Seda vastulauset ajendas mind kirjutama Raul Sulbi poolt eelmises numbris avaldatud repliik „Ulme maine ehk enesepettuse magus valu” ning seal esitatud kriitika punkarluse vastu. Ka on Raul eravestlustes varemgi avaldanud arvamust, et punkarlust on eesti ulmes liiga palju ning tema ootaks rohkem krahve, intriige ja suurejoonelisust.
Suureplaanilisuse ihalusele ma vastu ei vaidlekski. Küll aga pole ma temaga teps mitte päri punkarite ja krahvide teemal. Minule näiteks „Krahv Monte Cristo“ ei meeldinud. See, kui peategelane vanglas tegutses, oli isegi huvitav, kuid kõik sellele järgnev tüütu sahmerdamine ja intriigitsemine oli mulle surmigav ning praeguseks ma isegi ei mäleta, kas ma selle teose üldse lõpuni lugesin. Monte Cristoga paralleelselt loetud „220 päeva tähelaevas” või „Purpurpunaste pilvede maa” istusid mulle kirjeldamatult paremini ja võin neist tänaseni mitmeid lõike peast tsiteerida. Viimasel ajal ulmikute seas levinud kombe kohaselt võiksin nüüd minagi hakata virtuaalselt jalgu trampima ja küsima, et miks ei kirjutata hoogsat lihtsat kosmoseseiklust? Või kus on raske küberpunk? Rajaniemilikult tehnotiined tulevikunägemused ja värvikad häkkerid? Aga ma annan endale aru, et iga autor kirjutab seda, mis talle meeldib ja pole mõtet nõuda pagarilt seapraadi või oodata külmletist tulist jäätist.
Jah. kindlasti olen nõus, et kõigil on õigus enda arvamusele, aga kui see arvamus on sedavõrd fundamentaalne ja vastuvaidlemist mittesalliv ning a) sisaldab seisukohti stiilis: "Selline ongi kirjandus!" või "Selline peabki kirjandus olema!" siis asi pole enam subjektiivses maitses, vaid mingis üldises süstemaatilises mõtteviisis, mida püütakse ainuõigeks kuulutada ja sel juhul tuleks vastu vaielda küll. Näiteks mis otsast on realistliku elu või punkarite kujutamine nüüd kirjanduses vale? Minu arvates annab meid igapäevaselt ümbritsevate inimeste kirjeldamine kirjutamisaja ajastu õhustikku palju paremini edasi ning nende värvikatele külgedele või veidrustele keskendumine on eestlastele omane viis maailma näha. Meenutagem kas või laulusalmi: „Vabrikute kõrval, seal kus külamehed vankritega alla sõitsid mäest“. Selline Sõpruse Puiestee või Vennaskonna ultramelanhoolsus on minu arvates see õige ja meile omane teema, mitte angloameerikast laenatud ja lõpuni mõistetamatu kultuur või kauged krahvid, keda pole juba terve sajand väljaspool tolmunud raamatuid kohatud. Sest olgem ausad, mis krahve meil praegu tänapäeval on? Minul tuleb meelde vaid krahv Viktor Vassiljev ja Aivar Riisalu.
Kindlasti ei saa nõustuda ka Rauli väitega, et punkarluse ja jomkanduse on eestikeelsesse ulmesse toonud just Maniakkide Tänav ja „tema koolkond“. Kui mõelda üheksakümnendate ja nullindate ulme peale, siis päris paljud autorid olid ka toona niiöelda lihtsad inimesed (nagu Berg või Tarlap) ja kirjutasid lihtsatel teemadel. Ehk parmu-ulmet kirjutati sel ajal teps mitte vähem kui praegu. Mõne näitena võib siin tuua Marek Simpsoni "Igori surma", Abel Caini "Uisomäe", mis puhas (a)sotsiaalne hala "madalatel teemadel” ja mille kohta on baasis öeldud: "töömesilased on märjukese mõjul sumisevateks parmudeks muutunud." Ka Orlau ühe jutu minategelane oli joodik, kelle naine vahepeal imeliselt noorenes jne. Neid näiteid võiks tuua veel lehekülgede viisi, kuid milleks? Pigem toome vastupidiseid näiteid. Igast küljest aadellikud French ja Koulu, Mart Sandri targad mungad Lux Gravises, Triinu Merese kosmilised aadlikud. Aga eks mees, kelle käes on haamer, näeb igal pool naelu.
Kuid me ei pea piirduma siin ainult Eesti näidetega. Tarantino filme armastavad väga paljud ning kes on seal tegelasteks? Eks ikka eluheidikud, rumalad, kuid ennasttäis röövlid ja gängsterid või relvakangelased. Ka kogu Itaalia hiigelsuur spagetiwesternite-frantsiis kujutab endast vastandit ameerikalikele liiga puhastele westernidele, kus head tegelased riietuvad valgesse ning pahad musta ja kogu tegevusel on pealekasvavale põlvkonnale moraalne sõnum. Inimesed tüdinesid neist ning soovisid rohkem halle ja elulisemaid karaktereid, kes kõiguvad hea ning halva piiril. Ikoonilised tegelased nagu Tucho, Django või Thomas Milani mängitud El Vasco on pisipätid, kes üritavad leida ainult halbade valikute seast õiget ning aegamööda on sedalaadi tegelaste kasutamine muutunud juba kaanoniks. Ka hiigelsuure eelarvega tehtud mängus Red Dead Redemption 1-2 või hiljuti meiegi kinodes linastunud filmis „The Sisters Brothers” tegutsevad enam mitte mustvalged ja eksimatud kangelased, vaid lihtsad seadusega pahuksis inimesed. Ikoonilistest filmidest, kus sedalaadi tegelased, võiks rääkida veel lehekülgede viisi, aga piirdun siin veel vaid ühe viimase näitega – Big Lebowski – film, mille peategelane oli nii inspireeriv, et tema ellusuhtumine on praeguseks muutunud jäljendusobjektiks.
Kokkuvõtteks tundub mulle, et see, mida pätiromantika ja jomkanduse üle nurisevad ulmikud tegelikult tahavad, on klassikaline seikluskirjandus ulme kujul ja eks ma mingis mõttes ka mõistan seda, kuna lugesin ka ise väiksena ahnelt seiklusjutte. Aga lapsepõlve pole mõtet ülemäära kinni jääda ning nõuda kogu elu üht ja sedasama söökla kaerakilet koos krahvide ja moosiga tundub minule pisut küündimatu :)
Meil on algernonlased, täheaeglased, mantlased, siis on veel keegi tundmatu Hargla ja hirmus President – kõik nad teavad täpselt, kuidas hea tekst lõhnama ja maitsema peaks, aga läbivat šedöövrit, mis kõigile sobiks, ei ilmu ja ei ilmugi. Erinevatele gruppidele meeldivaid asju ilmub aga kõige kisa kiuste ning võikski sellele keskenduda, mitte üritada kõike stiile, ideid ja tekste ühte nõukogude vormi suruda. Aga kui kivi on saapas, ega siis aita, et lilleväljal seisad.
