HÕFF on selleks korraks lõppenud ja Reaktori meeskond väsinuna, kuid õnnelikena kodudes tagasi. Ove kui kõige väsimatum, kirjutab ka käesolevas numbris enda muljetest. Ülejäänud toimetus vajab veel aega ning nendepoolsed kirjatööd festivalist ilmuvad mais. Lisaks sellele avaldame Plugis ilmunud Jürka ning Karajevi vestluse alternatiivajaloost ning kuna aprill oli ikkagi naljakuu siis toob Raux meile ka mõned anekdoodid.

Muudest uudistest toimub Tartu ulmikute teine reede seekord eksklusiivselt hoopis maikuu esimesel reedel. Muudatuse põhjuseks on Prima Vista raames toimuv vestluspaneel „Müüt, reaalsus, ulme – ühe mündi 3 külge”, peale mida tundub sobilik ka kohe ulmikute kogunemine ära teha. Lisaks tuletan meelde, et Estcon pole enam kaugel ning tasub juba 15.-17. juuli ette vabaks planeerida. Toimumiskohaks Jõgevamaal asuv Udu talu ja registreerimisvorm tuleb ka peatselt üles. Samuti ei tasu unustada stalkeri hääletust. Esmaspäeval, 9.

Loe edasi...

Eelmise aasta novembri viimastel päevadel ilmus Tallinnas venekeelse n-ö teistsuguse kutuuri ajakirja PLUG 35. number. Seekord oli külalistoimetajaks Nikolai Karajev, kes koostas alternatiivajaloolise ulme teemanumbri. Muuhulgas ilmus ajakirjas ka eestikeelseid alternatiivajalugusid kaardistav intervjuu Jüri Kallasega.
Intervjuu venekeelset teksti leiab ka: https://fantlab.ru/blogarticle40421
Pildimaterjali autoriks on Andrei Kedrin.



Loe edasi...


11. HÕFF selja taga ning tunne on hea. Seekordne oli silmapaistev mitmes aspektis: esiteks läksin sel aastal Tallinnast Haapsallu rattaga, melu oli rohkem ning filmid hoidsid püsivalt taset. Meeskond oli taas kord head tööd teinud, mistõttu sattusid minu silme alla vaid parimad, õõvastavad ja/või meeldivalt tülgastavad linatükid.

Kuna minu rännak kunagisse tsaari suvituspaika ei läinud just soovitud kiirusega, jõudsin kohale alles poole kaheksa paiku, kui paraad oli juba läbi ning enamusel kohaletulnutel esimesed filmidki vaadatud. Mul on väga kahju, et Méliés' võistlusprogrammi lühifilmid mul nägemata jäid. Vastavalt kuuldule, oli sel aastal tase väga korralik olnud.

Loe edasi...

Öeldakse, et inimene planeerib, aga saatus juhib... nii juhtuski, et alles täna (2.05.2016) saab ülesse Stalker 2016 hääletusnimekirja mustand...

Nimekirja leiab aadressilt: http://ulme.ee/Foorum/Kirjandus/Stalker-2016

Nädalajagu päevi saab nimekirja asjas parandusettepanekuid teha.

Esmaspäeval, 9. mai hommikul läheb nimekiri lukku ja orienteeruvalt keskpäeval algab hääletus, mille kohta alates 9. maist leiab täpsema info siit: http://ulme.ee/Stalker/2016

Loe edasi...

Olen ansamblist Taak siin ajakirjas varemgi juttu teinud, ja… kurat, kas tõesti on “Rist viletsuse teel” ilmumisest neli aastat möödas? Aeg lendab tõepoolest. Ja ometi jõudis vahepeal tekkida tunne, et ‘tea, kas bändist enam asja saabki? Tundub, et saab. “Supersargasso” on Taaga neljas kauamängiv, mis pole üldse halb saavutus. Selleks ajaks on enamik bände ära otsustanud, kas neil on päikese all kohta, ja vastavalt kas laiali läinud või oma niši leidnud. Tundub, et Taak on valinud viimase tee ja jäänud doomi juurde püsima.

Mul on hea meel tõdeda, et minu kriitikat eelmise plaadi kohta on kuulda võetud: kurtsin toona, et plaat on muusikaliselt liiga ebaühtlane, ning käesolev on tõesti palju stabiilsem. Enam ei ole kuulda liiga erinevate lugude üksteisele järgnemise dissonantsi. Kuid teate, kes peale Taaga veel arenenud on? Mina.

Loe edasi...

Kuna pilt pidi ütlema rohkem kui tuhat sõna, siis avaldame ka Eva koomiksi, mis on suurepärane vahend illustreerimaks lustakat nädalavahetust Haapsalus. Eva on Reaktorile varemgi koomiksid joonistanud - seekordne on juba tema neljas, mille avaldame.


Loe edasi...

Ligi poolteist aastat tagasi arvustasin kogumikku "Täheaeg 13" ning seal ilmunud Mann Loperi jutu kohta ütlesin järgmist: "Loperi võidutöö „Meistri ja õpipoisi“ lugemist lõpetades tekkisid mul koheselt küsimused: „Kas see ongi kõik? Kus on ülejäänud 25-30 peatükki? Kas romaan on autoril alles sahtlis peidus?“. Tegemist on hea stiilitunnetusega ning korralikult läbimõeldud fantaasiajutuga, millel on juurde lisatud kergelt idamaine taust. Selgelt tuleb välja, et autor on põhjalikult tegelenud oma fiktsionaalse maailma ning sellele ajaloo loomisega. Puudu oli ainult temaatiline kaart raamatu lõpus kõigi mägede, orgude, salakäikude ja kindlustega.". Läks väheke aega ning kõik minu soovid ja küsimused said romaaniga "Kellest luuakse laule" vastatud. Isegi maakaart on teosele lisatud!

Loper jätkab romaani lehekülgedel rasket maailmaloomise tööd. Keisririigi ajalugu, jumalad ehk Iidsed, provintside haldusjaotus, pärilusliinid, ülikute ja sõjameeste aukoodeks.

Loe edasi...

Seoses uue Tähesõdade filmiga „Jõud tärkab“, otsustasin, et näitan lastele eelnevalt ära ka vanad osad. Nii tekib neil kontekst, milles filmi vaadata. Esialgu mõtlesin, et näitaks neile vaid esimest triloogiat: " Uus lootus", „Impeeriumi vastulöök" ning "Jedi tagasitulek". Lihtsalt seepärast, et need on paremad. Siis hakkasin endas kahtlema, äkki peaks siiski filmitegijate poolt soovitatud järjekorras vaadata... ja pöördusin siis interneti poole. Ilmnes, et ma ei ole oma kõhklustes üksi. Võrgust võis leida terve plejaadi erinevaid nimekirju, mis kõik soovitasid näidata filme teatud järjekorras. Täpsemalt, mina uurisin lähemalt seitset pakutud varianti.

Esiteks – soovitatakse vaadata filme selles järjekorras nagu nad valmisid. Miks? Sest niiviisi saab säilitada üllatuse, et ohoo – Darth Vader on Luke Skywalkeri isa.

Teiseks – vaadata ära õiges järjekorras, aga jätta ära „Nähtamatu oht“, sest see on nii kehv.

Loe edasi...

Richard Donner ei ole ehk selline nimi, keda hoobilt ulmežanriga seostaks. Gibsoni ja Gloveriga Surmarelvad on pigem esimesed, mis temaga seoses pähe tulevad. 24. aprillil tähistas aga sünnitunnistuse järgi Richard Donald Schwartzberg vägagi austusväärset 86. sünnipäeva. Ja lähtudes sellest, et Batman vs Superman on suuremat raharoobitsemist lõpetamas ning Kapten Ameerika ja X-Mehed alustamas, on vägagi paslik Richardi panust žanrisse meelde tuletada.

Ehk mõni süvitsi mehe käekirja ja filmograafiaga kursis filmisõber vaidleb vastu, aga Donner ei ole just sellist tüüpi lavastaja, kellele innovaatilisus ja esmapilgul äratuntav filmikeel kuulsust on toonud. Ta on eeskätt turvaline valik, kelle kätte võib raha usaldada ja olla seejuures suhteliselt kindel, et ta etteantud projekti mingi kunstipunnitamisega ära ei riku. Mis on vägagi kiiduväärt anne.



Alustame aga ikka algusest. Telest.

Loe edasi...

Dumbledore kabinetis on Sigatüüka õpetajate koosolek.
Dumbledore pomiseb: "Ma ei saa aru, kuidas Potteril õnnestus Avada üle elada..."
Snape: "Ma võin põhimõtteliselt selgitada."
Dumbledore: "Selgitada oskan ma ise ka. Ma ei saa aru!"

Ajalehekuulutus Päevaprohvetis:
Ostan Harry Potteri. Elusalt või surnult. Pöörduge Teate-küll-kuhu. Teate-Küll-Kes.

Dementorite pulm.
"Peigmees võib pruuti suudelda," teatab paaripanija.
"Kibe!"-hüüded hämmastavalt vaibusid kiiresti...

Gringottsi pangateller silmitseb kahtlustavalt allkirja tšekil.
"Madam Lestrange, see allkiri tundub mulle väga värisev."
"Ma tean. Nad kõik värisevadki alati, kui ma alustan "A-va-da Ke-......!"

"Madam Pomfrey, kas teil on rohtu kõhuvalu vastu?"
"Praegu ei ole. Tulge nädala pärast.

Loe edasi...

Ulmestaar



Sellekuine ulmestaar on Tarmo Õuemaa – Läänlase ja Lääne Elu ajakirjanik, kes on osalenud mitmel Estconil ja kelle uhkes häärberis armastavad ulmikud HÕFFi aegu peatuda.

1. Mida praegu loed?
Ma loen tavaliselt mitut asja korraga ja need on reeglina eri kanalites. Kui näiteks kodus on paks kõvas köites raamat pooleli, siis ei tassi ma seda kaasas, vaid võtan midagi paralleelselt lugeris ette. Ja juhuks, kui muud ei ole käepärast, siis on mul alati midagi telefonis pooleli. Telefonis on ka mõni audioraamat, mida on hea kuulata jalutades. Ulmest loen praegu Poul Andersoni väikest kogumikku, kus on „Un-Man”, „The Makeshift Rocket” ja veel paar lühijuttu. Pooleli audioraamat on David Brini „The Postman”. Lugeris on pooleli Brandon Sandersoni fantasy „Words of Radiance”. Paar mitteulmeraamatut on ka käsil.

Loe edasi...

Kirjastus Fantaasia



Uks suvesse
Robert A. Heinlein
Tõlkinud Ats Miller
Kaanepildi autor Siiri Kumari
Sari: Sündmuste horisont

Geniaalne leiutaja Dan Davis loob majapidamisroboteid tootva firma, kuid kahjuks ei armasta ta eriti paberite ja raamatupidamisega jännata ning usaldab liigselt inimesi, keda peab endale lähedasteks. Ta kihlatu Belle ja sõber Miles löövad temalt firma üle ja mahajäetud Davis otsustab minna koos oma kassiga „külmaunne“, et ärgata kolmekümne aasta pärast, lootuses, et asjad on siis paremad. Ei paista küll põrmugi paremad olevat, kuid järjekindlalt ning loominguliselt tegutsedes leiab Davis viisi, kuidas muuta mineviku sündmusi.


Talvel enne Kuuenädalast sõda elasime koos mu kõutsi, Vahekohtunik Petroniusega ühes vanas talumajas Connecticutis. Selle maja suurim puudus oli üksteist välisust.

Loe edasi...

Neid pilte ei ole teinud kosmoseobservatooriumid mõnest eksoplaneedist ega ka mitte fantaasiarikkad kunstnikud illustratsioonideks mõnele ulmeraamatule või -filmile.

Tegu on Norra fotograafi Christopher Jonasseni projektiga "Devour", mille käigus mees pildistas üles ..... (sic!) kasutatud pannide põhjasid. Tulid ju päris kenad välja, nii et julgeks lausa soovitada inspiratsioonipuuduse all kannatavatel ulmekirjanikel maailmaloomemuusa leidmiseks sõna otseses mõttes rohkem panni alla vaadata!

Kunstniku kodukal on selliseid fotosid veelgi.
www.christopherjonassen.

Loe edasi...

Bling!
„Esimene laen ilma intressideta! Laena kohe!“
Pilbas pani tüütult silme ette karanud reklaami kinni ja vaatas filmi edasi. Poole ajuga selle süžeed jälgides mõtiskles ta pikalt, kas vaev, mida põhjustab enda toolist üles ajamine ja külmkapi juurde minemine, tasub ära sealt uue bordoki saamise hüve. Viimaks leidis ta, et tasub, ja pani filmi pausile. Ägisedes ajas ta end püsti ja võttis virtuaalkiivri peast. Ruum ta ümber oli pisike ja hämar: neli korda neli meetrit metallkamber, ühes nurgas laud arvuti, mälupankade ja tööriistakastiga, teises nurgas narivoodi, mille ülemine lavats oli täis kõikvõimalikke seadmeid, mida tal mõnikord vaja läks. Tuba oli arvutiventilaatorist uhkava sooja õhu voost palavaks köetud. Toa laes vaikselt kriuksuv õhutusventikas liikus vaevu-vaevu. Näääh, tõusmine oli viga, mõtles Pilbas, sest püsti tõustes avastas ta, et kambri ülemine osa oli oluliselt palavam kui seal all, kuhu ta pea istudes ulatus. Otsaesise võttis jalamaid märjaks.

Loe edasi...

Aino seisis köögiakna juures ja vehkis meeleheitlikult käega, hoolimata sellest, et abikaasa oli teises ruumis: “Ülu, tule ruttu!”
“No mis sa tahad?” küsis mees.
Ülo oli lehma äsja karjamaale lasknud ning kummikute krudinal elutuppa sisenenud.
“Tule nüüd!”
Aino kile hääl läbistas terve maamaja puuseinad. Ülo lisas sammu ja jõudis kööki.
“Miks sa potikuid ära ei võtnud?” kurjustas Aino.
“Jummel, ise ütlesid, et tule kiiresti. Vaata peent prouat, endal on ka rätik peas.”
“Jah, aga mina pole potikutes, ma alles pühkisin põrandat.”
“No nüüd ma juba tulin, mis tahad?”
“Vaata õue!”
Ülo sammus nohisedes naise kõrvale ning toetus vastu pehkinud aknalauda. Vaatepilt oli sama, mis ikka - roheline karjamaa ning taamal laiuv metsaviir, mille katkestas ainult üks keset valdusi turritav küngas. Lagendikul seisis aga kuningannana musta-valgekirju lehm.
“Noh?” ütles Ülo nõudlikult. “Mis seal siis on? Meie Kirju ju.”
“Näh, hiljaks jäid.

Loe edasi...

Tõlkinud Liisa Vesik

Linn on langenud inglitest risustatud.

Neid on kõige arvukamalt avalikes aedades rannajärsakute jalamil. Mõned on sepistatud raudaia oradest teivastatud. Teised lebavad kiikede lähedal liival. Tagantpoolt vaadates näib, et nad on kerra tõmbunud nagu magaks.

Suur enamus aedades leiduvaid õnnetukesi on kõigest keerubid, kes oma esimese tiivalöögiga äpardusid. Nad olid kindlad, et on sama hästi kui teisel pool kohal, paljalt selle tõttu, et järsak jõe kohal nii võimsalt kõrgub. Kui ma vaatan, kuidas need tited kõrgustest alla keerlevad või leian neid rohus risti löödult, olen tihti märganud, et nende tillukesed rusikad ei ole kunagi kokku pigistatud. Vastsündinud ei tea, kuidas haarata sellest, mida nad soovivad, isegi mitte elust enesest.

Kogenumad inglid stardivad Piinade neemelt. Selle kaljune hari ei ole nii kõrge kui aedade rannajärsakud, kuid neeme jalamil on jõgi kitsam.

Loe edasi...

Tõlkinud Johanna Taiger

See oli ühel süngel õhtul septembrikuu lõpus, kui Wade McKinley mõistis, et tema kauaaegse sõbra ja kolleegi Lars Van Bureniga oli juhtunud midagi koletut. Kaks nädalat oli möödunud sellest, kui ta sai lühikese ja mõistatusliku Western Unioni telegrammi.

WADE PUNKT JÕUDSIN LINNA KÜMNE PÄEVA EEST PUNKT IMELIKUD ASJAD JUHTUVAD PUNKT KARDAN ELU PÄRAST PUNKT VÕTAN ETTEVAATUSABINÕUD KASUTUSELE PUNKT KONTAKTEERUN KÜMNE PÄEVA PÄRAST UUDISTEGA PUNKT LARS TEATE LÕPP

Wade haaras piibuhoidjalt piibu, toppis selle oma lemmikmarki kirsitubakat täis ja pani põlema. Ta tõmbas kardina eest ja vaatas kabineti aknast alla tänavale. Ta ohkas. Tollel kohutaval päeval polnud näha liikumas ühtegi hingelist. Sulgenud kardinad, kõndis ta üle pehme vaiba toa teise otsa, mille seinal rippus maakaart.
Lars oli lahkunud mitu nädalat varem, et minna ülikooli granti raames uurima täpikrähni, kelle põline leviala oli Wisconsini osariigis, Superiori kõrgendikul.

Loe edasi...

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0288)