Maikuu on ulme seisukohalt olnud tegevusrohke. Prima Vista raames toimus Ulmeühingu poolt korraldatud vestluspaneel ja lisaks rääkis veel Raul Sulbi ulmest ja teadusest. Viimast saab ka Reaktori youtube kanalist järelvaadata ja mingi hetk peaks ka esimese video sinna tekkima. Ulmeteemat veeti ka Tallinnas HeadReadil, kuid sinna kahjuks Reaktori reporterid ajapuuduse tõttu ei jõudnud. Ning sellega seoses kordaks veel, et kui kellelgi on tulevikus huvi sedalaadi üritustel käia, andku aga toimetuse meiliaadressile sellest julgesti teada. Häid reportereid on meil alati vaja.

Muudest olulistest ulmeuudistest on nüüd avatud Estconile registreerumine ja ka esialgne kava on üleval. Samuti tuletaks meelde, et jätkuvalt saab anda hääli parimatele ulmeromaanidele ja juttudele ehk siis ärge Stalkerit unustage.

Muusosas on meil selles numbris üle pika aja taas üks teatriarvustus ning kogunisti kaks üsnagi vastandlikku arvamust viimasest Täheajast.

Loe edasi...

Ehk on see vaid minu häda, kuid viimasel ajal olen üha tihemini juhtunud lugema raamatuid, kus minu meelest on sees liiga palju tühja juttu. Loen, on põnev ja siis pean vahepeal diagonaalis päris mitu lehekülge üle laskma, sest peale hakkab mingi ebaoluline ja igav tekst, ilma milleta see romaan ainult võidaks. Eeldasin oma naiivsuses alguses, et see on seotud minu maitse üha peenemaks häälestumisega, et ma olen muutunud ajaga lugude suhtes kas üha nõudlikumaks või vastupidi, olen muutunud laisemaks lugejaks, kes tahaks oma madala maitsemeele arvates ainult head ja paremat, kuid ei mõista tegelikult „ballasti“ kirjanduslikku väärtust. Siis mõtlesin, et võib-olla on aja jooksul tõlkevalik aina täienenud ja küllap lihtsalt satub sinna sekka aina enam kehvemat kraami.

Nüüd aga lugedes väljamaiseid romaanikirjutamise nõuandeid ja õpetusi, jäi mu pilk viimati pidama õpetustel: viisid kuidas saada oma liiga lühike romaan pikemaks.

Loe edasi...

Tõlkis Riho Välk

Mitu köidet on vaja müüa, et saada bestselleri tiitlit? Mida peab üks autor tegema, et kirjastus võtaks tema teose vastu? Millisel põhimõttel töötavad SF ajakirjad? Me arutleme tihti selliste küsimuste üle, kuid ei mõtle samas, kui erinev on situatsioon erinevates riikides.

Eelmisel suvel kohtusin Londonis toimuval Worldcon’il Neil Clarke’i, kellega rääkisime ulmest nii Tšehhis kui anglo-ameerika kultuuriruumis. Sellest tekkis meil omakorda idee vaadelda Tšehhi ulmet lähemalt.

Turustatistika lugemisel ning kirjastajatega vestlemisel jõudsime lihtsale järeldusele – Tšehhi ulmeturg on kõrge kaardimajake, mis on suur ja uhke, kuid võib iga hetk kokku kukkuda. Vaatamata finantskriisidele, käibemaksumuudatustele ja üldisele lugemisharjumuse vähenemisele, on see kaardimajake siiani püsti püsinud, ning selle eest oleme kõik ka tänulikud.

Loe edasi...

Ütled Lance Henriksen ja mõtled Bishop või Frank Black (kui sa oled rohkem telekainimene). Käesolevaga püüan aga leida veel mõne põhjuse, miks Lance Henrikseni peale mõtlema peaks, lisaks sellele, et ta 5.mail 76ndat sünnipäeva pidas.



Arvestades, mis suuruses projektidega mees sel aastatuhandel seotud on olnud, siis ma tegelikult olen pigem pessimistlik ja arvan, et noorem kinosõber nime ja nägu hoobilt kokku ei vii. Sest kuigi vanusele mingit tähelepanu pööramata rabab Lance tööd teha nii nagu homset ei tuleks (erinevate andmebaaside järgi on hetkel töös üle viieteistkümne projekti, kus tema nägu näha või häält kuulda võib), on tema tuntuimad filmid „Kolmanda astme lähikontaktid“, „Terminaator“ ja „Aliens“ - kõik kolmkümmend ja rohkem aastat tagasi linastunud. Ning nendegi puhul ei olnud ta filmi suurim staar. Ega Lance ei ole kunagi olnud rahva kinnomeelitaja, aga teda on alati tore ükskõik kui väikses rollis näha ja kuulda.

Loe edasi...

9.‭ ‬mail kell‭ ‬12.00‭ ‬algas Stalker‭ ‬2016‭ ‬hääletus.

Hääletusnimekirjad ja hääletusjuhendi leiab siit: ‭http://ulme.ee/Stalker/2016/2016-haeaeletus

Kui tekib küsimusi,‭ ‬siis tasub lugeda‭ ‬2012.‭ ‬aasta Reaktori aprillinumbrist lugu‭ "‬Taas algab Stalkerihääletus‭" (‬ulmeajakiri.ee/‭?‬taas-algab-stalkerihaaletus‭)‬ – sealt peaks saama vastused kõikidele küsimustele,‭ ‬mis hääletamise käigus võiksid tekkida.

Hääletus lõppeb‭ ‬4.‭ ‬juulil kell‭ ‬12.00.

Võitjad tehakse teatavaks ulmefännide iga-aastasel kokkutulekul Estconil,‭ ‬mis tänavu toimub‭ ‬15.‭–‬17.

Loe edasi...

Ühel esimesel tõeliselt kevadisel päeval, 27. aprillil, esietendus VAT teatri ettekandes Indrek Hargla kõhedusdraama „Varjuprohvet“, lavastajaks Aare Toikka.
VAT teater on teinud endale pesa Rahvusraamatukogu tornisaali. Veel enne, kui etenduselt n-ö kardinad võeti (sest kardinaid seal pole – blackboxi tüüpi lava hoopiski), tuli koguneda raamatukogu fuajeesse. Näha näost näkku paljude kutsutud külalistega, kellest vähemalt üks kolmandikku moodustas „kohustusliku osa“ – kriitikud, teoreetikud ja siis tulid sõbrad, tuttavad.
Kui algul oli oht, et autor ehk ei jõuagi õigeaegselt brittide juurest tagasi, siis see klaarus üsna varsti – kohale ta tuli, elus ja hinges.
Rännak tornisaali, tsiteerides Indrekut, on justkui „kääbiku teekond, kuhu tuleb oma leivakott kaasa võtta“. Nii hull asi siiski polnud, aga ronida sai omajagu. Ning vajuda tänulikult saali ühte külge paigutatud poodiumile. Polsterdustega poodiumile. Või umbes nii.
Nägu märgitud, eesriiet ei olnud.

Loe edasi...

Kuna Estconile on tulnud palju uusi inimesi (ja loodame, et see tendents jätkub), siis on mõistlik teha kavast kommenteeritud versioon, et tekiks ettekujutus, mida oodata.

Reede, 15. juuli

16:00 Saabumine, registreerumine, majutamine, asjade paigutamine.
17.00 Estconi algus. Jällenägemisrõõm ja vaba suhtlus.
18.00 Andri Riid. Tõusud ja mõõnad Eesti ulmes
Andri on see inimene, tänu kellele on meil Ulmekirjanduse Baas. Estconidel on ta ennegi Baasi statistikal põhinevaid ettekandeid pidanud. Kuna ta jälgib moderaatorina pidevalt Baasis toimuvat, siis on päris huvitav, milline on tema nägemus kodumaise ulme seisust.
20:00 Juha Jyrkäs Soomest

Loe edasi...

Patrick Ness ei ole meie mail just kõige tuntum kirjanik. Ehk teavad teda Dr. Who fännid, kes on tutvunud tema e-raamatuga “Doctor Who: Tip of the tongue”, kuid suur enamus tema loomingut on jäänud tähelepanuta. Tema nime ei ole isegi ulmekirjanduse BAASis. Minule ei jäänud seda raamatut vaadates silma mitte selle kõikvõimalikud võidetud auhinnad, mis on kaanel ära toodud, vaid selle kohutavalt sünged ning võimsad illustratsioonid. Jim Kay on teinud tubli töö, et anda hr. Nessi teosele ka visuaalne väljund ning (vähemalt minu jaoks) väga õnnestunult.

Raamat “Kui koletis kutsub” on tegelikult kirjutatud suuresti nooremale lugejaskonnale, kui mina seda olema juhtun. Sellegipoolest pean ma tunnistama, et tegu ei ole üldse halva raamatuga. Autor mängib aga peamiselt lugeja melanhoolsema poolega, millele üldine sünge kujundus veelgi suurema rõhu asetab. Kaotusvalu, äng, viha – kõike seda on raamatus küllaga.

Loe edasi...

Avades uut Täheaega olin ma väga elevil. Nimed kaanel lubasid palju. Ükski nimi ei olnud päris tundmatu ja kõigilt olin lugenud midagi, mis mulle on meeldinud. Ütleksin, et tänase päeva eesti ulme pealmine kiht. Ainus, kes mingit tunnet ei tekitanud, oli tõlkeautor, kuid tema mittetundmise pärast ma ei muretsenud – tavaliselt Raul Sulbi tutvustab oma artiklis asja lähemalt.

Alustades lõpust ütlen, et see viimane ootus täitus – Raul Sulbi oli oma ande kõrgusel ja välisautori põhjalik tutvustus oli äärmiselt meeldiv palake, tegelikult lausa päris suur ja suurepärane suutäis. Selle rubriigi eest olen väga tänulik. Autori lood aga, kellest jutt, mind eriti ei liigutanud. Üsna kehvakesed, ja arvestades kui oluline autor Läänes artikli järgi on, siis see peaks meie kohalikke kirjutajaid rõõmustama. Ei ole see tase seal Lääne ulmes nii kõrge ühti, kui nii tunnustatud autorid nii lahjalt esinevad. Muidugi, tunnistan pattu, mul on üsna vingats maitse ka, tahan ainult parimat.

Loe edasi...



Stellaris on uus 4X-tüüpi kosmosestrateegiamäng rootslaste Paradoxilt – stuudiolt, mis on loonud säärased paljukiidetud sarjad nagu Crusader Kings ja Europa Universalis. Otse loomulikult pidin ma nende uue mängu ilmumisest kuuldes seda kohe proovima, sest ega Paradoxi kaliibriga veteranid ju mööda panna ei saa. Ei saa ega panegi – põhimõtteliselt. Stellaris järgib 4X-žanri algusaegadest kehtinud konventsioone, mis sätestavad, et tuleb punkt-punktilt järgida 4X-žanri konventsioone. Tõlge: Master of Orioni päevist saadik pole midagi muutunud. Viimase kümnekonna aasta jooksul on sedasorti mänge ilmunud terve rodu ja niipalju, kui mina neid proovinud olen, siis on neil üsna raske vahet teha. Eks enamik mängužanre elab rohkem või vähem vana rasva peal, aga kosmosestrateegiad on selles osas eriti rämedad patustajad.

Loe edasi...

Antoloogias Täheaeg 15, alapealkirjaga „Ajavärav“, leidub lisaks tuntumate kodumaiste autorite uudisteostele ka vähemtuntud kirjanike loomingut. Üllataval kombel on kogumikus ilmunud ulmejuttude paremiku hulka kuuluva loo kirjutanud hoopis ajalooliste romaanidega kuulsaks saanud Tamur Kusnets, kes seekord kirjeldab tulnukate saabumist Eestimaa pinnale.
Raamatu lõppu on lisatud kolm tõlkejuttu kuulsalt pulpulme autorilt C. L. Moore´ilt ning Raul Sulbil koostatud ülevaade kirjaniku elukäigust ja loomingust.

Arvustuste järjekord vastab lugude järjestusele kogumikus.

Loe edasi...

Kõige suurem ulmeklubi (science fiction club) kannab nime 501. Leegion, millel liikmeid üle 8000. Algselt StarWars stormtrooperite fännklubina asutatud ühendus võtab liikmeteks ka teisi Galaktikaimpeeriumi liitlasi (jawad, sithid, tuskenid jt) ja peakütte. Vastavalt klubi põhikirjale on liikmed "kohustatud kandma StarWars filmides kasutatavaid kostüüme". Klubi hoiab enda käes ka suurima StarWarsi filmidest pärit riietuses kogunenud rühma rekordit.

Näitlejat Bill Blairi tänaval tõenäoliselt ära ei tunta, sest mees omab Guinnessi rekordit sellises omapärases kategoorias kui "enim eriefekte vajanud rolle kehastanud näitleja". Alates aastast 1989 on ta mänginud tulnukaid, vampiire, zombisid, mutante jms erigrimmi vajavaid tegelasi kokku 202 rollis. Seriaalis Babylon 5 oli ta kaasategev praktiliselt kõigis jagudes, kehastades minbare, narne jt tulnukaid.

Loe edasi...

Külamees armastab UFOjutte. On meelde jätnud, et tulnukad on väikest kasvu, käed maani, näod punased ja silmad punnis. Läinud see mees kord heinale. Niidab vikatiga, äkki näeb – võsa vahel vahibki teda üks selline – lühike, käed maani, näost punane ja silmad punnis. Mees viskab vikati käest, astub lähemale, lööb endale rusikaga vastu rinda ja hõikab:
 "Mina olen Ivan. Talupoeg! Niidan heina!"
Võsast kostab vastu:
"Mina olen Stepan! Metsavaht! Istun ja situn!"
 
***
 
Väljavõte kuulutuste rubriigist:
Vahetan tulnuka naha Pentium-4 vastu. Mulder.
Vahetan Mulderi naha Pentium-4 vastu. Tulnukas.
Vahetan tulnuka naha Mulderi naha vastu. Pentium-4
 
***
 
"Isa, kas rohelised mehikesed on olemas?"
"Ei, pojake, see on fantastika!"
"Isa, aga kas lillad mehikesed on olemas?"
"Jaa, pojake, nad on fantastilised!"
 

Loe edasi...

Ulmestaar


Sellekuine ulmestaar on Miikael Jekimov, kes tuntud ulmesõpradele peamiselt oma kahe Täheajas ilmunud ulmeloo ”Läbi külma metalli” ja „Tormiga saabub ka veritasu”. Lisaks on ta avaldanud Reaktoris kaks juttu nimega „Õnnepäev” ja „Koristajad”.

1. Mida praegu loed? Täheaeg 15 praegu pooleli. Järjekorras on Cormac McCarthy "Tee". Tavaliselt on mitu raamatut korraga pooleli, lihtsalt praegu sattus vaid üks. Tavaliselt umbes nii, et üks romaan, üks luulekogu ja üks graphic novel või lühijuttude kogu ja siis kui ühega toppama jääb, siis loen teist ja hiljem tulen eelmise juurde tagasi.

2. Mis naelutab sind raamatu külge? Raamatu juurde naelutavad eelkõige tegelased, peaksid olema värvikad ja kaasakiskuvad. Kui tegelased on hallilt igavad või ebameeldivad, siis on lugemine ka raske. Samuti ka maailm (ulmest rääkides) peaks köitma. Seejärel tuleb süžee.

Loe edasi...

Kirjastus Skarabeus



Poodud võõras
Philip K. Dick

Väga paljud peavad Philip K. Dicki (1928-1982) maailma kõigi aegade parimaks ulmekirjanikuks.

Mitmed tuhanded peavad Philip K. Dicki Päikesesüsteemi kõige sügavamaks ulmemõtlejaks. Nende arvamust näivad kinnitavat filmid Blade Runner (1982, rež. Ridley Scott, peaosas Harrison Ford), Total Recall (1990, rež. Paul Verhoeven, peaosas Arnold Schwarzenegger), Minority Report (2002, rež. Steven Spielberg, peaosas Tom Cruise) jpt.

Eesti keeles on seni ilmunud Philip K. Dicki romaanid Mees kõrges lossis (1993), Blade Runner (2001) ja Ubik (2002) ning jutukogu Vilistaja metsas (2015).

Ulmesõber, otsusta pärast Skarabeuse kogumiku Poodud võõras lugemist, millisesse rühma Sina kuulud!

Loe edasi...

Kurgus kraapis rõvedalt, sõrmed ja varbad olid jäätunud ning silmaluugid olid kui kinnikeevitatud.

“Gael, ärka üles, sa vana pederast,” kostus kusagilt kaaspiloodi tülpinud hääl.

Gael tegi silmad lahti, liigutas vaevaliselt sõrmi ja tiris õhupumba londi kurgust välja. „Mis sa nüüd tahad, Serg?“. Serg ei viitsinud vastata, nii et Gael ronis kirstust välja ja pomises: „Parim, mis saada on, magad nagu pilve peal ja ühtegi süvaune kõrvalnähtu pole.“

Oleks seda kokku lubanud müügimees oma imala jutuga siin olnud, oleks Gael selle müügimehe näole tutvustanud süvaune kirstu „Platinum Pilveke 3S“ kaant. Korduvalt.

Juhtpult oli tolmuga kaetud, ainult Sergi koha ümber oli käejälgi ja tema toolil oli üsna täiuslik persejälg. Serg ise oli kadunud, kuid hulpis paari hetke pärast šahtist välja. „Radar leidis midagi, mis kvalifitseerub „potentsiaalselt reisijale huvipakkuv“ kategooriasse ja Taibu äratas mind üles.

Loe edasi...

14.06.2074
Hiina Demokraatlik Konglomeraatide Ühendus
Shanghai megametropoleks, roheline tsoon

Kõik kordus taas. Samad ähmased pildid nagu tuhmunud vanad filmikaardid naeratavatest inimestest, keda ta polnud kunagi näinud. Ere päike laste mänguväljakul varjas osaliselt nende nägusid. See võis olla lihtsalt mõistuse viisiks kompenseerida täpsemate mälestuste puudumist. Kusagil taustal olid liivakast ja rohelised liumäed. Mängivate laste hääled segunesid võõra mehe ja naise jutuga, mille sõnad jäid arusaamatuks. Cixi teadis, et see on unenägu. Ta oli seda sama und näinud lugematuid kordi, nii kaua kui ta mäletas.

Ta ärkas äratuskella helina peale, 6:30 nagu ikka. Loomulikult, nagu igal hommikul, tundis ta tugevaid köhahooge kiiresti lähenemas. Cixi ajas ennast kähku püsti, tundes hetkelist peapööritust, ning silkas pesuväel läbi magamistoa hämaruse vannituppa, kus automaatselt süttisid tuled.

Loe edasi...

Tõlkis Rauno Pärnits.

Poisil võis vanust olla vaevu tosin aastakest. Lühike, kõhn, silmaalused sinikais. Maal poleks ta mind, säärast kobedat ambaali kopsaka läpakaga pealekauba, mitte mingil juhul kanda jõudnud,.
"Kelle eest rügad?"
Poiss ohkan ja kehitas õlgu.
"Ei taha rääkida – pole vaja. Jutt lühendab teekonda, ent sinu saladused kuuluvad ainult sulle."
Poiss puhus laubalt heleda juuksekahlu ja kostis häbelikult:
"Mampsi eest. Ta tappis kirvega isa."
Ma vilistasin. Silmitsesin hoolikamalt.
"Ja sinu pealekauba?"
Poiss võpatas.
"Ei, mis te nüüd. Mamps on hea. Astus mu eest välja. Isa peksis mind, ta siis haaraski kuurist kirve – ja juhtuski. Ta ei tahtnud. Ma hiljem, lastekodus, kopsupõletikku..."
Temaga oli kõik selge. Tavaklient. Rügab veel paar aastat ning viiaksegi ta mamps Puhastustulle. Kui poiss muidugi veel isa päästa ei mõtle. Ma heitsin talle argise hindava pilgu.

Loe edasi...

Tõlkinud Tuule Iil

Me laulame Oode Soolale.
Sool on hinnaline ja keeruline. Naatriumkloriid mitte. Naatriumkloriid on keemiline, lihtsalt toodetav vaakumprotsessiga. Puhas ja tühi, naatriumkloriidil puudub maitse.
Sool on maitsestatud magneesiumi, kaltsiumi, haliidide ja sulfaatidega. Soolal on samuti haruldaste elementide maitse, mida vargad ihaldavad. Sool kihab elust, halofiilidest, soola armastavast väikesest elust.
Sool on sündinud ookeanites. Sool on meie pinnases, vihmas, allikatest välja pulbitsevas vees. Sool on kõikjal. Sool on müstiline.
Soolatempli kerjaväljadel laulame me Oode Soolale.

Templi sool kujunes miljoned hooaegu tagasi, kui muistne meri aurustus. Lugematute põlvkondade jooksul oleme me soola nikerdanud, toa ja samba haaval selleks templiks, kus me kunagi teenisime. Nüüd me kerjame Templi väljadel, varaste tõttu.
Me laulame, kuni spinner läheneb, muutes soolavihma tormiks, siis me vaikime.

Loe edasi...

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Mai 2016 (19)
Peatoimetaja veerg 05/16
Repliik raamatute paksuse teemal.
Väikesed turud, suured imed
Palju õnne, Lance Henriksen!
Ulmeauhinna Stalker 2016 hääletus
Kõhedust tekitav draama VATis
Estcon 2016 kommenteeritud kava
Raamatuarvustus: Kui koletis kutsub
Raamatuarvustus: Täheaeg 15 – lend madalal orbiidil.
Mänguarvustus: Stellaris
Raamatuarvustus: Täheaeg nr 15 „Ajavärav“
Kurioosum 05/16: Ulmelisi Guinnessi rekordeid
Kõver kiirgus 05/16
Ulmeuudised 05/16
Uudiskirjandus 05/16
Jutt: Lõpetamata missioon
Jutt: Teiselpool inimest
Tõlkejutt: Seitsmes tunnismärk
Tõlkejutt: Puhas ja maitsetu
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0519)