Hiljuti Netflixis ulmefilm “Io” on järjekordne (ulme)film, mida ma asusin vaatama suurte lootuste ja ootustega, aga peale mille vaatamist pole ma kindel kas ma raiskasin oma elust just jupp aega, mida ma kunagi tagasi ei saa, või olen äkki liiga rumal või ajast maha jäänud, et suurt kunsti mõista. Mõlemad variandid on tegelikult võimalik, samuti nende kombinatsioonid, aga ikkagi tunnen, et teinekord maksaks sisetunnet usaldada ja film lihtsalt kinni panna. Minu aeg siin planeedil on kahjuks piiratud ja ma pean suhtuma konservatiivsemalt selle kulutamisesse.

Sama tunne on mind viimastel aastatel tabanud paljusid, kui mitte enamikke filme vaadates, nii et ma olen nõus leppima asjaoluga, et asi on minus, mitte maailmas. Aga siiski – "Bird Box" (2018) arvustus jäigi mul lõpuks kirjutamata, sest väga raske on „Ärge seda nüüd küll vaadake, lugege parem raamatut ja unustage see film ära!” piisavalt palju kordi erinevates sõnastustes öelda, et saaks mingisuguse arvestatava arvustuse mahu täis ja ei tekiks tunne, et rooman lati alt läbi ja paisutan kunstlikult Reaktori mahtu. Täpselt sama saatus tabas ka filme nagu „How It Ends”, „Extinction”, „Tau” ja „Arq”. Ma põhimõtteliselt asusin neid vaatama nii, et märkmik ühes ja pastakas teises käes, et käigu pealt märkmeid teha ja tühjaks need lehed jäidki.

Kuna ulmenarratiivid kipuvad peegeldama ühiskonna üldist meelestatust ja zeitgeisti, siis kipuvad viimase aastakümne jooksul väljalastud ulmefilmid olema süngemast süngemad – ilmselt oleks palju loota, et me niipea naaseksime 70-80ndate joviaalsusesse või vähemalt 90ndate teatud optimismi („Matrixi” triloogia lõpus inimesed siiski võidavad, „Gattacas” jõuab geneetiline untermensch kosmosesse jne). „Io” on samuti sünge, suuresti lootusetu ja seab esimese paari minutiga üles täitsa aktsepteeritava taustsüsteemi. Inimkond on planeet Maa tuksi keeranud ning enamik inimesi on kas surnud või põgenenud kosmossesse, Jupiteri kuu Io orbiidil tiirlevasse suurde kolooniasse elama. Maa atmosfäär on reostatuse ja kliimamuutuse tõttu muutunud toksiliseks. Toksiline õhk on raskem ja vajub alla, nii et hingamiskõlbulikku õhku leidub ainult merepinnast kõrgel asuvatel aladel, küngastel ja mägedes. Kuigi mul keemia lõputunnistusel oli "4", siis isegi mina tabasin mõned küsitavused kogu selle asja teaduses (lämmastik on õhust kergem gaas, aga see oli vist mingi lämmastikühend, mitte puhas "ammonia", nii et need on tõesti raskemad), aga ma olen see inimene, kes ulmefilmidest ja -raamatutest otsib peaasjalikult head lugu, mitte tingimata valemeid.

Sisust. Sam (Margaret Qualley) on üks vähestest Maale jäänud inimestest. Isa käe all teadust ja geneetikat õppinud Sami kohta saab vaataja teada seda, et ta ilmselt ei mäleta mitte midagi „enne olnud maailmast” ja oli kas väga väike või veel mitte sündinud, kui asjad halvasti läksid. Sam elab ihuüksi oma künka otsas asuvas majakeses, kasvatab mesilasi ja loodab täide viia oma isa unistust – toksilisele atmosfäärile vastupidavad mesilased, kes aitaksid seda uut reaalsust kuidagi leevendada. Aeg-ajalt paneb Sam hapnikumaski pähe ja sõidab oma väikesel ATV-l eemalasuvasse linna, et oma varusid täiendada, kunstimuuseumites uidata ja endale majakesse raamatuid vms asju tassida. Päikesepaneelide abil on tal elekter, ta saab ennast pesta ja tal on isegi ühendus Io kolooniaga, ta vahetab kirju oma armsamaga, keda ta kunagi näinud ei ole. Filmi ülesseadmisel pole laita, kogu olukorral on väga tugev „I Am Legend” maik man – puudu on ainult koer ja koletised. Igapäevarutiin, kenad kaadrid rusudes maailmast, veel kenamad kaadrid inimtühjadel tänavatel ja hoonetes uitavast Samist. Siis tabab tema majapidamist aga torm ning tema mesipuud hävivad ja suur osa tema ja ta isa elutööst koos sellega.

Siinkohal olekski võinud film lõppeda. Ma oleksin seda sel juhul hinnanud isegi üsna tubliks saavutuseks lühifilmide vallas. Viimane stseen – ahastavalt oma purunenud tarude juures põlvitav mesilasi leinav noor naine, kes seisab silmitsi väljavaatega täiesti ihuüksi surevas maailmas vanaks saada ja vahetada armastuskirju mehega, keda ta kunagi näinud pole. Nõrk 7/10.

Kahjuks läheb film sellest punktist aga veel edasi ja edasi. Miks kahjuks? Sest filmi ülejäänud osas ei toimu mitte midagi sellist, mis vääriks vaatamist! Sam saab teada, et Iol olev rahvas tahab veel sügavamale kosmosesse purjetada (ilmselt Io viljastavad, inimsõbralikud tingimused ei olnud neile piisavalt keerulised ja rasked). Pikad venivad kaadrid loodusest ja depressiivsest Samist, mis teeksid au isegi Eesti filmidele.

Pisut aega pärast tormi maandub Sami hoovis kuumaõhupall, mis kannab teist inimest – saabub samuti Maale jäänud Micah (Anthony Mackie), keda meelitas ligi raadioülekanne, mida Sam lakkamatult eetrisse paiskab. Micah soovis vist (mul hakkas tähelepanu hajuma) Sami isa tappa või teda vähemalt sõimata, sest just Sami isa nõuandel jäi Micah koos oma naisega Maale. Aga too on juba surnud, nii et ta jääb ootama „soodsaid tuuli”, et sõita viimaste Maale jäänud kosmoselaevadeni, et nende abil Iole sõita. Nad vestlevad Samiga pisut kunstist ja kirjandusest, seksivad mingil põhjusel ja leiavad ühe ellujäänud mesilasema, kes ilmselt on siis toksiinidele immuunne. Micah ei lase ennast sellest edusammust häirida ja teatab, et nii, su elu siin on mõttetu, ma võtan su endaga kaasa ja me läheme Iole. Sam: „OK! Aga ma tahan enne kunstimuuseumisse minna näitust vaatama!”.

Micah reaktsioon sellele on sama, mis vaatajal - ?!

Ja siis nad lähevadki seda kuradi kunstinäitust vaatama ja Sam rebib endal maski peast ning – selgub, et ta saab seda toksilist õhku hingata, sest ta on ennast nende toksiinide vastu vaikselt vaktsineerinud. Film lõppeb ja vaatajal jääb üle kukalt või muid kehaosi sügada ja mõelda, et milleks see kõik. Vähemalt toob filmi lõpp natukenegi helgema, optimistlikuma ja lootustandvama noodi üleüldisesse rusutusse.

Mõni aeg tagasi räuskasin ühele sõbrale umbes samal teemal ja ta andis mulle kuldsed õpetussõnad, mida ma olen püüdnud jälgida, sest ma tunnen ise, kuidas üldine meelsus ja asjadesse suhtumine mind kohe meelega tõmbab negatiivsuse mädasohu. Sõber ütles, et: "Sa otsid filmist paaniliselt seda, mida seal ei ole, see ärritab sind, sa võrdled seda teiste filmidega ja lõpuks oled ülinegatiivselt meelestatud. Enamikes filmides, kui nad just pole „The Room” sarnased kliinilised juhtumid, on midagi head. Sajad inimesed on selle kallal vaeva näinud ja väga raske oleks välja anda selline film, milles valitseks täielik tühjus!". Püüan.

Film andis lakooniliste võtetega palju suuremaid tragöödiaid edasi, kui tihtipeale filmid suudavad. Näiteks kogu see kõrvalliin Sami ja nähtamatuks jääva Eloniga – inimene on sotsiaalne olend, ta otsib seltsi, mõistmist, suhtlemist, hoolimist, tuge ja armastust ükskõik kuskohast, kas või sadade miljonite kilomeetrite kaugusel asuvast tillukesest põgenikke täis kosmosekolooniast. Ja kui Elon teatas, et ta kavatseb ühineda uurimisretkega avakosmosesse, siis film pidas küll vajalikuks märkida, et ilmselt nad kunagi ei kohtu, aga see ei olnud armastusfilm. See oli ulmefilm, kus armastus oli nii kohmetult ja saamatult sisse põimitud, et ma eelistan jääda veendumusele, et see oli taotluslik – ei saa eeldada, et pea terve elu ainult isaga veetnud ja lõpuks aastateks üksi jäänud noor inimene oleks võimeline mingeid mõtestatud otsuseid langetama selles vallas. Ta armub ainsasse mehesse, kellega suhtleb, ja seksib ainsa mehega, kes tema ellu satub.

Kuigi ma kurtsin, et filmis ei juhtu mitte midagi, siis oleks peategelastevaheline keemia natukenegi särtsakam olnud, dialoog natukenegi elavam ja mõtestatum ning filmile antud mingisugunegi kandev süžee või eesmärk (peale „ma tahan kunstimuuseumisse minna ja siis me peame kuidagi Iole lendama”) antud, siis oleks selle rahulik kulg ja nukrameelsus täitsa vaadatavad olnud. Eriti mulle meeldib, et me ei näe mitte kunagi Io orbiidil asuvat kolooniat – see jääb vaatajale sama kättesaamatuks kui filmi tegelastele. Mulle meeldib filmi pealkiri "Io" - me ei näe Iot, me ei saa sellest eriti midagi teada, aga teadmine Iost ja selle inimestest seob kogu filmi vähese süžee traagelniitidega kokku. Io kui lunastus, karistus, saatuse kättemaks, eesmärk ja lõplik, viimane lahendus.

Aga lõppkokkuvõttes on siiski raske mööda vaadata ebaloogiliselt käituvatest tegelastest, ülimalt kipakatel savijalgadel seisvast teadusest, halvast näitlemisest, päris mitmetest küsimärkidest ja puuduvast intriigist, vastuolust, tegevuse arendusest. Küsimärgid - hea soovi korral oleks võinud sinna mäele, kus Sam elas, mahutada sadu inimesi elama ja nende üksteise otsa laotud hüdripoonilised farmid ka; kui inimestel on piisavalt teadusalast kompetentsi, et sõita ja elada Io orbiidil, siis mis takistas neid Maa peal biodome'sid tegemast jne-jne. Palju küsimusi ja vähe vastuseid. Üldiselt on ju hea, kui film vaatajas küsimusi tekitab, aga mitte selliseid küsimusi.

Ühesõnaga - vältida, sest ulmet on seal ainult maitseks natuke juures ja hea film see kahjuks ka ei ole.


© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0958)