1. Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud-mänginud oled?
Hetkel on käsil P. Reeve "Larkligh"t, enne seda sai loetud "Surelike masinate" IV osa. Viimane täitsa meeldis, kuigi kuskil keskelt tundus, nagu kirjanikul oleks hakanud kiire loo lõpetamisega. Ja jube kärmelt hakati otsasid kokku tõmbama. "Larklight" on selline muhe lastekas tegelt, et kui oleks omal põnnid,siis täiega loeks neile seda :). Ses osas kindlasti soovitan. Ja muidu maailma mõttes vahva steampunkikas on ka.
Tõtt-öelda viimati sai vaadatud üht joonistamise tutoriali ja see on ilmselt muidu rahvale üsna igav :D. Enne seda vaatasin "Atomic Blonde", mis räägib loo briti agentidest Berliinis ajal, mil nad oma müüri katki tegid. Oli täitsa põnev, ja pinget jagus minu jaoks piisavalt. Enne seda üritasin vaadata Michikod ja Hatchinit kuid, kuna sellel pole suppareid, siis veidi on soiku jäänud. Kuid vaatan kindlasti lõpuni. Aga viimane päris hea asi, mida vaadatud sai, oli "Macross Plus", väga hästi joonistatud, lahe mechade, AI-de jms mölluga lugu. Armastust ja draamat oli ka kapaga sisse väänatud :D. Ja üks väga tummine maailm on "Bubblegum Crisise"-maailm, sinna on tehtud päris mitu seriaali, mida ma päris pikalt nautida sain. Põhipoint on siis selline, et rühm tsikke unikaalsetes powerarmoritest müttavad megalinnas ringi ja tegelevad ülekäte läinud boomeritega (põms nagu robotid või droidid, aga alul suht viisakalt inimnahaga kaetud).
Mängudest on pooleli Mutant Year Zero: Road to Eden. See on dnd maailma järgi tehtud. Ja väga mõnus hiilimise-planeerimise-taktika mäng. Oma mutantide kampa saab pisitasa tugevamaks muteerida puntide eest. Ja maailm on jaotatud kaardikesteks või kohtadeks, milles on vaja vastaste grupist jagu saada. Iga uus koht vajab üha rohkem nuputamist, et see lahti harutada.
2. Mis naelutab sind raamatu külge? Mis peletab eemale?
Mulle meeldib, kui on ladus hoogne lugu, mis kisub kaasa, nii et ma unustan ümbritseva. Põnev seiklus, ohtlik ja salapärane, uudne ja kaasaelama kutsuv. See kõik köidab ja on minu silmis igati äge. Hea kui on kirjeldatud tausta ja olustikku, see muudab maailma pärisemaks, kuid sellega ei maksaks ka liiale minna. Ma ise mõtlen pildikeeles ja mul tekib üsna nobedalt visioon, kuis asi välja võiks näha, iga kirjelduse lõik peale selle tekkimist küll täiendab, kuid ei pruugi enam midagi olulist lisada. See on sama, kui juba valmis pildile veel värvi peale kanda :), läheb paremaks, aga põhiolemust enam ei muuda. Meeldib ka see kui lugu on jutustatud peategelase minavormis. Siis ma kuidagi nagu kergemini samastun tegelasega ja elan tema tegemisi läbi.
Kuna ma viimasel ajal olen vähe raamatuid lugenud, siis ma väga põhjalikku analüüsi nüüd sedasi hoobilt ei oskagi anda. Kui ma tunnen, et kuidagi lugu või tegelaste teod ei ole “päris”. Noh, et nagu pärismaailma autorit on kuidagi tunda seal loos, nagu tollesama "Surelike masinate" viimase raamatu puhul tekkis vahepeal tunne, et autor justkui kiirustaks loo lõpetamisega. Siis see nagu kisub lugemismõnu alla. Ma arvan, et ma ei olegi ühtegi sellist raamatut kätte võtnud, mis suisa eemale peletaks. Kui ma olen juba miskit omale lugemiseks välja valinud, siis ma jõuan pisitasa ka lõpuni välja :). Või siis see kui on kasutatud väga palju mingeid võõraid väljamõeldud termineid või nimesid (mul on nimede koha pealt ääretult ramps mälu), siis mul kipub jaks otsa saama, ja tahaks raamatu käest panna. Nagu Silmarillioni mõnede lugude puhul, jõudsin lehekülje lõppu ja algus oli juba unund, sest nii palju mingeid lohepikki nimesid vooris slime eest mööda, et järg läks käest ära, kes kellega, millal ja millise künka otsas kakles või juttu ajas :D.
3. Kolm lemmikut
(juttu, raamatut, žanri, autorit... ) ulmes? Paari lausega-lõiguga neist
lugejale.
Mulle täiega meeldib küberpungi maailm, ükskõik mis vormis, lugu, pilt või film. GITS on üks hea näide, aga ka selline neoonisem ja lõbusama alatooniga version meeldib täiega. Kusjuures see laupäev on tulekul selleteemaline LARPi mäng, saan seal täiega möllata. Ja ajastus on ka nii hea, just nagu mu sünnipäeva kingiks loodud :). Häkkimisest ma ise eriti midagi ei jaga, küll aga meeldib mulle see augide ja impakate maailm, millega ennast üles boostida või siis virtuaalreaalsuse pool. Millesse sujuvalt koduse arvuti kaudu nagu võluukse kaudu teise maailma lipsata. Eks osalt klikib ka seetõttu hästi mu nuppudele, et 80ndate neooni ja tärkava veel müstilise arvutiajastu algus langes kokku mu lapsepõlve ajaga.
Teiseks võiks mainida I.M. Banksi Kultuuri-sarja, eesti keeles on küll ilmunud ainult kolm esimest lugu, kuid need jätsid mulle väga sügava mulje. Kaasahaaravad ja põnevad lood. Sai omal ajal isegi üks dnd mäng nende lugude ainetel sõpradele tehtud.
Ja mulle meeldib see Metsavana loodud Tooni muudetud maailm. Ma loodan, et ta suudab neid lugusid veel koguda ja ise kirjutada. Ainuke mis ma ehk julgeks soovitada, ärgu kiirustagu :D Kui lugu tahab tulla, pangu kõik kirja. Ja liiga süngeks ei tasu ka minna, ühe mu lemmiktegelase ta killis ära, ma olin väga kurb ja leinasin pikalt.
Peeter Helme esitleb 7. veebruaril kell 18 Solarise Apollos romaani „Haakrist ja ajarelv“. Autoriga vestleb esitlusel Andrei Hvostov.
Pildistas Jaana Muna.
