Seoses Fr. R. Kreutzwaldi ennemuistsete juttude ainelise ulmeantoloogia «Vinguv jalaluu» ilmumisega avaldati Indrek Hargla talendi austajate Facebooki lehel detsembris 2018 hulk intervjuusid kogumiku jaoks lugusid kirjutanud autoritega. Sõna sai ka antoloogia koostaja Indrek Hargla ise, kes 27ndal detsembril avaldatud intervjuus ütles vastuseks mängulisele küsimusele, mida teeks ja peaks ta oluliseks kirjandusministrina, järgmist:
«Loomulikult lähtub ta sellest, et kirjasõna on eesti rahva kestmises olnud (ja jääb) üheks kõige olulisemaks tugisambaks ning vastavalt sellele ja tulenevalt Põhiseadusest tuleb riigi poolt ka algupärase ilukirjanduse loomist kohelda. Esiteks muidugi kaotab minister ära algupärase ilukirjanduse käibemaksu. /———/ Neljandaks viiakse sisse muudatused raamatukoguhüvitiste maksmise korda – seda hakkavad saama ainult Eesti autorid ja lõpeb ära maksumaksja raha kantimine välismaale /———/. Ja viiendaks – mis johtub loogiliselt eeltoodud mõtetest – jääb kirjanduse rahastamist korraldama ainult Kultuurkapital, ainult selle vahega, et raha antakse ainult algupärasele eesti kirjandusele ja selle tõlkimisele.»
Tsitaadist jätsin välja punktid, millega ma ei näe põhjust vaielda. Küll aga ehmatas allesjäetud osa mind esimesel lugemisel päris kõvasti ära. Indrek Hargla võiks kutselise kirjaniku ja eluaegse raamatulugejana siiski ju teada, et selliste väikekeelte ja -kultuuride nagu Eesti puhul on tõlkekultuur lahutamatult seotud algupärase kultuuriga, ühte ei saa nii jäigalt teisest lahutada, nagu intervjueeritav näikse soovivat.
Natuke murrab Hargla sisse ka lahtisest uksest, sest raamatukoguhüvitist ei «kandita välismaale» minu teada juba mitu aastat. Tõsi, algusaegadel said sellest rahast miskipärast osa ka menukate lääne autorite pärijad, aga praegu piirdub see «raha läände kantimine» tõlkijate töö tasustamisega raamatukoguhüvitistest. Ei saagi aru, kas ka see peaks Hargla meelest lõppema. Vist küll.
Peamiselt aimdub tsiteeritud lausetest siiski soov algupärane kirjandus eestikeelsest tõlkekultuurist «lahti ühendada» ja nende vahele müür ehitada. Jaburamat ideed ei ole minu silmad ammu kuskilt mustvalgel lugema juhtunud. Kultuurkapital toetab lisaks eesti kirjandusele tõesti juba hulk aastaid vähesel määral ka tõlkekirjanduse väljaandmist Eestis. Mitte Agatha Christie ega Barbara Cartlandi avaldamist, millega ei ole seotud erilisi äririske, vaid ikka rohkem nišši kuuluva väärtkirjanduse väljaandmist, erinevalt algupärasest kirjandusest, kus üks meie menukaim ja oma pööraste tiraažidega vabalt isemajandav kirjanik Indrek Hargla (ja muuhulgas ka tema Melchiori raamatud) on nautinud regulaarseid Kulka rahasüste. Eks see ole Kultuurkapitali otsus ja mina selle vastu ei vaidle. Loll oleks ju mitte võtta, kui antakse. Või jätta küsimata, kui tead, et tõenäoliselt antakse.
Aga see selleks. Antud artikli kontekstis on oluline, et just Hargla tahab miskipärast Kulkal keelata kellelegi raha eraldamast. Ja see keegi on tõlkekirjanduse väljaandjad. On üldteada fakt, et Eesti kirjastusmaailmas on kõigekehvema müügipotentsiaaliga just tõlgitud ilukirjanduse avaldamine. Algupärandid müüvad märksa paremini, kuna eestlane lihtsalt mingil irratsionaalsel põhjusel armastab eesti kirjandust (irratsionaalsel selles mõttes, et väliskirjanduse teemade ampluaa on ju märksa laiem ja emotsionaal-esteetiline tase ning mõjujõud reeglina suurem, väliskirjandus on paratamatult ja loogiliselt ju professionaalsem). Rääkimata tarbekirjandusest, eneseabiraamatutest ja looritamata pettusega tegelevast kirjasõnast (nõiad, horoskoobid, kristalliraamatud). Eestlane armastab neid kõige rohkem ja neil läheb poodides kõige paremini.
Kõige halvemini läheb, nagu juba öeldud, aga tõlgitud ilukirjandusel, sealhulgas ka tõlkeulmel, kui jätta kõrvale üksikud hitid nagu Harry Potter või Tolkien või Pratchett. Kehvasti läheb muidugi ka tõlgitud peavoolu realistlikul ja psühholoogilisel romaanil, postmodernsel kirjandusel (kui see ei ilmu just turusolke-sarjas Loomingu Raamatukogu, mis müüb ennast jõhkrate dumping-hindadega), kehvasti läheb kriminullil, kui see pole just moodne «Skandinaavia Sünge», kehvasti läheb ajaloolisel ja seiklusromaanil, aga kõige kehvemini läheb ulmel ja eks ulme on ka antud väljaande lugejaile vast kõige tähtsam. Aga faktiks jääb, iga kirjastaja kinnitab teile, et eesti kirjandus müüb keskmiselt paremini kui tõlkekirjandus.
Mujal maailmas müüvad loetletud ajaviitekirjanduseks liigituvad žanrid muidugi üsna hästi, aga meie eripära on naeruväärselt ja absurdselt väike raamatuturg, mille põhjuseks on meie rahvaarvu väiksus. Turureeglid ja loogika siin lihtsal ei kehti. Kolm inimest ei saa moodustada kvartetti. Eesti eripära on, et meie oludes ei tule isegi ajaviitelisemat laadi tõlkekirjandus omadega turuoludes toime, ka see taim vajab kastmist ja tokkide ning nööridega toestamist. Kõigelt sellelt tahab menukirjanik Hargla toetused tagant ära võtta. Nende toetamine peaks olema keelatud. Las need tomatitaimed kasva kasvuhoones ilma tokkide ja nöörideta ise.
Püüan siis järgnevalt veidi selgitada, miks see oleks düstoopiline tulevik ja üldse halb mõte, miks tõlkekirjandus on oluline. Nagu Hargla Kreutzwaldi-fännina kindlasti 19. sajandi Eesti kirjanduspilti teab, siis hakkas algupärane eesti kirjandus tekkima ja elujõudu näitama just sel ajahetkel, kui meil hakati suuremas mahus tõlkima muu maailma ilukirjandust, esialgu kobamisi, pigem ümberjutustuste ja mugandustena, aga ajapikku üha korralikumate, üha akuraatsemate tõlgetena (ja nii on see olnud kõigis väikekeeltes/kultuurides). Just oma emakeeles kogemine, mida ja kuidas on tehtud mujal maailmas, andis selle hädavajaliku sädeme kohaliku kirjanduse sünniks ja arenguks. Muidugi oli meil oma aines ja omad legendid, aga kuidas neist ilukirjandust teha, selleks oli vaja omas keeles näha, läbi tunnetada ja mõista, kuidas seda mujal tehakse.
Tasemel omakeelse tõlkekirjanduse olemasolu on hädavajalikuks eelduseks, et saaks eksisteerida tasemel algupärane kirjandus. Eesti kirjandus ei saa eksisteerida asjana iseeneses, elevandiluust tornis, teadmata midagi muu maailma kirjanduse teemadest, arengutest, ajaloost ja tehnikatest. Ja seda hädavajalikku seost, muu maailma kirjanduse mõistmist ei teki, kui lugeda neid teiste maade autorite tekste originaalina inglise või mõnes muus keeles või tõlgetena inglise, vene või soome keele vahendusel. Kirjandus on keelefenomen, emakeelne fenomen. Et väliskirjanduse õppetunde oleks võimalik kõrva taha panna ja neist õppida, neid mõista, selleks peab see väliskirjandus eksisteerima samas keeles, milles ise kirjutatakse. Seda lihtsat üldkultuurilist tõsiasja on maailmas kordi ja kordi eri maades tõestatud. Ilma tõlkekultuurita ei saa eksisteerida algupärast. Need on integraalselt seotud. Nabanööri pidi.
Vaid võõrkeelse kirjanduse lugemise pinnalt ise kirjutada proovimine annab tulemuseks umbes samasuguse kehva derivaadi, nagu vaid filmivaatamise emotsiooni pealt kirjanduse viljelemine. See välismaine kunstkirjanduse tippsaak peab eksisteerima kirjutamisambitsiooniga debütandi emakeeles, et tal oleks võimalik neid mõtteid, väljendusviise, tehnilisi nippe ära õppida, nendega dialoogi asuda, neile tugineda millegi uue loomiseks.
Loomulikult võib meie tõlgete tasemega suuremal või vähemal määral mitte rahul olla, aga see ei saa olla õigustuseks neilt toetuste äravõtmiseks. Sest samal määral võib ju rohkem või vähem mitte rahul olla ka meie algupärase kirjanduse tasemega. Tõlgete maailm ei eksisteeri eraldi, see on seotud algupärase kirjandusega (mida loevad ju ka tõlkijad) nagu ühendatud anumad. Et taset tõsta, tuleb taset tõsta mõlemal. Toetused, mis võimaldavad kirjastajal olla nõudlikum ja maksta paremat honorari, on selleks päris hea moodus. Loomulikult tuleks neid toetusi praegustega võrreldes kordades suurendada, aga just selles suunas. Mitte toetusi ära võtta või ära keelata.
Nii et suurendagem Kulka toetuste eelarvet oluliselt, mitte hakakem looma nimekirju neist, kellele mingil tingimusel toetusraha anda ei tohi. Tõlkekirjandus saab praegu algupäranditega võrreldes Kulkast niikuinii pudemeid ja riismeid. Seda suhet tuleks tõlkekirjanduse poole hoopis suurendada, mitte laternaid sootuks kinni lüüa.
Full disclosure:
Artikli autor on suuresti tõlkekirjanduse avaldamisele keskenduva kirjastuse Viiking juhataja. Samuti on ta juba lapsest peale koduse raamaturiiuli ees ja hiljem nooruki ning täiskasvanuna raamatukogudes ja -poodides eelistanud (üksikute harvade eranditega) pea alati tõlkekirjandust algupärasele eesti kirjandusele, sõltumata žanrist (romaan, jutt, novellikogu, näidend, luuletus, värssdraama) ja kirjandusliigist (seiklus, ulme, kriminull, ajalooline, realistlik või psühholoogiline peavool). Peamiselt põhjusel, et eesti kirjandus on igav, kodukootud ja maavillane, tõlkekirjandus aga põnev, eksootiline ja dünaamiline, professionaalselt teostatud ja kirjutatud lugejatele, mitte kirjaniku enda jaoks.
