Joyland



„Joyland"

Stephen King

Hea Lugu, 2023

Tõlkinud Silver Sära

288 lk

-------------

„Ma mäletan Mike' i päeva lõbustuspargis - ka Annie päeva -, nagu see oleks olnud eelmisel nädalal, aga peaks olema minust palju andekam korrespondent, et teile jutustada, mis tunne see oli või kuidas see oleks võinud lõpetada viimase haarde, millega Wendy Keegan ikka veel mu südamest ja emotsioonidest kinni hoidis. Ma võin öelda vaid seda, mida te niigi teate: mõned päevad on nagu aare. Mitte paljud, aga ma arvan, et peaaegu igas elus on mõned sellised. See oli minu päev ja kui ma olen kurb – kui elu rõhub mu õlgadele ja kõik näib labane ning odav nagu Joyland vihmasel päeval –, lähen ma sinna tagasi, kasvõi selleks, et meenutada iseendale, et elu pole alati lihunikumäng. Mõnikord on auhinnad ehtsad. Mõnikord on nad väärtuslikud.”

Olen seda raamatut lugenud mõned aastad tagasi inglise keeles. Kui nüüd kirjastus Hea Lugu eestikeelse tõlke avaldas, võtsin raamatu hea meelega uuesti ette, kuna mälu järgi oli tegu mõnusa lugemisega. Muide, etteruttavalt ütlen, et õudusulmet siit raamatust leiab tõepoolest... natuke. Aga küllap ma allpool kirjutan pikemalt.

Joyland on lõbustuspargi nimi, nagu esikaanelt ka aimata võib, tegevus toimub aastal 1973. Peategelaseks on noor täiskasvanu Devin Jones, kes võtab ülikoolis õppides endale suviseks ajutiseks tööks lõbustuspargi neegritöö (tänapäeval vist küll on „viisakam” öelda „lihttöö”). Ehk siis teeb kõik, mis vaja, erinevate atraktsioonide juhtimisest kuni okse koristamiseni, vahel viskab ka koerakostüümi selga, mis lastele väga palju rõõmu valmistab…

Tööintervjuu päeval kohtab ta pargis töötavat selgeltnägijat (Madam Fortuna), kes ennustab, et Devin kohtab tulevikus punase mütsiga tüdrukut ning koeraga poissi. Fortuna ei tee saladust sellest, et ta pole tegelikult „päris” kaardimoor, aga siiski väidab, et osadel ta ennustustel on tõsi taga. Ühel hetkel Devin kohtubki algul väikese tüdruku ja hiljem ka poisiga.

Paralleelselt selgub, et lõbustuspargis on mõned aastad tagasi mõrvatud noor naine Linda Gray, Devin asub koos sõprade Erini ja Tomiga seda uurima, kuna väidetavalt käib Linda pargi õuduste majas („Horror House”) kummitamas. Samas mõrvatu ei ilmuta end igaühele. Erin on see, kes mingil hetkel end täielikult pühendab mõrvauuringutele, ning siit hakkabki raamat end mõne nurga alt lahti kerima.

Julgelt kaks kolmandikku raamatust on „tavaline”... no tavaline raamat, noh. Noorte elu, armumine, pettumine, kõrvadeni esimese töö sisse sukeldumine jne. Viimases kolmandikus hakkab mõrvamüsteerium võtma konkreetsemaid jooni ning üleloomulikkuse osas läheb raamat sutsu „kingilikumaks”. Samas ma kahtlustan, et kes hakkavad raamatut lugema konkreetsete ootustega ja naudivad Kingi õudusulmet, saavad siin petta. Siin on Lihtsalt Hea Romaan(™), millesse kirjanikuhärra on talle omasel viisil seganud õrnalt õudse ulmemomendi. Ning mis seal salata – King, kurivaim, on aja jooksul väga meisterlikuks kirjanikuks arenenud ning minu arvates tulevad tal isegi need „tavalised” raamatud, kohad, seigad ülihästi välja. Kusjuures, mis on veel huvitav – ma olen viimasel ajal kohanud siin ja seal Kingil seda, kuidas ta kirjeldab maailma läbi noorema tegelase silmade. „Muinasjutt”, „Gwendy's Button Box”, „The Girl Who Loved Tom Gordon” meenuvad näiteks. On see nüüd lihtsalt juhus, viis oma noorust meenutada (mida „Muinasjutus” eriti tugevalt tunda oli) või midagi kolmandat – hea küsimus. Pealegi on noori tegelasi Kingil läbi aja olnud, Carrie ja tulesüütaja Charlie meenuvad kohe aegade tagant. Või kasvõi „Long walk” ja „Rage” on noorte peategelastega – samas King oli nende kirjutamise ajal väga noor, mälu järgi ise ülikoolis, seega… jah.

Kusjuures mingil hetkel on tegu korraliku pisarakiskujaga. Üldse on natuke kahju, et eesti keelde on tõlgitud erinevat karmimat-õudsemat Kingi, aga tegelikult on ta looming märksa mitmekesisem. Kasvõi „Dolores Claiborne”, mis räägib hoopis peresuhetest läbi mitme aastakümne – ning jah, eks viskab ühel hetkel ikka ka klassikalist kingi sisse. „11/22/63”,  mis on küll alternatiivajalooulmeline,  kuid suuremas osas tegelikult sisevaade eelmise sajandis Ameerikasse viie-kuuekümnendatel, tõlke üle oleks mul isiklikult väga hea meel,

Kokkuvõttes: mulle meeldis, mõnus raamat. Nagu enne ütlesin, suurem osa on selline vägagi turvaline, sobib hästi ka nendele, kes Kingi muidu väga ei taha lugeda. Ilus nostalgiline jutt noortest (mitte noortekas!) ning seitsmekümnendate Ameerikast. Kusjuures raamat sobib ilmselt ka noortele, aga YA-st on asi väga kaugel. Kogu see lõbustuspargi-maailm tuletab meelde nõukaaja lõpus/teise vabariigi alguses Pirital olnud Poola lunaparki, kus lapsena ikka sai käidud.

Ahjaa, juba originaali kaanepilt on lugeja „lollitamine” – kuigi selline stseen on raamatus täiesti olemas, siis moodustab rõhuvalt suurema osa see… tavaline elu-olu, noh.

9789916726549

5/5


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0605)