„Sa tahad teada, kuidas ta seda teeb, Martin?”

Ma pöörasin ehmatusega oma pilgu telekaekraanilt võõra suunas, olemata kindel, mis mind rohkem üllatas. Kas see, et ta teadis, mida ma mõtlesin, või et ta kutsus mind mu eesnime pidi.

Peaaegu keegi ei kasutanud mu eesnime. Viimases firmas, kus ma töötasin, oli juba esimese saja töötaja seas kümme Martinit. Meie perekonnanimedest olid olude sunnil saanud eesnimed.

„Jah,” sõnasin viimaks vaikselt. „Kuigi mind kutsutakse enamasti Välguks.”

Proovisin end rahustada ja asjalikuks jääda. „Paistab, et teie teate minu nime, kuid mina teie oma mitte. Kellega on mul au?”

Ulatasin terekäe. Isegi kui võõras ehmatas mu just soolasambaks, polnud see põhjus ebaviisakuseks. Eesti oli väike. Igast tutvusest võis kasu olla.

Võõras muigas, silus korraks oma keerdus vuntsi ja võttis käe vastu. „Olgu siis nii, Välk. Nii nagu teie ei kasuta väga oma päris nime, olen ka mina tuntud pigem oma hüüdnime Tetris järgi.”

„Tetris?” kordasin, vaadates võõrast lähemalt. Stiilne ülikond, kaabu, kikkvunts – millest küll selline kummaline hüüdnimi?

Võõras tõstis käed üles. „Ausalt, mul pole mingit seost Gameboy Tetrisega. Õigupoolest mulle isegi ei meeldi poppmuusika.”

Alles nüüd märkasin ma ka, et tema vasakus käes oli uhke jalutuskepp. Ta nägi väga stiilne välja, kuigi natukene ajastuvõõras.

„Aga ma oletan, et te kunagi mängisite palju Tetrist?”

„Oh, ma endiselt mängin,” naeris kikkvunts. „Hoolimata oma vanusest. See on üks väga tore mäng. Üks toredamaid mänge, mida ma kunagi mänginud olen.”

See oli üllatav. Ma teadsin mängureid. Neid oli IT-maailmas väga palju. Isegi mu viimases kontoris oli virtuaalreaalsuse tuba olemas. Aga ma ei teadnud kedagi, kes mängiks endiselt Tetrist ja oleks sellest nii vaimustuses.

„Mis selle mängu siis nii eriliseks teeb?” uurisin ma endalegi kergeks üllatuseks. Ju oli kikkvuntsi entusiasm mindki natukene nakatanud.

„Sa veel küsid,” naeris ta. „Sulle langevad kogu aeg ehitusplokid kui taevast kätte. Kui sa paned need õigesti kokku, kaob su töö ära, nagu poleks sa seda kunagi ehitanud. Kui aga lased neil liiga kaua kuhjuda, saab mäng läbi. Kas pole mitte kummaline?”

„Nii see tõesti on,” kinnitasin võõra nägemust. See oli küll imelikult sõnastatud, kuid mitte vale.

Tetris naeris. „Tundub väga stressirohke, kuid ometi mängite te seda meelelahutuseks. Inimesed ei lõpeta mind üllatamast.”

„Äkki inimestele meeldib see sebimine,” kehitasin nõutult õlgu.

„Võib-olla tõesti.”

Tetris oli ilmselgelt kummaline ja ühest vanast mängust väga vaimustunud, kuid see ei tähendanud, et ta oleks olnud kasutu. „Te lubasite rääkida Sassist,” suunasin ta tagasi teemale, mis mulle huvi pakkus.

Ma tundsin Sassi juba aastaid. Me olime korduvalt kokku sattunud, kuid midagi tema tegevuses jäi alati mulle mõistetamatuks. Ta lükkas püsivalt edukaid idufirmasid käima. Meie väikeses riigis oli neid tema loodud firmasid vast juba kolmekümne ringis. See iseenesest polnud kummaline – näitas vaid, et tal oli hea ärivaist. Mis mind ja ka paljusid teisi üllatas, oli see, et enne kui firma muutus edukaks ja hakkas kasu tooma, kadus Sass pildilt. Alati. Justkui kartnuks ta edu ennast.

„Lubasin tõesti,” muigas Tetris.

„Kas midagi on naljakat?‶‶ uurisin ettevaatlikult.

„Einoh, ma jäin lihtsalt mõtlema, kui palju teie, Härra Välk, meenutate mulle meest, kellele te alt üles vaatate.”

„Te tunnete Sassi hästi?” sõnasin kahtlusenoodiga hääles. Ma teadsin Sassi aastaid. Me olime veetnud koos omajagu aega, hoolimata Sassi tihedast graafikust. See mees jooksis kogu aeg ühe ülesande juurest teise juurde, riigist riiki, kui oleks tal tuli takus. Kuid me olime korduvalt kokku sattunud ja rääkinud.

Ometi nägin ma seda kikkvuntsi siin esimest korda.

„Kas just hästi,” sõnas kikkvunts, „aga kunagi istus ta samamoodi siin minu ees nagu teie praegu.”

„Või nii?”

„Täpselt nii.”

Tetris nööpis oma pintsaku eest lahti, võttis põuest kokkurullitud paberi ja asetas selle lauale.

„Mis see on?”

„Otseloomulikult leping,” sõnas Tetris. „Teil on otsustamiseks tund aega.“ Ta lõpetas oma joogi ja pani klaasi jää kolisedes lauale. .

Tal ei olnud ju enne jooki, jõudsin ma hetkeks mõelda, kui märkasin, et ma istusin üksi.

Laual vaid üksik paber, selle kõrval nõelterava otsaga sulepea.