Ulmeaasta on olnud üsna tihe. Sai käivitatud Eesti 100 projekt. Reaktorile sai valitud uus logo. Reaktoristid külastasid nii Lastekirjanduse keskuse ulmeklubi kui ka Raadio 2-te. Aktiivselt on vaieldud selle üle, mida teha stalkeriga nii listis kui selles ja selles Reaktori artiklis. Teadlaste öö raames pole aga ilmselt varem kunagi nii palju ulmeteemat käsitletud. Lisaks veel uuenesid nii BAASi kui ulme.ee veebinäod ja Reaktor ise jõudis saada viie aastaseks. Loomulikult on aasta jooksul jõudnud ilmuda ka suurtes kogustes originaal- ja tõlkeulmet nii erinevates romaanides-kogumikes kui ka Reaktori enda veergudel. Ahjaa! Esmakordselt Reaktori ajaloos ilmus üks Reaktori erinumber ka paberkujul.

Loe edasi...

Ma ei tea, kuidas teistega, aga mina aeg-ajalt püüan enda jaoks selgeks mõelda, miks ma loen ainult ulmet... olgu, peamiselt vaid ulmet. Ma ei tea, kas on põhjus lapsepõlves/poisieas, kui nii mõnigi täiskasvanu muudkui korrutas, et küll see ulmehuvi kasvades mööda läheb. Või sai see alguse tudengipõlves, mil filoloogide hulgas tuli ikka ja jälle seletada, et miks ma loen, et mis selle mõte jne.

Ega ma pole kindel, et mul sellele küsimusele mingit põhjapanevat vastust ka on. Meeldib, seda kindlasti! See on juba piisavalt hea põhjendus ja see võiks ka vabalt ainus põhjendus olla.

Samas, teinekord tahaks ajada n-ö tarka juttu ja teinekord tahaks mõelda endast kui mingist iseäranis analüütilisest tegelasest. Ja mis seal salata, tegelikult ju huvitab iga ulmefänni ja muidu huvilist, et tema huvi ja kirge jagaksid võimalikult paljud. Rääkimata üldinimlikust soovist oma maitset teistele peale suruda.

Loe edasi...

Tegemist siis järjekordse arutlusega uue Silverbergi kogumiku üle. Eelmist arutlust saab lugeda siit. Nagu eelminegi sai see vestlus algatatud facebookis ja vestluse vahetu mulje saavutamiseks on toimetamine olnud võimalikult minimaalne ning peale nimekujude ning õigekirja pole teksti muudetud.

Kuigi ma pole alati juttudega just rahul, kohati tunduvad need Silverbergi kogumikud mulle selliste "Ameerika mägedena" (kus hea jutt vaheldub kehvaga ja on selline üles-alla tuhisemise tunne), on tegemist väärt asjaga juba ainuüksi Silverbergi eessõnade pärast. Mulle on alati meeldinud lugeda ees- ja järelsõnu, mis avavad taustu ja vahel on mõne teksti saamislugu parem kui lugu ise. Samuti on vingelt edasi antud Autori omaaegsed probleemid (millest paljud üllatavalt akuutsed ju praegugi), mõtted ja dilemmad.

Loe edasi...

Jaanuaris 2016 kuulutasime välja projekti Eesti 100, mille käigus korjame infot Eesti ja eestlaste mainimise kohta ulmes.

Projekti eestvedaja Rauno Pärnits kirjeldab info korjamise seisu nii:
Lühidalt öeldes on seis selline, et kontrollitud loendis on ca 150 kirjet, teist sama palju seisab märkmetena ootel. Tõenäoliselt vormub sellest veel pikem tekst kui detsembris ilmunud (detsember 2015 toim) ulmemale oma. Võin juba praegu öelda, et Hutchinsoni "Euroopa sügis" ei ole kaugelt ainuke, kus eestlane on ulmeromaanis peaosas. Samamoodi on tõsiasi, et Eesti-eestlased on ulmes palju populaarsem kui Läti-lätlased (ehkki Riia esinemissagedus ületab kordades Tallinnat). Üldiselt kipub Eesti jalajälgede otsimine ulmemaastikul kergelt meenutama hundijahile minekut -- tead küll, et kusagil see va võsavillem ju on, aga katsu teda märgata...

Loe edasi...

Mõned nädalad tagasi, ühel reedesel lõunatunnil, istusime Margotiga peale Eduard Vilde muuseumi külastamist Katharinenthal kohvikus. Kiirest tööpäevast hoolimata nautisime südamerahus ülihäid küpsetisi ning pläkutasime koolielust ja elukoolist.

Mina olin samal hommikul jõudnud läbi hüpata ka Akadeemilise Raamatukogu fuajeest ning osta paari mündi eest mõned raamatud. Üks ostetud teostest oli "Lugejalt kirjanikule: koguteos eesti raamatusõpradelt üle viie mandri". Kohvikus seda raamatut lapates leidsime 1950ndatel eestlastest pagulaste seas läbi viidud küsitluse: "Loendage järgnevalt viis eesti raamatut, mis võtaksite kaasa, kui teid saadetaks inimtühjale saarele...".

See küsimustik tekitas ka kohvikulauas kohese arutelu, mis raamatud võtaksime meie inimtühjale palmisaarele kaasa. Valik on ju tänapäeval kordades laiem. Nii numbrites kui ka žanrites. Minu kiire ja 100% lukku läinud vastus oli Indrek Hargla "French ja Koulu".

Loe edasi...



Mõtisklus küberpunkmangast Battle Angel Alita: “Minul on orgaaniline aju ja küberneetiline keha. Sinul on küberneetiline aju ja orgaaniline keha. Kumb meist on inimene?”

Aasta 2016 oli ulmevaatajatele väga saagikas, ning aasta lõpetuseks serveeriti meile võrratu futuro-western. Küberneetika, metsik lääs, inimeste kõrged mõtted ja loomalikud ihad kombineeruvad elegantseks põnevikuks, mida rikastavad loogilised, ent ülimalt detailirikkad, ning maitsekalt vormistatud elemendid.

Westworld ise on tegelikult lihtsalt superrikaste meelelahutuspark. Kui sellel oleks reklaamlause, võiks see olla üsna lihtne ja lööv: “Külasta meie parki, ning tee ükskõik mida, mis oli metsikus läänes võimalik”.

Loe edasi...

Erinevalt tavapärastest ilukirjanduslikest teostest on Sylvain Neuveli debüütromaan „Magavad hiiglased“ koostatud intervjuude, telefonikõnede, kohtumiste ja raportite vormis. Esmapilgul ehmatav stiiliga harjub kiiresti, sest intervjueeritavad jutustavad väga ladusalt, küsimused on huvitavad ning juhivad süžeeliini vajalikus suunas. Siinkohal teekski väikese etteheite sellel teemal, et kuigi karakterid on ilusti välja joonistunud, tundub uskumatuna, et kõik tegelased räägivad küsimustele vastates, nagu oleks nad saanud juba eelnevalt ette valmistuda. Pole mingeid ee-sid ega liigset kokutamist. Viimast tuleb ette ainult ühe tegelase puhul, kes ilmub raamatusse umbes keskpaigas ning tema kõnehäire tundub korrektselt vormistatud vastustega juba ära harjuda jõudnud lugejale seda rohkem võõristavana.

Nagu raamatut tutvustavatest reklaamtekstides öeldi, on tegemist poliitilise ulmepõnevikuga, mille tegevustik keerleb ühe salapärase objekti ümber.

Loe edasi...

Väga harva suudetakse filmile panna tõsiselt sisuga haakuv nimi, kuid AssAss-ins Creed on sellega edukalt hakkama saanud. Ei alla ega üle kahe tagumiku ei ole võimalik sellele filmile hindeks anda. Mis siis valesti läks?


Loe edasi...



Kuna jõulud on tavapäraselt ikka selline ninnu-nännu kullakarvaline püha, siis miks mitte valida tasakaalustamiseks võimalikest detsembrikuu sünnipäevalastest üks vähe nurgelisem. 15. detsembril oleks saanud ümmarguselt 80-aastaseks Aristide Massaccesi, Itaalia lavastaja ja produtsent ning vajadusel ka operaator või stsenarist. Mees, kelle varjunimedest täidaks ära umbes poole sellesinatse kirjatüki planeeritud mahust, aga kõige tuntum neist mitmekümnest kindlasti Joe D'Amato.

Loe edasi...

Olen Tarlapi osas üsnagi kriitliseks muutunud ja on ka põhjust. Tema kaks viimast raamatut pole mulle tõesti pehmelt öeldes eriti meeldinud. Seda suurem on rõõm tunnistada, et antud teos on neist parem (pean silmas siis Aegade julma laulu ja Äraneetute pärijaid). Nimetatud kaks teost ei meeldinud mulle peamiselt liiga ohtra tsivilisatsioonivastase ängi tõttu ja ka selletõttu, et see äng oli minuarust pandud üsnagi meelevaldselt noorte peateglaste suhu. Liiga tugevalt oli neis romaanides tunda, et ei räägi mitte 20+ aastane nooruk, vaid pigem üsnagi eakas ja elus kibestunud autor. Antud teos teeb sellesmõttes õige sammu, et võtab esiteks tsivilisatsiooni peksu pisut vähemaks piirdudes pigem ahnete kapitalistide ja suurkorporatsioonide tümitamisega. Ja teiseks on tegelaseks siin sõjaveteranid, kellede suhu sobib sedalaadi sotsiaalne äng nagu rusikas sinnasamusesse silmaauku.

Loe edasi...

Filmi Impeerium annab vastulöögi peavad George Lucase Tähesõdade saaga fännid tihtilugu kogu sarja parimaks linateoseks. Aga see polegi esimene planeeritud järg. Juba enne sarja esimese filmi Uus lootus filmivõtete algust oli Lucasel plaan tehtud. Ta palkas Alan Dean Fosteri kirjutama järge. Asja iva oli lihtne: kui film on edukas, siis raamat hoiab fännide huvi järgmise osa vastu üleval; ja kui mitte, siis saab selle sisu kasutada odava järje filmimiseks. Nii sündiski esimene Tähesõdade maailma romaan Splinter of The Mind's Eye juba aastal 1978.

Luke ja Leia on teel ülestõusnutega kohtuma, kui peavad tegema hädamaandumise džungliplaneedile, kus nad avastavad impeeriumi salajase kaevanduslinna ja hakkavad otsima imepäraste omadustega kristalli Kaiburr. Kaiburr on nii tähtis, et selle järele laekub ka Darth Vader isiklikult.

Loe edasi...

Kirjastus Fantaasia





Krüüsalised
John Wyndham
Tõlkinud Martin Kirotar
Orpheuse Raamatukogu
Kaanepilt: Meelis Krošetskin

John Wyndhami «Krüüsalised» on «Trifiidide päeva» (ek 1990, 2015) kõrval vaieldamatult autori olulisim romaan, mis räägib haarava loo postapokalüptilisest tuumakatastroofi järgsest maailmast, kus on levinud kõiksugused mutatsioonid, millesse aga ühiskonnas valitseva sektantliku religiooni tõttu suhtutakse äärmiselt negatiivselt: mutandid kuuluvad kas hävitamisele või agraarsest vaesuse piiril virelevast katastroofijärgsest ühiskonnast väljaheitmisele ning viljatule kõnnumaale saatmisele. Romaani peategelasteks on grupp lapsi, kes on varjatud mutandid, kõigil on midagi liiast, alates mõnest üleliigsest varbast ning lõpetades telepaatiaga.

Loe edasi...

Ulmestaar


Aasta viimane ulmestaar on Peeter Helme. Jällegi isik kes ise ja kelle ulmepanus tutvustamist ei peaks vajama. Aga lühidalt mainiks ära, et lisaks ulmekirjanikule on tegemist ka silmapaistva ulmekirjanduse propageerijaga, kes on enda raadiosaadetes korduvalt ulmeraamatuid jutuks võtnud ning peale selle on Peeter aktiivselt tegev Kirjanike liidus.

1. Mida praegu loed?
Praegu on pooleli prantsuse kirjaniku Mathias Enardi romaan „Varaste tänav“, mille on eestindanud suurepärane tõlkija Heli Allik. Ka Enard ise on suurepärane. Ta võitis 2015. aastal Prantsusmaa kõige tähtsama kirjandusauhinna Goncourti preemia ning on hetkel prantsuse kirjanduse üks kuumemaid nimesid. Eks põhjus ole ka Enardi taustas ja teemades – nimelt on see 1972. aastal sündinud härra õppinud iraani ja araabia keelt ning viibinud pikemat aega Lähis-Idas.

Loe edasi...

Mu armas Juhan,

loodan, et teil läheb kõik hästi. Tean, et tarvitsen seletada, mistõttu ma möödunud nädalal kohale ei jõudnud, ent kriipiv sulg liigub alatasa üle paberi vaevaliselt, nõnda, et ma isegi ei oska kusagilt alustada. Kindlasti ei leidu paljusid, kes oleks suutelised uskuma, mis täpselt oli põhjus minu ootamatuks viibimiseks, ent annan oma ausõna, et see mis juhtus, on sulatõsi. Kui keegi on võimeline uskuma, siis tean, et see oled justnimelt sina, vennapoeg.

Hingedepäev langes sel kõledal aastal neljapäevale, nagu sa kalendrist märgata võisid, ning just see neljapäev sattus kokku ajaga, mil kohale oleksin pidanud jõudma. Asusin küll Kaarnakülast kolme hommiku eest teele, kuid isegi hobusega võtnuks reis vähemalt samapalju päevi, sandi õnne korral vahest, et neligi. Ent ega viisakaid trahtereid, kus peatuda, siinse ja teie linna vahele eriti jää, seega olin otsustanud kõvasti peale ajada ning viimase otsaku kolmandal õhtul läbida.

Loe edasi...

Kui koht, kus sa ärkad, ei kõla nagu Hibernatsiooniune Taastusravikeskus, kus sa omast arust peaksid ärkama, vaid rohkem nagu pühapäeva õhtu sinu isa lemmikstriptiisiklubis, on kindlasti kusagil midagi väga valesti.

Ma kuulsin seda läbi seinte ja uste. Huvitav, kuidas on ilmeksimatult aru saada, et inimesed karjuvad, isegi kui heli on võrdlemisi vaikne. Naiste hääled tungisid tänu kõrgemale helinivoole rohkem läbi ja hetkeks tulin tobedale ideele, et võib-olla on kõrvalasuvaid ruume kisakooride võistluse tarbeks välja üüritud. Omal ajal sai neil võistlustel vahel käidud koos omasuguste arglike nohikute kambaga. Istusime kõige kaugemal tribüünil ja õgisime silmadega kõige ilusamate tüdrukute kõige ilusamaid sääri, samal ajal kui jalgpallurid oma kambaga kõige ees huilgasid, kahemõttelisi nalju karjusid ja silma tegid. Pärast pidi veel kindlasti enne autasustamist minema hiilima, et mitte mõnele liiga alfaisaseks transformeerunud gorillale asja eest teist tagant ette jääda.

Loe edasi...

Tähelaeva jõulud sarnanesid rohkem halvasti ettevalmistatud näitemängule kui ammusurnud pühaku sünnipäeva tähistamisele. Juba jõulude idee ise ei sobinud kosmosetemaatikaga sugugi kokku. Kui Jeesus, seesama surnud pühak, kes jõulude ajal sündis, oli tõepoolest Jumala poeg ning läks pärast surma taevasse oma isa juurde, siis pidanuks hiiglasliku konservikarbiga ringi tiirutav meeskond varem või hiljem Tema Kõrgeaususe ja Ta Pojaga kohtuma.
Kuid kumbagi polnud.
Jõulud ei tähendanud muud, kui järjekordset tavalist päeva tuubitoidu ja kotikeste sisse urineerimisega ning hõre plastikust kuusk rasvaste sõrmejälgedega kaetud illuminaatori taustal ei tekitanud vähimatki pühadetunnet.

Nagu oleks masendavatest jõuludest veel vähe, otsustas mehhaanik Vasja, kes oli alati purjuspäi soovinud oma põrmu Veenuse pinnale sängitamist, heita hinge just jõululaupäeval. Nüüd vedeles keset kosmoselaeva värske laip, aga sihtkohta jõudmiseni oli aega veel umbes ühe kuu jagu.

Loe edasi...

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0276)