Esiteks alustan ühe ulmeühingu uudisega. Ehk ühingu veeb ulme.ee on läbinud täieliku uuendus -noorenduskuuri ja sellekaudu ilmselt tundmatuseni muutunud. Kasutusel on wordpressi mootor ja loobutud on mitmetest lahendustest ja süsteemist (nt foorumist) ja lisandunud on mitmed uued alamjaotused ning ingliskeelne osa (mis veel üsna õhuke, aga töö käib!). Mõned asjad ei pruugi veel töötada nagu vaja, probleemidest ja vigadest võib teada anda joel.jans@eenet.ee. Vana leht on samuti endiselt kättesaadav vana.ulme.ee aadressilt.

Muus osas on meil nagu ikka terve hunnik arvustusi, arvamusi ja muud põnevat. Täpsemalt kaks isutekitajat tulevastest romaanidest ning kaks originaaljuttu. Ürituste muljeid on lausa kolm ehk Juha Jürkase ülevaade Estconist, Ove kirjutatud Ropeconi muljetamine ning Aguri kogemused orkilaagrist. Jürka kirjutab Stalkerist ja ei puudu ka tõlkejutt. Head lugemist!

Kaanepildi autor Ene Kallas.

Loe edasi...

Viimasel Estconil oli väiksemas ringis arutelu teemal, et mida ja kuidas muuta ulmeauhinna Stalker hääletamisel ja kas üldse oleks vaja midagi muuta. Arutlesime ja jõudsime mingite järeldusteni ning leidsime, et neid võiks ka laiemalt jagada, mis kulmineerus Veiko Belialsi artiklina eelmises Reaktoris.

Artikkel tekitas arutelu ulmelistis, Facebook'is ja ka eravestlustes. Kahjuks või siiski õnneks olin ma kõige palavamate arutelude ajal kodust ära ja wõrgust eemal. Telefoni teel mulle üht teist räägiti ja mingeid kokkuvõtteid nägin ma pärast kah. Kui ma aga tagasi n-ö liinile sain, siis oli arutelu vaibunud ja pisut tobe tundus seda taas üles äratada ning tekkiski mõte, et ma parem kirjutan Reaktorisse oma nägemuse asjast.
Ütlen kohe ära, et kindlasti pole ma kõiki arvamusi lugenud ja tahtmata minna isiklikuks ei nimeta ma edaspidi mitte ühtegi nime. Kes end negatiivselt ära tunneb, see eksib...

Loe edasi...

Soome keelest tõlkis Marianne Lind

Alustuseks

Käisin esimest korda Estconil, Eesti ulmefännide kokkutulekul. Olin seal külaliskirjanikuna ja tegin ka ühe hevikeikka elektrikandlel. Sel aastal toimus Estcon Palamusel Udu Talus.
Seljataga on äge nädalalõpp Eesti ulmeinimestega, minu uute sõpradega. Ma ei teagi kohe, kust pihta hakata, sest tuju on nii hea. Võib-olla kirjutan lihtsalt oma sõnadega toimunud sündmustest jaokaupa nende toimumise järjekorras, nii nagu need mulle meelde tulevad ja millisena ma neid mäletan.

Loe edasi...

Kunagi ammu, täpsemalt 1988. aasta Tartu muusikapäevade aegu, ööbis mu juures hulk karvaseid siit ja sealt üle Eesti. Võiks öelda, et õhk oli sokihaisust ja kultuurijutust paks ning tulevane sõber Lauri Lõhmus, kellega just sel ajal tuttavaks sain, ütles hiljem: kõige rohkem kordusid vestluses sõnad "geniaalne" ja "plagiaat".

Enam kui veerand sajandi eest öeldu tuleb mulle ikka ja jälle meelde siis, kui kuulen arutluskäike Eesti kultuuri kohta laiemalt või eesti ulme kohta kitsamalt. Suhtumine kõigub ikka maksimalistlikult ühest äärmusest teise. Kuna Reaktor on ulmeajakiri, siis järgnev käib ulme ja eelkõige ulmekirjanduse kohta.

Loe edasi...

Juba kolmandat aastat sattus Reaktori välkreporter Soome Ropeconile. Seekordne oli eelmistest mõnevõrra erinev, kuna senine toimumiskoht - Diipoli keskus – oli renoveerimisel ning üritus leidis aset Helsingi kesklinnas asuvas Helsingi Messikeskuses. Kuigi koht oli uus, ei olnud festival ise sisuliselt muutunud: ettekandeid, töötubasid, LARPe ning kõike muud huvitavat leidus kamaluga kõikjal.

Reedene päev algas lõunase pärale jõudmisega ning jätkus esialgu festivali ülespaneku aitamisega, kuna midagi muud nagunii kella neljani teha ei olnud. Suured hallid tuli täita laudadega miniatuuride ning maastike jaoks, üles seada väike näitusenurk, panna valmis garderoobid (seminariruumid olid vist juba eelnevalt paigas) – tegemist jagus kõigile 400-le (või oli neid 600?) vabatahtlikule, kes kohale olid tulnud. Trehvatud sai mitme tuttavaga, sealhulgas sel aastal esimest korda Estconile jõudnud Soome kirjaniku ning muusiku Juha Jyrkäsega.

Loe edasi...



Lavastajahärra tähistas mõned päevad tagasi oma 81. sünnipäeva (29. augustil, kui täpne olla) ja järgnevalt mõne sõnaga sellest, miks olen seekord tema sünnipäevaõnnitluste sarja subjektiks valinud. Väga tempokalt pole mees kunagi filme vändanud ja sel aastatuhandel on tema käe alt neid vaid neli ekraanidele jõudnud (neist viimane „Killer Joe“ (2011) on kuuldavasti kõige õnnestunum, aga kuna läheb žanrist välja, siis selle kirjatüki tarbeks valisin vaatamiseks muud kraami).

Loe edasi...



10-13 augustil toimus Jõgevamaal Kassinurme mägedes üheteistkümnendat korda Eesti lahinglarpide maailma suurüritus Põhjala Pööripäev. Tegemist ei ole nii-öelda „tavalise“ larpiga vaid, nagu korraldusmeeskond ürituse kodulehel ütleb, „spordi- ja meelelahutusüritusega, mis sarnaneb stiilipeoga, mille teemaks on keskaeg ja fantaasiakirjandus“. Vahe tavalarpiga seisneb selles, et osalejad ei pea tingimata rollis viibima. Vahepealseil aastail oligi side rollimänguga väga õhkõrn, kuid viimasel ajal on rollimänguline element Põhjala Pööripäeval aina tugevnenud ja seda saab ainult tervitada.

Ürituse taustalooks on Pimeduse ja Valguse võitlus. Igal aastal kutsuvad need kaks jõudu sügisesel pööripäeval kokku oma järgijad eri maailmadest, et katsuda järgi, kumb saab olema tuleval aastal võimsam. Mängijad, kes neid sõdalasi kehastavad, on jagunenud eri gruppidesse. Igal suuremal grupil on mängualal oma linn, millel on müürid ja värav.

Loe edasi...



Ilmub see arvustus pisikese hilinemisega – mäng tuli välja juba mai keskel – aga kirjutamiseni jõudsin alles nüüd. Vabandan lugejate ees. Doomi kontseptsioon iseenesest ei vaja vist kellelegi, kel videomängudega kokkupuuteid olnud, erilist tutvustamist. Uusim peatükk saagas ei ole tegelikult senise sarja järg ega eellugu, vaid täielik ümbertegemine (vähemalt mis loosse puutub). Oluline on tegelikult ainult see, et mängija kehastab jätkuvalt nimetut, hääletut ja iseloomutut sõdalast, kes relvade ja käte abil meie maailma tungivate deemonite kallal massimõrva toime paneb. Mängu ainsaks sissejuhatuseks on hõõguv punane deemonlik sümbol ja põgus tekst: “They are rage, brutal, without mercy. But you. You will be worse. Rip and tear, until it is done.” Siis läheb kohe märuliks. Aitäh, ID software, te olete asjadest õigesti aru saanud. Jah, mängu käigus üritatakse mingit lugu ka jutustada, aga see on ülimalt minimalistlik ega sega õnneks mängijat kuigivõrd.

Loe edasi...

DC koomiksite põhjal tehtud film „Suitsiidisalk“ on järg hiljuti linastunud teosele „Batman vs Superman“, Reaktoris: Batman vs Superman - orbude kaklus. Supermeeste saaga seekordses osas on peategelasteks antikangelased, kes peavad pärast Supermani surma maailma päästmise endi õlule võtma.

Treiler oli paljutõotav, nagu ikka. Keset märulit ja plahvatusi poseeris seksikas Harley Quinn (Jokkeri tüdruksõber), supervõimetega tegelasi eesotsas Will Smith´i kehastatud Deadshot´iga jagus terve salga jaoks ning Jokkerit oli kehastama pandud tuntud laulja ja näitleja Jared Leto. Just viimase pärast läksingi filmi vaatama.
Mida päriselt näidati? Kuna enamus noorema põlvkonna publikust ei ole DC koomiksite kangelaste ja antikangelastega tuttav, kulus oluline osa filmist nende tegelaste tutvustamise peale.

Loe edasi...



Väljun hüperruumist. Arvukaid asteroide vältides võtan suuna lähimale planeedile. Maandudes ja laevast väljudes annab arvuti mulle planeedi kohta hinnangu: floora-fauna tagasihoidlik, vahimehed agressiivsed, radiatsioonitase kõrge. Vaatan ringi: lehvikkoralle meenutavatest taimedest metsa all sibavad ringi kuuejalgsed sarvilised elukad ning taevas on tüünet tumelillat värvi. Käsiskanneriga üle loomade libistades teatab aparaat, et tegu on rahumeelsete herbivooridega. Sobib. Märkan ümbruses tuttavaid punaseid kristallipaljandeid: vana hea plutoonium avaldub igal planeedil universumis täpselt ühesugusel kujul. Kaevandan oma käsilaseriga veidi elutähtsat maaki ja laen sellega skafandri erinevad seadmed täis. Nüüd julgen kaugemale rännata.

Naudin maastikku, kui äkitselt annab mõõdik häiret: kiirguskaitse hakkab otsa lõppema, tuleb varju leida. Õnneks avastan lähedusest koopasuu; tean, et need pakuvad igasuguste väliste olude vastu tõhusat kaitset.

Loe edasi...



Arvutimängud on olnud meiega juba tükk aega, kui küsida erinevatelt inimestelt, mis oli nende esimene arvutimäng, siis tuleb ka palju erinevaid vastuseid. Üks on aga kindel – originaalset Doom’i on vist iga arvutit omanud või vähemalt katsuda saanud inimene mänginud. Oli see ju esimene korralik 3D mäng, lisaks veel vägagi lõbus – muudkui käi ringi ja kõmmuta kaheraudsest või basookast. Kui sel aastal tuli välja täiesti uus Doom, oli see loomulikult vaja ära proovida.

Esimesed kaks DOOM'i mängisin ma läbi IDDQD ja IDKFA abiga, ning kolmanda jätsin üldse vahele, kuna mulle see üldse ei meeldinud. Uus Doom aga jättis kolmanda mängu wannabe-sünguse kaugele maha, tegemist on värskendavalt lihtsa märuliga. Internetis öeldi selle kohta tabavalt: “Enamikus mängudes pead sa kurja deemoni alistamiseks leidma 5 artefakti, õppima 7 loitsu ning kasutama kuninga õnnistatud mõõka. DOOM’is kõmmutad sa deemonile kaheraudsega kottidesse, kuni too maha kärvab”. Ja nii see ongi.

Loe edasi...

Käes on küll juba XXI sajandi teine kümnend, kuid ega ulmelised momendid igapäevaelus sellest otsa lõppe. See, et kusagil Aafrikas või Indoneesias endiselt nõidu tuleriidale saadetakse, on kurb, aga tõsiasi. Aga ka palju tsiviliseeritumates kohtades tuleb ette päris põrutavaid ja jaburaid lugusid.

Viis aastat tagasi hakkasid mässama Rumeenia nõiad, kuna uus tööseadustik viis sisse maksustatavate elukutsete sekka ka sellised ametid nagu nõid, astroloog ja ennustaja.

Eelmisel aastal kehtestati Hiinas seadus, mis keelustas ... ajarännud! Nii igaks juhuks, kuigi keegi pole ühtki ajarändurit veel näinud. Kuidas hiinlased seda küll kontrollida mõtlevad...?

Samamoodi absurdse olukorra põhjustas Moskva linnavalitsus, kes paari aasta eest otsustas hakata võitlema Moskvas vohavate ekstrasensside ja nõidadega ning andis välja määruse, mille kohaselt antakse tegevusluba vaid isikutele, kel tõepoolest on üleloomulikud võimed.

Loe edasi...

Mitut relatiivsusteooria füüsikut on vaja, et elektripirni vahetada?
Kaks. Üks hoiab pirni, teine keerab Universumit.

Mitut kvantmehaanikut läheb vaja lambipirni vahetamiseks?
Mitte ühtegi. Kui nad teavad, kus lambipesa on, ei suuda nad pirni lokaliseerida.

Mitut Heisenbergi on vaja lambipirni vahetamiseks?
Kui sa teaksid seda arvu, ei teaks sa, kus lambipesa on.

Loe edasi...

Kirjastus Fantaasia





Saladuslik tsaar 4: Kui rumalad surid
Maniakkide Tänav ja J. J. Metsavana

Sõjaretk Uus-Kiievi vastu on alanud! Kuid Õnnepäev ja tema malev ei ole ainus jõud, kes on iidse linna oma sihikule võtnud. Hämarusest astuvad välja need, kes vajavad Kiievit rohkem kui Õnnepäev...
Ja vajavad seda iga hinna eest.

Loe edasi...

Ulmestaar



Sellekuine ulmestaar on me kaasulmik Soomest Juha Jyrkäs, kes on ulmefännidele tuntud peamiselt viimase Estconi külastuse, seal esitatud muusikalise programmi, ning siinsamas Reaktoris ilmunud tõlkelooga „Velese raamat”.

1. Mida praegu loed?
Praegu mul pole töö ajal midagi lugeda, aga just hiljuti ma lugesin Tuomas Saloranna jutukogumikku "Musta tähti", mis meeldis mulle väga palju. Küsimus on enam või vähem tulevikuga seotud novellidest. Alguses on jutud natuke naljakad ja nende üle saab naerda, aga siin lõpupoole on jutud on süngemad ja lugeja võib ikkagi nutma hakata.

2. Mis naelutab sind raamatu külge?
Kui jutt on kirjutatud hästi ja see on nii põnev, et ma ei saa selle lugemist lõpetada. Romaanid on üldse selle jaoks head, eriti õudusromaanid. Novellid on ka head; ma loen ühe ööga ühe novelli.

Loe edasi...

„Ma olen otsustanud krüoprotseduuri läbida.“
Artur puhus pikalt lusikale ning neelas tulist suppi.
„Kuuled või? Olen otsustanud krüoprotseduuri läbida,“ kordas ta.
„Või nii.“ Anu kummardus enda kõrval istuva tütretirtsu poole ja sosistas, et kuumale supile tuleb peale puhuda. „Niisiis, vennas,“ tõmbusid Anu kulmud kortsu. „Oled otsustanud ennast jäätada. Mille pagana pärast?“
Artur vaatas oma õele otsa ning kehitas õlgu. „Otsitakse vabatahtlikke. Ma olen valmis. Ma olen nõus. Ma saan sellega hakkama.“
Anu turtsatas. „Mis seal hakkama saada? Raiskad oma elust väärtuslikke aastaid ning mille nimel, ah? Mida see sulle annab?“
„Raha.“ Vastus oli ootamatult jõuline. „Krüotamine on üsna uudne tehnika ning kõike sellega seotut veel ei teata. Küll aga otsitakse vabatahtlikke, et nende kehasid uurida. Anatoomilised teadusvaatlused.“
„Jama!“ Arturi õde raputas tülgastuses pead. „Mida täpsemalt nad sulle maksavad, ah? Need krüouurijad.

Loe edasi...

Hävitaja tuumamootorid süttisid sünkroonselt meist kaks valgussekundit eespool lõhkenud tuumaplahvatustega ning järgmine hetk rebis sada kilomeetrit sekundis liikuv hävitaja enda trajektoori järsult kõrvale. Nägin läbi hägustuva pilgu kuidas kiirendusindikaator hetkeks kaheksa G peale hüppas ja siis seitsme peale tasandus. Tundsin oma keha üle teatavat masohistlikku uhkust. Tavaline, sajaprotsendiline originaali süda ja kopsud oleksid ammu olnud ribide raskuse all mädaks litsutud, aga meie kosmoselaevnikud oleme seitsmekümneprotsendised. Raudset turbosüdamete, tehisvere ning hingamiskõlbuliku vedelikuga täidetud kopsudega. Me pole mingid marsi eided, raisk. Või noh vähemalt enamus meist. Relvur oli meil marslane, kuigi muundatud marslane, kuid marslane jääb marslaseks.

Kui pilk uuesti teravustus, nägin silmanärvi projitseeritud holoekraanidel, kuidas tuumaplahvatustest tekitatud räbupilve taha peitunud raketid tuhandeteks tarkadeks pommideks jagunesid ja meie suunas kiirendama asusid.

Loe edasi...

4. peatükk: Kus toimub hirmus taplus ja alustatakse verejanuliselt jahti suurele loomale.

Õnnepäev vähkres telgis asemel ning ei saanud kuidagi und. Ümber Mustvee laius Ulguv Mets, ning see polnud säärast nime teeninud ilmaasjata. Kohalikud olid selle huilgamisega juba ammu harjunud ega pannud seda rohkem tähele kui maoljad oma tammurite mütsumist. Nii kui päike loojus, hakkasid jämedad lillakastriibulised puumürakad tegema veidrat kiledahäälset vilinat. See tungis läbi nii luust kui õhukesest telgiriidest ja pani oma kimedusega hambad valutama. Paar eelmist päeva oli taevast mitu korda kerget sabinat tulnud ja puudel kurku kastnud, nii et vilin ja inin kogus aina tuure. Viimaks ei pidanud kangelane enam vastu, ta heitis nahad kõrvale, kargas vihaselt püsti, haaras telgi keskmise tugipuu külge riputatud mõõga ja astus välja. Ööõhk oli karge ja jahe, siin-seal põlesid telkide vahel üksikud tarbatlaste laagrilõkked, nende taustal kõrgus lähim maoljate agregaat.

Loe edasi...

Nad jõudsid metsast välja ilma igasuguste vahejuhtumiteta. Võimalike lõksude tõttu võttis minek tublisti aega, kuid rohkem püüniseid neile ette ei jäänud. Küllap tegutsesid tätoveeritud nägudega kütid rohkem metsa teises servas. Puud jäid järjest hõredamaks. Nende all laiutas sõnajalaväli. Sõnajalad ulatusid põlvini. Ja korraga saigi mets otsa. Nende ees laius vettinud ja nukker, tuhakihiga kaetud põld.

Eemal paistis maanteetamm. See oli kunagi olnud suur, neljarealine kiirtee paljude uhkete sildade ja edevate viaduktide, peale- ja mahasõitude ning isegi kahemeetrise tiheda piiramisvõrguga, et metsloomad teele jooksma ei pääseks. Võrk oli nüüd muidugi ribadeks. Maanteelt paistsid üksikud autovrakid. Tuul keerutas asfaldil koltunud lehti.

"Mida me teeme?" mõtiskles Olaf valjusti. "Meil ei ole palju variante. Tee viib kindlasti sinna, kuhu me minema peame. Teed mööda on samas alati ohtlik minna. Mida me teeme?"
Praegu paistis kõik vaikne ja väljasurnud olevat.

Loe edasi...

Tõlkinud Lee Kärner

Lõhe on maa kaheks jaotanud, kuid kumbki pool ei paku huvi. See, mis inimesi enda juurde kutsub, oma ebamaise sireenihüüdega meelitab, on lõhe ise: ainult tosin meetrit lai, hallide järsakute ja nähtamatu põhjaga. Heida valgusvihk järsakusse, öeldakse, ning see vaid põgeneb tagasi su juurde – hüppa sisse ning valgust ei näe sa enam iial.
Tuuker hüppab ning kõhkleb seejuures vaid õige vähe. Tal on seljas keerukas, tuhmist metallist ning esileulatuvate poltidega tuukriülikond, mis meenutab iidse mereaardeküti soomusrüüd. Tema kiivri ülaäärelt ulatub õhuvoolik külgedel asuvatesse pumpadesse ning vöökohast on ta köiega suure vintsi külge kinnitatud, et teda saaks alla lasta ja taas üles tõmmata.
Köis kerib end lahti ning tuuker kukub lõhesse – aina sügavamale ja sügavamale. Kulub igavik, enne kui köis pingule tõmbub ning ta kinni püüab, peatades tema hoo ammu enne surmava kiiruseni jõudmist.

Loe edasi...

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
August 2016 (20)
Peatoimetaja veerg 08/16
Ärge tapke Stalkerit!
Juha Jyrkäse mölluraport Estconist
Geniaalne ja plagiaat
Ropecon 2016: Kord ja Kaos
Palju õnne, William Friedkin!
Põhjalas tuleb Väga Valge Aasta
Mänguarvustus: Neljas DOOM
Filmiarvustus: Suitsiidisalk
Mänguarvustus: No Mans sky
Mänguarvustus: DOOM
Kurioosum 08/16: Maailma veidrusi
Kõver kiirgus 08/16
Uudiskirjandus 08/16
Ulmeuudised 08/16
Jutt: Külmainvestor
Jutt: Veretu elu
Katkend romaanist „Kui rumalad surid“
Katkend romaanist „Kuidas lõhnab kuri“
Tõlkejutt: Tolmutuuker
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0363)