„Devolutsioon” on kahe kirjaniku, Kristo Jansoni ja Triinu Merese kahasse kirjutatud postapokalüptiline teekonnaromaan, kus eksnaissõjaväelane asjaolude sunnil koos kümneaastase poisiga mööda katastroofist räsitud Ameerikat rändab ja ellujäämiseks kõiksugu vajalikku nodi kokku korjab. Triinu Merese lugusid ja raamatuid olen ma ennegi lugenud ja neist täiel rinnal nautinud vaid väheseid: kiire seikluslikkus sumbub mingi hetk ära ja loo köitvus kaob. Samas Kristo Jansoni nimi oli minu jaoks täielik tabula rasa. Kuigi raamatus tegeletakse väga mornide teemadega, on üldine väljavaade ja ka tegelaste suhtumine tulevikku pigem positiivne ning see aitab kindlasti kaasa hea lugemiselamuse saamisele.
Ütlen kohe välja, et postapo ei ole päris see, mis mind ulme juures väga köidab, kuna tihti minnakse kogu selle maailmalõpu ja tsivilisatsiooni kokkukukkumisega väga masendavaks ära ja tulemuseks on pigem doomilik õuduslugu. Ja ikka nii, et pigem on tegemist olmeõudusega – igasuguste üleloomulike nähtusteta draamast nõretava ja psühholoogiliselt ängistava teosega. Antud juhul suutsid autorid seda vältida ja pigem oli selline ekssõduri eneseleidmise lugu, mis mõneti meenutas mulle kunagist ulmeklassikat „Escape from New York”.
Nautisin kiiret tegevust täis loo käike väga ning selline karune huumor läks ka päris hästi kaubaks. Maailm, kuhu lugu oli paigutatud, ei erinenud väga meie tänapäevast, seega väga paljude tehnoloogiliste uuendustega autor lugejat ei koorma ega ulmesõpra rõõmusta. Samas oli tänu eelnevale ja ka autorite kirjeldusoskustele suhteliselt lihtne loo toimumispaikasid ette kujutada. Kuid siin oli üks aga: mõningatel juhtudel ei mõjunud maailm realistlikuna: oli tunda, et teatud stseenide, olukordade ja tegevuste põhjendamisega väga vaeva ei nähtud. Loodi huvitav teemaarendus ja poolvägisi suunati tegevus soovitud rajale. Näiteks teise peategelase, väikese poisi Rico kuuldes räägiti Las Vegasest ja sellest, mida seal lastega tehakse, aga hiljem küsib see vaene lapseke ekssõjaväelase Lingi käest, miks nad Las Vegasesse lähevad. Ok, apse ikka tuleb ette, aga lugedes jäävad sellised asjad meelde ja siis lappad mõned leheküljed tagasi ning kontrollinud, et sul jäi ikka õigesti meelde, nendid endale, et võib-olla ei tasuks nii tiheda kammiga sisuauke taga ajada.
Lugu algab paljutõotavalt, kuna sissejuhatus ja eellugu oli väga kenasti kokku põimitud. Endalegi üllatuseks suutsin mõnuga nautida tagasivaadet eelnevale ning ka seda, kuidas selle jutustamiseni jõuti. Aga hiljem Rico minevikust rääkivad, 2-3 leheküljelised tagasivaated pigem hakkisid loo käiku. Oleks võinud vabalt nad kas siis kokku panna või koos algse tegelase backstory'ga edastada. Mul on ilmselt selle koha pealt juba oma kiiks: kui autor tahab ajajoonega mängida ja midagi minevikust pajatada, siis peab ta seda tegema filigraanselt ja samas ka piisavalt efektiivselt, et see ka päriselt lugemiselamusele midagi positiivset juurde annaks.
Keeleliselt oli muidu päris ladus, aga kohati oli mõningaid väljendeid, mis loo kontekstiga väga hästi ei haakunud, näiteks kuskil oli tramaeivõi või midagi sarnast. No ei kujuta ette väga ameeriklasi sellist väljendit kasutamas. Samas hispaaniakeelset sõimu saab raamatu abil küll vabalt viljeleda, sest neid väljendeid oli ikka korralikult teksti pandud ja ka tõlked ilusasti ära toodud. Võib-olla muutus veidi tüütavaks, et kordusid ka samad väljendid ja joonealused märkused nende tõlkimiseks.
Ma saan aru, et katastroofijärgses maailmas turvalist partnerit, kellega armurõõmu nautida, on väga raske leida, aga no sellist rabamist, et mõnest sõnast dialoogist tegevus kohe voodisse jõuab, ma kuidagi ei oodanud. Olen sarnast kirjaviisi lugenud küll, aga see oli siis küll mingi vampiiritemaatiline raamatusari, kus XXX reitinguga stseene oli rohkem kui sisu. Kui muidu peategelane Ling on päris arukas ja planeerib asju, siis mitte kordagi ei tule talle pähe, et siis kui tsivilisatsioon toimis, oli ka selliseid asju nagu suguhaigused. Jah, inimesi vähem, nõrgemad surevad välja ning viivad need probleemid endaga. Samas, hügieeni puudulikkus peaks haiguste vohamist hoopiski suurendama. Ja kui tampoonide otsalõppemine pandi sisse, siis oleks võinud ka ju kondoomid samamoodi ära käsitleda.
Jälle sai arvustus justkui selline nimekiri asjadest, mis justkui meeldisid, aga… Tegelikult on tegu igati õnnestunud kirjatükiga ja kui luubiga liiga lähedalt kallale ei kipu, siis meelelahutuslikku elamust on teoses küll ikka paariks õhtuks: tegu on ikkagi südamliku looga, kus sõjast ja eelnevatest haiget saamistest hoolimata suudab peategelane leida endas inimlikkust, et anda armastusele ja maailmale veel üks võimalus.
