muinaskunnon-391377003

Väljaandja kirjastus Lummur, kaas Kadri Umbleja, illustratsioonid Meelis Krošetskin. Lehekülgi 288. Kui nuriseda, siis head raamatut võiks alati rohkem olla. Raamatus on ka mänguala kaart.

Alustasin raamatu lugemist hilja õhtul ja üsnagi kõhklustega. Ma pole just suurem rollimängija, kui väga pehmelt öelda. Pelgasin kohata hulka mängumehhaanikat, kuid pidin väga meeldivalt üllatuma. „Muinaskuningas Online“ kulgeb vaheldumisi virtuaalmaailmas ja reaalmaailmas. See muudab raamatu minu jaoks paremaks. Tegevus ei sõltu nii palju punktidest ja tasemetest ja oskustest, mis on küll raamatus LitRPG jaoks kohaselt välja toodud. Reaalmaailm, määratlemata aeg tuleviku Tartus, toob loosse tähendusi ja tõstab panuseid. Tegelastel on kaalul suured asjad, mida võita või kaotada.

Loo peategelaseks on Kati Paju, kunagine ee-spordi tippude tipp, kellel on teravalt süvenev spordiala-haigus. Ei, mitte see, millele mängurite puhul mõte esimesena ehk läheb – mängusõltuvus -, vaid ulme-žanrivääriline probleem. Nimelt olid virtuaalkiivrite vanematel mudelitel viga, need põletasid pikemal kasutamisel närvisünapse läbi. Katil oli valida, kas hankida ühe kuuga viistuhat raha, et ravi kõige esimene sissemakse teha, või valulisel moel selle reaalsusega hüvasti jätta. Laur, tema poeg ja mängimisest sama sisse võetud kui ema, lubas kuuga soovitu teenida. Loomulikult mitte kraavi kaevates, vaid mängides. Laur oli pääsenud „Muinaskuningas Online“ beetatestijate hulka, kus võis mänguvärki kogudes ja müües raha teenida. Kui mainida veel seda, et Laur oli lähedaste inimsuheteta, on loo peamised pingepunktid ära öeldud. Lugu alaku nüüd!

On hea, kui emal on poeg, kes on nõus ööd ja päevad rabama, et vajalik raviraha kokku saada. Veel parem on, kui ema läheb pojale mängumaailma appi, vananev ja tõbine tippude tipp on siiski midagi muud kui algajapoolne poeg. Nii juhtub, et lugeja näeb mängumaailma kassi silmade läbi. Nimelt on Kati mängus kass, nurr-kurnäu.

Raamat on kiire, kuskil ei jorutata pikalt. Kuna Kati mõtleb nii mängust kui mängustrateegiast kui ka oma enda isiklikest eesmärkidest, pole tegevus lihtsalt madistamine, et punkte korjata ja taset tõsta. Ka teistel mängijatel on iseloom, kes nilbitseb, kes ülbitseb, kes ajab vaikselt oma asja. Et kuigi kõik on mängult, on tegelased nagu päris. Korra hakkasid mängijad omavahel kauplemagi, et kui sa teed seda, siis aitan jälle mina sul matet teha. Tükk reaalset maailma tuli mängu kaasa. See päris elu tunne mulle raamatus meeldis. Polnud Seda lõputut ringi: korjame punkte, et tõsta taset, et korjata veel rohkem punkte, veelgi taset tõsta ja veel suuremasse madinasse sattuda. Nii palju olen taolisi mänge mänginud küll, et tüütuks neid pidada. Siin raamatus seda polnud.

Asju, mis võivad raamatust teisiti mõtlema panna.

Number üks pealkirjas juba vihjab sellele, et raamatule võiks tulla järg. Järje võimalikkusele vihjab ka raamatu lõpp, asjad jäävad üsnagi poolikuks, mitte kõik küll. Lugege, saate teada, mis lõpuni jõuab ja mis pooleli jääb.

Sotsiaalsed probleemid on loos täiesti olemas, kas näiteks mängusõltuvusega nooruk tuleks mängu aidata, et tal kasvõi mingi rõõm elus oleks ja sealt motivatsioon tekiks, või hoopis eemale ajada, et ehk suudab ta toru teisest otsast välja ronida. Kui tervis muidugi enne üles ei ütle. Kuid sotsiaalprobleemides kõrvuni püherdamine jäätakse vahele. On see nüüd hea või halb, peab igaüks ise otsustama.

Tegelaste sügavus nüüd olümpiavõiduni ei küüni, kuid raamatus, kus on olulisel kohal kiire kulgemine, peategelaste selgepiirilised eesmärgid ja vastuolud ning lihtsalt jälgitav tekst, on see tavaline. Kes otsib vastuoludest puretud hingi, peab veidi julgust koguma, enne kui selle raamatu kätte võtab. Teised, andke minna.

See, et tegevus toimub tulevikus, on jutus näha ka mujalt kui mängurivarustuses, süüa toovad droonid, lund lükkavad robotid jms, kuid loo keskpunkt on virtuaalmaailmas mängimine. Ulmetulevärk jääb ära, kuid mängutulevärki on selle jagu rohkem.

Ma pean ütlema, et mängimist kirjeldati nii, et sellele tekkis nii lühike taktika kui pikk strateegia. Oli tunne, et see mäng võib põnev olla.

Mida veel? Ma ei saanud hästi aru, miks Laur valis raha teenimiseks talumehe ameti, kus teenistus pidi alles pika aja peale kogunema. Siht oli tal ju ühe kuuga viistuhat raha teenida. Tõenäoliselt selgub strateegia sügavus raamatu järgmisest osast.

Aga veel neid asju, mis mulle raamatu juures meeldisid. Kuna tegelased olid mõttega asja juures ja neil oli sisuline eesmärk – reaalse elu olukorda parandada -, jättis mängumaailmas toimuv tervikliku fantasy raamatu mulje. Seiklusliku fantasy mulje. Samas oli kõiges selles piisavalt arvutimaailma, mis muutis kõik toimuva realistlikumaks. Ei tekkinud tunnet, et kohe astub põõsast välja võlur ja ajab kõik korda. Kuigi jah, marduseid, vaime ja värke oli mängus küll, üks neist, manatar, jõudis raamatu pealkirjagi.

muinaskunnon-391377003

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0618)