1. Ulmefännid  tunnevad sind ära kinnisilmi ja kasvõi juba seetõttu, et sina oled see tänuväärne isik, kes Estconi hommikutel pudru valmis keedab. Lisaks loobid sa varrukast uudissõnu,  pead ulmesündmusblogi Rujanaut ja oled tegev militaarorganisatsioonis, vähemalt ühes, ning oled olnud ka Reaktori peatoimetaja, aga tegelikult on sind ju veel rohkem?  Seega, räägi meile, et kes ja mis sa veel oled?

Tunnevad või? Mu arusaamist mööda jään ma indie-tegija nähtavuse skaalal* sinna kuhugi nulli ja kahe vahele.

Aga tead, asi on tegelikult hoopis sedapidi, end mind jagub ainult nii näpuotsaga siia ja sinna. Kõik see pealtnähane usinus on üks puru silmapuistamine ja peenikene strateegia selleks, et saaks jätta töökat muljet ja ise selle varjus rahulikult muneda.

Suurema osa asju sa juba lugesid ise üles. (Organisatsiooni koha pealt täpsustus: mina olen tegevliige Naiskodukaitses ja Naiskodukaitse on omakorda osa Kaitseliidust, nii et kaks ühes.) Paari aastakümne jooksul olen jõudnud natuke olla veel kooliõpetaja, copywriter, koristajamutt ja kultuuritöötaja.

Aga nimetame siis paar obskuurset seika veel!

Esiteks olen ma paberitega semiootik. (Just hiljaaegu tõdesin, et vot nüüd, õkva kella pealt saabus see hetk, kui olen suutnud õndsalt ära unustada kõik, mida meile õpetati.) Teiseks, juba paar kuud olen ma paberitega maakas. Noh ja siis võibolla kõik ei tea, et fiktiivne autor Agrafinija Ihamaru on minu leiutatud ja tema eest tekste kirjutan ka mina. (Tekste mitmuses, sest ma loodan ikka mõne veel valmis saada.)

(* Indie-tegija nähtavuse skaala, täiesti suvaline ja meelevaldne, nii nagu ma seda esitasin mitteulmikutele ulmekirjandusest ülevaadet kirjutades: 0 - ei tea; 1 - ei koti; 2 – nagunii on pask; 3 tean, nad tegid ükskord seda ühte asja; 4 – mõnikord natuke loen-vaatan; … 100 - profit.)

2. Kuna meil siin tegemist ulmeajakirjaga, siis räägi kuidas jõudsid ulmeni? Olid selleks stardipakuks mängud, filmid või raamatud ?
Ja eelnevast tõukuvalt – kuidas jõudsid Reaktorini, nii ja nii õnnetult, et  lõpuks selle peatoimetaja toolile maandusid?

Kavala nõksuna (vt eelmisest punktis peenikese strateegia juttu) piilume kõigepealt neid vastuseid, mida ma ulmikute välimäärajasse olen üles andnud: kõigepealt individuaalarvestuses ja seejärel toimetuse juubelikoosseisus.

Kõik nüüd käisid ja lugesid ilusti, jah?

Saime siis teada, et ega seal mingit stardipakku tuvastada ei anna, varbad olid titest saati pidevalt  rannavetes, pealegi ei teinud õrnemas eas väga ranget vahet ka, kus lõpeb ulme, algab muistend või folkloor ja nõnda edasi.

Aga ma lugejate rõõmuks viskan siiski veel mõned äratundmispunktid õhku.

Pioneeri meil ei käinud, aga sugulaste juures sai neid jaopärast lugeda, pluss maakodus paari väga vana numbrit uuesti-uuesti ribadeks. Põhjanaelu sai juba natuke endale ka ja Noorust, kuni seda raatsiti tellida. Sealt siis sattus ette tõlkejutte ja värki ja kandiliste meestega koomiksit.

Kui ma varatiinekas olin, siis ma fännasin hullupööra ufolehte ParadoksB - see oli siis just selline uus ja närvikõdine asi, ajastu võngetega jõulises harmoonias. Seda ei saanud koguaeg kätte ka, nii et põnevust jagus täitsa mõneks ajaks, enne kui tekstide mustrid liiga labaselt läbi paistma hakkasid.

Juba päris tiinekana oli ükskord vaja klassivennale loosipakk teha ja selle tarvis leidsin raamatu Põrgukoerad. Enne ärapakkimist lugesin ise ka läbi ja ei saanud pärast öösel magada, nii haaravalt jõledad olid mõned kohad. (Sama efekti andis Öö-tv-s jupikaupa näidatud film Sisekosmos. Noh ja kui juba film jutuks tuli, siis Pirxi kätestseen kärsatati ka vast juba nelja-aastaselt ajusse.) Tarzanit ja asju sai vist ka samal ajal kirgliselt loetud. Ja siis põhikooli lõpupoole sattus meie aastakäigule uus eksperimentaalne kirjanduse lugemik, kus oli mitmeid klassikalisi lugusid sees nagu Tont nr 5 ja mis nad seal kõik olid.

Hilisematest pidepunktidest väärib nimetamist sukeldumine Stalkeri-mängude kogukonda (mul kusjuures käiski tutvumine järjekorras mäng-film-raamat). Seal ma olin ikka väga sügavalt sees ja kuigi päris kirjutamiseni siis veel ei jõudnud, hakkas ka see lävi seal tasapisi lähemale nihkuma. Nimelt käis fännifoorumi mölanurkades ehk “tsooni baarides” postitamine tihti nö tegelasehääle kaudu ja paar peaaegu-et-loomingulist purtsatust selles dimensioonis ääriveeri tekkis. Peale selle sattusin ühe foorumisõbra pikemat fännikirjanduse asja konstruktiivselt sarjama ja sisuliste soovitustega täiendama. (Kel huvi, võib selle teksti kohta teavet piiluda siit. Väga nišikas värk!) Siin on võibolla ka paras ära nimetada, et kui 2014 sõjategevus sundis Stalkeri mängimise ainult natukeseks moraalsele pausile, siis nüüd, uuest veebruarist saadik ei ole ma ühtegi Stalkeri asja isegi käivitanud. Ma tean, et ega ma sellega kedagi ei aita, aga noh, mingi solidaarsusjonni teema või nii. 

Aga peatoimetajaks sattumise teekonda sai ühes varajases Rujanaudi-postituses niimoodi lahti kirjutatud: “Siis kevadel sai Kuri Saatus mu kätte ja lubasin "natuke aega" olla peatoimetaja. Ma teadsin tegelikult küll, kui väga mu peakujuga sobimatud ülesanded jõudu ära söövad. (Adminnimine võrdub Agoonia, nüüd ja alati, aamen. Kui su keskprotsessor on üles ehitatud niimoodi, et Ajumehikesed postkasti uudistades sult lihtsas meeles pärivad: "Aga miks? Me eile/ mullu juba kirjutasime ühe meili," siis on selge, et iga korralduslik küsimus tähendab tahtejõuga enese endast üle kangutamist. Küsimus on ainult selles, kui kaua-palju ma olen nõus seda kangutamist ja agooniat millegi nimel kaasas tassima.) Seda teadsin ma ka, kui palju on toimetajal kaadritaguseid "nähtamatuid" töid, mida märgatakse ainult siis, kui need tegemata on, ja mis samuti söövad sedasama resurssi, mida on hädatarvis iga "aga me eile juba kirjutasime..." hetke seljatamiseks. Aga ma ei tajunud miskipärast, kuidas peatoimetamine ka seda tõrt, milles talletatakse võimekust juttusid kirjutada (õigupoolest võimekust üleüldse kunagi midagi kirjutada) hoogsalt tühjaks lekitab.“

Nii et selline tööõnnetuse moodi asi.

Tööõnnetus või mitte, aga on mitu numbrit ja palju postitusi, mille valmissaamise üle ma tõsiselt uhkust tunnen. (Ja siiamaani ärkan ma vahel õudusega keset ööd üles, mõeldes, et kelle küsimusele ma nüüd õigel ajal vastata unustasin või mis oluline fakt seekord jäi märkmetesse kirja panemata või kas ma nüüd hindasin mingeid nähtamatuid jõujooni ebaadekvaatselt või … )

Ja siis sellesama koomiksipostitusega sai ring täis ja sama asja Reaktori-versiooni lõppu lisasin väikse hüvastijätu-märke, sest 2022 aasta lõppedes võtsin oma leivad toimetuse kapist päriselt välja.

3. Kui reastaksid pingeritta ulmekirjanduse kolm põhiliiki, ehk teaduslik fantastika, fantasy ja õudus, siis milline see pingerida oleks? Et ruumi täita, siis võid lisada ka iga zhanri taha oma lemmik zhanriesindaja.  (armas oleks ka, kui põhjendaksid igat asetust paari v mõne lausega.)

Selle koha peal võtame häbenemata ette eelmise kuu Reaktori ja hakkame vastuseid kolleeg Jansi pealt maha viksima! Niisiis: esiteks ikka teadus ja tehno ja võõrad planeedid, ookeani sügavkurgud, lennumasinad ja palavkiired! Seejärel õõvased lood, eriti folkloorse kallakuga. Siis jääb suur lünk vahele ja lõpuks jagub poolkogemata tähelepanu sinna võlulisemate asjade pihta ka. (Viimasega on, nagu ikka, keerulisem lugu, näiteks on hulk südamelähedasi asju, just lapsena loetud, mida ma ei osanud fantasy alla kvalifitseerida, aga tegelikult vist on … aga noh, vaata ereka küsimustikust pointi, kuidas ükski  žanr pole päris asi jne.)

Diagnoosimist abistava märkusena võiksin lisada, et mulle näiteks ei istu üldse ei Pratchett ega Gaiman  ega üldse mingi selline vimka-võlu-värk. (Jah, muidugi, ma tunnen ära, et kvaliteetne töö, selles ei ole küsimus, lihtsalt minu lugejakõhukese meelt ei eruta.)

Aga muidu viitame aga jälle tagasi sinna välimääraja-vastuste peale, sest ega vahepeal palju muutunud ei ole. Ja see lemmikute määratlemise ümber keerutamine sai ka juba tookord kirja. (Lohutuseks lingin hoopis raamatukogude aastal koostatud  “minu kümme” postituse.)

4. Millal, miks ja kuidas hakkasid kirjutama ja mis oli selleks tõukeks, mis sind selleni viis?

Sellele ma oskan kohe väga konkreetselt vastata!

Minu debüüt toimus täpselt kümme aastat tagasi kolme-nelja jorsi silme all pisikeses foorumipõhises rollimängus, inglise keeles. Tõsi, enne seda olin ma jõudnud oma kümme aastat copywriteri ametis rohkelt tekstikoostamise ja -silumise tööd teha. Aga sinnamaani ei olnud ma selle peale tulnud, et ilukirjutada nagu … tohib? Ma ei tea kustkohast, aga ma olin seni maailmakorda mõtestanud niipidi, et kirjutatakse mingi erilise sunni peale erilisi mõtteid, et saaks midagi erilist öelda …

Tead, kui ma nüüd selle peale mõtlesin, siis automaatselt kerkis vaimusilma Pisuhänna telelavastus. Et äkki ma lapsemõistusega kuidagi võtsin sealt omaks hoiaku, et ei saa nii, et igaüks lihtsalt kirjutab, et enne peab ikka kutsumusega Kirjanik [™] olema. Selle jättis mu lapsemõistus sujuvalt analüüsimata, et kuidas siis herra Piibeleht kirjutama hakkas - kas tõesti lihtsalt pani sule paberile ja vedas tähti ja siis jätkas ja siis jätkas homme ka ja ülehomme ja ...?

Igatahes ma olin nagu eluaeg veendunud, et ilukirjutamise jaoks peab olema Eriline Idee [™] ja kuna mul ühtegi niisugust Erilist Ideed [™] peal ei käinud, siis ma ei tulnud selle pealegi, et saab ja võib.

See mainitud Stalkeri-mängude fännimaailm ja kokkupuude fännikirjutjatega ilmselt upitas mind sinna “saab ja võib” arusaamisele lähemale, aga nagu öeldud, mitte veel päris üle läve.

Kuni siis sattus ette väike kaaskond, üksjagu õhinat  ja ühismaailm, mida väljaspool keegi nagunii ei lugenud ja nii ma siis proovisin päris oma tegelase päris omi tegemisi kirja panna.

5. Ja nüüd küsimus klassikavaramust – sa kirjutad ulmet, aga miks? Miks justnimelt ulme? (Katsu selgitada, et mida see žanr sulle annab, mida võimaldab jne. Lihtsalt ”meeldib” ei ole aktseptaabel vastus.)
Sorri, noh, ei saa sa siit seda pikka ilusat vastust. Kui ma ei kirjutaks ulmet, siis ma ei kirjutaks. (Okei, küllap teeks endiselt tarbetekste mingile koolitusele või kodulehele, aga lugusid ei kirjutaks). Ma olengi ainult ulme kirjutaja ja kogu moos, mingeid põhjendusi ja kaalutlusi siin ei ole.

6. Mis eristab sind  teistest autoritest sinu enda arust? Et miks peaks keegi just sinu tekste lugema?

Ei tea, mina ei sunni kedagi lugema. Mul puudub igasugune aimdus, kes mu tekste loevad ja mispärast. (Seda ka ei tea, mispärast lugemata jäetakse).

Ei taha reklaamida omadusi, mida ma tegelikult pakkuda ei suuda. Aga ma võin ju püüda sõnastada, et kuhu ma sihin, kui ma seda rokka kokku keeran.

Noh näiteks, lause tasemel ma mõnikord ajan taga selge keele juhiseid. (Eieiei, praegu siin vastustes see ei kehti, ei ole vaja vastulauseks tatti põske koguda.) Näiteks põhimõte, et tähenduse poolest seotud sõnad jääksid lause ehitamisel üksteise ligi, ja see, et verbid mõjuvad pöördelises vormis jõulisemalt. Või siis “heleda laksu” printsiip, kus püüad leida ühe tuumakama väljendi, mitte ei lao miljonit “väga” suvaka sõna ette, et seda  kangemaks kruvida.

Mida ma veel saavutada püüan? Vast ehk teatavat ausust, ehedust. Mängu, mis on tõsine asi.

Need on muidugi kõigest püüdlused ja ega siis endal ei teki kunagi päris adekvaatset ettekujutust, kui hästi üks või teine eesmärk tabatud sai ja kuhu nüüd mida lahterdama peab. Ei kirjuta me ju keegi selle mõttega, et meist võimalikult ilus puhas teatmikusissekanne maha jääks. 

7. Kuidas lugu üles ehitad, millest alustad ja milliste väljakutsetega seisad lugu kirjutades silmitsi ja kuidas neist üle saad?

Ahaa, jaajaa vaata sellest, kuidas ma kirjutan - ma mõtlen siis igasuguseid praktilisi võtteid ja töövoogude taltsutamist ja muud seesugust -, võin ma küll tundide viisi jaurata.

Alustame sellest, et minu väljakutsed ja kurja saatuse karid kuuluvad rohkem sinna logistiliste vaevuste valdkonda.

Laenan siia varem kirjapandud sõnad Rujanaudi enesetutvustusest: “Ma ei ole kuigi viljakas kirjutaja… ega ka väga osav kirjutaja… ega eriti kiire kirjutaja. Ei ole ma ka ülearu andekas ega originaalne kirjutaja. Minu ajataju on viisakalt öeldes kaootiline ja tähelepanu-eelarve täidab tublil päeval pähklikoore. Sellepärast tähendab kirjutamine (ja üleüldse igasugune tulemuslik töö) tohutut iseenese ülekavaldamist ja pidevalt ümber nurga töövõime-tellingute ladumist. Parematel aegadel kulub kümnest võhmaühikust üheksa sellele, et viia ennast kuidagi-üleüldse-midagi-saab-tehtud seisundisse. Vähem parematel aegadel kulub kogu võhm töövõime ülesehitamiseks, nii et töö enda jaoks nagu enam ei jagugi. Ja kui siis Kuri Saatus viskab kaela mõne adminnimise-orgunnimise töö, mille peale mul loomupärast annet on null ja puudu (nagu näiteks ulmeajakirja peatoimetamine), veab mõnda aega kuidagi toore tahtejõu ja kohusetunde peal välja, aga õige pea ei jätku ajusousti enam ei kirjutamiseks ega kõnelemiseks. Kuidas siis niimoodi üldse midagi kirjutatud saab? Mina ka ei tea! “

Ühesõnaga, minu reaalsus on see, et tööjärje lõim kogub kätte suure pingutusega ja maha lipsab ülikergesti, piisab vaid korraks valvsus kaotada. Ja nii kulub suurem osa auru selle peale, et tööseisundit ennast kultiveerida. Ja see, mis päeval üles ehitati, see kistakse öösel jälle maha, nii et alustada tuleb jälle nullist ja hakata haamripea jaoks maaki kaevandama. Iga kord, kui ma uut tööd alustan või tähtaega kokku lepin, siis see on nagu kinnisilmi kuristikku astumine. Ma ei tea kunagi päriselt ette, tähendab, ei saa tões väita, kas ja millal ja kui hästi tööprotsess seekord käima läheb.

Jah, empiirilised vaatlused näitavad, et tekstikorpust kogub saba alla kõigest hoolimata, samuti on aastatega õnnestunud külge korjata hulk nõksusid ja võtteid, millega ennast üle kavaldada, töödele teid ja tellinguid ette ehitada. Aga kokkuvõttes meenutab olukord ikkagi ühte Oatmeali koomiksit, kus peremees läheb päeval tööle ja siis koerad omavahel arutavad, et näe, seal ta läheb ja ei tea, kas tuleb enam kunagi koju ka, ja targem koer siis teab, et ei, Jenkins, seekord ta küll enam koju tagasi ei tule.

Vaat ja kõige selle pärast, kui siis midagi tõesti tööle läheb ja kokku hakkab ja töötada aitab, siis ma jahvatan sellest kohe mõnuga. Nii et käige kusel ära ja võtke snäkk ligi või midagi.

Niipalju olen ma ära õppinud, et mu kirjutamisprotsess on mittelineaarne. Praktikas tähendab see, et kui ei saa vedama algusest, võiks vedamist esiotsa katsetada mõnest muust kohast.

Hakatuseks või loo seemneks saab enamasti mõni juhuslik kirjelduskild või fraas. (Millest võib, aga ei pruugi saada avatakt.) Selle seemnepunkti ümber siis hakkab kuhjuma  seosepotentsiaaliga materjali, olgu see märksõnade või nimede või situatsioonide või troopide näol. (Vahel, kui kuidagi küüsi mättasse ei saa, olen teinud ka temaatilisi pildialbumeid ja kirjutamist utsitavaid pleiliste. Aga need on a) nii nunnud oma ebatäiuses ja b) pseudotegevused.)

Kui mingi posu sellist juhumaterjali on kokku kuhjunud (kunagi vist Joeli ja Zarviku ja vist veel kellegagi kirjeldasime seda vastastikku nii, et garaaži põrandal on paari traktori jagu juppe hunnikutes ja sa tead juba, et sealt kindlasti tuleb üks töötav masin kokku, aga missugune just, see alles hakkab selguma), siis hakkab loo raskusjõud sellest sisulisi klompe kokku vedama, nii et protonarratiivse planetaarse vahu seest vupsab välja stseen või koguni mitu.

Selles üsna alg-eelsupi seisundis ma püüan olemasoleva nodi pealt ka mingit kava visandada, nii et ma umbes jagan, kuskohapeal peab pärast olema muskel ja kuhu on vaja varandus peita ja kus peab varitsema mõrtsuk-sajajalg. Selles faasis võin ma juba loota, et jutust tekib silma ette ähmane üldmudel, umbes nagu perioodilisusetabel või lünkadega pusle.

Järgmisena nüüd tuleb see osa, mida ma viimase poole aasta sees rohkelt praktiseerinud olen, et “istu maha ja kirjuta”. (Tähelepanuhälvikute paradigmas siis see soovitus, et ära fantaseeri sellest, kuidas sa teed, hakka otsast närima.)

Üks võte, mida ma sel puhul rakendada püüan, on teadlik igavuse sees istumine. Ehk siis, kui võtad kirjatöö ette ja töö ei lähe, siis sa istud ja marineerid oma “ei lähe” sees. Ei aja ümber kuuri labidaga muusasid taga. Kannatad teadlikult ebamugavust ja muud tegevust ette ei võta. Kui ajumehikestele on selgeks tehtud, et tõesti, mõnnasid kemikaale ja muud toredat peale ei tule, ei jää sunnikutel muud üle, kui eesoleva tekstilõigu kallale asuda. Selle võtte pätsasin ma HealthyGamerGG varamust ja siinpuhul on eesmärgiks toita tööprotsessi ennast ja pikas plaanis loodetavasti jõuda selleni, et “töö, nüüd!” lülitus toimub varem. (Järgmise küsimuse juures jätkan sel teemal heietamist). Kellerteatri Misery-etendus mõjus ka väga inspireerivalt!

Eelnev oli siis punkt teemasse “enese ülekavaldamine ja süsteemide kultiveerimine”.

Teine võte, mis minusuguste peal töötab, on “anda endale luba” tekstiga edasi kapata, teades, et see ei ole veel lõplik ega parim versioon. Jah, võib jätta lõigu tühjaks ja edasi minna, jah, hiljem on vaja ümber kirjutada. Aga vähemalt sai diisel käima tõmmatud ja on, mida ümber kirjutada.

Paari protsessi/sisu piiril võtet, mis tundusid kasulikud kõrva taha panna, refereerisin siin postituses ka.

Ma saan aru küll, et sa ei küsinud päris selle kohta. Aga siit koorub omakorda veel üks väike konks või võte, et kui vabrik juba huugab, siis on ideedel ka tee lahti tulla.

Lisaks kogun igasugused välgatused ja uidud ja märkamised ühte suurde sodidokumenti kokku ja vahel leiab sealt ühtteist mõnda vajalikku. Näiteks Kiirituskuu sisu jaoks kaevusin mõnuga sinna harakapessa. (Näiteks Exiti-vapp oli ka üks niisugune ülestähendatud juhumõte, mis otsis oma kohta!)

8. Kui palju oma ajast pühendad sa kirjutamisele?
Kiire vastus oleks - mitte nii palju, kui ma arvan, et peaks.

Aga korrektne vastus … oota, ma kraamin tabelid välja. Nimelt ükshetk ma hammustasin läbi tõiga, et kui ma ajan taga kindlat tulemit (nagu etteantud sõnade arv või valmis tekstiühik), siis ma jooksen kinni ja ei tule sealt sittagi. Aga samas, kui ma sean eesmärgiks mingi ajaühiku lihtsalt tööga tegeleda, pühendatud ajaks garanteeritult kohale ilmuda (vt eelmine vastus), siis suudan ma imeväel teksti süveneda ja sellega töötada ja kaudselt ümber nurga koguneb valmisühikuid ka.

(Ehk võttes abiks kirjanduslikud tsitaadid: “Don't anticipate outcome,” the man said. “Await the unfolding of events.”)

Vaat nii ja selle süsteemi pealt ma võtsin möödunud NaNoWriMo ajal romaanitoimetamise ja juurdekirjutamise uuesti aiste vahele. (Vahepeal oli see töö nimelt saja muu asja tõttu edasi lükkunud. Küll tuli vahele mängumaailma tellimustöö, siis jutuvõistlusel osalemine, siis peatoimetaja-tööõnnetus, siis raamatukogu jõulunäidend, siis jutuvõistluse hindamine siis … Lõpuks ma toetasin kanna maha ja otsustasin, et aitab, raisk! Ma teen nüüd oma asja ja kõik muu oodaku heaga oma järge.)

Väljahõigatud eesmärgiks sai vähemalt üks tund päevas kirjatööle pühendada. Novembri logifail ütleb, et kuu norm sai peaaegu topelt täis ehk siis keskmiselt kaks tundi päevas. Jaanuar-veebruar-märts üritasin kuidagi läbi häda seda kättevõidetud rutiini elus hoida, aga  siis päris iga päev oma pühendatud tundi kätte ei saanud. (Tõsi, Kiirituskuu lõpetamine jääb ka sinna ja osa aega kulus sellele.)

Aprillis-mais, kui päevavalget sai rohkem, tuli ambitsiooni juurde ja hakkasin taga ajama kahte tundi päevas,  juuni tulekuga lausa kolme. Arvestusse läks  siis see aeg, kui ma reaalselt tekstiga koos maha istun. Plaani päris täis ei saanud, aga natuke ikka edenes.

Hiliskevade plaanidele tõmbas küll riigikaitse pudru peale, sest vahepeal käisin edasi-tagasi metsas inimesi toitmas, nõnda et omas keskkonnas oma rutiinide süvendamiseks väga aega ei jagunud. (Tõsi, kirjutajate discordis just kelkisin ükspäev, kuidas tagala transpordi pardal metsapoole sõites jõudsin pool tundi märkmeid telefoni toksida. Ja samas vaimus - selle inteka jaoks märkmeid sai samuti sisse toksitud kipakas telefonis, maabussiga kodupoole pagedes.)

Nüüd olen ma siis tagasi oma tund-päevas püüdluse juures ja seejuures üritan veel sotti saada romaani lõpuosa toorpeatükkidest, mis praegu alles esimesele ümberkirjutamisele tulevad (kogu kooriseade tuleb ümber teha!) ja mul ei ole aimugi, kuhu ma mingite tegevussuundadega päriselt välja jõuda tahan. (Kas ta üldse tuleb veel koju? Ei, Jenkins, seekord küll ei tule!)

9. Oled kirjutanud mitmeid lugusid, mille märksõnadeks võiksid olla keel põses, äksõn ja õudus, ent miski ütleb, et sa ei kavatse vaid seda trummi taguda. On mul õigus ja kui, siis mis veel  teoksil ja käimas?

Sa oleksid nagu kõrtsis kõrvu lahti hoidnud :)

Aga võtame õige loomingulise biograafia ette ja vaatame, kui hästi need märksõnad üldse vett peavad. “Vaeslapse faasinihe” (saab esimesena märgitud, sest on esimene mu päris oma ja algupäraselt eestikeelne asi) - folkloori-teadusulme remiks. “Öö laulupeomuuseumis” - õudus küll, aga tehno-elemendiga; kui võtta siia kõrvale samas maailmas toimuv “Pahavara”, siis see sisaldab küll maagiat, kuid sealne maagia on lahutamatult tehnoloogiaga seotud. “Kirjatark ja Doktor”, semu Dave’iga kahepeale - puhas tehno ja (pulp)kosmos, nii nagu sellele eelnenud “Jäljekütt”. “Veenusekingu fauna ja Fraunhoferi refraktor” - pseudoajalugu koos alternatiiv-tehnoarenguga. “Rahvaloendus” - jälle kosmos ja bio-tehno. “Moskva Hääl” Joeliga kahepeale - taas pseudoajalugu, mis sügavalt seostub oma maailma tehnoga. Miniatuurne kassilugu sai algselt kirjutatud Hõffi lühipalade konkursile, nii et seal tulenes žanr ülesandest. Ja nüüd  “Kiirituskuu sõnnik” - postapo küll, aga tähelepanelik lugeja leiab ka sealt tehnokihi üles.

Paneme siia töös-pooleli asjad ka kõrvale.

Esiteks mängumaailma-tellimustöö “Talveunes Planeet” (katkendeid saab lugeda Reaktorist nr 115) - selle tegevus jookseb paralleelselt Mandi “Tulevaste jumalatega” ja tekst on nii teise kolmandiku peal  (panin pausile, et oma asi enne valmis teha). Jälle bio-tehno.

Teiseks, Joeliga sobitame graafikuid, et Moskva hääle maailma veel ühte lugu sepitseda, nii et alternatiiv-tehnot tuleb juurde.

Ja siis muidugi “suur kontrolltöö” - sellest pikemalt järgmise küsimuse juures.

Nii et kui nüüd märksõnad kokku lugeda, siis lausõudust leidub pigem vähe. Ja kui seal  soolikates ringi koukida, märkab muude žanride jälgi ka.

10. Erialasest kretinismist lähtudes ei saa ma ka küsimata jätta, et oled tekste avaldanud umbes kuus aastat ja esmast tähelepanu äratasid sa jutuga ”Öö Laulupeomuuseumis?”
Kuidas suhtud nüüd, umbes kuus aastat hiljem, oma esimestesse lugudesse?

Ma arvan, et vaatame seda teemat udusevõitu ajataju kontekstis.

Kuus aastat mahub parasjagu sellesse mentaalsesse vahemikku, mille kohta sujuvalt möödaminnes ütled veel “möödundsuvi”. Nii et mingit klaariks löönud perspektiivi pigem ei jõua tekkida.  (Ning taas kirjandustsitaate appi võttes: “[...] when you think you know something, that is a most perfect barrier against learning.”)

Aga sa küsi parem reaktori-järjejutu “Tagalas on alati soe” kohta, mis on eel- ja prototekstiks praegusele romaanikäsikirjale. Vaat selle kohta ma saan igasuguseid arengumärkusi jagada, muuhulgas rohkelt logistilisi tähelepanekuid.

Näiteks, kirjutama hakkasin lihtsalt vastuseks provokatsioonile “tee üks talvelugu militaarulmet”. Aga kui siis tekst pikemaks sirgus, sai logistiliseks  veduriks hoopis Reaktori järjejutu raamistik - et noh, iga kuu tuleb number välja, tähendab, ei saa teisiti, kui peab lugu selle portsu jagu edasi kirjutama. Ja nii vedas mõnda aega välja. Neile tagareas, kelle eelmiste küsimuste juures see temaatiline hoovus märkamata  jäi, siis taaskord oli ühe suure vandenõuga enese ülekavaldamiseks ja kirjutamisprotsessi kütmiseks. Ja see eesmärk sai mõnda aega tõesti täidetud.

Tekst ise läks aga letti sisuliselt toortahukana, millele on heal juhul tatilokid otsa ette keeratud ja rehaga triibud peale veetud. Et noh, oma hetke-eesmärgi võtmes - vahetult ajakirja valmimise kõrvale kirjutatud jätkutekst, nii kiiresti ja maitsvalt kui oskust ja olusid jätkus, oli ta minu jaoks okei. Aga juba neljanda osa ilmumise ajal, siis kui loole sai mõtteline joon vahele tõmmatud (logistilistel põhjustel; ma teadsin, et samas tempos ja samas formaadis ei suuda ma neid lahendusi, mille poole ma päriselt püüdlen, enam välja kirjutada), olin ma eneses selgeks mõelnud, et nii seda asja ei jäta ja et sama algsodi pealt tuleb pikem ja korralikum tekst igal juhul, isegi kui seda kohe hetkel ette võtta ei jõua ja isegi kui vahepeal juhtub muid asju kirjutama.

Vahepeal töö käigus heitsin seljast ka Kaosnoova ühismaailma kesta - alguses aitas see küll lugu käivitada, aga arendamisel pigem kammitses. (Selguse huvides veelkord,: järjejutt oli kirjutatud Kaosnoova ühismaailma silmas pidades, sellest välja kasvanud romaan on iseseisev asi. Lugeja jaoks sisulist vahet ei ole, lihtsalt ma ise ei pea enam teatud tegevusliinide ja tegelastega arvestama.)

Kui nüüd algse küsimuse juurde tagasi tulla, siis ma ei arva, et ma oleks jõudnud kuue aastaga nii palju edasi areneda, et võiks praegu järgmise leveli rõdu vahelt üleolekuga vanade asjade poole varbaid siputada. 

Aga puht tehnilise poole pealt on võibolla õnnestunud oskuspunkte koguda teksti suurstruktuuride ülesehituse ja vaatepunkti esitamise osas. Võibolla on natuke paremini käppa saanud ka teksti/tegevuse rütmi sihipärane juhtimine. Ja ma väga loodan, et visandi peale sõnadest liha kasvatamine tuleb nüüd mõnevõrra paremini välja. (Need konkreetsed näited tulenevad siis otseselt sellest, et ma sel aastal kirjutan aktiivselt läbi ja ümber seda toorteksti, mis toona järjejutuna ilmus.)

11. Su romaani käsikiri on saanud Kulkast mitu korda tala, ent ometi pusid sa edasi. Jonnakalt. Kas pole olnud mõtet, et annaks Kultuurijumalatele loobumisvõidu ja hakkaks harrastusena iseliikur-porgandeid kasvatama vms?

Ei noh, ega ma oma asja siis Kulka jaoks ei kirjuta, ikka enda jaoks. (Eriti ülbelt võiks veel lisada, et ma kirjutan seda, mida ma tahan lugeda.)  Tala on ses mõttes ka õiglaselt saadud, et ega ta ju päris valmis pole olnud ja kust nemad seal peaksid teadma, et kui anda mulle reaalne tähtaeg ja õhuhäire, siis juhtub imet, mäed liiguvad ja siga lendab. Ju siis oli rohkem-elulooma asju, mida oli tarvis kohe vao peale seada. Ma võiks ka ju vastu küsida, et Götekas sai ka Kulkast tala, mismoodi sa ta kallal ikka edasi pusisid? Aga jah, praktikas tähendab see, et tähtaja-maagia asemel olen nüüd hoopis pidanud omal jõul tööharjumusi kultiveerima ja järge hoidma, ja sellega seoses sihipäraselt arenema.

Ja porgandite koha pealt … ega mul väga midagi ei tasu kasvatada, see on hea valem taimestiku väljasuretamiseks. (Ma olen kunagi suutnud isegi paar kaktust ja sukulenti hingusele saata.) Ainult need asjad, millesse ma aktiivselt ei sekku, kasvavad ise täitsa hästi, näiteks orhideed niidu peal ja metsmaasikad ja värki.

 12. Ehkki sul on romaan Kulkas, ja pool pajatäit lühijutte ilmutatud võib sind veel patuga pooleks nimetada „alustavaks autoriks.“ Et mida oled õppinud ja mida soovitaksid  rohelisematele alustavatele autoritele?

Ei ole siin kedagi pattu, muidugi olen ma alustav autor! (Vt “möödundsuvel”.)

Suuri saavutusi ette näidata ei ole, surematut kuulsust ka mitte ja arengud käivad mul aegluubis. Ei ole mul jõudnud kujuneda tehnikate ja oskuste mugavustsooni, oma lugejaskonda, ihukriitikuid …

Aga targutada ja soovitada meeldib mulle ikka! Proovime siis sõnastada, mida ma õppinud olen:

- Sa ei vaja kellegi luba, et kirjutada.

- Keegi ei saa sulle ette kirjutada, mida sina pead kirjutama.

- Kirjutamise juurde käib hulk võtteid ja oskusi ja need on õpitavad. Õppimine aga toimub ainult läbi tegemise. Tühi teooria, ükskõik kui briljantne, ei kirjuta ühtegi lugu.

- Iga nõu ei ole ühtemoodi hea. Kirjutamisnõu antakse igal pool ja palju ning nõuannete praktiline rakendus ja kasutegur varieerub. Katseta ja leia need nõuanded, mis sinu eesmärkidega ühte jalga astuvad.

- Kui su mõte justkui liigub, aga töö ei lähe, on alati võimalus, et su aju töötab keskmisest-tüüpilisest teistmoodi ja keskmise-tüüpilise aju jaoks kasulikud nõuanded ei pruugi sellepärast tulu tuua. Katseta erinevaid võtteid ja erinevaid nõuandeid, katseta ka erinevaid selts- ja koolkondi.

- See, kes kõige kõvemini kisab, ei pruugi olla see, kes kõige paremini teab. Kuula ja loe mitmekesiseid arvamusi, et tekiks mõttepagas, mille pealt ise seisukohti kujundada.

- Sa ei saa sundida lugejat oma teksti mõistma. Las loeb nii “valesti” kui tahab, sinul selle üle nagunii võimu ei ole. Küll aga saad sa valida, kelle arvamust sa kuulda võtad ja kes liigitub infomüraks. Mis kasu on sul repliigist stiilis “teivasüppe tala peab pikem olema,” kui sina üritasid hoopis lõket põlema saada? Eks ole ju palju kasulikum tähele panna nende arvamust, kes saavad pihta, mida sa saavutada tahtsid ja oskavad nüüd öelda, kuidas siis tegelikult välja kukkus? Mh, ah?

13. Milline on Eesti ulme seisukord või seisund hetkel ja sinu hinnangul?

Oi, mul pole perspektiivi, et sellele vastata. Mina ainult kirjutan!


14. Lõpetuseks, sinu meeldivaim ja ebameeldivaim kogemus seoses kirjutamisega on?

Ebameeldivused on enamasti ikka seotud logistiliste vaevustega, millest eespool juba juttu oli.

Aga meeldiv kogemus tabas mind ükskord raamatukogus, siis kui veel seal arvutiklassis töötasin. Nimelt tuli üks proua lapsele koolitööd välja printima ja ülesandeks oli - kirjutada küsimuste põhjal analüüs kahe eesti ulmejutu kohta. Üks oli Jekimovi ja teine minu oma! Otsisin oma käega mõlema võrguversioonid välja ja printisin nii ilusti ja säästlikult, kui vähegi oskasin. Õitsesin niimoodi veel pool päeva, kuni kooli nime peale hakkas koitma, et mu klassiõde õpetab seal kirjandust ja ma vist ise kunagi soovitasin talle neid jutte. Aga õnn oli juba sisse kasseeritud!

----------------------

Kirjanduse majas enne kirjutustoa algust. Pildistasin ise.

Õega Emajõe laulikute juubelipeol, keel põsest väljas. Pildistas Maris Treufeldt.