Manfred Kalmsten, Lüüli Suuk “Neimaristsed”
Külanõid kutsutakse külla abivajajat ravitsema. Kohale jõudes tuleb välja, et kutse oli pettus. Järgneb vastastikune kättemaks.
See lugu tõi mulle meelde vanasõna “Kuidas küla koerale, nii koer külale.”, sest kokkuvõttes oli raske aru saada, mitmel korral oli nõid ise külale häda kaela tõmmanud, et siis neid ravitsema hakata, ning kui tihti olid hädadel teised põhjused. Igal juhul tundus, et puhas polnud selles loos keegi. Ja eks see olegi konfliktsituatsioonide puhul tavaliselt nii. Lugu ise oli soravalt kirjutatud ja nauditavalt loetav. See autorite tandem kindlasti täiendab teineteist mõnusalt ning stiili poolest on nende panust loos võimatu eristada.
Artur Räpp “Sellest on palju raamatuid kirjutatud”
Tulevikuühiskonnas on soo jätkamine muutunud lihtsaks füüsilise kontaktita protsessiks, et ühiskond saaks endale valida täpselt soovitud genoomiga liikmeid. Doonoriks on sageli ülikõrge intellektiga mehed, emadeks sobivad ka tavalised naised. See jätab aga inimesed ilma füüsilise intiimsuse võlust.
Lugu iseenesest on huvitav lugeda ka mitmendal korral, sest autor on sageli mõnda ideed maininud vaid ühe lausega, mistõttu üks kord lugedes võibki olulist infot kahe silma vahele jääda. Samas aga oleksin soovinud selle maailmaga pisut põhjalikumalt tutvuda - ühe selgitava lause või vihje asemel oleks mitmeski kohas ära kulunud veel teine või kolmaski, selleks et loo mõte lugejale pisut selgemaks saaks ning tekst ise ühtlasem oleks. Kokkuvõttes aga mulle selle loo idee meeldis, maailm oli uudne ning lugemine läks libedalt.
Kristi Reisel “Ajalugu ütleb, et me ei läinud kunagi tähtedele”
Vananevas ühiskonnas töötab Emma muuseumis, kus ta saab lugeda eelnevast ühiskonnakorraldusest pärit keelatud raamatuid. Elu on raske, ära elamiseks peab palju töötama, kuid lugemine paneb teda unistama teistsugusest reaalsusest. Tööl kohatud noormees meelitab ta liituma Maalt põgenemist planeeriva kambaga.
Mulle meeldib, et seekord on tegemist autori pisut pikema looga. Maailm on hästi kirjeldatud, kerkides lugedes kohe mu silmade ette. Autor on võtnud Euroopa hetkeseisu probleemi ning kujutanud ette, mida see tulevikus kaasa võib tuua, tehes seda minu meelest üpriski realistlikult. Reiseli tekste on alati olnud ladus lugeda, seekordne ei ole erand. Huvi hoidis tekst lõpuni ja kõlbas ka teist korda üle lugeda. Soovitan.
Tiit Loim “Vivaarium”
Loo tegevus toimub paralleelselt kahes kohas - mingil planeedil asuvas astraalelu uuringute keskuses ja teisel planeedil. Keskuses uuritakse teise planeedi elanikkonda ja ühiskonnas toimuvaid protsesse, uuritaval planeedil elav peategelane käib maailmas ringi ja filosofeerib.
Kahjuks ei suutnud ma sellest loost paremat kokkuvõtet kirjutada. Iseenesest on lugu potentsiaaliga selles mõttes, et autori kirjastiil on täitsa loetav ja astraalelu uuringute keskuses toimuv on isegi huvipakkuv, kuid kahjuks jääb lugu sisulise külje pealt siiski nõrgaks.
Mul ei ole midagi selle vastu, kui inimesed päriselus või ka lugudes elu, universumi ja kõige üle pead murravad, üritades asjadest aru saada, pigem on see tervitatav, kuid lugejana peategelase pikki monolooge tarbida oli väga väsitav. Seda enam, et tegelikult ei saanud ma aru, mida ta öelda tahtis. Planeedil toimuv tegevus jäi minu jaoks üldse väga segaseks.
Astraaluuringute keskuses toimuv oli tõesti huvitavam ja ma lootsin, et sellest midagi asjalikku välja tuleb, kuid loo lõpp valmistas mulle igal viisil pettumuse. Pidevalt helises mu peas küsimus, miks tegelased midagi tegid, kuid loo lõpus see enam ei helisenud, vaid lausa karjus. Võib-olla on asi minus, kuid ma lihtsalt ei saanud aru, mida autor selle pika looga mulle kui lugejale öelda tahtis. Kahjuks ei kannata see tekst ülelugemist ning teistele ma seda soovitada ei saa, kuna loos puudus arusaadav tegevusliin ning see oli kohati lausa igav.
Edaspidi soovitaksin autoril kindlasti kasutada testlugejaid ning konkreetselt paluda neil öelda, mida nemad loost aru saavad, millised on nende arvates loo nõrkused ning kuidas neid võiks parandada. Ja peale testlugejatelt tagasiside saamist teha teksti kallal tööd, kuni lugejad selle peale enam kulmu ei kortsuta. Sest iseendale võime kirjutada ju sahtlisse ka, aga avaldamisele saadetud loo puhul peame vaatama asjale ka lugeja seisukohast.
Tim Hornet
“Elu on seiklus”
Terapeut jääb aeglaselt oma tööst ilma, kuna inimesi ravivad sõltuvustest ja käitumisprobleemidest terveks ajuimplantaadid, mille kõrvalnähuks on aga implantaadist endast sõltuvusse jäämine.
Vahelduseks on Hornet kirjutanud ka realistliku loo oma tavapäraste muinasjutuliste kõrvale, ma ütleksin, et vägagi realistliku, kuigi tegemist on praegusel hetkel siiski veel konkreetselt ulmega. Tema välja mõeldud implantaat on aga sellise põhimõttega, milleni minu meelest päriselus on täiesti võimalik jõuda, ehk kuuleme millestki taolisest kunagi ka meediast. Ka loo iva on tegelikult realistlik - traditsiooniline teraapia, oma sisemise inimese tohterdamine ja käitumismustrite muutmine võtab aega ja vaeva. Kui tahame otseteed minna, võib juhtuda, et satume vihma käest räästa alla, asendame ühe sõltuvuse teisega või hüppame ühest kehvast suhtest teise, kuna probleemide põhjused ei saa lahendatud, vaid käivad meiega kaasas. Ja keegi ei saa aidata inimest, kes ise ei ole nõus muutumise nimel vaeva nägema.
Hornet on juba piisavalt kirjutanud, mistõttu on tema lood ülesehituse poolest ja stiililiselt reeglina head, nii ei leidnud ma ka selles loos millegi kallal nuriseda. Olemas on ka tema lühilugudele omane lõpupööre, mis sel korral oli päris ootamatu. Igal juhul väärt lugemist.
