihti äratuntavat täpsusminimalismi. Kuidas sa sellise visuaalse stiili juurde välja jõudsid?

“Täpsusminimalism”! Milline põnev uudissõna! Ma tahaks selle kohe oma CV-sse lisada!

Lihtne – ma lihtsalt teen seda, mis mulle endale meeldib.

Eks mulle meeldib ka detaili kallal nokitseda graafikas ja see täpsus, ehk see tuleb animatsioonistuudios töötamisest, kus läbi stseeni ja aeglaste liikumiste pead ideaalis kontrollima oma joonistatut 100%, kus isegi muutuv joone paksus võib stseeni ära rikkuda, rääkimata siis kõigest muust. Eks mul ole oma nõrgad kohad ka... Proovin neid ületada, õppida ja areneda.

Meeldib väga mustvalgete illustratsioonide puhul kasutada ainult musta ja valget, ilma halltoonideta. Proovin mängida valguse ja varjuga. Tihti võtan ette musta lehe ja siis hakkan sinna valgega vorme panema, hiljem detaile. Ja päris lõpus tihti kustutan detaile veel kõvasti vähemaks, et anda pildile rohkem ruumi hingata ning vaataja meelele võimaluse alateadlikult ise lünki täita – vaatajast saab justkui selle pildi kaaslooja. Ka mu enda jaoks on see tohutult põnev protsess.

8.stiilinäide küsimus19

"ISS girl" © Liis Roden

Mis puutub maalidesse, siis sellega on naljakas asi: ise ma ennast maalijaks ei pea, pigem ikka graafikuks. Need raamatute kaaned – ma ise ka imestan –, on nii normaalsed välja tulnud! :D Aga täiega naudin nende tegemist ja enda üllatamist – et mis siit siis nüüd tuleb! Ma olen väga tänulik, et mulle on usaldatud neid teha.

 

20. Möödunud suvel eksponeeriti sinu töid Kiievis Eesti saatkonnas. Kõrvaltvaataja jaoks täiesti pöörane ettevõtmine! Kuidas niisugune asi teoks sai?

See ei olnud Kiievis saatkonnas, vaid palju ägedamas kohas! Nimelt Žõtomõri Kosmonautika Muuseumis Ukrainas!
Selle taga on natuke pikem lugu, nimelt novembri lõpus 2022 kirjutas mulle Tiina Sulg ja küsis, kas ma ei tahaks nende Tartu Linnaraamatukogus näitust teha. Uskumatu, aga hiljem selgus, et ma olin Tiinaga kunagi koos ka Leipzigi all käinud! Ehk siis legendaarsel Wave Gotik Treffen festivalil. Noh, meid oli seal tookord terve suur kamp! Anyhow – näitus! Muidugi ütlesin ma, et tahan! Tartu Linnaraamatukogu oli ka üliarmas, korraldas transpordi, ülespanemise ja toetas ka piltide raamimist. See on täiesti fantastiline! Ja siis saigi see näitus Tartus avatud veebruaris 2023 ja jäi üles kuni märtsi lõpuni.

Vahepeal märkas mu selleteemalist postitust FB-s Eesti suursaadik Ukrainas Kaimo Kuusk, kes on muide väga suur ulmesõber. Ja kuna oli parasjagu plaanis tema vedamisel anda Ukrainas välja Eesti ulme antoloogia, kuhu ma tema palvel ka sisuillustratsioone tegin, siis ta arvas, et oleks kena selle raamatu ilmumisega ühendada see näitus, tuues selle Ukrainasse! No mis mul selle vastu sai olla! Kui veel selgus, millises hoones täpselt see näitus üles saab, siis mulle tundus, justkui oleksin ise ulmeunenäos ärganud!  Isegi parima tahtmise juures ei oska millestki sellisest elu seeski unistada!
Ühesõnaga, selle taga on Kaimo ja tema suurepärane tiim! Ja nii sõitsid need pildid 2023. aasta suve keskel vaatamata kuulirahele ja pommidele Ukrainasse ning jäid sinna rahvast rõõmustama kuni hilissügiseni.

9. Zõtomõri kosmos

Näituse avamine Žõtomõri Kosmonautika Muuseumis Ukrainas, keskel suursaadik Kaimo Kuusk.


21. Oled olnud osa mitmest rahvusvahelisest projektist (kui vaadata Sinu IMDb-lehekülge, leiab sealt näiteks Prantsuse filmi “Punane kilpkonn”). Kuidas sai see alguse ja kuidas üldse sellised koostööprojektid alguse saavad? Kas sina pakud ennast või võtavad nemad sinuga ühendust?

Sellega on väga lihtne – pakutakse stuudiole, mille liige sa oled. Ehk siis mu armas kodustuudio A Film Eesti on see, kes selle töö saab. Õigemini on vist pigem nii, et stuudio kandideerib selle töö peale. Me teeme test-stseenid ning kui nende kvaliteet ja muud parameetrid vastavad emastuudio nõutud tasemele, siis on võimalik see töö ka saada. Ega ma muidugi täpselt tea, kuidas need stuudiote vahelised läbirääkimised käivad, aga vast umbes nii.

 

22. Mida tähendab IMDb-st leitav märge filmil “Quest for Camelot” ehk “Võlumõõk” – assistant animator? Kas sa said tõesti olla 1998. aasta filmi abianimaator või on see mingi teine Liis Roden? Kui palju oma ülesannetest sa sellele teisele Liisile delegeerid?

Kas te vihjate mu vanusele?!! Või alalõuale? :DDD
Ikka sama Roden, ma olen ikkagi ainulaadne ja ainuisikuline.
1998 olin ma loomulikult kõigest geniaalne imik! No natuke vanem. Aga õige pisut!

Ja tõepoolest sai sellist filmi tehtud koostöös Warner Bros’iga, siinsamas Eestis! See oli tore aeg, stuudio oli meil siis eramajas Nõmme mändide all. Ettevalmistus oli väga põhjalik – joonistasime aktimodelle, õppisime anatoomiat, voolisime peategelastest kujusid, et paremat vormitunnetust saada, ja palju muud põnevat! Ja siis tegime filmi. Jupikest sellest. Nii suurte projektide puhul jaotatakse film episoodide kaupa stuudiote vahel ära – muidu lihtsalt ei jõuaks seda mitme aasta jooksul valmis. 12-24 joonistust sekundis, see on tohutu töömaht.

Ja sellele samale müstilisele Liisile delegeerin aegajalt ikka väikseid tööotsi – ehk siis olen endiselt kontaktis stuudioga A Film Eesti, aga nüüd juba vabakutselisena.

 

23. Mis on sinu enda meelest suurim välismaine projekt, millest oled osa saanud? Millist kogemust enim hindad?

Eks neid suuri oli me animastuudios ju mitmeid, Warner Bros, Adam Sandler, Asterixi film, midagi sai Madonnale tehtud, kaks Oscarile kandineerinud animafilmi... Aga need pole isikulised, vaid tiimi töö, ma ikkagi olin seal kõigest mutrike, selles mõttes need nagu väga hinge ei poe ja uhkeks pole mõtet minna. Kuigi äge on ikka olla osa sellest, aga samas mingit tohutut loomevabadust sul arusaadavatel põhjustel seal ju pole.

Küll aga oli üks mulle isiklikus plaanis tähendusrikkaim projekt, kui alternatiivmussi kultuslabel Ant-Zen palus neile T-särgi disain teha. Ma olen pikaaegne Ant-Zen label’i fänn ja lisaks veab seda geniaalne Stefan Alt (Salt), kelle fotod ja disain on mind tohutult inspireerinud. Ja loomulikult, kui temalt tuli selline pakkumine, vaat see oli TUNNUSTUS – ma olin seitsmendas taevas! Lõpuks läks nii, et kuna Salt’ile mu kavandid nii meeldisid, siis trükiti särk ja otsustati mu teise kujundusega kott ka trükkida. Ühesõnaga, see oli nii mega lahe ja armas! Mul teeb siiani südame nii soojaks!! Minu skene, minu inimesed – nemad mulle, mina neile –, suur sünergia!

antzen küsimus23

Ja Düüni merchi oli muidugi võimas teha! See ikka nii suur asi ning mu lemmikfilm ja -raamat ju! Kuigi Düüni produktsioonifirmaga otsest isiklikku kontakti mul polnud, vaid sain juhtnöörid, mida tohib ja mida ei tohi teha. Ja kui töö valmis, siis ootasin, kuni see mitmed kadalipud läbib, ja lõpuks, kui need etapid edukalt läbitud, jõuab su pilt ka ehk Düüni filmi produktsioonikompanii lauale, kes siis kas kinnitab selle ära või mitte. Nad nägid mu töid ja neile meeldis, nii et need läksidki ametlikult partnerplatvormil müüki. Ametliku Dune™ litsensiga merch – see on ju bad-ass äge.

Kogemuse koha pealt, eks iga koostöö on väärt kogemus, olgu siis väike või suur. Kõigi koostööprojektidega on põhireegel see, et oma egol ei saa üle pea lasta kasvada ja tuleb leida kompromisse ka kõige keerulisemates olukordades. Ei saa võtta koostööpartneri kommentaare töö kohta isiklikult. Kui on probleem, siis tuleb see lahendada professionaalselt.
Teiseks: tähtajad. Neist TULEB kinni pidada.
Ja muidugi – alati hoia oma taset ning anna endast parim.
(Oh pagan, see kõlab nii kuradi patroniseerivalt! :DDD)

 

24. Ulme jaguneb kolmeks: teaduslik fantastika, fantasy ja õudus. Millist neist kolmest liigist on kõige raskem mõjuvana paberile kanda ja miks? Ja millist ise eelistad joonistada?

Eks kõike on huvitav. Sci-fi, kosmos ja robotid on mulle hingelähedasem, kõige enam aga sellised reaalsusega mängimised nagu Philip K. Dick’i lugudes. Olmeulmet fännan. Fantasy on ju ka tore, aga mitte mu esimene valik. Ja õudus jääb ehk natuke kaugeks. Eks ma olen siuke jänes ka. Samas, kui on psüholoogiline õudus, siis meeldib. Aga tagasi piltide juurde!
Eks lihtsam on ikka inspireeruda ja joonistada selles žanris, millele süda vaimustusega kaasa tuksub. Kuigi tehniliselt on roboteid ja tehnikat kõige keerulisem ning ajamahukam joonistada, aga hing samas laulab!
Eriti lahe, kui on mingi digikübervärk. Väga kaifisin Joel Jansi „Ajudraiverile” piltide joonistamist, eriti neid glitchituid – eks seetõttu saigi neid pilte sinna nii palju kui sai.
Aga teised žanrid esitavad ka huvitavaid väljakutseid – mul endal on väga põnev neid joonistada ja nende jaoks huvitavaid lahendusi mõelda. Selles mõttes naudin kõike!

25. Milline on sinu ebameeldivaim ja milline meeldivaim kunstialane töökogemus?

Arusaadavalt on ebameeldiv, kui ebareaalselt lühike tähtaeg antakse või nõutakse muutusi, mis minu meelest pildi/töö ära rikuvad. Või teed töö ära ja keeldutakse maksmast. Ka seda on ette tulnud… Aga üks konkreetne, tiba koomiline, aga jube lugu oli animastuudio ajast, kui veel joonisfilme paberile joonistasime ja stseenid kullerfirmadega emastuudiosse saadeti. Ja mul oli üks hiidstseen 300 lehte, kus ÜMMARGUSTE PRILLIDEGA hull professor laulis ja keerutas ringi – ühesõnaga tohutu töö, tüütu veel lisaks –, ja vaat see stseen läks kulleritel kaduma! Tuli kõik otsast peale joonistada. Ma ütlen teile – see polnud rõõm! :D

Meeldivaim kogemus... Mulle on pea kõik meeldiv! Eriti mis raamatute illustreerimist ja muusikaga seotut puudutab. Ma väga kaifin oma tööd!
(Issand, ma kipun end ka lõputult kordama! Aga no tõesti – mulle meeldib mu töö!!)

 

26. Sinu piltidest ei ole ma suutnud tuvastada mingitki erootilist alatooni, samas kui ulmekunst on pigem üle- kui alaseksualiseeritud. Kas see on su teadlik suund või pigem kogemata?

Ega ma nüüd päris nunn ka ole...
Kas tõesti on ulmekunst üleseksualiseeritud...? Ma ei olegi märganud. Tõenäoliselt jälgime erinevaid kunstnikke.
Aga tõsi ta on, see pole minu jaoks mingi primaarne teema. Kas peab siis kõike alati erotiseerima, seksualiseerima? See ei ole mu pildikeelele oluline. Teeb see, kellele tundub see vajalik ja kelle natuuri puudutab. Mulle meeldivad sellised stoilised, filosofeerivad, hingestatud ja mõtlikud tüpaažid  – eks ma siis alateadlikult kujutan oma piltidel sama natuuri.
Ekstra selle nimel joonistades ei pinguta, et jumala pärast erootiline ei tuleks – ma lihtsalt ei mõtlegi selle peale. Teen lihtsalt oma asja.


Samas!! Ühe natuke seksika pildi ikka tegin ka!
Manfredi „Täheraua saagi”! St. „saagasse”. :P

 

27. Kas on mingeid kunstiprojekte või raamatuid, mille illustreerimisest sa põhimõtteliselt keelduksid, ja kui, siis miks?

Võibolla tõesti näiteks mingi ülierootiline lugu, pole nagu minu teema. Seda peaks ikkagi tegema inimene, kes on harjunud sellises žanris joonistama – ja muidugi seda täiega nautima. Siis on vaib õige!
Parteide poliitilist reklaammaterjali ka vaevalt töösse võtaksin.
Tõenäoliselt ka midagi sellist, mis on mulle maailmavaateliselt täiesti vastuvõetamatu.


28. Kas mäletad, kuidas sa suhtusid digitaalsetesse kunstiloomevidinatesse aastaid enne digilaua kasutuselevõttu, ja kui, siis kuidas?

Absoluutselt mäletan. Kui ma esimest korda nägin – oh jeesus, mis see olla võis? mingi Amiga pilditöötlusprogramm? – MA OLIN VAIMUSTUSES!!! Oooo, ma unistasin sellest permanentselt, kuidas mul on arvuti ja see programm ja mis ma siis kõik teen!!! Photoshopist ma ei räägigi!
Kui nüüd rääkida konkreetsemalt digipliiatsitest ja -laudadest, siis need algsed väiksed hiiremati suurused (iga kord kui ma ütlen ”hiiremati”, kõkutan ma oma peas ”hahaa, hiire Mati”), need ei suutnud mind veenda – jube kohmakad, ja ma ei saanud sellise täpsusega joonistada, kui tavalise paberi ja pliiatsiga. Asi muutus, kui tuli Wacom Cintiq (ehk siis monitor). Alguses oli raskusi, nagu juba ülalpool sai tarbetult pikalt pajatatud, aga põhimõtteliselt embasin seda muutust. Lisaks – lõpuks ometi puhtad sõrmed! Ei mingit grafiiti, tinti ja jama. Ei mingit kustukummi puru!

 

29. Kas sinu jaoks on niinimetatud AI-kunst tõsiseltvõetav kunstiliik või pigem uut tüüpi arvutimäng?
Kui chatirobot raamatu kirjutab, kas see on tõsiseltvõetav kirjandus?

Minu jaoks on kunst eneseväljendus ja selle looja peegeldus. Midagi, mis tuleb hingest. Inimhingest. Peegeldab läbielatuid tundeid ja katsumusi, iga joon või vorm on loodud teadlikult, seal taga on aastate pikkune eneseotsing ja töö, kindlasti ka mõjutused teistest. Kõik see, mida me pildil lõpuks näeme, on tulnud läbi ainulaadse inimhinge.

Kui AI täieliku teadvuse seisundi saavutab ja eneseväljenduseks kunsti hakkab looma – siis ma aktsepteerin seda kui kunsti.
Seni on see pigem visualiseering.

30. Kas sellel on eluõigust? Või peaks AI arendamise üldse seisma panema?

Ega seda purki tagasi enam pane. Aga AI võiks kunsti asemel rohkem millelegi muule fokusseeruda.
Kuidas see tsitaat või meem kõlaski – “Ma ootasin AI-d, kes minu asemel kodutöid teeks, et mul oleks rohkem aega maalida ja kirjutada; mitte et AI kirjutab minu asemel mu raamatuid ja maalib mu pilte, et mina saaksin sel ajal kodutöid teha.”
Aga jah, ma arvan, et AI-d võiks rakendada pigem teaduses ja tehnikavallas, eks juba seda tehaksegi. Kunst võiks siiski jääda inimeste luua.

Samas need AI mash upi’d...

aliens the musical

Aliens, The Musical – MidJourney https://www.reddit.com/r/midjourney/comments/131dhju/aliens_the_musical/


(Lisaküsimus, ehk vastamisvajadus oleneb eelmise kahe vastustest.) Uute tehniliste lahendustega kaasneb alati hädakisa, kuidas see hävitab kõik eelneva. Meenutaks seda, kuidas kino justkui tapnuks teatri, kodused videosüsteemid kinovõrgud, kuidas muusika internetis tapab plaaditööstuse ja kontserdid? Kas AI-kunsti puhul pole tegu mitte samasuguste alusetute hirmudega või on olukord sootuks uus?

Siin on ikkagi natuke teine teema, neid ei saa võrrelda.

Esiteks on film ja fotograafia ikkagi teadlik inimlooming.

Teiseks on kodused-videosüsteemid ja muusika internetis veel hoopis kolmas ja neljas teema. (Kusjuures netimuss ongi väiksed alternatiivmuusika plaadifirmad tapnud). Samas mõlemad siiski levitavad inimloomingut, mitte ei võta looja kohta selles ära.

AI-ga on lihtsalt see asi, et isegi kolmeaastane võib mõne sekundiga ägeda pildi “luua”. See ei vaja mingeid erilisi eelteadmisi, õppimist, praktikat. No kolmeaastane võiks muidugi keele ja klaviatuuri korralikult selgeks saada, aga that’s it. Igaüks saab sellega hakkama. Sõidad bolti, niidad muru või istud peldikus – ja genereerid vahepeal nipsti mõned tippteosed.

Ma ei tea... See on nagu kogu inimkonna kunstiajaloo ja loovisiksuste mõnitamine. :D

Kas tõesti tahab keegi maailma, kus 90% kunsti, filme, muusikat ja raamatuid on AI loodud?
Kas see ongi siis meie kultuur…?

Elame, näeme.

31. Meil on nimekirjas Frazettad, Serpierid, Royod ja nii edasid, ehk kui suureks hindad tõenäosust, et ka sinu nimi jõuab laiemasse maailmateadvusse nimetatud suurkujude kõrvale või lähedale?

Null!

Aga ma ka ei põe selle pärast. :D

kõige alla 2
kõige alla

Düüni merch
______________________________________


www.instagram.com/_7115_
https://www.facebook.com/LiisRoden

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0946)