1.

Baaris oma tavapärasel viisil töönädala lõppu tähistaval ehitusmeeste pundil oli sedapuhku jutt läinud lausa kosmiliste asjade peale. Õllekannude taga arutati, kas üldse on võimalik, et ka väljaspool maakera veel kuskil elu oleks, ja kui olekski, siis kas sealsed olendid oleksid ikka nii targaks arenenud, et oskaksid igasugu tehnilisi riistapuid luua ja samasuguseid keerulise konstruktsiooniga maju ehitada nagu nemad siin, või kas on tõsi, et need olevused suudavad koguni mingeid vingeid lennumasinaid konstrueerida ja siis kosmost pidi igal pool ringi uhada.

Kuusiku Peeter, kes oli kunagi ühe semestri ülikoolis õppinud ja keda sellepärast vahel ka räpaseks intelligendiks kutsuti, arvas üpris veendunult, et niisugust asja – see tähendab mingeid mõistuslikke organisme – ei saa mitte mingil juhul kuskil mujal olemas olla. Mingeid UFO-sid polevat seega ka, see kõik olevat ainult üks suur luuleline häma.

„On nimelt välja arvutatud, et eluks vajalike juhuste kokkulangemine on võimalik ainult meie planeedil,“ teatas ta. „Ma just lugesin üht raamatut, kus oli öeldud, et elutingimuste matemaatilised kombinatsioonid ületavad universumi kõigi võimalike taevakehade arvu, järelikult on suurem osa neist kohe eluks sobimatud ja teiste puhul on ka tõenäosus väga tühine. Ammugi ei saa tekkida taolisi tarku olendeid nagu meie siin. Heal juhul võib mõnel üksikul planeedil leiduda mingeid baktereid või molluskeid.“

„Aga mingi tõenäosus siis ikkagi on,“ mörises Soosaare Arno sõrmega üles baari lae poole näidates.

„Sama hästi kui ei ole,“ kinnitas Peeter uuesti.

„UFO-sid ja tulnukaid on ju vahel ikka nähtud,“ torkas Valdmanni Väino sekka.

„See on tühi jutt puha, Väints, seda pole keegi suutnud tõestada,“ ei lasknud Peeter end siiski kõigutada.

„Räägitakse, et osa tulnukaid olevat isegi inimeste hulka imbunud,“ toetas Väinot ka Kalmuse Toomas ehk lihtsalt Tom, kes oli alles esimest aastat tööl.

„Nojah, võib-olla istub siis mõni isegi siinsamas baaris, siinsamas meie juures,“ hakkas Peeter naerma. „Nii et vaadake aga hoolega ringi, mehed, äkki ongi keegi neist siin kohal,“ õrritas ta, „äkki on koguni üks tore tots kuskilt kosmoseavarustest meie juurde välja ilmunud ja tahab meid õnge võtta.“

Teised siiski kaasa ei naernud ega vaadanud esialgu ka eriti ringi, ainult Väino lasi pilgu kähku üle hämaravõitu baariruumi käia.

„Seal taga nurgas sitsib küll üks imelik tüüp,“ teatas ta seejärel, „ei saagi aru, kas on mees või naine.“

„Tulnukatel võib-olla polegi sugu,“ oletas Toomas, keerates nüüd ka pead sinna baarinurga poole, et Väino osutatud tüüpi vaadelda.

„Kuidas nad siis paljunevad?“ mühatas Arno.

„Nad on võib-olla segasoolised, ise paljundavad end,“ pakkus Väino ikka baarinurga poole kõõritades.

„Nagu vihmaussid,“ irvitas Peeter.

„Vihmaussid ei mõtle,“ urises Arno õlut luristades.

„Väheke imelik kuju on see seal küll,“ leidis ka Toomas, „kuigi paistab nagu rohkem ikka naisterahva moodi olevat.“

Baarinurgas kohvitassi taga istuv külastaja, kes seni oli rahulikult oma tassi vahtinud, oleks justkui tajunud talle pööratud tähelepanu. Ta kergitas pead ja kiikas korraks meeste poole, lükkas siis aga kohvitassi endast eemale, hüppas ühtäkki laua tagant püsti ning kõndis kuidagi iseäralikul viisi jalgu tõstes ja keha õõtsutades baari ukse poole. Üsna ehitusmeeste laua lähedal jäi ta hetkeks seisma, pööras end veidi tagasi, sihtides pika pilguga laua otsas istuvat Toomast, ning väljus seejärel otsekohe baarist.

„Kõnnib teine nagu kurg või ämblik,“ kommenteeris Väino, „aga ei saa tast ikka aru, on ta mees või naine.“

„Mõni transvestiit on ta, või lilla, mis muud,“ porises Arno, „jokkis vist kah veel pealekauba.“

„Vihmaussi moodi ta küll ei ole,“ heitis Peeter ja naeris ise oma nalja.

„Ei noh, mehed, see on tõesti midagi erilist,“ hüüatas järsku Toomas ning kargas samuti laua tagant üles.

„Ma pean kohe minema üht asja selgitama,“ hõikas ta teistele, haaras nagist oma jope ja tormas baarist välja, otsekui üritades sellele äsja lahkunud omapärasele isikule järele jõuda.

„Ei tea, mis Kalmuse Tomil nüüd äkki hakkas,“ imestas Arno.

„Ju ta tundiski tulnuka ära,“ aasis Peeter.

„Poisike alles,“ ühmas Arno.

Mehed tellisid veel ühe kannu õlut, kuid jutlesid seejärel edasi juba muudel, hoopis maisematel teemadel. Nende noor töökaaslane Toomas sel õhtul baari aga tagasi ei tulnudki, mistõttu Arno pidi ka tema pooliku õllekannu tühjaks jooma – kahju oli head kesvamärjukest raisku lasta.

2.

Esmaspäeva hommikul ehituse soojakus Toomast kohates tahtsid töökaaslased muidugi kohe kuulda, kuhu noormees reedel nii äkiliselt baarist kadus.

Toomas naeratas korraks, lõi silmad maha ja kohmas siis häbelikult: „Teate, mehed, ma hakkan nüüd naist võtma.“

„Ära sa, poiss, seda viga nüüd küll tee!“ karjatas seepeale Arno, kes oli just hiljuti oma naisest ära lahutanud.

Väino oli parajasti oma känkrasse kuivanud ja puntrasse läinud tunkede jalga tirimisega hirmsasti hädas, kuid suutis sealjuures siiski pomiseda, et on alles mõnel mehel naisevalu.

 „Kuule, Tom, ega seesamune tulnukas sealt baarist sulle viimati naiseks taha tulla?“ üritas kõrvalpingil särki vahetav Peeter tögada.

„Nojah, vaat juhtus küll just niimoodi,“ sõnas Toomas siiralt, „just tema ma ära võtangi.“

„Misasja,“ imestas nüüd tunked lõpuks jalga saanud Väino, „mis pagana juttu sa ajad?“

„Läks jah sedasi,“ kordas Toomas, „et niikui ma talle väljas otsa vaatasin, nii ka kohe ära armusin. Ausalt noh, esimesest silmapilgust kohe, nagu öeldakse. Hakkasime seal siis juttu rääkima, kõndisime pargis ringi ja ronisime koos ka ühe pärna otsa, no ja varsti oli temagi minusse armunud. Ja selgus, et tegelikult oligi ta tulnud siia Maa peale endale meest otsima. Uskuge või mitte, aga ta on tõesti tulnukas.“

„Naljamees,“ puhkes Peeter selle peale laginal naerma ja lasi kapist välja võetud saapad klobinal enda ette maha kukkuda, „ära nüüd siin lora!“

Teised jäid siiski tõsiseks, jätkates nohinal tööriiete selga ajamist. Ainult Väino jättis tunkede kinninööpimise korraks pooleli.

„Ah et oligi tulnukas!“ ahhetas ta justkui Toomase juttu uskuma jäädes.

„Just nimelt,“ kinnitas Toomas, „neid saadetakse vahel siia oma geneetilist koodi parandama, see tähendab elujõulisemaid järglasi saama. Ta rääkis mulle eile, kui meil asi juba tõsisemalt susisema hakkas, et inimkonnal on mitu haru mitmel eksoplaneedil ja need olevat üsna erineval arengutasemel. Meie siin Maa peal oleme jäänud kõige madalamale arengutasemele, alles hakkame kaugemale kosmosesse lendama, aga need teised, kes on rohkem arenenud, käivad juba ammu mööda planeete ringi. See-eest oleme meie jällegi füüsiliselt elujõulisemad. Neil seal mujal on pealegi ainult naised järele jäänud, mehi enam peaaegu polegi. Aga ilma meesteta ikka päris hästi ei saavat.“

„Kes pagan meid siis välja aretas?“ urises Arno pahuralt.

„Ei tea, mingi kõrgem jõud pidi olema,“ kostis Toomas.

„Mingi jumal siis või?“ tahtis ka Väino teada.

„Võib-olla, ega nemadki vist oska seda täpselt öelda. Aga ma võin ta käest veel uurida.“

„No kurat võtaks, kas meie oleme siis mingid alaarenenud tüübid?“ sai Arno pahaseks. „Ma panen vastu tatti igaühele, kes mulle sihukest plära ajama tuleb, raisk.“

„Ja mis siis edasi saab, kui sa selle tulnukpruudi tõesti naiseks võtad?“ päris nüüd ka Peeter, endal irve siiski endistviisi näol.

„Me teeme temaga vist niisuguse abielulepingu, et kui laps peaks sündima, siis elame alguses perega siin Maa peal edasi, noh nii umbes aastakese, ja seejärel lendab tema koos lapsega tagasi oma koduplaneedile, et seal me laps samuti ametlikult ära vormistada. Mind ei tohi ta esialgu kaasa võtta, nii et last saan seetõttu ehk alles kunagi hiljem uuesti näha. Ta lubas küll kindla peale uuesti Maa peale tulla, sest tahab vist ka teist last saada.“

„Sa tule ise maa peale tagasi, lollakas,“ urahtas Arno.

„Ja tule ikka kaine peaga tööle, kui sa just päris nupust nikastanud pole,“ lausus Peeter sõrmega tähendusrikkalt oimukohale osutades. „Või vaatasid telekast mõnda ulmekat ja elasid filmi liiga sügavale sisse, või mis, poiss?“

„Nad on ta kuidagi ära tinistanud,“ arvas Väino nüüd umbusklikult Toomast piieldes.

„Ega me kohe abielluda saagi,“ seletas Toomas veel, „sest tal ei ole dokumendid korras. Ta tuli siia viimase põgenike laine sees, noh niimoodi, nagu oleks ilma dokumentideta sõja eest põgenenud, ja peab nüüd endale kõigepealt mingi ametliku identiteedi looma. Aga kogu selle aja saame ikkagi koos olla.“

„Äkki ongi lihtsalt mõni migrant, kes vaesele Tomile mingit soga ajab,“ leidis Arno. „Koorib poisi puupaljaks, laseb jalga ja kui lapse saab, hakkab veel alimente nõudma.“

„Mis keeles te siis rääkisite,“ tahtis Väino seepeale teada.

„Eks ikka eesti keeles,“ kostis Toomas.

„No näed siis,“ vaatas Väino võidukalt Arno poole, otsekui oleks nõnda midagi olulist ära tõestanud, „pole ta mingi migrant. Kust see migrant sul nii äkki eesti keelt mõistab?“

„Kuule, Tom, sa ole nende võõrliikidega siiski ettevaatlik,“ togis Peeter jälle, „need võivad su pärast sedasamust suguakti ka nahka pista. Ämblikel näiteks on niisugune komme, et emane sööb isase pärast paaritumist ära.“

„Tead sa mis, poiss,“ pöördus Arno järsku õige kurjal moel Toomase poole, „kui sa tahad kirjanikuks hakata, siis mine õige kuskile mujale oma lugusid kirja panema. Mis sa veel siin ehitusel tolkned. Ajad meile kärbseid pähe ja arvad, et me seda kõike usume ka? Vaat kus leidis nüüd, keda lollitama hakata!“

„Heakene küll, mehed, jätame nüüd selle lora ja lähme tööle,“ hõikas täies töömundris Peeter soojaku ukselt, „õhtul baaris võime edasi fantaseerida. Ja ilmselt pole meie Tomiga ka mitte midagi erilist juhtunud, armus poiss lihtsalt ühte vallatusse plikasse ära. Armunud ju hulbivadki mõnda aega nagu kuskil hoopis teises dimensioonis ja võivad siis ka vabalt uskuda, et nende kallim oleks justkui pärit kuskilt teiselt planeedilt. Eks armastus olegi niisukene kosmiline värk.“

„See on ikka üks imelik lugu küll,“ vangutas Väino Toomase poole vaadates pead, pani siis aga kiivri rihmad lõua alt kinni ning läks tööriistakasti kaasa haarates koos Arnoga Peetrile järele.

Toomas oli Arno äkilisest pealehüppamisest üpris kohkunud ning jäi natukeseks ajaks soojakusse kohmitsema, et ennast koguda. Mõtted läksid siiski kohe uuesti vastse pruudi peale: kui õrn on ta sinav nahk ja kui pehmed ta pimedas helendavad juuksed, uneles noormees, ja kui ilusad näivad ta tuliselt hõõguvad silmad ja kui lõpmata magusad tunduvad ta huuled – küll on ta ikka imeline. Ja kui kenasti isemoodi ta veel oma vähestel varvastel kõnnib. Ei ole temast paremat siin Maa peal ega vist kuskil mujalgi, pole vist kogu selles määratus universumiski mitte. Ainult pilk on tal kuidagi kummaline – kui ta mulle otsa vaatab, siis kaovad mu peast kõik mõtted ja tundub, nagu hakkaks mind juhtima mingi võõras vägi. Aga mul ei ole ka midagi selle vastu, ma täidan hea meelega kõiki ta käske. Olen isegi valmis end täielikult tema eest ohverdama. Ja võin temaga igale poole kaasa lennata, kui ta kutsub. Ja kui ta siit ära peaks minema, jään teda ikka ja alati ootama.