Juunis pöördun kümnendisse, mis maailmas sai muutuste ja konfliktide ajastuks, Eesti aga sisenes nõukogude võimu ühte tuimemasse ajajärku. Eesti ulmekirjandusest naisautorite leidmine paistis alguses lootusetu. Ajastu kohta lugedes leidsin vihje Jüri Kallase 2021. aasta detsembri Reaktoris ilmunud artiklist. Aimée Beekmani abikaasat Vladimir Beekmani tuntakse arvatavasti rohkem, kuid Aimée on samuti olnud väga produktiivne kirjanik. Tema sulest ilmus nii romaane kui lastekirjandust. Loo “Sõnni Siim” lugemist mäletan isegi lapsepõlvest.
Maailmas ringi vaadates ei olnud autori leidmine ka nii lihtne kui esmalt arvata võis. Kuuekümnendad ja ka seitsmekümnendad olid ulmekirjanduses revolutsioonilised, kuid naiskirjanike hulk oli siiski endiselt piiratud. Otsisin esmalt rohkem Euroopale keskendudes, aga paraku langes valik olude sunnil taas ameeriklasele. Joanna Russ kujundas paljuski tolle ajastu ulmekirjandust sisenedes valjuhäälselt meeste poolt domineeritud maailma. Lisaks kirjutamisele oli ta ka terava keelega karm kriitik, mis tekitas omakorda pingeid. Sel korral tulevad tutvustamisele Aimée Beekmani “Väntorel”( 1970) ja Joanna Russi “The Female Man” (1975).
Aimée Beekman (sündinud 1933) töötas Tallinfilmis operaatorina, kuid tuberkuloosi haigestumine sundis karjääris pööret tegema ja kirjanikuna kätt proovima. Aimée alustas kirjutamisega kuuekümnendatel ja pälvis 1978. Aastal ka teenelise kirjaniku staatuse. Kui eelnevates artiklites on olnud mitmeid kurva ja raske elusaatusega naisi, siis Aimée kohta leitud info ja kirjeldused näitavad, et nad elasid abikaasaga tol ajal suhteliselt head elu. Nad kuulusid toonasesse eliiti. Erakordne oli ka see, et nad said reisida abielupaarina nõukogude liidust koos välja. Esiteks juba raudse eesriide tagant välja saamine oli suur asi, aga veel koos abikaasaga, mida tavaliselt ei praktiseeritud, sest kardeti, et inimesed näevad selles võimalust põgeneda. Tema 1963. aastal ilmunud “Plastmassist südamega madonna” on reisikirjeldus nõukogude kultuuriinimeste Itaalia ringreisist, mis kõlab tolle aja kohta vägagi eksklusiivselt.
Joanna Russ (1937-2011) sündis Bronxis New Yorgi linnaosas, õpetajatest vanemate perekonda. Kirjutama hakkas ta varakult. Osaliselt käis ta vanemate jälgedes ja temast sai õppejõud. Aastate jooksul töötas ta erinevates ülikoolides. Ulmekirjanduses märgati teda kuuekümnendate lõpus tänu jutule “Picnic in Paradise”, mis on üks feministliku ulme kogumiku “The Adventures of Alyx” viiest loost. Elu viimases etapis kannatas ta krooniliste valude käes ja selle tõttu ei avaldanud ta enam ka uusi teoseid. Joanna lahkus siit ilmast 2011. aasta aprillis.
“Väntorel”, mis pälvis 1971. aastal Eesti NSV kirjanduse aastapreemia, ei ole laiemale üldsusele tuntud teos. Enim teatakse Aimée Beekmani romaani “Valikuvõimalus” (1978), millest on tehtud ka film “Regina”(1989). Beekmani teosed keskenduvad peamiselt inimsuhetele. “Väntorelis” kirjeldatud ühiskond on veider segu läänelikust heaoluühiskonnast ja nõukogude mentaliteedist. Autor rõhutab mitmel korral, et elu on muutunud nii heaks, et inimesed tegelevad mõttetute pisikeste probleemidega. Samuti on kirjeldatud ühiskonnas oluline just materiaalne pool. Samas kirjeldataks sellist kummalist nähtust nagu “karamellkukkede kinnine müük”, mis haakub hoopis nõukogude aegse olukorraga. Arvamuste Arvestamise Valitsus (AAV) on organisatsioon, kuhu kodanik saab rahulikult oma muredest ja ettepanekutest kirjutada. Asutuse asukoht on salastatud ja seda, et see nii ka püsiks, jälgitakse pidevalt. Oskar, kes AAVis ühe osakonna juhatajana töötab, on pikka kasvu prillidega mees. Tema peamine huvi näib olevat naised. Muus osas paistab ta elu üsna kerge. Tööl avab ta spetsiaalselt AAVi jaoks leiutatud giljotiiniga ümbrikke, tutvub kirja sisuga ja paneb kirjad siis õigetesse kastidesse. Kodus ei tee ta midagi olulist. Seal toimetab tema naine Agne, kes kõik vajaliku ära teeb. Naissuhteid on Oskaril palju, kuid Iirist kohates muutub naine talle lausa kinnisideeks. Mingi kerge feministlik meelestatus on Beekmanis täiesti olemas, sest “Väntorelis” on naised pigem tugevad, asjalikud, pragmaatilised ja tulevad kokkuvõttes paremini toime kui mehed. Maailma loomesse lisavad värvi mõningad kirjeldused, nagu näiteks Tiina Arnika elupaik või kohtumine Andorra kirjanikuga.
Agne kükitas ahju ees ja sussitas tuld. Esikusse astudes surus Oskar läbivettinud jänesekõrvad taskunurka nätsakusse, ehkki andorralanna parukas oleks vajanud kuivatamist. Agne ei tohtinud jänesekõrvu näha - Oskar poleks suutnud nende kohta mingit usutavat seletust anda. Veelgi enam - jänesekõrvad olid saanud peaaegu reliikviaks, nad olid murdnud seina tema ja Iirise vahelt. Oskar mudis taskus vettinud parukat ja naeratas endamisi.
“The Female Man” oli esimene raamat, mille lugemine antud artiklite sarja tarbeks kulges väga vaevaliselt. Joanna Russ on põiminud kokku neli naist ja nende väga erinevad maailmad. Autorile meeldib hüpata ühest hetkest teise. Mõni peatükk on vaevu kaks lauset, mis teeb lugemise kuidagi hakituks. Kaasa ei aita ka see, et naiste nimed on väga sarnased, mis tekitab aeg-ajalt segadust. Autor isegi toob selle välja, et keegi justkui koguks J-tte.
Joanna maailm on sarnane seitsmekümnendate Maale. Jeannine elab New Yorgis, samuti seitsmekümnendate hakul, aga teist maailmasõda pole toimunud, Suur depressioon kestab edasi ja maailm on endiselt väga patriarhaalne. Janeti maailm on Whileaway (tuleviku Maa, kümme sajandit hiljem), milles elavad ainult naised. Kõik mehed viis katk üheksasada aastat tagasi. Selles utoopilises maailmas kõlab vene keelt ja erimeelsused lahendatakse duellidega. Autorile paistab see maailm olevat südamelähedane, sest ta pühendab Whileawayle ja Janetile proportsionaalselt rohkem lehekülgi kui teistele. Viimaseks on düstoopiline maailm, milles on kaks riigi sarnast moodustist: Womanland ja Manland. Ühes elavad ainult naised ja teises ainult mehed ning nad on omavahel pidevas sõjas pea nelikümmend aastat. Hoolimata sellest toimub nende vahel kaubavahetus, mis hõlmab ka inimkaubandust. Loo jutustaja Joanna, kannab autoriga sama nime ja identifitseerib ennast naismehena – naisena kes on enda kanda võtnud mehe rolli.
Naised kohtuvad ja liiguvad maailmade vahel ringi, Janet veedab Joanna juures Whileaway saadikuna üsna pikalt aega. Lõpuks saavad kõik neli kokku Jaeli maailmas ja peale erimeelsusi naasevad igaüks lõpuks enda maailma, tuues sellest kogemusest kaasa uue perspektiivi ja laiema silmaringi.
The only possible motion is diagonal motion. So you see that the classical paradoxes of time-travel simply do not apply—we cannot kill our own grandmothers and thereby cease to exist, nor can we travel into our own future and affect it in advance, so to speak. Nor can I, once I have made contact with your present, travel into your past or your future.
Mõlemad teosed on tugevad maailma loomises, keskenduvad inimeste vahelistele suhetele ja võimalik, et proovivad ka hoiatada teatud äärmuste eest. Joanna Russ oli aktiivne feminist. Aimée Beekman flirtis selle mõttega nii palju kui toonane riigikord ja ühiskonna konservatiivsus seda võimaldas.
Kodumaise ulmekirjanduse võtmes on “Väntorelit” kindlasti väga rikastav lugeda. See laiendab kirjanduslikku silmaringi, annab ainest mõtisklustele ja jätab ruumi erinevatele tõlgendustele. “The Female Mani” tasub võtta kätte vaid neil, kellel on sügavam akadeemiline huvi feministliku ulme vastu.
