Direktorite kogu pidas jälle istungit.

 

Ma loendasin maja ees peatumas juba seitsmenda limusiini ja haigutasin, püüdes samas teadvalt muiata. Istungid ajasid mind vaiksesse raevu.

 

On inimesi, keda kummitavad lapsepõlves tehtud vead. Enamik võib tuttavatele naljaks valjusti meenutada, mida tobedat puberteedieas või kümneid aastaid tagasi arvatud või tehtud, kuid nemad ei või. Noorus annaks justkui õigustusi ja mööndusi. Antud inimtüüp meenutab aga alati piinlikkusega, kuidas isale valetamisega vahele jäid, ja jääb surmatunnini häbenema sõnu, mida ütlesid enne esimest suudlust esimesele tüdrukule.

 

Mina olen üks neist. Loomulikult ma ei reklaami, varjan, kuidas oskan. Osake minu iseloomust, ilmselt ravimatu ja tegelikult isegi tühine.

 

Ikkagi ajavad mind direktorite istungid raevu. Karjerism kui selline on loomulik ja paljudel elus ette tulev periood. Mina olin neljateistaastaselt vastu võtnud kindla otsuse saada direktoriks. Loomulikult ei vaevanud ma pead mingite missioonitunnete või muidu kõrgemate eesmärkidega - eesmärgiks oli saada rikkaks ja reisida.

 

Arvatavasti teevad kõik poisid läbi perioodi, mil ilmtingimata tahetakse lennukis või laevas kasvõi korra sees käia. Tsoonide kaitse on absoluutne - seda teame me kõik juba lasteaiast. Samuti teame, et kõik on meie endi huvides. Meil, töölistel, pole sadamasse ega lennujaama asja, seal töötavad masinad ja lõppkokkuvõttes on see tõesti vaid turvalisus. Puhtalt masinate jaoks loodud maailma, mis teenindab välistransporti, eksiks me ära. Samas ei ole meil aga ka vähimatki lootust kuhugi reisida. Tööliste asjatuks ringivedamiseks maksab lendamine ja meresõit liiga palju. Kurjad keeled räägivad, et ka legendaarne direktorite turism on väljamõeldis ja direktorid teevad vaid töösõite, sedagi kaubakonteinerite otsas istudes. Küllap hapud viinamarjad. Igapäevaelus pole sel teemal üldse kombeks rääkida.

 

Ent varem või hiljem saabub ikkagi hetk, kui klassijuhatajatunnis seisab, pead norgus, rivi poisse ja kas siis vaikib trotslikult või laob järk-järgult välja, kes ja kuidas organiseeris redelid või labidad või köied ja millises osas keelatud ribas nad kätte saadi. Klassijuhataja loeb moraali, kellelgi ehk alandatakse käitumishinnet ja eilsetele päevakangelastele kõige ehmatavamaks jääb, et vanematel õpilastel oli ikkagi õigus. Nende revolutsioonilises sööstus keelutsooni pole midagi piisavalt erilist, et isegi suurt probleemi püstitada. Lõppude lõpuks, tollel punapäisel tropil alandati ju eelmisel veerandil samamoodi käitumishinnet klassiõe särgi sodimise eest. Ja meie öösel, unest kissis silmil üle müüri ronimas, oleme siis võrdväärsed?

 

Ma olin tol ajal siiski piisavalt tark, et plaanid enda teada hoida. Keegi ei mängi direktoreid ja töölisi. Indiaanipealik ja kauboigängi juht - nemad on autoriteedid. Stsenaariumis peitub realismi rohkem. Varem, nii aastat mõnisada tagasi, oleks võinud noormehest, kes indiaanlaste rühma juhiks ennast välja murdis, ju tõesti pealik saada. Direktoriks aga... Minusugune ei saa kuidagi omandada vajalikku haridust, kuna selleks ei ole raha. Lihtne ja selge. Samamoodi polnud raha nendel tegelastel, kellega me koos kauboisid ja indiaanlasi mängisime. Väita, et minust saab direktor - kus on lolluse piirid? Ega ma lisaks juhuslikult end Napoleoniks arva ?

 

Ent minu lapsepõlveunistuses oli lisaks lollusele ka praktilist meelt. Täiesti ilmselt olen ma end karjääriredelil välja vedanud nii lähedale direktoritele, kui üks tööline üldse olla suudab. Eesmärk toitis tehnikahuvi, õppimine sai mõne aine osas hoogu ja isegi kaugema tuleviku unistustest ühtäkki saabuv hoopis praktilisem vanusenõue - tüdrukud - ei pannud minu sihikindlale liikumisele olulist põntsu. Tegelikult, kui ma ei häbeneks oma lapsepõlvelollusi samamoodi, nagu praeguseid, võiksin isegi endaga rahulolevalt mõnes seltskonnas kuuldavale tuua: “Teate, ma sain direktoraadi peainseneriks ju selle tõttu, et ma lapsepõlves tahtsin... (ootusärev paus) direktoriks saada!” Puänt, seltskonnakaaslaste rõõmsad naerurõkatused, millest võib aimata austust enese üle nalja visata oskava eduka tippspetsialisti üle.

 

Niisiis, akna all peatus kaheksas limusiin. Nüüd peaksid nad kõik kohal olema. Andsin signaali "surnud tsoon" ja kontrollisin skannerilt harjumuslikult täitmist - ainsatki töölist ei tohtinud jääda koosoleku perimeetrile.

 

Direktorid. Ka neisse suhtumine oli minu lapsepõlvepatt. Millegipärast oli see ainuke etteantud suhtumismall, mida ma omaks ei võtnud. Ehkki mul ei tulnud pähegi lüüa nõrgemat või põlastada vanainimest tema jõuetuse pärast, ei jäänud mulle kuidagi külge mõte, et direktor teeb oma rasket tööd ja on vastutuse pärast töölisest raskemaski olukorras. Põhjus muidugi lihtne - minu roosa unistus reisimisest ja rikkusest ei sobinud veel raskemaga kuidagi. Tõsi, seda rumalust ma ei häbenenud - kõige puhtam koolisüsteemi möödalask. Miks meile siis neid ei näidatud? Piisanuks ju filmistki...

Peainsenerina nägin neid sageli. Tõsi mis tõsi, meeleolult olid nad haruharva lõbusad. Meie tippspetsialistide kogunemistega ei andnud direktorite omi võrreldagi. Rahutus ja mure paistsid limusiinidest väljaastujate hoiakus, üsna sageli suurendati istungi käigus heliisolatsiooni sügavust. Ma tabasin end vahel arutlemas, milles võis siis nende vastutus ikkagi seisneda, kui sellest puhkamiseks ei piisanud, reisidest ega eramajadest meie linna eri servades. Mina kui peainsener teadsin oma kogemustest, et linna süsteemid on töökindlad ja toimivad praktiliselt laitmatult.

 

Videoside lülitus ootamatult sisse.

 

"Kas te saaksite tulla istungitesaali?"pöördus Esimene Direktor ekraanilt minu poole. Liigne viisakus, muidugi polnud see palve, vaid käsk. Töölised istungil - seda ei juhtunud küll sageli, ent üksikutel kordadel siiski. Nüüdne oli vist mulle juba kümnes kord.

 

Nagu alati, istusid direktorid kõrge seljatoega tugitoolides ümber ümarlaua. Nad olid silmnähtavalt vaielnud. Jäin seisma aruandja kohale ukse kõrval. Esimene Direktor keeras veidi oma tooli.

 

"Te olete sidumata, veidi eraklik?"

 

"Jah."

 

Nii see juba kord kujunes. Võib-olla pühendusin omal ajal liialt karjäärile - ega see just minu suhteid ei soodustanud. Teisalt ei tahtnud ma olla üks neist hajevil näoga lapsevanematest, kes jalutab oma võsukesi pargis ja neile lugematus koguses jäätist sisse söödab. Igaõhtune vaidlus, et lapsuke ei istuks kogu aeg arvuti taga või ei vahiks televiisorit. Jõmpsikad linnas - ma ju tean, olin ise paras masuurikas. Muidugi võis kolida linnast välja. Kuuldavasti olid maainimesed oma elustiiliga rahul ja lõpuks, hoolimata pidevalt esilekerkivatest aruteludest, olid maalapsed siiski nende eakaaslastega linnast vähemalt sama õppeedukusega. Kaugematesse soo servas paiknevatesse asustustesse aga oli oma viisteist kilomeetrit ja mõte iga õhtu ja hommik veeta hobuvankris tööle ja tagasi sõitmiseks mind ei vaimustanud. Olgu, kokkuvõttes teadsin ma muidugi isegi, et kasvatustemaatika varju peitsin vaid seda, et ei tahtnud mingite tittedega jännata.

 

"Te mõistate, et kõik, mida te kuulete siin ruumis, on konfidentsiaalne, võib omada eksperimentaalse iseloomu ja ei pruugi olla tõde, ning seetõttu kohustuste vaikima ja vastutate selle kohustuse eest kogu seaduse karmuses?"

 

"Jah."

 

Esimene Direktor nõjatus vastu tooli seljatuge.

 

"Kas te võite vajaduse korral koheselt anda tööd kahjustamata oma ülesanded asetäitjale üle?"

 

"Jah."

 

Esimene direktor lasi pilgu mööda laua ääres istujaid. Vähem või rohkem väljendasid nad nõusolekut - kes noogutas, kes krimpsutas kulmu. Millist vaidlust minu isiku suhtes võisid küll lahendada need üsnagi tavalised vormküsimused?

 

Nad loomulikult teadsid, et ma annan kõiki vastuseid äärmiselt siiralt. Seda tagas tõeandur minu randmel, mille enne saali astumist pidin sinna kinnitama. Direktorite aeg maksis, ka kõige parematel eesmärkidel välja mõeldud valet polnud neil aega kuulata.

 

Esimene Direktor noogutas Neljandale.

 

"Teie töö on linna toimimise generaaljuhtimine," alustas Neljas Direktor. "Kas teie arvates linn võib eksisteerida sõltumatult muust maailmast?"

 

"Ei. Põllumajandus, jääkide ümbertöötlemine - linn vajab soodeni ulatuvat sanitaartsooni ja loomulikult ka soid."

 

"Kas linn võib eksisteerida sõltumatult muust maailmast, kui me lisame linnale äärealad?"

 

"Võib. Enamus linna tarvitatavast produktist pärineb kohapealt..." Seda nad teadsid sama hästi kui mina, nii et sissejuhatusest polnud veel kaugemale jõutud.

 

"Kas linn võib olla osake kosmoselaevast ja väline maailm tegelikult illusioon, mida ei eksisteeri?"

 

Ma viivitasin hetke.

 

"Põhimõtteliselt - võib. Tegelikult pole enamiku linnaelanike jaoks isegi olulist vahet..." Ma tegin pausi. Maailmaavastamise tunnet ei olnud. Harilik psühholoogiline eksperiment, ehk lihtsalt minu töösobivuse kontrollimine. "Sisuliselt ei muuda see linnas olukorda, kas linn asub meie planeedil või lendab laevaga läbi kosmose."

 

Minu vastuse kiirus tekitas neis väikestviisi hämmastust. Ent Neljas Direktor polnud küsimustega lõpetanud.

 

"Kui te saaksite näiteks täna teada, et linn asub tõepoolest kosmoselaevas ja direktorid on sellest kogu aeg teadlikud olnud, kuna nende ülesanne on selle kosmoselaeva juhtimine, siis milline oleks teie suhtumine direktoritesse? Te võite võtta mõtlemisaega..."

 

Ma tõstsin pea veidi rohkem püsti. "Ma keeldun vastamast sellele küsimusele, rõhudes oma vastuse tõenäolisele ebaobjektiivsusele ja sellest tulenevale kahjule minu reputatsiooni suhtes."

 

Neljanda direktori suunurk kiskus kõverale muigele. Kõlanud ametlik vormel ei tulnud talle ilmselt ootamatult.

 

"Kas te põhjendaksite ebaobjektiivsust?" päris ta viisakalt.

 

"Jah. Ma vihkan lapsest saadik ulmekirjandust."

 

 

 

 

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0625)