Tõlkinud Arvi Nikkarev, Skarabeus (2022), 284 lk
Kirjutan seda muljet istudes vana ja laia, vihmavarjukujuliseks kasvanud kirsipuu all. Pea kohal siblivad musträstad, terve suur parv, jagavad erkpunaseid hapusid marju, loobivad mind nendega, käratsevad. Näib, et mina neid ei häiri ja ega nemad mindki, mulle ei maitse kirsid…
Küll aga äsja loetud Maarit Leijoni kogumik „Musträstas“. Jäi raamatukogus näppu, eelkõige võlus kaanepilt, lisaks oli kusagil ajusopis teadmine, et mitu blogijat on kiitnud. Lugesin ja niutsusin mõnust, millalgi vaatasin üle autori nime, sest tahtsin teada, kas kirjutaja on mees või naine. Meeles oli, et naine, kuid lugedes hakkasin kahtlema. Googeldasin, naine ikka, elab ja kirjutab Soomes ja ega palju rohkem keegi ei teagi, Googel kaasa arvatud. Huvitav, muidugi, kuid vähe oluline. Kes iganes selle nime taga end peidab, head tervist ja pikka iga talle.
Neljast lühiromaanist ja ühest jutust koosnev kogumik on heas mõttes jahmatav. Mitmes heas mõttes, aga eeskätt vist kuidagi tehniliselt. Mitu erinevat žanrit ja hästi eriilmelised süžeed, tegevuspaigad ja ajad. Lühijutu tegevus toimub tänapäeval, kuid mingisuguses väljamõeldud vahemaailmas, kus enesetapjad saavad veel viimase võimaluse ümber mõelda enne teispoolsusesse suundumist. Nelja lühiromaani tegevuspaigad on pärismaailmad. 19. sajandi lõpu Soome provintsilinn, 21. sajandi alguse küla kusagil Venemaal, tänapäevane Peterburg ja 15. sajandi Prantsusmaa. Maailmu palju ei seletata, arusaamine geograafilisest asukohast ja ajaskaalal paiknemisest tekib läbi lugudesse ohtralt ja oskuslikult poetatud viidete aja- ja kultuurilukku. Hoolega valitud täpsed detailid, sh ajaloolised nimed, lisavad lugudele veenvust ja kaalu, mingisuguse intellektuaalse lisakihi. Mitme loo karakterid ja nende lood on sedavõrd värvikad, et nad võiksid tegutseda ükskõik kus ja millal (mõtte-eksperimendina - vampiirid võivad välja ilmuda ka nt tänapäeva Peterburis, nt mõne teadusasutuse kohviruumis ja sarimõrvareid ning lastepilastajaid on igal sajandil valikuga võtta), kuid autor ei ole kergemat teed läinud. Neis lugudes ei ole midagi juhusliku, ajad ja kohad on põhjalikult läbi mõeldud ja peenelt süžeesse põimitud, kahtlustan, et isegi suure ajaloohuvi puhul eeldab see põhjaliku ja sihitud taustatööd. Mind üllatas, et viiest loos neljas räägitakse või vähemalt mainitakse venelasi, kuid järele mõeldes on tegemist ikkagi naaberriikidega, eks sellest on läbi ajaloo erinevaid interaktsioone sündinud…
Kõikide lugude peategelased on naised, ühel või teisel moel katkised inimesed. Vanemate poolt vähearmastatud invaliid, ühiskonna poolt vähemõistetud matemaatikageenius, mõrva läbi mehe ja tütre kaotanud lesk, lapsepõlves trauma üle elanud telepaadist valitsusagent ning tapmiskatses ellu jäänud ravitseja. Vägivald sünnitab vägivalda, valu sünnitab valu. Keegi neist naistest ei ole objektiivselt võttes teab mis kena inimene. Kõik nad on vägivaldsed, kas siis füüsiliselt või vaimselt, enda või ümbritsevate suhtes, kõigi edasiviivaks jõuks on kättemaks. Rumalad inimesed ütlevad, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks, targad, et teeb vigaseks ja Leijon on selgelt arukamate killast. Leijoni lugude naised on kalgid ja egoistlikud, leebuse või empaatiaga keegi silma ei paista. Maailmu ei päästeta, igaüks tegeleb peamiselt iseendaga, enda keha- ja hingevaevadega, oma personaalse valuga, mis vist on ka mõistetav – valu on ainus aisting, millega inimene ei harju, seejuures ei ole vahet, on see valu siis peas või jalas, hinges või südames. Kõik selle kogumiku naised valutavad ja selline jõhker ausus teeb relvituks. Ei muuda neid naisi headeks inimesteks, kuid ometi äratab kaastunnet ja sümpaatiat. Motiivid on arusaadavad, kaasa elada on lihtne.
Kogumiku, aga ka iga loo eraldivõetult, atmosfäär on pigem rõõmutu, painajalik või koguni õudne. Kõik tundub veidi hüperreaalne, hirmus põnev ja ettearvamatu. Ängistav realism, räme naturalism, hästi mõõdetud psühhologism ja ulmelised elemendid veel lisaks. Kusjuures, ulmeline osa neis lugudes jäi minu jaoks kuidagi… mitte, et väheoluliseks, õiget sõna paraku hoobilt ei leia. Ulme on neisse lugudesse kuidagi nii erakordselt orgaaniliselt sulandunud, et ma pean ekstra mõtteliigutuse tegema, et jõuda tõdemuseni, et nii üldiselt meil ju elust lahkunud maa seest end välja ei kraabi ega kraapinud ka viissada aastat tagasi – ahaa, ulmeline element. Võimalik, et see just ongi kvaliteetse ulme tunnus? Üks tunnustest? Pole õrna aimugi…
Igatahes, tsiteerides Jüri Kallast (mälu järgi, vabandust): „Lugesin kokkuhoidlikult, et liiga ruttu otsa ei saaks…“
Tilda, blogija
