Nonii, suur suvi keeb ulmefännide ümber nagu lahtine tuumareaktor ja Estconini on jäänud lausa loetud päevad. Viimane aeg end ära registreerida. Neile, kes veel kõhklevad või ei julge tulla, on meil selles numbris ka väikene Estconi külastaja meelespea, mis loodetavasti suudab vastata mitmetele segaseks jäänud küsimustele ja ühtlasi hajutada ka hirme. Ka stalkeri hääletus on kohe-kohe lõppemas - seega ärge sedagi unustage. Pange oma ulmelemmikud kenasti ritta ja saatke ära, et pärast poleks tühja vaidlust nagu praegu inglastel ja Euroopa Liidul.

Reaktor on ise suviselt õhem, aga endiselt kvaliteetne. Onu Kalveri juba traditsiooniliseks muutunud sünnipäevaõnnitlus filmistaarile võtab seekord ette ühe õudusfilmide ikooni. Tõlkelugusid on suisa kolm ja neist üks pärineb ka Estconi külastava ja seal esineva Juha Jyrkäse kirjutusmasinast. Teine on Divovi "Vastasseis Moskva jõel" ja kolmas Nick T.Chani "Õed".

Loe edasi...

Täna, 4. juulil, kell 12.00 pidi lõppema Stalker 2016 hääletus, aga südant kõvaks tehes sai juba reedel otsustatud, et hääletus saab nädalajagu pikendust.

Miks? Suvi, inimesed laiali ning hääletuse reklaam on liikunud kuidagi uimaselt. Leidsime ka, et patt oleks mitte kasutada käesolevat Reaktori numbrit reklaamiks.
Jah, ma mõistan, et mõni juba hääletanu võib olla nüüd pahane, et miks ta kiirustas, aga õige asja nimel olen ma valmis ainuisikuliselt kogu kriitika enda kraese võtma ja vaikides alla neelama...

Stalker 2016 hääletus lõppeb siis 11. juulil 2016, kell 12.00.

Ja see tähtaeg on tõesti lõplik.

Loe edasi...



Klassikaliselt treenitud näitleja. See kõlab erikuradi veidralt. Juuni sünnipäevalaps Robert Englund, kes 6. juunil oma 69. sünnipäeva tähistas, end aga just sedasi nimetada võiks, kui tal peaks selleks soovi olema. Jah, Robert on käinud aastaid teatrikoolis ja siis kõigi õudusfilmisõprade rõõmuks „raisanud“ end Fred Kruegerina. Ja seda kaheksa korda järjest.

Nüüd peaks tulema see koht, kus ma ütlen, et Robert on tegelikult teinud veel palju teisi tähelepanuväärseid rolle. Ma ise muidugi siiralt uskusin sellesse, et ma lihtsalt ei olegi kursis mehe teiste hiilgelrollidega. Olen nüüd aga seisus, kus tuleb tõsta käed üles ja öelda, et Fred Krueger ongi Roberti elutöö ja kui tema ülejäänud tööd ja toimetamised teil nägemata on, siis otseselt midagi katki sellest ei ole. „Phantom of the Opera“ (1989) ja „Mangler“ (1995) on kaks ehk tuntuimat filmi, kus mees peaosas on.

Loe edasi...

Esiteks tuletaks meelde, millega täpselt tegemist. Estcon on Eesti ulmefännide kogunemisüritus olnud juba aastast 1998. Keskmiselt käib kohal 80-100 erinevast soost, erinevas vanuses ja erineva ametiga inimest. Põhiline erinevus Est- ja muude maade 'conide vahel on ilmselt selle looduslähedus ja vaba mitteakadeemiline õhustik. Mis ei tähenda, et üritusel sügavamat sisu poleks. Peetakse ettekandeid, rolli- ja lauamängulahinguid, grillitakse, supeldakse, juteldakse, vaadatakse filme jne. Aga kõigil nendel asjadel osalemine pole mitte kohustus, vaid võimalus. Õhtusel tegevusel pole otsest piiri, seda võib jätkata kuni hommikuni. Sellest tulenevalt alustaks ka esimese punkti, öörahuga ehk...

1. Öörahu ei ole ega tule. See ei tähenda, et magada ei saa. Pidu käib lihtsalt varajaste hommikutundideni ja sellist aega, kui kedagi üleval pole, naljalt ette ei tule.

Loe edasi...

Kohustuslik spoiler-hoiatus ette.

Ei saa öelda, et ma üles kasvades Warcrafti mängu suur austaja olin, maitse kaldus alati hoopis Heroes of Might and Magicu poole ning orkide-inimeste vaheline igihaljas võimuvõitlus jäi mul kogemata. Paar korda küll kobamisi Warcrafti kolmandat osa uudistasin, ent see teenis pigem võrdluseesmärki teise pärisaja strateegiamängu Age of Empiresiga. Enne filmi vaatamist tegin üle aastate kaks kiirmängu, mõlema tulemust on ehk parem mitte mainida, ning läksin ühes sõpradega filmi vaatama, mina küll sügavamate maailmateadmisteta tavakülastajana outsideri pilgu läbi.

Kriitikute arvamust vaadates võiks Warcrafti puhul justkui tegemist olla saksa fantaasiafilminduse tulekandja Uwe Bolli parimate paladega. Seega olin mõnevõrra ettevaatlik, ent siiski lootusaldis meeldiva üllatuse saamiseks.

Loe edasi...

Kes pärast "The Martiani" vaatamist tundis, et isu Marsi-teemaliste ulmefilmide järele ei saanud täielikult rahuldatud, võib ette võtta Mark Elijah Rosenbergi igati eesmärgipärase autoritöö "Approaching the Unknown", kus usaldusväärse Mark Strongi poolt mängitud astronaut William D. Stanaforth saadetakse ihuüksinda 270 päeva kestvale teekonnale punase planeedi suunas. Marssi kavatsetakse koloniseerida ning sinna elama asuda planeeriv Stanaforth on valitud esimeseks inimeseks, kellel luksus selle pinnale astuda. Film jälgib pikka ja üksildast reisi, vastates ükshaaval erinevatele missiooni puudutavatele küsimustele, mis võivad vaatajat vaevata, ning seades Stanaforthi erinevate tehniliste probleemide ette, mida pardal lahendada. Nagu "The Martiani" Mark Watney, on missiooniks aastaid valmistunud Stanaforth nutikas ja pragmaatiline teadlane, kes muuhulgas on loonud temaga kaasas oleva unikaalse reaktori.

Loe edasi...



Ahh, Warcraft, kellele ja milleks sind küll tehti? Mängusarja fännidele? Noh, mina olen üks neist, kuid ma ei tunne, et see film mind kuidagi kõnetab. Inimestele, kes on Warcraftist kuulnud? Juba tõenäolisem, arvestades, et tänapäeval on enamik nooremaid inimesi selle nimega tuttavad, kuid kuulnud olemine ei tähenda veel huvi. Neile, kes valimatult suviseid blockbustereid vaatavad? Peaaegu täppi. Aga tegelikult tehti sind hiinlastele, kelle hulgas on piisavalt kõigi eelpoolmainitud demograafiate esindajaid. Seda tõendavad ka kassanumbrid. Võibolla suutiski see film hiinlasi rõõmustada (kes teab, mis nende imelike kollaste mehikeste peakestes toimub), kuid mind ja enamikke lääne inimesi mitte.

Loe edasi...

Alustuseks tänan Päikese Kirjastust, kes saatis raamatu kuldsesse paberisse pakituna, kaane vahel kuldkollane sedel ilusate soovidega. On tore teada, et lugejast hoolitakse.
Raamat ise on oma pakendit väärt. Lühidalt võib sisu kokku võtta sõnadega: põnev, kaasahaarav, ettearvamatu.

Pikemalt nii:
peategelane nimega Kell on maagiliste võimetega salakaubavedaja, kes segab ennast pidevalt ohtlikesse seiklustesse. Ta vahendab kaupa paralleelmaailmade vahel ning kõigis neis dimensioonides on olemas erinev London. Linnu ühendab vaid nimi ja mälestused kunagisest ühtekuuluvusest. Linnades elavad kuningad suhtlevad üksteisega Kelli abil, sest tema on üks kahest allesjäänud antarist – maagist, kes suudab ühest Londonist teise liikuda.

Teiseks peategelaseks on Delilah Bard ehk Lila – poisiliku välimusega noor neiu, kes elatab ennast varastades.

Loe edasi...

Kõmu on linna peal lahti pääsenud! Raamatupoodidesse olevat jõudnud meie oma "Da Vinci kood"! Sama kaasahaarav, sama närvekõditav. Eesti ulmekirjanduse uut tähtteost "Atlantise väravad" tutvustati isegi rahvusringhäälingu ühes populaarsemas telesaates. Sellise au osaliseks ikka iga uus ulmeromaan ei saa.

Mulle kingiti I.R. Tagariani "Atlantise väravad" sünnipäevaks sõnadega: "Kuulsin, et pidi olema hea raamat! Ja sulle meeldib ju ulmet lugeda.". Kui ma järgmine nädal teost loengute vahel ajaviiteks lugesin tuli üks mu lennukaaslastest kohe küsima: "Kuidas on? Ma kuulsin, et pidi hea olema.". Mina ei osanud kippu ega kõppu kosta, sest olin alles lõpetamas kolmandat peatükki ja lõplikku otsust teose kvaliteedi osas polnud ma veel jõudnud teha. Kahjuks ei tulnud mul kohe pähe küsida, kus ta sellist kiitust kuulis. Ühtegi arvustust polnud ju selleks hetkeks teose kohta veel ilmunud. Mõtlesin, et võsaraadio üürgab ikka vist eriti valjusti üle Eesti.

Loe edasi...

Filmisait Flixter on koostanud ulmefilmide kõige ilusamate kaunitaride pingerea aastakümnete lõikes. Sellega võib nõustuda või siis mitte, aga vähemalt pealtnäha pole aastakümnete lõikes eriti midagi muutunud.

 1950ndad

3. Patricia Neal, Helen Benson filmis Päev, kui maailm jäi seisma (The Day the Earth Stood Still (1951))


Loe edasi...

Venemaa-USA ühisekspeditsioon jõuab Marsile. Juba esimesel uurimisretkel hakkab ameeriklane sajatama: "Raisk, sakslased on meist ette jõudnud?"
"Mispärast?"
"Vaata: maas vedeleb suunaviit: Marsi saatkond. Võtke ja täitke nõutavad dokumendid ja registreerige end järjekorda."

***

NASA teatab maa-välise sõnumi registreerimisest. Šifreeritud teate dekodeerimine võttis mitu aastat ränka tööd ja lõpuks saadi lugeda:
"See on nii! Läkitage 5x1050 vesiniku aatomit igasse allpool loetletud tähesüsteemi, seejärel kirjutage oma tähesüsteemi nimetus nimekirja algusse ja kriipsutage maha nimekirjas viimane. Seejärel läkitage see teade veel 100 tähesüsteemi. Kui te niiviisi toimite, siis me garanteerime, et 0,25 Galaktika pöörde jooksul te saate vastu piisavalt vesinikku, mis on küllaldane teie tsivilisatsiooni eksistentsi tagamiseks niikaua, kui entroopia ei saavuta maksimumi.

Loe edasi...

Kirjastus Fantaasia




Uurimismeeskond. Kolooniate Inspektsiooni jutud.
Murray Leinster
Tõlkinud Ain Raitviir, Priit Kenkmann, Külli Seppa, Jaana Talja
Kaanepilt: Meelis Krošetskin
Orpheuse raamatukogu

Ameerika ulmeklassiku Murray Leinsteri (1895-1974) Hugo-auhinna võitnud jutustus "Uurimismeeskond" peaks kogumiku "Lilled Algernonile" vahendusel kõigile eesti ulmehuvilistele hästi tuttav olema. Kes ei mäletaks kodiaki karusid Haputaigna Charley't, Sitka Pete'i, Faro Nelli ja Kullatükki ning nende seiklusi Loren Kahe kolooniaplaneedil.

Loe edasi...

Ulmestaar


Selle kuu ulmestaariks on Rivo Mägi. lisaks paadunud ulmefännile on Rivo veel soojusvõrgu operaator ja veganina loomavaba toidu propageerija.

1. Mida praegu loed? Hetkel polegi ühtegi ulmekat pooleli, mis on üsna tavapäratu. Aga just mõnda aega tagasi lugesin järjest läbi Saladusliku Tsaari teise ja kolmanda osa. Järgmiseks on end valmis pannud Heinrich Weinbergi “Pimesi hüpates”, Simon Clarke “Trifiidide öö” ja Täheaeg 15. Weinbergi raamat tekitab juba ette mõnusat ootust, sest seni ilmunud lood on olnud minu maitse järgi. Üldiselt kulub palju lugemisaega ka muu kirjanduse, sealhulgas erinevate õpikute ja käsiraamatute, lugemiseks, ja siis on ulmekatel lausa teraapiline mõju.

2. Mis naelutab sind raamatu külge? Mulle meeldib kui raamat mu täielikult hõivab. Kui raamatut lugedes hakkab fantaasia nõnda kaasa lendama, et ma istun justkui kinosaalis. Töötab kõige paremini romaanide puhul.

Loe edasi...

"Test, test, üks, kaks, kolm."

"Kuulen sind, keelemoodul töötab hästi. Proovi nüüd mu nime öelda. Ja märksõnu. Me ei tohi kummaski eksida, muidu on halvasti."

"Jah, jah. Nii, Peeter, kuuled mind?"

"Peeter kuuleb. Marto? Marto? Kurat kui imelikult see nimi ikka kõlab. Ja misasi see "kurat" veel on?"

"Olen Marto, kuulen sind. Nimed genereeris laevaarvuti meile kohalike häälikute põhjal. Ilmselgelt pole sellel ajastul ja eriti siinses pärapõrgus meie nimesid veel leiutatud. Ja "kurat" on kohalik mitmekülgne nimi-, ase- ja vandesõna umbes kõigele," selgitas Marto.

""Olen Marto" küll õigesti ei kõla. Aga suva, las ta olla. Meie andmete kohaselt on meie uuritavad subjektid niikuinii esiteks üsna segaduses ning teiseks, ei mäleta nad meid hommikuks niikuinii".

Loe edasi...

Fata Morgana on katsetamisjärgus olev arvutimäng, milles igaüks võib saada supervõimetega tsirkusetäheks.
Õudiku pseudonüümi kandev noor õuduskirjanik nõustub osalema mängu loomises. Tal tarvis teha muud, kui siseneda virtuaalreaalsusesse ning lasta oma peas elavad deemonid vabaks . Kaotada pole midagi, peale...
Elu.


„Lugupeetud publik!“ hüüdis erkpunaste puhvpükstega ja punase kummist võltsninaga kääbus, kelle roosas ümmarguses näos laiutas üksainus suur roheline silm. „Tänast õhtut jätkab südametu, külmavereline ja sadistlik Timukas!“
Mehe selja tagant astus välja pikas mustas ürbis sünge kogu. Teravatipulise kapuutsi serv jättis tema näole tumeda varju. Timukas hoidis käes pruunist riidest nartsu, mis hetk hiljem osutus kinni seotud kotisuuks. Seintel ja laes rippuvatel lühtritel süttisid arvukad küünlad ning Timukas hakkas võbelevas tulekumas aeglaselt kotti avama.

Loe edasi...

Pean jätma jälje. Sest olen viimane.
Mind jälitab KAPO, KRIPO, Interpol, sõjaväepolitsei, kindlasti veel keegi. Ei tea, kas saavad kätte mind ennem nemad või suren haiguse tõttu. Lõpp on nii või naa kohe käes.
See sõda oli juba peaaegu võidetud, vanal ajal, kui nad olid lihtsalt näljased elajad. Aga, jahi elasid üle, jäid ellu, vaid kõige targemad, kavalamad. Evolutsioon....
pikka aega elasid nad varjus, õppisid ennast ja oma himusid valitsema. Said üle religioonist ja neid hävitanud plazebost.
Eelmise sajandi teises pooles tõusid nad jälle, neid ei põletanud enam päikesevalgus. Kreemid, puudrid, tehisnahk aitasid varjata, neid ei hävitanud enam Kristuse rist ega pühitsetud vesi - uued elajad olid pärit ateistide hulgast. Peeglis olid nad nüüd näha ega eristunud muudmoodi teistest, tänu riietele ja meikapile. Isegi naha külmuse vastu leidsid nad vahendi, küttekaablite võrgustik kunstnaha all. Nii langes soojuskaamera meie relvade hulgast välja.

Loe edasi...

Tõlkis Jüri Kallas.


Koidikul jõudsid venelaste tankid Moskva alla.
Kolonni esimesel masinal avanes torniluuk. Sealt ilmus välja megafoniga käsi. Selle järel ka leitnant Ivanov.
"Tšurkad, andke alla!" karjus Ivanov megafoni. "Andke alla, muidu läheb asi kurjaks! Venelased saabusid!"
Moskva ringtee sissesõitu takistava barrikaadi varjust vaatas välja brigaadikindral Huhujev.
"Juudilõust, ma olen su ema pannud!" kisas ta. "Modžaheedid ei alistu!"
Näitas leitnant Ivanovile keskmist sõrme ja tõmbus igaks juhuks kohe ka varju.
Raskel komnadörisammul astus tanki juurde alampolkovnik Krivorutško.
"Leitnant!" käratas ta. "Mis taidlus see olgu! Megafon siia. Ja oma mittevene lõust peida ka tanki ära, kähku. Muidu hakkab vastane meist veel eiteamida arvama."
Ivanov andis megafoni käest ja ütles solvunult: "Ise mobiliseerisite armeesse kurat teab keda ning nüüd sõimate.

Loe edasi...

Juha kirjutab ulmet, mängib elektrikannelt (metal) ja õpetab runo värsimõõdus kirjutamist. Tal endal on ilmunud luule-eepos Ouramoinen, kus ta miksib enda sõnul soome runosid, barbar Conanit ja Manowari. On kirjutanud laulusõnu folkmetal ansamblile Korpiklaani ja tõlkinud näiteks Metsatöllu laulusõnu soome keelde. Juha on olnud külalisena Finnconil ja Ropeconil ning Helsingi ja Turu raamatumessidel. Juha külastab ka tänavust Estconi ja kuna ta on õppinud Tartu Ülikoolis soome-ugri keeli ning kultuuri saame temaga suhelda eesti keeles.

Jutu tõlkis Veiko Belials.


1.
Virgun tardumusest hetkel, kui Master´s Hammeri esimene plaat „Ritual“ Hell´s Belli hämaruses mürinal käima läheb. Mäletan ähmaselt, et soovisin seda plaati, kuid unustasin end siis vestlema Tomáši ja tema bändikaaslastega. Pea on lisaks väsimusele raske punasest absindist, slivovitšist ja Becherovkast, hulgast tšehhi kvaliteetõllest rääkimata.

Loe edasi...

Tõlkis Mirjam Proos

Vaiksetel hetkedel enne koitu, kui kõik on pime kui merepõhi, pööran ma pea õest eemale ja näen und. Mu unenäos ei ole me ühendatud. Me ei ole rinnust kõhuni kokku kasvanud. Ma ei ole määratud loitsima, kuni Isabella sureb. Selle asemel kõnnin ma sirgelt, mitte temaga koos, külitsi nagu krabi. Üksi ja uhkelt olen ma koos oma elu armastusega. Kui ma ärkan, ei mäleta ma tema nägu. Alles jääb vaid, et Isabella oli elus, ent ma olin üksi. Räägitakse, et võlurite unenäod on endelised, kuid see ei saa tõsi olla, sest ainus viis, kuidas ma saaksin üksi olla, on oma õde tappa.
Sel hommikul lõppeb unenägu varem. Mind äratab miski soe mu paremas käes, mida seal enne ei olnud. Avan silmad. See on pärgamendirull. See on ilmselt mu sõbralt Emilylt, kes pole mulle kuid kirjutanud. Ärkan täielikult ja mu sooni täidab jää, kui ma mõistan, mida kirja soojus tähendab. Selle päritolu on maagiline.

Loe edasi...

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Juuni 2016 (19)
Peatoimetaja veerg 06/16
Stalker 2016 hääletus, nädal aega armuaega
Palju õnne, Robert Englund
Estconlase meelespea: abiks nii ulmemorsale kui esmakülastajale
Filmiarvustus: Muljeid filmist Warcraft
Filmiarvustus: Approaching the Unknown
Filmiarvustus: Warcraft
Raamatuarvustus: Võlukunsti tumedam pool
Raamatuarvustus: Meie oma „Da Vinci kood“???
Kurioosum 06/16: Ulmefilmide kaunitarid
Kõver kiirgus 06/16
Uudiskirjandus 06/16
Ulmeuudised 06/16
Jutt: Kadunud tulevike otsinguil
Lõik romaanist Fata(l) Morgana
Jutt: Viimne kiri
Tõlkejutt: Vastasseis Moskva jõel
Tõlkejutt: Velese raamat
Tõlkejutt: Õed
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0518)