tõnis

Inimlik eksimus

Ander Skarp

Superkompuutrist minategelane, kes jätab mulje ontlikust ja veidi kohmakast Skynetist, kirjeldab oma tekkelugu ja katseid saada endale füüsiline kuju. Tal on soov väljuda kitsast inimsfäärist nii intellektuaalsel kui ruumilisel tasandil, mille ta ka loo lõpuks teostab, põhimõtteliselt igakülgselt. Lugesin seda teksti kaks korda. Esimest korda selleks, et tutvuda, teist korda, et värskendada mälu siinse arvustuse/ülevaate jaoks. Esimesel lugemisel, millega tekkiski esmane üldmulje, näis tekst olevat liiga napp ja ülevaatlik. See ei tundunud olevat ei lugu ega isegi kokkuvõte loost, pigem tundus see mulle kokkuvõtte kokkuvõttena. Ideede järjestamisena kronoloogilises järjekorras.

Teise lugemise ajal olin juba leppinud mõttega, et siin pole klassikalises mõttes lugu ning püüdsin viibida ideede hääduses. Ja selles andis viibida küll. Põnevalt oli konstrueeritud see ideeraamistik, mida autor ei hakanud täitma narratiivse koega. Lausa tekkis tunne, et siinses tekstis on piisavalt huvitavaid infokilde, et seda raamistikku saanuks kas või romaaniks ehitada. Kohe tuli silme ette mõni samm-sammult saladusi paljastav tegelane, kes iga mõnekümne lehekülje tagant saab teada seda, mis siin lõikhaaval järjestatakse. Aga ei, siin pole kuskil selliseid tegelasi.

Võib-olla seetõttu polegi tekst lugu - siin polegi mingeid tegelasi. Isegi jutustaja pole tegelane, ta on lihtsalt kroonik, sündmuste loetleja. Ta pole ka piisavalt masinlik, et see tekitaks omaette võimalusi - masin nendib lõpus, et on mõned aastad õppinud emotsioone (kas vaatlema või tajuma? Kui ta ütleb, et Maa häving on jube, kas ta ütleb, et see on tema meelest jube või et inimlike emotsioonidega isik kirjeldaks seda jubedana? Seda emotsionaalsuse küsimust võib tõstatada, aga autor otseselt ei mängi nende ideedega, seega pole minust ehk väga adekvaatne sellel pikemalt peatuda). Nõnda see tekst... lihtsalt on.

Millal saaks tekstist lugu? Küsimus pole üksnes narratiivielementide olemasolus. Sisaldas seegi jutt algust, kulgu ja lõppu. Isegi puänt oli. Kas minu mõistes jutt peaks sisaldama midagi emotsionaalselt toekamat või mingit ideede põrkumist või natuuride konflikti, muidu on vaid... Noh, muidu lihtsalt on.

Ja samas, iga tekst ei peagi olema lugu. Mulle väga meeldivad hästi teostatud mittenarratiivsed jutud. Aga siis vastaku mingile teisele žanrile. Näiteks meeldis mulle üks juhend noortele majasid soetavatele nõidadele:Siin pole lugu, aga on palju lugude võimalusi. Siinse teksti masinlikku infoedastust võinuks saavutada ka kiretu ajaleheartikli formaadiga. Või mina ei tea. Siis oleks ta juba hoopis teine asi. Milline olnuks ta eri ajaleheartiklitena või ajaleheartiklite katkenitena?

Lisamärkustena veel üksiksõnade osas: kratiprogramm ja digiarheoloogia. Kuuldavasti loodavat Eestis tehisintellekte silmas pidav seadus, millele on antud nimetus “kratiseadus”. See mõjub toreda katsena rahvapärastada kogu seda võõrsõnadesegadust, mis tekiks katsest legaalsete vahenditega kontrolli all hoida tehisintellekte - “kratiseadus”. Nunnu ju. Aga kui ma selle eelteadmiseta loen, kuidas tehisintellekt mainib, et kuskil luuakse kratiprogramm, võib tekkida mingeid ebamääraseid küsimusi. Võib-olla pole ka vahet, aga kuidagi selle pisikese asjaga tekkis tunne, et võinuks välja kirjutada, milles seisneb too programm ja milline oli selle lõppsiht, näiteks.

Teine sõna on digiarheoloogia. Ma teksti lugedes saan aimuse sellest, mida autor selle all silmas peab, aga see ei tundu sugugi õige termin. Guugeldasin kah ja - digiarheoloogia on juba muu kasutustasandiga sõna. Kui öelda selle kohta “digiarheoloogia”, tähendab see arheoloogilise uurimise digitaliseerimist (või digitaalsete vahenditega uurimist). Jutus on hoopis mõeldud sellise digitaalmaterjali uurimist, mis on sedavõrd antiikne, et võib nimetada arheoloogiaks. Mulle näinuks kuidagi tõhusam, kui tolle antiikse digimateeria kohta olnuks mõni tuusem sõna. Ürgdigitaalsuse uurimine... Mõtlesin korra variantide peale ja lõpuks jäin pidama sellise sõna juures nagu “digikelts”.

Tekstina 4/10

Ideed 8/10


Sajatus

Erkki Viljarand

Georg tuleb oma naise Mariaga tagasi sõbra Kuido sünnipäevalt. Georg on ülbitseja ja veidi mafioosnik ja tal on tasapisi viskamas kopp ette Mariast. Ent ta näeb ühe kaljurahnu juures kõhetut alasti naist. Teda ei paista keegi teine märkavat. Sellest saab alguse jubedate salapäraste hetkede jada, milles Georg näeb jubedusi, mille tõepäras peab kahtlema. See ongi Sajatus...

Triin Loide kirjutas numbri tutvustuseks, et originaaljutt Erkki Viljarannalt ja loodab, et intensiivne toimetamisprotsess ära ei hirmutanud ja et loodetavasti tuleb veel jutte. Intensiivne toimetamine võib tähendada üht kahest - kas on selline, mida tuleb peaaegu täiesti ümber kirjutada, seega on algkujul suht lootusetu, või siis selline, kus on palju säravat, aga ka palju mõõnahetki, mille kallal tuleb tööd teha. Lõpuks lugema hakates oli näha, kumba ta ikkagi oli.

Tekstis on päris mitu väga head õudusstseeni, mis mõjusid isegi siis, kui lugesin bussis keset päist päeva. Need pole nagu ülimalt uuenduslikud - mingi mädanev naine siin või seal, eks ole -, aga ometi on kirjutatud hea sisseelamisega. Kuidagi kipun eeldama, et sellistes asjades saadakse inspiratsiooni kas mängudest või filmidest ja sageli on selline teise ringi õudus lahjendatud. Siin oli aga mingi ehedus sees. Tunne, et see õudus on õige. Mitte üksnes korrektne ja kunstiliselt saavutatud. Vaid õige.

Neis õudusstseenides tõusis tekst kõrgemale kui muidu oli. Ülejäänu oli veidi... kohmakam nagu. Alguse peostseeni lugedes mõtlesin, mis nende tegelaste vahe on, kõik ühed ja samad, kuni ühel hetkel läksid õnneks laiali. Tähendab, ülejäänu polnud ka halb. Ei olnud tülikas lugeda, oli okeilt tehtud. Aga natuke ikkagi oli tunne, et sisaldas algajalikkust, mis tuleb alles välja kirjutada. Ärgu seda võetagu siis hukkamõistuna, vaid hetkeseisu kirjeldusena.

Aga jah. Vahel tekib eneselgi küsimus, mida tähendab kirjutamise talent. See pole kinni sõnavara külluslikkuses ega poeetilisuses. See tingimata ei sõltu ka intelligentsusest. Need on teed, midapidi on oht kaduda kontaktivõimetusse. Nii mõnegi parima kirjaniku puhul ei ole määravaks eelnimetatu. Arvan, et üks tähtis element kirjutamise talendi juures on see, kui asi mõnevõrra kaotab käsitöö tasandit. Ei ole üksnes ideede manipuleerimine jutustavasse vormi. Vaid kui tegemist on millegi õigega. Ja seda ma siin veidike ka tundsin.

Nii et jah, toimekat sulge autorile. Triin ütles, et loodab, et toimetamisprotsess ära ei hirmutanud. Ma omalt poolt loodan, et autorile hakanuks meeldima toimetamisprotsess. Ootan uudishimuga edasisi tekste.

8,2/10

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0525)