Willard Tobe Hooper oleks mõned päevad tagasi tähistanud oma 76. sünnipäeva. Tulevane žanriikoon sündis 25. jaanuaril 1943. aastal Austinis, Texases. Esimesed lavastajakogemused sai poisikesena isa 8mm kaameraga toimetades, ametlikult alustas kuuekümnedatel dokumentaalfilmidega. Kes soovib, siis Tobe esimene täispikk film Eggshells (1969) on vaatamiseks sinutorus üleval. Tõeliselt olulised sündmused leidsid aset mõned aastad hiljem,'73. aasta kuumal suvel kui noored algajad näitlejad ja filmimeistrid võtsid üles The Texas Chainsaw Massacre (1974).

Minu enda jaoks oli huvitav vaadata erinevaid intervjuusid selle pilguga, et palju üldse mehe teistele töödele neis tähelepanu pööratakse. Mitte just väga. Poltergeist (1982) loomulikult saab oma jao ja Lifeforce (1985) mainitakse ära ning Texas Chain Saw Massacre 2 (1986). Teletöödest Salem's Lot (1979) ka. Eks ta selline õnn ja õnnetuse ühekorraga võis Tobe jaoks olla, et teed kohe oma karjääri alguses kõige olulisema töö ära ja seda latti enam hilisemate töödega ületada ei õnnestu. Suuresti muidugi õnn. On küllalt kultusfilme, mida fännid üha uuesti ja uuesti vaatavad, millest omavahel silmade särades räägivad, aga millest müütiline keskmine kinokülastaja midagi kuulnud ei ole. Mõnevõrra vähem on aga žanrifilme, mis on mõjutanud žanri tervikuna. Usinatele jääb siinkohal koduseks ülesandeks üles lugeda kõik need õudusfilmid, kus taparelvana kasutatakse mootorsaagi. Leatherface ise seisab võrdsena kõrvu Freddy Kruegeri, Michael Myersi ja Jason Voorheesiga. Lavastajad Wes Craven, Alexandre Aja ja Rob Zombie on suhteliselt täpselt ära maininud, millist osa nende endi filmidest Mootorsaemõrvad mõjutanud on.  Lugematud poodiumikohad tähtsamate, vastuolulisemate, õudsamate, parimate filmide nimistus. Ja mis kõige tähtsam, siiani mõjuv film. Eriti tähelepanuväärne, et mõjub ta palju räigemalt, kui tegelikult ekraanil näidatakse. Mul endal suhteliselt värskelt Gunnar Hanseni sünnipäevaga seoses nähtud, et ei hakanud nüüd üle vaatama, aga kõik osalised viitavad sellele, kui vähe tegelikult filmis näiteks voolavat verd näeb. 2003. aasta uusversiooniga seoses räägib Gunnar muide lugu, kuidas talle helistatakse ja räägitakse, et uus tuleb pigem selline psühhololoogiline thriller mitte verepulm nagu originaal. Gunnari küsib vastu, et olete ikka originaali näinud?

Tobe ise aga räägib, et kuna rahadega oli väga kitsas, siis ei saanud mingit laristamist endale lubada, kõik võtted pidid esimese korraga tehtud saama.  Et ta olevat pidevalt reitingukomisjoni „hüpoteetiliste küsimustega“ pommitanud, et kui nad mingi konkreetse stseeni mingil konkreetsel viisil üles filmivad, kas siis saavad PG reitingu? Aga kui konksu mille otsa ohver riputatakse näha ei ole? Ja selle uusversiooni kohta ütleb lihtsalt, et no midagi pole parata, Draculast ja Frankensteinist tehakse ju ka pidevalt...

Üks põhjus oli mul nende intervjuude vaatamiseks aga veel, ma nimelt jäin täitsa hätta sellega, et leida tema filmides ühisosa. Texas Chain Saw Massacre on dokumenaatlfilmilik, Eaten Alive (1977) psycholik, The Funhouse (1981) väga klassikaline rümbarebu, Poltergeist eriefektidest tiine, Lifeforce ulmelise elemendiga vampiirifilm, Invaders from Mars (1986) 1953 aasta filmi vaimus uusversioon, Texas Chainsaw Massacre 2 komöödiasse kalduv jaburdus. See on muide see punkt kuhu Tobe ühes 2006. aasta intervjuus ise oma filmidest rääkides pidama jäi. Uuemast kraamist sai veel ka hauakambrilugude konkurendiks planeeritud Body Bags (1993), kurjast voodilinade pressmasinast The Mangler (1995) ja ameerika teismeliste raskest kevadvahejast pajatav Crocodile (2000) vaadatud. Unenäolisus olevat see võtmesõna millele tähelepanu peaks pöörama. Olgu siis otseselt – väga mitmes filmis ongi konkreetne unenäostseen, millest keegi tegelane üles ärkab ja selgub et reaalsus on veelgi koledam või kaudselt – mitmeski filmis on vaataja see, kes vaadates jõuab võibolla sellesse seisu, et tahaks loota, et see mida ekraanilt näeb on lihtsalt halb uni. Minu enda jaoks ehk olulisem neid filme vaadates aga see, et kõikuvast kunstilisest tasemest hoolimata on neis kõigis vähemalt üks stseen, mis jääb meelde. Olgu see siis Poltergeistis peegli ees näo koorimine või Invaders for Mars õpetajanna suust turritavad konnajalad või Lifeforce naisvampiiri hoolimatus enda riietega katmisel. Muide lihtsalt ühe toreda faktina, kolmik Lifeforce, Invaders from Mars ja Texas Chainsaw Massacre 2 on produtseeritud legendaarse Cannoni stuudio poolt.

Kui mina oma retrospektiivi alustasin krokodillifilmiga Eaten Alive ja Crocodile selle lõpetas, siis tähelepanuväärsem osa Tobe kinofilmidest algab ja lõppeb Mootorsaemõrvadega. Sellele järgenud tegemistest on teleprojektid oluliselt huvitavamad. Freddy's Nightmares, Tales from the Crypt, Night Visions ja muidugi Masters of Horror – selle esimese hooaja kolmas osa Dance of the Dead on ikka väga raju vaatamine.

Õnnitlus tundub aga paslik kokku võtta sooviga, et kui järgmine kord metsas telkides mootorsae hääle peale endal kõhu lahti ehmatate meenutage hea sõnaga Tobe Hooperit.

© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1083)