Frank Castle: „I didn’t murder anybody. They died from terminal stupidity.“
Netflixi Marveli universumi sarja „The Punisheri“ teine hooaeg algab nimitegelase Frank Castle’i jaoks üsna mugavast kohast. Oma mõrvatud naise ja laste eest kätte tasunud ning korravalveorganisatsioonidelt andeks saanud, liigub ta ühest paigast teise ning elab oma elu nagu tavainimene. Kõik muutub aga kõrtsimajas viskit limpsides, kui Frank otsustab vahele astuda karjale kõrilõikajaile, kes on otsustanud pealtnäha tavalist tüdrukut – Amyt – mõrvama asuda. Mõned luud murtud, kuulihaavad tulistatud ja umbes terve kõrtsiinterjöör pilbasteks pekstud, otsustab Frank tüdruku oma tiiva alla võtta.
Mis mulle Punisheri-sarja juures kõige enam meeldib, on kahtlemata see kuidas „The Walking Dead’ist“ tuntud Jon Bernthali Punisheri on kujutatud. Võiks ju arvata, et Frank Castle’i jaoks on sõda läbi ja on võimalik eluga edasi liikuda, ent pealtnäha tasase välisilme all on peidus torm. Frank on vihane, raevus isegi, ja seda kogu aeg. Isegi rahulikel hetkedel kajastub Bernthali näost meelelaad, et igal hetkel võib pilt eest mustaks minna. Valu on kõik, mis talle minevikust on jäänud, ning just selle pärast ei ole ta ka nõus valust lahti laskma. Tal ei ole oma kohta ja just siis kui võiks arvata, et ta on selle unises linnakeses leidnud, kisub elu ta taas eemale.
Kindlasti on teise hooaja parim osa just Franki ja Amy suhe. Tüdruk pakub pilti, mis võinuks saada siis kui Franki enda tütar oleks elus, ning teismeline Amy jääbki umbes samasse vanuseklassi. Sarja kirjutajad on ilusti ära tabanud Franki olemuse ning andnud talle kellegi, kes lisab tegelasele korraliku annuse inimlikkust. Ehkki algselt käitub Frank Amyga karmilt – miskitest aasta-isa auhindadest tulnuks suu tõenäoliselt puhtaks pühkida – soojeneb ajapikku Punisheri süda ning tüdrukust saabki nii-öelda adopteeritud tütar. Suur, suur probleem kõigile, kes üritavad Amyt vigastada. Franki-Amy terav dialoog ja pidev tögamine aitavad siinkohal sarja süngust ja tõsidust mõnusalt tasakaalus hoida.
Marveli Netflixi sarjadel (vähemalt nendel mida vaadanud olen) on olnud komme jutustada igal hooajal kahe kurikaelaga lugu. Sel puhul on valituks osutunud Billy Russo, Franki igipõline vihavaenlane, ja John Pilgrim, eks-natsist kristlik fundamentalist, kelle ülesandeks on leida ja tappa Amy. Russo puhul on tore märkida, et sarjategijad ammutasid irooniaallikast kõvasti indu ning panid tegelase pisikese mälukaotuse all kannatama. Seega, ehkki Franki Punisher ja eriagent Dinah Madani saavutasid esimese hooaja lõpus võidu, tuleb neil kahel oma elud kokku koguda samal ajal kui Russo eksleb õndsas teadmatuses sellest kuidas ta mõlema elu ära rikkus. Kogu Punisheri jagatud õppetund, et iga kord kui Billy oma moondatud nägu peeglist näeb, meenuvad talle tema õudsed kuritööd, lendas niisiis kooliaknast välja.
Pilgrim on aga tunduvalt huvitavam pahalane. Kübarat kandev fanaatik käib ringi ning jagab patustele karistust, olles tagasihoidliku välimuse all tegelikult üsna halastamatu. Hooaja edenedes on tema tegelasliini päris nüansirikkalt arendatud ning esile kerkivad põhjused miks ta on selline nagu ta on ning mis teda ajendab. Ühelt poolt sunnivad takka korrumpeerunud ja võimuahned miljardärid, teiselt poolt sarja peamisi tegelasi ühendav põhimõte, et oma pere heaks ollakse valmis tegema mida iganes.
Teise hooaja põhiline probleem oli minu jaoks aga see, et kahe paralleelse tegevusliini – Billy ja Franki vastasseis; ning kurikaelte jaht Amyle – ühendamine ei kukkunud kuigi õnnestunult välja. Eriti häiris tõsiasi, et tihti jäi üks teise pärast seisma, episood-paar tegeleti näiteks Billyga, misjärel naases esiplaanile Pilgrim ja tema üritus tappa Amyt. Sellistel puhkudel pööritasid silmi ning mõtlesid, et ohoo, see tüüp on ka ju olemas, kus ta vahepeal on olnud? Kumbki polnud teisega kuidagigi seotud. Üsna frustreerivaks kujunesid seigad, kus Frank kõmpis põgusalt turvakohast läbi, vestles paar sõna Amyga ning käskis tal siis paigale jääda ja oodata. Samuti jäi ootama lugu, ja vaatajad. Kohati oli tõesti tunne, nagu vaataks kahte täiesti erinevat lugu.
Samuti väsitas üsna kiiresti ära enam kui poole hooaja pikkune Billy soigumine ja hullunud jantimine. Nutt ja karjumine jäid küll ühel hetkel järele, ent tegelane seisis igasuguse arenguta paigal. Pettumuse valmistas ka Billy inetu moondus. Tundus, et sarjategijad unustasid ära, et Russo oli ääretult edev, uhke ja välimusele rõhku pöörav inimene – peegelpilt Frankile seega – ega suutnud korralikult kujutada seda kuidas Russo uus armirikas välimus tema mõttelaadi mõjutas. Ta jäi ikka samasuguseks ennasttäis nartsissistiks, nina püsti omale õiglust nõudmas.
Positiivse poole pealt kujutab sari hästi läbiva teemana traumaga tegelemist ning kannatusest edasi liikumist. Frank otsib lahendust kurikaeltele omakohut jagades. Tema sõber Curtis juhib sõjaveretanide toetusgruppi, Russo mõistus on aga nagu killustunud pusle, mida psühhiaater asub kokku panema. Madani otsib võimalusi kuidas teda vaimselt ja füüsiliselt vigastanud mehele viimane nael kirstu lüüa, samal ajal kui endine paremäärmuslane Pilgrim üritab Amy kõrvaldamisega ühele poole saada enne kui abikaasa haiguse kätte sureb. Viimaseks näeb teismeline Amy kuidas kõik ta sõbrad tapetakse ning leiab seejärel juhuse tahtel Punisherist isafiguuri. Kõik need tegelased otsivad oma muredele lahendusi erineval viisil, ent kõiki ühendab soov leida selgus ja mõningane rahu.
Punisher pole kaugeltki täiuslik sari. Sarnaselt esimesele hooajale on tegevus kohati äärmiselt veniv, mõni tegelane jätab suuresti soovida. Küll aga jagub leidlike paikadega vürtsitatud märulistseene, milles Frank Castle rebib jõhkralt läbi iga vastase, kes on piisavalt rumal või aeglane, et ta teele ette jääda. Siiski on Frank piisavalt inimlik, et talle kaasa elada, ning piisavalt karismaatiline, et ta meeldima hakkaks. Kõrvaltegelased on huvitava tausta ja liiniga, Amy ja Franki suhe soe ja siiras. Kiita võib ka seda, et teine hooaeg moodustab terviku, ent jätab võimalusi lugu edasi jutustada. Tuleb vaid lootma jääda, et Netflixi Suur Tühistamishoog, mis on seni Daredevili, Luke Cage’i, Iron Fisti ja Defendersi jalust niitnud, ei nõua ka Punisheri lõivu. Kui see aga osutubki Frank Castle’i viimaseks etteasteks, võib Punisheri eksirännakutega küll rahule jääda.
