Ühte võin ma vähemalt puhta südamega öelda – kõike seda tegin ma vaid raha pärast ning mingit isiklikku vaenu mul preili Liidia vastu polnud. Õigupoolest polnud me isegi kordagi rääkinud. Olin vaid korra ühele ta näitusele juhtunud ning samuti olin ma Liidiat näinud paar korda mõnel ülikooli peol. Minu huvipuudust elava Liidia vastu selgitab ilmselt ka tõsiasi, et erinevalt oma maalidest polnud ta ilus, vaid lühikest kasvu ning oma väikese keha kohta ebaproportsioonaalselt suure peaga. Tema maalid olid samas fantastilised ning nendest tekkinud mulje jäi veel kauaks kummitama, mistõttu valmistas mulle tüdruku surmast kuulmine erialaselt suurt rõõmu.

Loomulikult ei raisanud ma seejärel enam ainsatki minutit. Loobusin kõigist loengutest ja sõitsin esimese asjana otse vana juudi Aabrami juurde. Sellelt äraneetult liigkasuvõtjalt lunastasin ma suurima võimaliku summa, mida see ahne juut oli valmis välja maksma ning tingisin vaid moepärast, kui ta üritas mulle lausa elajalikku intressi peale suruda. Kirjutasin lepingule alla, ladusin rahapakid portfelli ja lasin aurutroskal end otse Liidia elukohta viia.

Selgus, et Liidia oli elanud koos vanemate ja õdede-vendadega ühes neist Karlova suursugustest mitmekorruselistest paljude ärklite ja soklitega puumajadest. Seda nähes mu tuju muidugi kohe langes, sest rikastelt ajude ostmine oli kuulujärgi alati raske. Aga alla anda ma veel ei kavatsenud ja mida lähemale ma majale jõudsin, seda rohkem selgus, et koht oli näinud ka paremaid päevi. Krohvi pudenes selle seintelt suurte lahmakatena ning mitu aknaruutu oli asendatud vineeriga. 

Mind juhatati kohe Liidia isa juurde ning ma rääkisin oma ostusoovi ilma keerutamata välja, unustamata muidugi enne avaldamast võimalikult südamlikku kaastunnet. Arvestades pilku, millega ta mind põrnitses, kartsin, et ta laseb mu kohe välja visata, aga selle asemel vajus ta sügavalt mõttesse.

„Kas te olete täiesti kindel, et ta ei kannata?” Päris ta viimaks.

Täiesti, tema ajust jäävad tööle vaid tühised osad, millel pole võimet mitte mingiteks kõrgemateks tundlusteks või emotsioonideks,” kinnitasin ma.

Ma ei hakka teesklema, et mulle teiesugused meeldivad. Kui päris aus olla, tunnen ma kõigi kehakaupmeeste ja ajulihunike vastu ülimalt suurt jälestust,” sõnas ta. „Aga uskliku mehena tean ma ka seda, et mu tütre hing on ammu läinud paremasse kohta ning see, mis temast maha jäi, on paljas kest. Pealegi vajan ma hetkel raha. Seega olen nõus.”

Ladusin rahapakid lauale ning Liidia isa juhatas mu mööda hämara maja labürintlikke koridore kaetud akendega toani, mille ainsaks sisustuseks oli avatud kirst Liidia surnukehaga.

Mingi looduse veidra pilkena nägi tüdruk surnuna isegi kenam välja, kui ta oli elavana olnud. Mistõttu oli mul pisut kahju alustada seda, mida järgmiseks tuli teha. Aga midagi polnud parata, nii nagu tema isa, vajasin ka mina hädasti raha. Seega pakkisin ma kotist välja kõik lahkamisruumist laenatud instrumendid ning hakkasin pihta. Saagisin kolju ettevaatlikult läbi, urgitsesin aju välja ning asetasin säilitusvedelikku. Seejärel eemaldasin veel silmad ja pisut seljaaju, misjärel liimisin koju ettevaatlikult tagasi kokku ning lahkusin.

Kodus laotasin enda ette lauale täpseima saadaoleva aju meditsiinilise kaardi ning asusin ajust üleliigseid osi eemaldama. Otsaaju ning käbikeha said esimestena kõrvale visatud ning neile lisandusid ajapikku veel kuulmiskeskus, kõnelemiskeskus ning maitsmis- ja haistmiskeskused. Arvestades, et Liidia oli paremakäeline, lõikasin järgi jäänud ajupoolkerad lahti ning eemaldasin veel terve pika rea minu eesmärgiks ebaolulisi ajukeskusi.

Lõpptulemusena jäid alles vaid parema käe närve ja motoorikat juhtivad osad ning kõik nägemisnärvi ja loovusega seotu. Immutasin neid tükke hoolikalt Westi universaalsegus, õmblesin nad omavahel kokku ning lisasin vastavalt Hoffmani skeemile augulised hõbetorukesed toitelahuse paremaks imendumiseks. Kõige viimasena fikseerisin elektroodid oma kohtadele ning tõstsin poolvalmis süsteemi toitelahusega täidetud paaki.

Hoolimata sellest, et mu tuba oli juba päevi kütmata, higistasin seda kõike tehes kenakesti. See oli ikkagi mu elu esimene päris inimesega tehtav töö, mitte mõni Ülikooli laborirottide lõikumine ja pealegi puudus mul igasugune litsents. Liidia isal piisanuks vaid võimudele vihjata ning ülikoolist väljaheitmine oleks olnud kõigist mind tabada võivatest hädadest üks väiksemaid. Aga nagu ma juba ühe korra ütlesin, oli mul hädasti raha vaja ning heade kunstimasinate eest maksti koletislikult hästi.

Seega neelasin hirmud ja kõhklused alla ning paigutasin Liidia ajust järelejäänud närvisüsteemi osad lakitud puust kasti. Silmad panin ma eraldi tillukestesse säilitusvedelikuga täidetud purkidesse ning asetasin need omakorda kasti spetsiaalselt selleks lõigatud aukudesse. Kõige viimasena kinnitasin kohale ühe kõige kallima instrumendi – elektrilise tehiskäe ja masin oli testimiseks valmis. Tõstsin selle akna juures olevale lauale ja tõmbasin kardinad eest. Ei saa öelda, et ilm oleks just parim olnud, sadas tihedat vihma ning läbi selle halli kardina paistis linn erakordselt trööstitu ning määrdunud, aga testimiseks pidi sellest enam kui piisama.

Ühendasin Liidia elektroodid galvaani patareiga, noomisin ennast selle eest, et mõtlen masinast endiselt kui inimolevusest ja keerasin reostaatide abil sellele esimese nõrga pinge peale.

Kunstimasina silmad läksid hetkeks pahupidi, käsi jõnksatas metsikult ja selle sõrmede vahel olev sulg rebis tema ees olevatesse pabereisse pika haava. Olin ilmselt arvutustes mingi vea teinud ning pinget liiga palju peale andnud. Korrigeerisin reostaatide seisu ja masin paistis stabiliseeruvat. Selle silmad reastusid tagasi ühele joonele, fokuseerusid ning mõni hetk hiljem alustas käsi uuesti tööd. See vedas aeglaselt paika akna kontuurid, siis sealt paistva õigeusu kiriku siluetti ning peatus.

Seejärel püsis ta mõne hetke liikumatult ja kirjutas kiriku kohale üheainsa sõna: „Miks?”

Tundsin, kuidas elektrilised sipelgad mööda mu selga üles ronima hakkasid. Ilmselgelt olin ma teinud kuskil vea, olin jätnud liiga palju ajust alles või siis olin lõiganud kokku valed ajuosad.  Pöörasin masina ümber ja võpatasin, kuna neist peegeldus märksa rohkem eneseteadvust, kui oleks tohtinud. Olin teinud kuskil vea, aga kus? Meenutasin kiirelt kõike, mida ma Liidiast teadsin ja lõpuks meenus mulle, et Liidia oli olnud vasaku aga mitte paremakäeline. Mina, igavene eesel, olin aga teinud kõik mõõtmised ja arvutused justnimelt paremakäelisuse alusel. Loomulikult olin ma sellest avastusest tõsiselt häiritud. Mõte, et ma olin täiesti geniaalse aju ära rikkunud, ei olnudki nii hull, kui teadmine, et mul ei pruugi olla mingit võimalust, et juudile tagasi maksta. Kogusin end siiski ruttu. Mul olid endiselt ka väljapraagitud ajuosad alles, tuli vaid mõõtmised uuesti teha ja peamine, mitte paanitseda.

Otsustasin masina voolu alt välja lülitada, aga enne, kui seda teha jõudsin, virutas ta mulle vastu õlga. Võpatasin ja pillasin skalpelli käest, mille see neetud käsi koheselt enda kätte rabas. Hüppasin tema torke eest kõrvale ning avastasin enda pahameeleks, et ma ei suuda teda välja lülitada. Aga seda oli vaja tingimata teha, kui ma tahtsin mingitki osa närvikudet veel muudetaval kujul Westi lahusest päästa. Hiilisin ümber laua nagu röövel, masina niiöelda kuklapoolele ja ründasin sealt. Kuid see osutus palju osavamaks, kui oleksin arvanud. Ta pööras end küünarnuki abil ümber ja lõi skalpelli mulle kõhtu. Karjatasin meeletust valust ning kukkusin vastu lauda, mis ühestükkis minu ja masinaga ümber paiskus. Masin langes valju mürtsuga põrandale ning üks selle silmaanum purunes klirinal kildudeks, paisates Westi universaallahust, klaasikilde ning silmavedelikku üle kogu toa. Aju ise jäi kahjuks terveks ning teine allesjäänud silm fokuseeris taas minule. Üritasin end püsti ajada, aga kogu mu jõud oli kehast äkitselt kadunud ning mind valdas meeletu väsimus ja ükskõiksus. Viimane asi, mida ma nägin, oli aeglaselt minu poole roomav masin, seejärel mattus kõik pimedusse.

***

Otto Von Lillenfeldi mõisa ees peatus raskelt puhkides vanamoeline aurutõld ning sealt astus välja dr Karl Klose. Ta andis tõlda juhtinud automaadile märku, et enne paari tundi pole kindlasti plaani edasi sõita ja see lasi pahinal kateldest auru välja. Dr Klose ootas, kuni aur hajus, kõndis mõisa peahooneni viivast trepist üles ning lasi ülemteenril end Otto kabinetti juhatada.

Seal kuulas ta automaatkirjutaja probleemi ära, jälgis selle esinemist ning luges lõpuks läbi ka kõik selle poolt varemalt kirjutatu.

Kuidas siis on? Saate selle korda teha?” päris Otto von Lillenfeld lootusrikkalt, kui kuulus neurokirurg oli lugemise lõpetanud.

Jah ma arvan küll, pean lihtsalt natuke mõningaid selle osasid kärpima. Tundub, et masina ehitaja on mõõtühikutega üsna hooletult ümber käinud ja sealt need ebakõlad tekivadki.”

Aga see jutt, sellest Liidiast ja joonistusmasinast?” uuris Lillenfeld edasi. „Mis te arvate, doktor, kas see võib tõsi olla? ”

Dr Klose kehitas õlgu. „Raske öelda, selle valmistajaks pole mõni tuntud firma, kelle puhul saaks täpselt järgi kontrollida, mis inimese osi teie kirjutajas kasutati. Reaalselt on aga palju tõenäolisem, et teie automaatkirjutaja mõtles selle loo ise välja. Me räägime ikkagi maksimaalselt suure loovusega automaatkirjutajast. Sellisest, mis suudab dikteeritud teksti stiili iseseisvalt korrigeerida ning vastavalt täiendada. On varemgi juhtunud, et sedalaadi kirjutajad hakkavad aeg-ajalt iseseisvalt kirjutama. Võibolla dikteerisite te talle mõnda õudusjuttu ning ta tuletas sellest oma versiooni. Pealegi mis tähtsust sel üldse on?”

Ei, seda muidugi. Tundus lihtsalt omamoodi jube lugu,” pomises von Lillenfeld.

Ta jälgis, kuidas Klose skalpelle sisaldava pauna välja võttis ning kirjutusmasina pealmist närvisüsteemi katvat paneeli eemaldama hakkas.

Tegelikult, pidage, mulle isegi meeldib selle masina fantaasia,” sõnas ta endalegi ootamatult.

Te siis ei taha, et ma seda korrigeeriks?” päris doktor üllatunult.

Jah. Vaatame mida ta veel oskab kirjutada.”

© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1084)