2018. aasta on kätte jõudnud ning uue aasta tuultes on Reaktor nii kesta kui sisu vahetanud. Esiteks sai Reaktori server ära kolitud, kuna vana oli radiatsioonist nõnda määndunud, et tema punasesoonelisi punnsilmi vahtides hakkas täitsa kõhe, ning teiseks on meie veebiajakiri nüüdsest natuke uuendatud kujundusega, sobitudes nüüdsest ka kõiksugu pisema ekraaniga nutifonide ning tahveldustega. Kui varasemalt oli Reaktori lugemine telefonist pingutus, mis võttis isegi silmamunad higiseks, siis nüüd on see tüki maad hõlpsam. Kuna uue kujundusega lehe töös võib olla veel tõrkeid, siis palume tõrgetest toimetusele teada anda.

Sel kuul uurime lähemalt Indrek Hargla koostatud alternatiivajaloolist kogumikku "Eestid, mida ei olnud", heidame pilgu mängumaailmas toimuvale võitlusele tulnukrassidega, ning loomulikult toome lugejani hulga eesti autorite lühijutte.

Loe edasi...

 
Kõige esimese asjana annan kõikidele lugejatele ja autoritele teada, et käesoleva tutvustuse-arvustuse kirjutaja ajalooteadmised on võrdlemisi kasinad, mistõttu võisid paljud peened ajaloolised nüansid kõrge kaarega üle pea lennata. Seetõttu olengi andnud endast parima, et hinnata kirjutisi lihtsalt juttudena, mitte detailsete ajalookirjeldustena.

1. Tarvaste tulek - Jaagup Mahkra

Jutt räägib meile veidrast vanataadist, kes kohe mitte ei taha traditsioonilist elulaadi järgida – on teine endale lausa kivist seintega onni ladunud ja mingit veidrat heinalaadset asja kasvatama hakanud. Taadi juures käiakse nõu küsimas, kuid keegi ei taha päriselt seda paikset elu mõista. Selle asemel kakeldakse naiste, võimu ja saakloomade üle.

Raamat algab kohe hoogsa jutustusega, mille ma lõpuks tõstsin edetabelis tugevale teisele kohale.

Loe edasi...

 
Käesoleva antoloogia näol on tegu üsna ainulaadse projektiga Eesti ulme ajaloos - 12 alternatiivajaloolist (või mingitpidi alternatiivajalooga seostuvat või seostuda soovivat) lugu Eesti autoritelt. Lugude tegevus toimub väga erinevatel aegadel, vase-kiviajast (Mahkra) kuni lähitulevikuni (Krafinna) ja tegevusajast lähtuvalt on need lood ka antoloogias paigutatud.
Üks asi, mis antoloogia lugude puhul silma torkas: n-ö. poliitilise alternatiivajaloo ("Mis saanuks siis, kui üks või teine asi ajaloos läinuks teisiti?") kõrval on õige mitmeid jutte, milles on oluliseks fantasy- või õuduselement, mis kohati isegi domineerib "reaalsuse piirides" ajalooga mängimise üle (Friedenthal, Laurik, Loper, Sander). Eriti torkab see silma vanemat ajalugu käsitlevate lugude puhul. Samas muudab see asjaolu ilmselt antoloogia paljudele ajaloost mitte niiväga huvituvatele ulmelugejatele põnevamaks ja loetavamaks.

Loe edasi...

 
Detsembrikuu alguses ilmus ulmeantoloogia "Eestid, mida ei olnud". Selles Eesti alternatiivajaloo kogumikus on kokku 12 lugu, mille on kirja pannud 13 kirjanikku. Ulmekogumiku kokkupanek eeldab hääde lugude kirjutamist ja see omakorda - häid kirjanikke. Alates tänasest tutvustame neid, tänu kellele selline antoloogia üldse ilmuda sai. Ehk siis anname au autoritele, kelle looming lugejaid rõõmustab. Intervjuude leitmotiiv on "Kirjastus pole oluline, autor on põhiline"


Jaagup Mahkra, loo "Tarvaste tulek" autor.

Heli: Kas ja miks on sinu jaoks oluline, et sinu kui kirjaniku ameti juurde kirjutatakse eesliide "ulme-"?

Jaagup: On ikka oluline. Ulme on kirjanduses eraldiseisev nähtus ja seda ei peaks mitte häbenema, vaid hoopis rõhutama ja populariseerima.

Heli: Millises ulmežanris tunned end kõige mugavamalt?

Jaagup: Vana kooli stiilis pulp-ulme.

Loe edasi...

 
22. jaanuaril lahkunud Ursula K. Le Guinist on eesti keeles kirjutatud omajagu, ehkki see kirjasõna on küllaltki laiali puistatud (väike bibliograafia). Entsüklopeediaartikkel on samuti olemas, seega ei ole eluloolise faktipuruga veebiliivatamisel ja teoste üksikasjalikul ümberjutustamisel mõtet. Olgu siis parem juba isiklikumat laadi mõtiskelu. Kellele miski hägusaks jääb, kuna ta Le Guini raamatuid lugenud ei ole – lugegu.

Eestis, nii nagu mujalgi, tuntakse Le Guini loomingust eelkõige kaht tsüklit kahest maailmast: Haini või Oikumeeni maailmast, kus ürgammu teadmata asjaoludel kosmosesse laiali puistatud inimkond oma sugulasi vähehaaval kokku otsib, nende veidrusi avastades ja võõristades, ning Meremaast, kus inimesed on samamoodi laiali mööda saari, kuid püüavad reaalsust taltsutada mitte tehnika, vaid nimemaagia jõul.

Loe edasi...

 
Väga harva saab mõne sarja kohta öelda, et see on nüüd täies mahus tõlgitud ning esimesest viimaseni endiselt poelettidel saadaval. Pigem meenuvad kurvad kogemused, kus esimese raamatu ostmise järel selgub, et edasi ei tõlgita või viimase raamatu ilmumise järel, kui tahaks tervet sarja korraga hankida, on algupoole mõni osa nii lootusetult läbi müüdud, et pole mõtet üldse vaeva näha. Sandersoni Terassüdame sarja kohta võib aga öelda, et see on hetkel täies mahus saadaval. Ses mõttes on Pikoprint teinud head tööd ning kõik kolm raamatut mõistliku tempoga lugejani toonud.


Sari algab peategelase meenutusega ajast, mil kõik oli juba peaaegu käest ära. Eepikud olid juba ilmunud – ülivõimetega superkangelased.

Loe edasi...

 
17. täheaja lood koosnevad eranditult kirjastuse Fantaasia ning Eesti Ulmeühingu korraldatud neljanda ulmejutu võistluse 11 parimast tööst. Lugusid on siin nii teadusulme kui ka fantaasia vallast. Mõnes antakse üksteisele pikema jututa pasunasse, teises korraldatakse asju kohvi tassi taga istudes. Mõnes valitseb masendus, teises jällegi suvine päikesepaiste. Mõnes loos on taevas roheline, üks toimub pea täielikult taevas. Lisaks on kogumiku lõpus Raul Sulbi koostatud ülevaade neljandast jutuvõistlusest. 11 parimat tööd tähendab seda, et hulk oma ala professionaale on lugusid lugenud, analüüsinud, arutanud ja siis neile punkte andnud. Nüüd on aeg ühe mitteprofessionaali käes. Vaatame, kuidas läheb.
Lood on ära toodud samas järjekorras, mis raamatuski.

Loe edasi...

 
“Pool maailma” on Joe Abercrombie teine saaga Purumere lugudest, mis viib lugeja Purumere kallaste müstilisse ning brutaalsesse maailma, kus võib elus püsida vaid õnne, kavaluse ja/või tugeva mõõgakäe abiga. Nõnda jõhkrast maailmast ei puudu ka maagia ning selle salapärase jõu kasutajad on sageli nii põlatud kui kardetud.

Raamatu tegevus toimub suuresti esimesest raamatust (“Pool kuningat”) tuttaval Göötimaal, kuid nagu pealkiri ütleb, viib tegevus lugeja ka kaugematesse paikadesse. Peategelased Astel ning Brant on mõlemad noored, hakkamist täis ning üpriski naiivsed, soovides saada vägevaks sõdalaseks. Saatuse viperuste läbi satuvad nad aga seiklustesse, millest õpivad, et eelnevalt romantiseeritud sõdalaseelu ei olegi nii lilleline nagu jutud pajatavad.

Loe edasi...

 
Kas Netflix päästab anime? Seda küsimust on juba päris tihti esitama hakatud. Retooriliselt, sest vastus tundub olevat üsna ilmselge. Netflixi esimene originaalne anime, Castlevania oli lausa suurepärane. Lisaks on Netflix vägagi respektaabel (loe: nad annavad palju raha) levitamiskoht ka traditsioonilisele animele, mis ei ole nende tellimusel tehtud, see aga omakorda tähendab, et animetootjad võivad telekanalite kapriisidele vilistada ja rahaliselt riskida. Loodetavasti tähendab see, et varsti tuleb anime uus kuldajastu, kus anime põhirõhk ei ole roosamannavahu-iidolitel, sest nende piltidega mobiiliripatsid müüvad hästi.

Devilman ei ole tühja koha pealt sündinud Netflix Original, vaid legendaarse sarja uusversioon. Originaalne manga ja anime on aastast 1972, ning mangat on müüdud enam kui 50 miljonit köidet. Vaatamata populaarsusele ja kuulsusele, said Devilman’i fännid uut animatsiooni nautida aastal 1990.

Loe edasi...

 

XCOM 2 ilmus 2016. aasta veebruaris ja lisapakett “War of the Chosen” 2017. aasta augustis, ent mina hakkasin mängima alles nüüd ja seetõttu puudub mul ainult tavamängu kogemus. Saan aru, et laiendus lisas mängule piisavalt materjali, et ilma selleta pole praegu nagunii mõtet mängida ja et põhilugu laiendusega ei muutu, siis ei hakka ma neid ka eraldi käsitlema.

Loe edasi...

 
Lavastaja John McTiernan on sündinud 8. jaanuaril 1951. aastal ehk sai alles 67-aastaseks. Mõne sellesinatses rubriigis varemõnnitletu kõrval puhta poisike. Viimane Johni lavastatud film linastus aga juba nii palju kui 14 aastat tagasi ning üldse kokku on neid filme 11.

Üks number on nii suur ja sellest tulenev teine sedavõrra väike põhjustel, mida siin pikalt lahkama ei hakka. Ei tundu sobiv sünnipäevajutuks sobiv teema. Lühidalt kokku võttes jäi mulle endale mulje, et mees ei suutnud õigel ajal uhkust alla neelata ja käsi üles tõsta, et „tegin jah valede inimestega tegemist“, mille peale justiitssüsteem oma jõudu näitas.


Enne seda oli aga John õnneks jõudnud kogu maailmale näidata, kuidas teha filme, mis poistel rinna peal karvad kasvama panevad. Kindlasti on mingi hulk inimesi, kes ootavad jõule, sest siis saab süüdimatult terve maja mingeid kulinaid täis riputada ja kinkepaberiga krabistada ja piparkooke krõbistada.

Loe edasi...

 
"Ta on ju luuuuu-uuuuletaja," ütles keegi Vestmannide peres ("Pisuhännas"), "kunstnikuhärra!" Halvustav või kiitev? Aktsepteeritav või ühiskonna ääreala nähtus? Tootev või mittetootev? Äge või out? Mul on kaks teismelist hõimlast, kes ei ole võimelised lugemist nautima (ka ettelugemist mitte), neile ei müü ühtki autorit ega raamatut mitte kuidagi. Ja samas ma käin iga nädal Ilmamaa uusi raamatuid tutvustamas Shakespeare’is Vanemuise seeniorite kohvilauas (algus kell 12, kõige lärmakam seltskond saali peal), kus kõik loevad, enamus ostavad raamatuid või lasevad oma lastel endale kinkida ehk tellivad. Veel tunnen käputäit lapsi, kes loevad nagu hullud igal vabal hetkel, neile pole vaja müüa, nad otsivad ise kas või maa alt välja.

Aga teisiti öeldes. Eesti turg on nii väike, et turul käib kogu aeg äge kaklus. Grafomaan annab oma raamatu ise põlve otsas välja ja on sellegagi rahul, et kohustuslikud eksemplarid raamatukogudesse lähevad.

Loe edasi...

 

Ulmestaar

Manfred Kalmsten oli kunagi kõhn punkar, kes sisustas oma jõudeaega blogimisega. Tänaseks on temast saanud priske karvane, kes kirjutab ulmejutte. Tema viimane jutt „Raske vihm“, mis sai esikümne hulka ka 2017. aasta jutuvõistlusel.

1. Mida praegu loed?

China Miéville "Perdido tänava jaam"
Oli juba ilmumisest saadik lugemistvajavate nimestikus, aga kuna viimasel ajal on Miéville siin-seal jutuks tulnud, siis otsustasin kiirkorras järgi vaadata, millega on tegemist. Prooviks. Erilist kirgastumist ei ole veel esinenud.

Roger Zelazny "Valguse isand"
Sest head mälestused vajavad tolmust puhtaks pühkimist.

Roger Zelazny "Amberi veri."
"Kaose kojad" hirmutasid mind omal ajal nii ära, et Merlini elu ja tegemistest pajatavatele raamatutele lõin käega. Nüüd siis tagantjärele loen. Pole üldse nii hull kui kartsin, samas "Printside" ja "Püsside" tasemele ikka ei küüni.

Loe edasi...

 

David Mitchell: Luukellad

Viieteistaastasel Holly Sykesil on suur tüli emaga, ta hakkab sihitult astuma, teadmata, et teda ootab ees üsna kummaline elu. Kunagi olid temaga ühendust võtnud veidrad hääled, keda ta ise lapsena nimetas raadiorahvaks. Hiljem hääled lakkasid, kuid nüüd ootavad teda ees nägemused, mis tunduvad liigagi reaalsed.
Holly on nimelt sattunud ohtlike müstikute ja nende vaenlaste huviorbiiti ning selles võitluses ei saa ta ise kaasa rääkida. Peagi tabab tema perekonda ränk kaotus ning sellest hoobist ei toibu ta päriselt kunagi.
Elu viib Holly kokku mitmete inimestega, kellel kõigil on oma roll tema saatuse kujunemisel. Cambridge’i üliõpilane, kes ihkab jõukust ja kindlustunnet, Holly elukaaslane, kes tunneb end elusana üksnes sõjast reportaaže saates, keskealine kirjanik, kes kardab tunnustuse kaotamist – nende elud põimuvad ootamatutes olukordades ja saatuslikel hetkedel.

Loe edasi...

 
Kõigepealt pean alustama vabandusega. Viimastes karvustustes rappisin ma omajagu Risto. J Juvaneni juttu «Vii mind kus palju valgust»... ei, kriitika jääb üldiselt samaks, aga vabandan just kõige selle osas, mis puudutab pentsikku kirjastiili. Selgus, et see oli pigem kivi toimetuse kapsaaeda, et erinevad tekstiprogrammid ei teinud omavahel koostööd ja sealt siis...
Ka sain ma jaanuaris esimese n-ö fännikirja ühelt autorilt... pean silmas, et autorilt, keda ma siin rubriigis omajagu kritiseerisin... vastata pole ma veel jõudnud, olin raskelt haige, aga kindlasti vastan.

Tormi Ariva - Deduktiivne meetod

Kohutavalt puise algusega lugu. Lause "Uudishimu klaasistus tema pilgus." Pani mu õhku ahmima ja klaasitas ka minu pilgu korraks, et ma olen aga karastunud lugeja siis pilk sulas ja ma lugesin edasi. Telegrammistiil(itus) säilis...

Loe edasi...

 
Deduktiivne meetod
Tormi Ariva

Rotnar Kahe valitseja Leander Maranthe juurde astub tema peanõunik Paul Adernak paari murega, mis päevakorral ja vajavad lahendamist. Peamine probleem seisneb ühes perifeeriast (Kafo sektori ääremailt) saabunud laevas ning nende palves – nad vajavad vett. Mida otsustab Leander Marathe?

Tegemist on väga lühikese looga – pisike dialoog valitseja ja tema nõuniku vahel, mille kestel maalitakse hädasoleva laeva olukord piisavalt selgelt välja, et olukorrast tekib üleüldine aimus. Kahju on ainult sellest, et mingit suhtumist ei jõua tekkida ühessegi tegelasse ega ole üleni aru saada, kuidas suhtub autor neisse tegelastesse.

Adernak kirjeldab situatsiooni ja arvad, et asi piirdubki selle maailma maalimisega ühe elemendi kaudu. Üks koloniseerimiskatse, mis luhtub, ning sellega kaasnevad tagajärjed – materjali terve eepilise romaani jagu.

Loe edasi...

 
Unine Archibald heitis pilgu köögilaua alla.
Ühel pool väikest lauakest istus Kass veidralt tagumiku peale toetudes, roosakas põll ees. Hiir Chester istus tema vastas. Mõlemal oli käpas väike tass teega.
„Kas tunneksite huvi veel ühe aurava tassitäie vastu, härra Chester?“ pakkus Kass.
„Miski ei teeks mind õnnelikumaks, mu sõber,“ vastas hiir.
Kass tõstis lauakeselt pisikese teekannu ja valas hiire tassikese täis.
Arch jäi nähtuga rahule ja krõmpsutas röstsaia edasi. Tal oli mõttes üles võtta lustakas laulujoru. Kahjuks segas selle soovi ära Miranda, kes aknalauale istuma oli asunud, nõudlik pilk külmkapil asetseval köömnekotil.
Laua all sebinud Kass ja hiir olid võpatanud, kui varblane nokaga köögiaknale koputas. Hiir pillas maha taaskord tühjendatud tassikese. Kui Arch akna avas ja läbi selle köömnekoti ulatas, saades vastu tavapärase tasu, pöördusid uudishimu kaotanud sõprade pilgud taas teekannule.

Loe edasi...

 
Aestes, nüüd:

Ta ärkas kusagil kangialuses.
Kogu tema keha tundus olevat otsekui läbi pekstud, tühjaks väänatud. Läbi. Vaevaliselt ajas ta end seina najale istukile. Pea vajus vägisi rinnale. Kontroll liigeste üle peaaegu et puudus.
Kivisillutis tema all oli külm, võlvkaar tema kohal kauge ja justkui udune. Kuskilt tilkus vett otse talle ninale. See oli häiriv. Ta raputas pead ning vajus uuesti külili.
Siis kuulis ta kuskilt kaugelt mingit ühtlaste vahedega kuminat. See tundus olevat tornikella heli, mis löök löögi järel läbi udu tema teadvusesse tungis. Otse pähe, ent hullemaks see olemist ei teinud. Vähemalt mitte oluliselt. Lihtsalt ta tajus, et see kumin on miski, mis on tema jaoks ülioluline ja külm kahtlusevine puges tema hinge. Iga löögiga aina enam ja enam. Ta mäletas justkui oleks keegi teda lämmatanud ... teda vee alla surunud ... Mingit tunnet, et keegi oli .... Keegi oli teinud ...

Loe edasi...

 
Lender Maranthe astus einestusruumist välja ning sulges silmad. Tal tuli läbida mitu koridori, minna üles kahest trepist ning viimaks mööduda suure valgusrikka galerii arvukatest kuulikindlatest akendest. Ta alustas oma teekonda.

Kohe einestusruumi ukse tagant algas esimese koridori põranda pehme vaipkate. Maranthe üritas hoida koridori keskele, et mitte põrgata vastu seinu või lahtisi uksi. Ta kõndis tasases tempos ja luges samme. Jõudnud 34-ni, pööras Maranthe paremale. Refleksi korras sirutusid tema käed kaitseks ette, kuid, nagu lugematuid kordi varemgi, ei tajunud Maranthe vibalike sõrmede vastas muud kui õhku.

Nüüd tundis ta kingataldade all pisut teistsugust vaipkatet. Kuigi tema silmad olid kinni, teadis mees, et selles koridoris on see punane ning ilma mustrita. Seekord luges Maranthe kokku viiskümmend sammu, viiekümne esimese sooritas ta ülima ettevaatlikkusega, sest kusagil sealmaal pidi algama trepp.

Loe edasi...

 
Reaktor hakkab tasahilju avaldama Laura Loolaiu ja David Noë jutu "Jäljekütt" eestikeelset mugandust. Sel kuul pakume lugejatele esimest osa sellest kosmilisest seiklusest.

1. Osa (ptk 1-4)


---------------------

Peatükk 1: Tervist, Tondihobu

Rystari hüppetsoon laius keset vaikset vaakumit süsteemi siseringi piiride taga, eemal kõigest elusast ja olulisest, nõnda et kellelegi saabuvate rändude hävitustööst häda ei sünniks. Nii polnud kedagi nägemas kõverpeegliks kummuvat tähesära ja reaalsusesse paiskuvate osakeste sillerdust, mis andsid märku, et miski murrab kohe-kohe läbi aegruumi. Nähtamatu torm vaibus, jättes endast maha üksildase pisilaeva, mille külgi ehtisid Ar-Kaose liitlasplaneetide tähised ning lihtne nimesilt: “Solitaire”.

Laeva sisemuses kõlasid paar piiksu ning juhtpuldi ekraanid valgusid teateid täis.

Loe edasi...

 
Määrisin just šampooni pähe, kui välgusähvatused väljas muutusid hullemaks, kõuemürin valjemaks, vihm tugevamaks. Tormi haripunkt tabas vana maja, ja tabas seda kõvasti. Vägevad elektrilaengud olid peaaegu silmaga nähtavad. Üsna võimatu oli kuulda midagi muud peale kõue. Siiski tabasin silmanurgast liikumisvälgatuse, ühe varju, mis libises üle vannitoa poolenisti maa alla jääva akna. Keegi liikus mu korterisse laskuva trepi poole.
Kas mainisin juba, et mul pole naiste juures mäesuurust edu? Sellised juhtumid on põhjuseks, mispärast. Sattusin kõvasti paanikasse. Hüppasin duši alt välja, pea üleni vahune, keerasin käterätiku ümber piha ja suundusin tuppa.
Kiirustasin magamistoast ümber nurga esikusse ja nägin Susani kätt uksenupu poole sirutamas. Välk sähvatas jälle ja kõu ei lasknud mul kuulda uksenupu klõpsatust.

Loe edasi...

© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0113)