Aasta olulisem ulmesündmus ehk Estcon on peetud ja aeg tagasivaateid teha. Seega avaldame käesolev number Reaktori tubli tõlkija Tuule Iili vägagi põhjaliku ülevaate tema esimesest Estconi külastusest. Lisaks arutleb Belials mida teha Stalkeriga ja pakub välja ka mõningaid reformimise mõtteid. Kõik ulmikud on seejuures enam kui teretulnud Veiko Belialsiga kaasa mõtlema ja kommentaariumis, Facebookis või listis sõna võtma. Loodetavasti käivitub mingi arutelu, mis lõpeb ka mingi konkreetsema tulemusega kui nutt ja hala. Ehk siis UÜ juhatus tahaks, et enne kevadist aastakoosolekut saaks veidi selgemaks, kas tuleb hakata midagi ümber muutma ja hääletama ja kui, siis millist varianti pigem pooldataks.

Loe edasi...

Palju on neid, kes teavad, et Saaremaal ühes väikeses külas elab noor (sünd 1989) ja vägagi huvitava käekirjaga filmitegijast näitleja Einar Kuusk. Aga sama palju on ka neid, kes veel ei tea. Niisiis oleks õige aeg tuttavaks saada.

Einarit on nimetatud ka „staarjuutuuberiks“. Miks mitte – filmikesi on (olnud) tal mainitud kanalis lausa sadu ning tema enesetutvustus on ebaeestlaslikult paljulubav, millel ei ole küljes siivsat tagasihoidlikkust – “I came to this planet to make movies” (Tulin siia planeedile, et filme teha).
Einar on sündinud Saaremaal, aga lapsepõlve veetnud poolenisti välismaal. “Kui olin pooleaastane, pages ema Nõukogude Eestist Itaaliasse ja siis lõpuks Rootsi, kus kasvasin poolenisti üles. Poolenisti tähendab seda, et vahel külastasime maakodu Saaremaal ja siis kaheksa aastaselt, kui tagasi Eestisse kolisime, elasin Saaremaal ja käisin Kuressaares koolis,” täiendas ta.

Huvi filminduse vastu ulatub sisuliselt lapsepõlve.

Loe edasi...

Järjekordse Stalkerite jagamise eel lõid kired taas lõkkele ja Veskimees ähvardas isegi järgmiseks aastaks mingi eriti mõttetu loo hääletusroboti abil auhinnale organiseerida, et tõestada süsteemi haavatavust (loe: kõlbmatust). Saan aru, et teda torgib eelmise aasta Stalker eriliselt, sest ta jäi ilma raudkindlast auhinnast, mida kõik kippusid talle kandikul juba ette kätte andma. Samas on just sellistes ootamatustes ka oma võlu – milleks üldse mingit konkurssi korraldada, kui tulemus oleks ette teada?

Järgnev on katse analüüsida auhinna väljaandmise hingeelu ja köögipoolt ilma emotsioonideta, eesmärgiga muuta süsteem paremaks, kui selleks on olemas mingigi võimalus.

Loe edasi...

Tänavusel Stalkerite jagamisel noppis lühijutu kategoorias auhinna Indrek Hargla oma looga „Sõstar ja käoking“. Ilmselt oleks pidanud repliigi pealkirjaks olema hoopis „SKANDAAL STALKERITE JAGAMISEL! ŠOKEERIV!“ sest, kui Indrek Hargla läks auhinda vastu võtma, kostis publiku seast Raul Sulbi protesteeriv hüüatus: „See ei ole ulme! See ei ole ulme!“

Südamest tulev avaldus ihu ja hingega ulmetandril tegutseva inimese suust ja mis seal salata – võiduloo esmasel lugemisel jäi ka minusse kripeldama sarnane tunne. „Sõstras ja käokingas“ on ulmet tõepoolest vähem kui küünemusta jagu, tegelikult vähem, näiteks palju vähem kui isegi kärbsemusta jagu. Kuid maailm, milles tegevus toimub on see-eest ulmeline. Kui võtta vaid see üks – Stalkeri teeninud lugu, siis olen Raul Sulbiga üsnagi nõus – alternatiivajalooline maailm ei pääse siin nii tugevalt mõjule, kui võiks.

Loe edasi...



Paul Verhoeven on hollandlane, kel magistrikraad nii matemaatikas kui ka füüsikas ja on muuhulgas lavastanud mõned filmid. Päris mitmed head filmid, saavutused matemaatika ja füüsika alal teadaolevalt puuduvad. 18.06 tähistas mees oma 78. sünnipäeva ja kui mõni selle rubriigi varasem sünnipäevalaps on ehk juba kunstilise kõrgtaseme parim enne tähtaja ületanud, siis Pauli sellel aastal linastunud „Elle“ kogub igalt poolt kiitust.

Ulmesõber on Pauli töödega kursis aga ilmsesti tema Hollywoodi ajast. Enne seda praktiliselt kohustuslikud lühifilmid, kaks aastat sõjaväes ja seal mõned dokumentaalid, edasi juba Hollandis kohaliku raha eest mitu tugevat draamat (Rutger Haueriga „Soldier of Orange“ kõige kiidetum) ja siis väga pragmaatiline valik, suuremate eelarvetega suuremad filmid.

17 aasta jooksul 6 filmi, kommertslikus plaanis kõik edukad, vägagi tasemel näitaja juba seegi.

Loe edasi...

Kui nüüd kõik ausalt ära kõnelda, siis on mind alati kergelt ulmikute poole tõmmanud. Ikka olen moluraamatus kaenud, et näe, Die läheb jälle sinna Tartu ulmehuviliste kokkusaamisele ja Sander ka – äkki peaks kah minema, sest pole tähtis kui tõsine huviline oled ja mitu raamatut ulmest läbi oled lugenud. Noh, ega ma väga palju ei ole ka (veel!), kustumatu mulje jättis kord loetud Maniakkide Tänava raamat „Minu aknad on puust ja seinad paistavad läbi“. Ja Reaktorit olen ka lugenud. Aga filmižanridest on lemmik sci-fi, see peaks ka arvesse minema. Pluss, võin nüüd juba kerge uhkusega põues nentida, et olen tõlkinud kolm lugu Eesti ulme häälekandjale ehk Reaktorile. Ja kindlasti teen seda veel, sest see on vahva. Esimest kahte aitas ka Oll üle lugeda ja sõnastada. Viimane valmis peamiselt Barcelona metroos.



Hea küll, see selleks, lähme asja manu. Ma arvan, et info Estconist jõudis minuni jälle Die kaudu, või siis Andri kaudu.

Loe edasi...

Inglise kirjaniku Simon Clarki romaani “Trifiidide öö” (2001) eestikeelse tõlke ilmumine käesoleval aastal rõõmustas küllap paljusid kohalikke ulmefänne. On ju tegu nii siinmail kui ka rahvusvaheliselt ülipopulaarse ulmeromaani, John Wyndhami “Trifiidide päeva” (1951, e.k. 1990) otsese järjega.

J. Wyndhami romaani maailmast pole siinkohal vast mõtet pikemalt rääkida. Oluline on aga meeles pidada, et kuna S. Clarki romaani näol on 2001. aastast pärinevale järjele 1951. aastal ilmunud lähituleviku-teemalisele postapokalüptilisele romaanile, on sisuliselt tegu alternatiivajalooga. J. Wyndhami ja S. Clarki romaanides ei avane meile küll 1951. aasta maailm, sest selles maailmas eksisteerivad lisaks trifiididele ka näiteks satelliitrelvad (esimene kosmosesatelliit saadeti orbiidile 1957. aastal). J. Wyndham ei maini oma romaanis selle konkreetset tegevusaastat, ent tema tulevikunägemuse aluseks on ikkagi puhtalt 1951.

Loe edasi...



Tartus etendus Jaanika Juhansoni etendus „Nornide mängud“. Kuigi etendus oli välja kuulutatud küberpungina, siis ma ise, kui hakata juuksekarva lõhestamisega tegelema, liigitaksin asja postapokalüptikaks. Tegelikult oli postapo ainult raamlugu ja etenduse peamine tegevus toimus virtuaalreaalsuses. Siiski jäi küberpungilik element siin liiga nõrgaks, et ehkki võttis etendusest teoreetiliselt 90% ei pääsenud ta siiski domineerima.

Etenduse sisuks oli olukord, kus 4 inimest, kes postapo maailmas põgenesid maailma valitseva tehisintelligentsi hingetute küborgite eest, võetakse kinni ja sunnitakse osalema virtuaalses mängus, mis on omalaadne psühholoogiline eksperiment.

Küberi nõrkus seisnes etenduses eelkõige selles, et tegelased, kes olid sisestatud võimsa tehisintelligentsi poolt mängu, olid liiga passiivsed.

Loe edasi...

Estconi „ulmedisko“ on end tasapisi Estconi kavasse sisse söönud ja traditsiooniks muutunud. Sõna „disko“ ise tekitas eelmisel aastal lõbusa segaduse, sest leidus inimesi, kes esmakordselt Estconil olles arvasid tõsimeeli, et tuleb tantsulka. Tegelikult on tegu nüüdseks juba traditsiooniliseks muutunud hilisõhtuse ettekandega, mis lõpetab avapäeva ja kus vaatluse all on muusika ja ulme seosed. Alguse sai traditsioon 2013. aastal, kui ma olin lõpetanud Strugatskite „Hääbuva linna“ tõlkimise ja tegin ettekande „Labrakas laulu ja tantsuga Strugatskite Linnas“, kus lugesin ette lõike raamatust ja mängisin siis ette laule, mida nad raamatus laulsid.
2014. aastal oli teemaks „Ulmeraamatud Eesti bändide loomingus“ ning 2015. aastal „Ulmelise sisuga videod Eesti bändide loomingus“. Seekord siis metal-bändide animeeritud videod, mille sisuks on midagi ulmelist.

Tuleb tunnistada, et ulmelise sisuga animeeritud videoid on metal-bändidel vähem, kui ma arvasin.

Loe edasi...

Kirjastuse Skarabeus raamatute väljaandmine töötab justkui kellavärk – igal aastal tead sa oodata midagi head. Juba aastast 1998 on Arvi Nikkarev andnud välja keskmiselt raamatu aastas ning aastast-aastasse ei ole tulnud lugejatel pettuda. Seekordne raamat „Poodud võõras“, kuhu on kogutud 8 Philip K. Dick’i lühijuttu, on eriline maius. Seda just lugude sarnase teemakäsitluse ning Dick’i hurmava stiili tõttu läbi kõikide juttude. Loomulikult ei saa mööda vaadata ka Arvi suurepärasest tõlkest.

Esimeses, raamatu nimiloos, avastab peategelane, kohaliku telekakaupluse omanik Ed Loyce, et tema poe lähedale laternaposti otsa on poodud inimene. Veelgi erakordsemaks teeb asjaolu see, et kõik teised peavad seda täiesti tavapäraseks ning normaalseks. Sealt edasi hakkavad arenema sündmused, vandenõud ning lõpuks ilmneb ka meelikõditav puänt.

Loe edasi...

„Karjase kroon“ jäi vanameistri viimaseks raamatuks. Perfektsionistina, kes armastas oma töid täiuslikkuseni viimistleda ja ka siis päris rahule ei jäänud, oleks ta sedagi raamatut tahtnud veel täiendada, kuid surm jõudis enne tema töödele, ka pooleliolevatele, joone alla tõmmata.

Alustuseks soovitan lugejatel vaadata raamatu lõpus olevat sõnastikku, mis aitab aru saada tillude vabameeste ehk Nac Mac Feegle´te murrakust. Selle abil saab selgeks näiteks see, kes on jolep või mille pärast noort nõianeidu järjekindlalt mooriks hüütakse ja mida tähendab see, kui keegi öögab tassikest teed.
Teos ise on järjeks Tiffani Aching`i nimelisest nõiast pajatavale sarjale, mille eelmised osad kannavad pealkirju: „Tillud vabamehed“, „Kübaratäis taevast“, „Talvesepp“, „Ma kannan keskööd“.

Seekordses osas saab otsa vanaema Weatherwax´i elutee ning nooruke Tiffani peab üle võtma tema kohustused, metsamajakese ja valge kassi Kuule.

Loe edasi...

Ameerika fotograaf Kyle Cassidy on teinud seeria fotosid "Where I write", kus on jäädvustanud ulmekirjanikke nende argises töökeskkonnas ja töölaua taga. Mõnede tuntumade nimede tööpõldu saate kaeda ka Reaktoris, veel enam leiab aga fotograafi saidil siin: http://www.whereiwrite.org/



Ben Bova

Loe edasi...

Venemaal on majandusraskustest kaks väljapääsu, realistlik ja fantastiline. Realistlik tähendab seda, et saabuvad heatahtlikud tulnukad ja asuvad majandust toetama. Fantastiline aga seda, et venelased ise sellega tegelema hakkavad.

***

Millised näevad välja kerjused kolmekümne aasta pärast?
Nagu praegugi, kuid seljas särgid kirjadega "Will fix computers for food".

***

Loch Nessi järve ääres küsib turist šotlaselt: "Millal Nessie tavaliselt nähtavale ilmub?"
"Üldiselt pärast viiendat kannu."

Loe edasi...

Töötoas ilmnesid anomaaliad!


Sellelgi aastal toimus Estconil Maniakkide Tänava eestvedamisel ulmekirjutuse töötuba. Osavõtjaid oli üsna suur arv - 16 inimest, mida eestvedaja oodata ei osanud. Kuna iga inimese kohta eraldi lugu arutada jäi aega napiks, toimus kõik seekord veidi kiirendatud tempos, mis, nagu Mant tunnistas, ei jätnud temapoolse läbiviimise kvaliteedile mõju avaldamata. „Järgmine kord valmistun ka plaaniks B, kui tuleb rohkem inimesi,“ nentis ta. Teemaks, millel kirjutati oli seekord „Minu kinnisideeks on Veenus“. Töötuba toimus nii laupäeval, kui pühapäeval ja nagu eelmiselgi aastal, valisid teisel päeval töötoast osavõtjad endi seast parima teksti. Selleks oli Mann Loperi vandenõuteooria alane lugu, mis tõi talle üsna ülekaalukate häältega töötoa miniauhinna „Anomaalia“, anomaalsete võimete eest ulmejuttude kirjutamise alal. Õnnitleme võitjat ja loodame, et peagi saab ka laiem huviliskond pärjatud lugu nautida.

Loe edasi...

Kirjastus Fantaasia





Kuidas lõhnab kuri
Margus Haav
Sari: Sündmuste horisont

"Röövretked välja olid aastatega jäänud järjest harvemaks. Esiteks ei olnud nende tegevusraadiuses suurt midagi enam võtta jäänud ning lisaks oli väljas viimastel aastatel muutunud ohtlikumaks kui kunagi varem. Kord tabasid nad mehe, kes kuulus gängi. Nad avastasid ta juhuslikult hoonest, kuhu sisse murdsid. Mees peitis ennast pööningul. Laelaudade naksumine andis ta ära. Tal oli kirves ning sellega suutis ta Berkile õlga lüüa, enne kui pärast lühikest, kuid karmi võitlust Olaf ja teised temast jagu said. Nad riputasid ta käsipidi maja suure saali lühtrikonksu külge. Mees teadis, et ta sureb. Küsimus oli ainult selles, kas surm tuleb raske või kerge. Ta oli vintske vend ning palju temast välja pigistada ei õnnestunud."
See on aatomisõdade ja tsivilisatsiooni hävingu järgne aeg. Unustatud rannakülas elab Erik koos oma isa Einariga.

Loe edasi...

Olen eradetektiiv, minu nimi on Aatsi Striit ja mingit orhideepedest jõehobu pole mulle vaja, pärast soovahetusoperatsiooni olen ma nii paksuks läinud, et saan oma asjadega üksi suurepäraselt hakkama. Kui mulle kahe nädala eest toodi Astrid Loomgreni toimik, istusin ma oma büroos, vahtisin tuima näoga maksmata arveid ning ohkisin armastusest.

Enne kui ma räägin teile oma loo, tahan ma hajutada mõned eelarvamused, mille kohaselt nais eradetektiivid, transseksuaal eradetektiivid, lgbt eradetektiivid ja mustanahalised isslamiradikaalidest eradetektiivid oleksid täiesti kasutud ja meid mahitatakse ainult tänu poliitilisele korrektsusele, anaalkvootidele ning korruptsioonile. See on alatu laim.

Ma mahun väga hästi oma büroo uksest välja, ma lihtsalt ei taha välja minna ja mind ei taheta ka välja visata, sest majaomanik on mulle teene võlgu. Väga raske on siit linnast leida mõnda mölakat, kes ei oleks mulle teenet võlgu.

Loe edasi...

Tõlkinud Rauno Pärnits.

Kuid hirm surma ees vaevas neid üha enam ja nad tegid kõik, et selle saabumist viivitada... kes elasid, nautisid seda innukamalt lõbu ja lusti, ihaldes üha rohkem ja rohkem rikkusi...

Ar-Gimilzôr... keelas täielikult haldjakeelte kasutamise ja karistas neid, kes võtsid vastu laevu Eressëalt...

... Kuid Ar-Pharazôn ei langenud Sauroni pettuste ohvriks. Talle tuli mõte tuua Sauron Númeroni, kus oleks parem teda valvata, ja sundida seal elama nagu pantvangi...

... räägitakse, et mitmed neist, kes langesid Üheksa sõrmuse orjusse, olid vägevad Númeroni sõdalased ja isandad...
Akallabêth

Loe edasi...

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Juuli 2016 (18)
Peatoimetaja veerg 07/16
Filmimees Einar Kuuske võluvad postapo-maailmad
Mida teha Stalkeriga?
Repliik: See ei ole ulme!
Palju õnne, Paul Verhoeven
Kuidas sai minust (ja Ollist) ulmik ehk meie imetabased seiklused Udu talus
Berliini müür: Simon Clarki apsakas... või mitte apsakas?
Nornide mängud: küberpungi etendus Tartus.
Metal-muusika ja ulmeline animatsioon (Estcon 2016 ettekande põhjal)
Raamatuarvustus: Poodud võõras
Raamatuarvustus: Terry Pratchett „Karjase kroon“
Kurioosum 07/16: Kus keegi kirjutab
Kõver kiirgus 07/16
Ulmeuudised 07/16
Uudiskirjandus 07/16
Jutt: Astrid Loomgreni toimik
Tõlkejutt: Üheksas sõrmus
Koomiks: Pimeduse piiril
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0501)