Remi tampis kannaga kõva maapinda, kummardas ja võttis veidi roosakat soola, et see siis ettevaatlikult konservi peale puistata. Vicky naeratas ja raputas pead, kui ta väike vend, kes oli temast juba rohkem kui peajagu pikem, grimassi tegi. Kõrvale vaatamata surus Remi lusika purki ja jätkas kangekaelselt toidumassi söömist.

Neiu ohkas ning läks oma maapurjeka juurde, tõmmates lõõmava päikese kaitseks kapuutsi pähe, sulges silmad ja lasi end soolavälja kuumadel tuultel paitada. Ta avas end vilunult ümbritsevatele voolustele ja kogu maailm joonistus pimeduses siniste hoovuste liikumises kaugemale kui paljas silm oleks seletanud.

Seal!

Vicky keskendus hoovuskiirte paindumisele ida suunas. Nad olid juba piisavalt lähedal, üsna pea leiab ta selle ilma silmi sulgematagi üles. Iidne laev võnkus juba tuttavas, kutsuvas rütmis. Uurides ümbrust, märkas ta midagi paremal, kaugemal…

Vicky vaarus.

Mäslema tõusnud lained tahtsid teda alla neelata nagu hulpivat rohuliblet, mille kõrvale oli rändrahn plärtsatanud.

Järsu hingetõmbega avas Vicky silmad ja äsas ilma vaatamata rusikaga seljataha.

„Ai!“ teeskles Remi valu ja naeratas laialt Vickyle, kui too poisi poole pööras. Sellisele lihamäele oli raske haiget teha. See oli nii ebaaus, et mehed nii kergelt musklisse lähevad.

„Ma olen sulle öelnud! Ära! Tee! Nii!“ Vicky torkas iga sõnaga Remile roiete vahele.

„Aia!“ pani Remi käed ette ja astus sammu tagasi.

„Ole nüüd, suur õde!“ alustas Remi, „Ise ajasid mind varakult üles ja ütlesid Kiiresti, ruttu-ruttu, kivijumalad kutsuvad mind!“ Remi lisas lõpu peene häälega kikivarvukile tõustes ja sõrmega vibutades.

„Ise oled üks paras kivijumal, va lontrus selline!“ torkas Vicky ning tõmbas sõiduprillid ette, et tulitavaid põski natukenegi varjata. Ta ju ei räägi nii. Või ehk natuke. Hommikul oli ta tõesti ärevil olnud, sest ta polnud ammu ühtki laeva tajunud. Ta oli peaaegu Remi juttu uskuma jäänud, et nad on juba kõik üles leidnud, mis oleks tähendanud, et tema oleks vaid…

„Ja need on geoodid!“ hüüdis Vicky pahuralt Remile, kes neiuga samal ajal purje pöördlukku splindiga fikseeris.

„Ühed kivid kõik, isegi kui need seest läigivad! Ma tean, sest ma olen kivijumal!“ Remi lai naeratus võis mõnikord olla nii kohutavalt ärritav.

Tuul oli purjetamiseks täpselt paras. Remile meeldisid muidugi suuremad kiirused, kuid Vicky eelistas rahulikku sõitu. Rahulikult oma istmel loksuda, vajadusel hoogu juurde vändata. Miks oli vaja tormata ja kõigest lihtsalt mööda vuhiseda nii, et süda kurgus kinni? Rahulik sõit aitas mõtteid eemale viia külast ja kogu sellest jamast, mis seal toimub. Purjeka rataste all krõbisev sool justkui kinnitas talle, et kõik on hästi, kõik saab korda. Remi pööraks päris ära, kui teda enam poleks ja ta peab ise otsustama hakkama.

Vicky sulges silmad.

Kadumine oli nii kutsuv. Ta võiks isegi soolana lihtsalt laiali pudiseda ja lasta tuulel end kanda.

Kaugele. Ära.

Lõikav vile rebis Vicky vaevaliselt mõtisklusest. Mõistus äkitselt ähmane, väänas ta pead hääle suunas. Remi, kes oma suurema purjebagiga maha oli jäänud, vehkis nüüd paaniliselt kätega. Alles nüüd märkas Vicky enda ees olevat auku – lõhe, nagu oleks hiiglaslikud käed roosaka maapinna laiali tõmmanud, et veel punakam sisikond päevavalgele tuua. Laeva sisemuses olev geood pani tema ees õhu klaasjalt värelema. Voolud kiskusid ta puriratta külge ette.

Vicky tõmbas järsult masti küljes rippuvast käepidemest, mis vabastas purje pöördluku. Vabanenud, hakkas puri hoovuste kaarjat joont järgima, kuid ei tõuganud enam ratast edasi. Sool tuiskas talle näkku ja Vicky tüüris purjeka värelevast seinast nii kõrvale, kui ilma ümber kukkumata julges. Meeleheitlikult eemale vändates tundis Vicky, et tal on veel võimalus pääseda. Kuid geoodi kokkupressitud lained muutsid õhu paksuks. Kokkupõrgete tagajärjel hakkas purjekas juhitavust kaotama.

Värin.

Vicky parem jalg lõpetas töötamise. Alles nüüd mõistis tüdruk, miks oli ta lõhet nii hilja märganud.

Mida ta ka ei lootnud, kõik ei saa korda.

Saamata pedaalimisega kurssi hoida nägi ta vaid, kuidas õhk ta ümber väändus tema enda tuimaks näoks. Uus kokkupõrge kokkupressitud õhuga keeras puriratta kummuli. Vicky kael muutus vedelaks ja kõik pöörles. Õhk kloppis ja vajutas ta kokku.

Vicky’t ei huvitanud see. Teda ei huvitanud ei geood ega ta ise. Keha vedel ja mõte tuim, lohises ta lihtsalt soolasel pinnal.

Edasi, tagasi, edasi.

Tuimus.

Vaikus.

Pimedus.

Mõne aja pärast tundis Vicky jalgades imelikku surinat. Järgnes aeglaselt valjenev kraapimise heli ja alles hetk hiljem sai ta aru, et need olid ta saapakannad soolal, kui Remi teda eemale lohistas.

Remi kõrgus Vicky kohal, käed puusas.

„Miks sa ei pidurdanud? Või kõrvalt läinud? Kas sa tead ka kui palju teeneid ma mitte-just-kõige-toredamatele-inimestele pidin tegema, et sulle seda purjekat saada? Või tahadki sa jälle päevade kaupa siin jalgsi matkata nagu enne?“

„Purje… kas?“ sai Vicky vaevaliselt veel tundetust suust sõna välja ja proovis tulutult väriseva käega prille eest ära saada.

„Jah, purjekas. Seesama, mille su armas geood just alla neelas ja puruks näris. See…“

Remi silmad läksid suureks ja ta kummardus kiirelt, toetas Vicky’t ja aitas tüdrukul istuli tõusta.

„See juhtus jälle, või mis?“ küsis Remi vaikselt.

Vicky noogutas. „Jah.“

„Kuule, õde, anna andeks. Ma ei teadnud…“

„Anna parem mulle see rohtude kott…“ Vicky köhis, „…millega sa mul kogu aeg nina all lehvitad!“ nähvas Vicky ja lükkas Remi käed eemale. Vicky põrnitses Remile järele, kui too oma purjebagi juurde tõttas.

Mitte kivijumal, rohkem nagu kivipea. Tuleb siin mind püsti aitama.

Remi andis rohukompsu Vicky’le ja pööras lõhe poole, mille kohal õhk kihtidena lainetas. Võtnud kaks sammu hoogu, viskas Remi paar tundi tagasi tühjendatud plekkpurgi otse kõrge kaarega pöörise suunas, mille lainetuste vahelt vilksamisi paistis soola alla mattunud laev. Purk vajus alguses veidi kõrvale ja lähemale jõudes peatus järsult, õõtsus õhus ja tõugati siis hooga ristisuunas eemale.

„Pilud paistavad olevat tavalise laiusega,“ sõnas Remi mahakukkunud purki silmitsedes, mis nüüd kolinal lainetuse saates edasi-tagasi veeres. „Arvad, et saad hakkama? Või oled veel liiga nõrk?“

Selle peale hakkas Vicky köhima ja kopsis rusikaga vastu rinda.

„Ma ei saa seda plöga seedima,“ ahmis ta õhku ning Remi ulatas talle oma vöölt veepudeli, kuigi nad mõlemad teadsid, et sellest pole suurt tolku. Ta oli lihtsalt nii väsinud. Vicky viskas seliti maha ning vaatas üles pilvitut taevast. Tal oli vaja lihtsalt üht hetke, et hinge tõmmata.

Kas kõik üldse pidigi korda saama?

Tundes Remi kärsitust tõusis Vicky lõpuks ja asus soojendusharjutusi tegema. Ta tippis varvastel edasi ja tegi suure hüppe. Remi tegi samal ajal vaid käega mõne ringi ja kerepöörde nii, et selg raksus.

Tema ei peagi palju tegema, mina teen kõik raske osa ära, mõtles Vicky.

„Kui kivijumal on valmis…“ torkas Vicky Remit sõrmega ribidesse.

Alustades lõhest kaugemal, alustas Vicky Remi selja taga kerget sörki. Vicky lausa tundis, kuidas Remi säras sellest, et tüdruk teda kivijumalaks kutsus.

Miks ta ei võiks ka solvuda? Kasvõi natukenegi?

Remi jooksis juba päris kiiresti, kuid Vicky suutis temaga sammu pidada.

Siis jõudsid nad lohu servani.

Poiss tõstis käed enda ette ja ebakindlalt allapoole joostes tundis Vicky, kuidas Remi end toore jõu ja enda loodud hoovustega neid mõlemat geoodi virvendustest läbi surus. Tempo aeglustudes sulges Vicky silmad ja keskendus ümbritsevale lainetemöllule ja nende kihtide vahelistele piludele. Sinakas-lillad jõed tahtsid teda eemale paisata, aga ta oli oma rändrahnust venna taga varjus.

„Nüüd!“ hüüdis Remi ja lükkas enda ees kokkupressitud õhu alla laeva pooleksmurdunud masti suunas.

Vicky ei kaotanud hetkegi, vaid astus Remi käe alt läbi, leidis lähima pilu ning lipsas sealt sisse. Vicky oli elus. Just see siin oli see, mida ta tegema pidi. Õhk tema ümber proovis teda eksiteele viia, näidates neiule tema enda moonutatud kujutisi, kuid ta oli liiga osav, et end petta lasta. Voolates lainetega kaasa liikus ta kiht-kihi haaval sügavamale, geoodile lähemale, otsides katkeid voolustes. Iga kiht oli jõgi ja iga jõgi oli joon, millel on algus ja lõpp. Vicky oli laevale, mis andis tegelikult välja vaid väikse paadi mõõtmed, juba mitu ringi peale tantsinud. Kindlasti istus Remi kraatri serval ja ootas vaid, millal torm vaibub, et ta saaks kullale järgi tulla.

Va tolgus joob arvatavasti seal üleval teed ja naudib vaatemängu.

Väänlev õhusammas lõi Vicky’le valusalt vastu tasakaaluks taha viidud kätt. Neiu komistas ja raskelt astudes oleks soola sisse vajunud, poleks järgmine samm teda paadi tekile toonud.

Keskendu!

Nii lähedal tormi silmas oli rahulikum ja esimest korda nägi Vicky seda, mille pärast ta oli nii kaugele reisinud: väikese katuse all oli umbes Remi pea suurune munakujuline kuldselt hõõguv geood. Iga teise pilku oleks tõmmanud kuldmünte täis kauss, millesse ümar kivi oli pooleldi uppunud, aga Vicky nägi vaid kivi, sest ta pidi… päästma selle? Vicky tantsis lähemale ja sirutas käe välja, et geoodi puudutada, kinnitada sellele, et vabadus pole kaugel.

Mööduv laine lõi Vicky’l jalad alt. Mõtlemata otsis ta tasakaalu kausi servast, mis ta kuldmüntidega üle kastis ja geoodi eemale paiskas. Vicky surus meeleheitlikult enda ümber õhu kokku ja vormis selle üheks kuuest märgist, mida ta teadis: rahu.

Geood prantsatas maha ning Vicky paisati vastu reelingut, mis kokkupõrke tagajärjel murdus ja soola sisse vajus. Läbi valu ja virvendava õhu saatis ta geoodi suunas rahu märki nii kiirelt kui suutis.

Ma ju ei oska muid märke! Muidu võiks lasta tal akna kinni panna, sest tuul sutsuke tõmbab!

Sellisest möllust poleks isegi Remi läbi murdnud.

Geood tajus löögi tagajärjel ohtu ja Vicky sõnumid pühiti lihtsalt kõrvale. Hetk hiljem tõstis laine neiu õhku, kus väänlemine ei aidanud tal end kuidagi orienteerida. Maailm lihtsalt pöörles.

Miks me seda üldse teeme? Mina teen pardal oleva raha pärast, aga sina?

Remi küsis seda Vicky käest pea iga kord, kui nad uue laeva leidsid. Iga kord jäi Vicky talle vastuse võlgu.

Kogu selle möllu sees, lastes end peegelduvatel lainetel kanda, tundis Vicky äkki ääretut rahulolu. Kõik oli täpselt õige. Õhus hõljudes oli ta vaba.

Vabadus…

Tuul sasimas ta juukseid ja punane sool nägu kraapimas, sulges Vicky silmad.

Lainetus… tuttav nagu eelnev tuimus.

Aga see ei olnud õige.

See oli vale ja ta ei tohtinud lasta sel end petta nagu moondunud nägudel ta ümber.

Vicky reageeris enne, kui ta isegi aru sai, mis ta tegi.

Üks käsi üles, teine kõrvale, kokku ja ette vormis Vicky sõnumi, mida ta oli juba nii mitu korda proovinud. Alles siis, kui võnked vabastatud, nägi ta pilu kihtide vahel, mida ta alateadlikult oli tajunud. Õhkõrn sinililla lainetus kui õlekõrs mäslevas tormis pääses just ühe kihi vahelt läbi, kui järgmine kiht selle varjas ja näitas Vicky’le jälle tema kriimulist nägu.

Ja siis ta kukkus.

„Vicky!“

Remi oli õe juures ja tõstis ta püsti enne, kui Vicky sai ta eemale lükata.

„Eluvaim ikka sees? Su käsi on täitsa verine ju.“

Vicky lihtsalt jõllitas hetke Remi murelikku nägu. Ja, mõistnud, et torm on möödas, läksid ta silmad suureks.

„Kiiresti, ruttu-ruttu!“ Vicky hammustas öeldu peale keelde, kuid jooksis siis geoodi juurde, haarates selle käte vahele nagu kaitsetu vastsündinu. Kivi kumas ta käes nagu taevast alla toodud täht.

„Paistab, et ta jäi ellu,“ pomises Remi, häälest kostumas lustakusenoot, ja asus kuldmünte kotti toppima. „Kas kivi jäi terveks? Karjet nagu pole olnud kuulda.“

Vicky uuris murelikult geoodi ja ümber pöörates nägi ta kivi siledal pinnal tuhmimat joont.

Oh ei…

Instinktiivselt tõstis ta kivi enda ette, kaugemale. Muidugi on kahju, kui olevus sureb, aga see karje…

Vicky tõi geoodi, mis oli õnneks hakanud juba kuma kaotama, silmade juurde tagasi ja tõmbas pöidlaga üle.

„See on terve!“ hingas Vicky kergendunult. Ta oli kivi lihtsalt verega ära määrinud. Nüüd oli vaid vaja oodata, et geoodi pind täielikult ära kustuks. Senikaua seisis vaid Vicky olevuse ja maailma vahel, kui olend oli end neiu pärast kaitsetuks teinud ja tormi lõpetanud.

„Kas hakkame minema?

„Kannata sutsuke, õde.“ Kuigi Remi kotike oli kullast juba pooltäis, urgitses poiss põrandalaudade vahelt veel viimaseid münte välja. „Keegi peab ju sinu järelt ära koristama.“

Ta ei ole enam poiss, tuletas Vicky endale meelde. Kuigi niiviisi käpukil noaga puitu urgitsedes oli raske mitte näha poissi, kellega ta kunagi metsas kõdunenud puudest karmiintõuke otsisid. Justkui mõttele vastuseks kukkus üks pehkinud reelingupost tekile. Peatanud geoodi voolustega manipuleerimise, hakkas tasakaal taastuma. See tähendas seda, et kaugemale surutud voolused lükkavad tekkinud lõhe kinni.

Ja matab tema ja Remi elusalt.

Kui tore…

„Remi! Me läheme! KOHE!“

Remi tõstis vaid hetkeks pea, et aru saada, mis toimub.

Ja jätkas müntide pragudest välja koukimist.

„Sina mine, ma tulen kohe järgi. Ma jõuan paar tükki veel vabalt võtta.“

Vicky tundis, kuidas ta kõrvad vihast tulitama hakkasid ja märkamatult tõusis ta kurgust madal urin.

Miks ta mind kunagi ei kuula?!

Kuid neist kahest oli Remi tõepoolest ainus, kes oli võimeline iseseisvalt sealt august välja saama. Vicky tugevdas geoodi ümber haaret ja asus tempokalt kallakust üles sammuma. Lahtises soolas oli raske liikuda ja koos kivi raskusega vajus ta mitu korda tagasi. Neiu saapad olid juba ammu ebameeldivalt soola täis. Üles jõudes oli ta päris kolmekäpukil – ühes käes geood kaitsvalt vastu rinda surutud –, kui ta libises veel viimast korda ja hakkas alla vajuma. Kiirelt ilmunud käsi haaras tal aga küünarnuki alt kinni ega ei lasknud tal liiga kaugele minna, tõmmates ta päris servale välja.

See ei olnud Remi.

„See läks napilt,“ ütles poiss, kes oli vaid vaevu Vickyga samapikkune, ja astus tagasi. Nahktagi kõrgest kraest väljaulatuval peanupul kasvav soolapunane hari tegi ta siiski näiliselt pikemaks. Poiss polnud üksi, ta taga oli kolm meest veel, igaüks omamoodi sünge.

Kõrilõikajate kamp.

„Oleksid sa veidi kauem sinna jäänud, oleksid selles soolas jäänud igavesti nooreks…“

Vicky hing jäi kinni ja ta pööras lõhe poole. Vooluste tasakaalustumine oli tekitanud kerge soolatormi koos järjekordsete peegeldustega, mis varjas vaate all oleva paadini. Kaasa ei aidanud ka ümberringi pikenevad varjud.

„Mu vend on seal all!“ suutis Vicky vaid uustulnuka suunas puterdada.

Punahari silmitses Vicky’t kaks südamelööki ja käskis oma meestel siis köie tuua. Lõhesse visatud köis leidis varsti märgi ja kolm meest tõmbasid Remi välja. Mõni hetk hiljem polnud paadist muud märki järel, kui kitsas vagu soolasel pinnal ja seda ümbritsevad soolalainekesed. Remi raputas parajasti juustest soola välja ja hindas võõraid skeptiliselt, kui Vicky ta juurde marssis ja kolaka vastu poisi kätt andis nii, et käes olev kukkur rõõmsalt kõlksus.

„Ma ütlesin sulle, et me hakkame KOHE liikuma! Ja mis…“

„Ei tahaks teid küll segada…“ punaharja hääl ei olnud vali, kuid selles oli midagi, mis Vicky tõrelemisest vilunud kergusega läbi lõikas. „…. aga tund on juba üsna hiline. Vastutasuks selle väikse päästeoperatsiooni eest võtaksime me selle.“ Punahari viipas laisalt Remi käes olevale kullakotile.

„Ei,“ vastas Remi lühidalt enne kui Vicky suu avadagi jõudis.

Punahari ohkas ja langetas pea. Eikuskilt ilmus välja väike pistoda, mis õhtupunas ohtlikult läikis.

„Saage aru, ma üritan hetkel õiglane olla. Ma võin ka geoodi võtta.“

Selle peale astus Remi kaitsvalt Vicky ja punaharja vahele. „Teil on aeg minna,“ sõnas Remi, selg veidi küüru tõmbudes.

„Kuule, kui me poleks sind aidanud, hingaksid sa seal paadis siiani soola sisse, nii et silmad punnis. See geood on sama palju või rohkemgi väärt, kui see kuld, mis sa sealt ära tõid. Ma tean üht töötlejat, kes teile selle odavalt ära keedab…“

Ja olevuse ära tapab! Mõtles Vicky ärritunult.

„… Pealegi jõudsite teie vaid mõne tunni enne meid ja viisakas oleks saak ju pooleks teha, mis sest, et meid rohkem on.“ Punahari viipas peaga oma kamba poole.

„Kuld meile, kivi teile. Nõus?“

Vicky ei mõistnud hetkeks, miks ta juuksed liikuma hakkasid, kuid siis ta sai aru, et see ON Remi. Poiss oli tasahilju nende mõlema ümber voolusi väänama asunud. Äkitselt astus punaharja tagant ettepoole pikk ja sitke välimusega mees, pikad juuksed kuklale kokku keritud. Punahari tõstis mehe tõkestamiseks käe.

„Anna talle see raha!“ plahvatas Vicky. „Me päästsime geoodi, me saime, mis tahtsime!“

Remi põrnitses hetke punaharja ning kallutas siis pea Vicky poole.

„Ma ei saa,“ ütles ta vend vaikselt.

Kulda täis kott tabas kõlksatusega maad.

Vicky paiskus tagasi ja kukkus selili, eemale teistest. Õhk lainetas ümberringi ja peegeldas loojangupunast. Vicky teadis, et ta näeb veel punast. Ta ainult lootis, et sellest liiga palju ei ole Remi oma.

Vicky tõusis istuli ja nägi, kuidas Remi virvendavad lained neliku poole tõukas. Siis aga hüppas eelnevalt reageerinud kõhn mees ebainimlikult kõrgele ja lõikas oma kehaga läbi Remi tehtud müüri, otse Remile näkku. Midagi pidi veel juhtuma, sest Remi müür lagunes ja Remi on palju tugevamaid lööke üle elanud. Ta vend oli neljakäpukil, kui mees ta kõrvalt mündikoti üles korjas ja punaharjale viskas. Selleks ajaks, kui Vicky Remi juurde jõudis, olid võõrad oma mürisevatesse sõidukitesse istunud ja liikusid silmapiiri suunas. Kas punaharja tagasivaatavas pilgus oli tõesti… kahetsus? Vicky istus Remi kõrvale maha, kes toetas pead kätele.

„Tegid nad sulle väga haiget?“ pani Vicky käe õrnalt venna õlale.

Remi raputas aeglaselt pead.

„Mis siis…?“

„Nad said kulla omale,“ nähvas Remi pahuralt. Vicky nägi, et poisi üks põsesarn hakkas paiste minema.

„Aga me saime geoodi ja see on tähtsam.“

Remi põrnitses ööpimedusse kaduvaid kogusid ja ütles siis vaikselt: „Võib-olla peaksimegi selle keetmisele saatma. Nagu see jõmm ütles – see on sama palju väärt.“

„Ei! Sa tapaksid ta ära!“ Vicky surus geoodi tugevamini enda vastu.

„Sa ei tea, mis see ongi!“ Remi tõstis ahastuses käed õhku. „Lisaks meil on seda raha vaja, et süüa osta, et sulle uus purjekas osta, et et…“

„Et?“

Remi vaatas eemale.

„Et itta minna ja sind terveks ravida.“

„Oh, Remi,“ Vicky pani käe ümber Remi õlgade, kuigi ta vaevu ulatas.

Millal olid rollid vahetunud, et Remi tema eest hoolitseb, mitte vastupidi?

„Igatahes,“ alustas Remi, „su kivi on valmis.“

Vicky vaatas oma süles olevat geoodi, mis oli hõõgumise täiesti lõpetanud.

„Kiiresti, ruttu-ruttu!“ hüüdis Vicky püsti hüpates.

„Ruttu-ruttu tõesti,“ muheles Remi, mille peale Vicky silmi pööritas.

Vicky ulatas kivi Remile ja neiu tundis tuttavat õhu liikumist. Remi viskas geoodi enda ette üles ja kokkupressitud õhu ja rusikalöögiga purustas mees õõnsa kivi. Ööpimedus lõi lillakalt särama. Helendavad kristallikillud langesid aeglaselt maa poole, servadest alates vaikselt laiali pudenedes. Kübemed hakkasid keerlema, kristallid aurustusid. Vicky nägi sätendavas udus õrna kogu, kes tema poole vaatas, tegi siis mängeldes ümber õe ja venna paar tiiru ning tõusis siis pööreldes aina kõrgemale ja kõrgemale, liikudes itta, mägede suunas.

„Ma ei tea, miks sa neist nii väga hoolid, aga palun, nüüd on see tehtud.“

Miks tõesti? Vicky tundis end järsku üksikuna, ilma eesmärgita. Olend liikus nii kõrgele, et varsti oli võimatu seda tähistaevast eristada, jättes õe ja venna taas kahekesi. Silmapiiri taha kadunud päike oli endaga kaasa võtnud ka päevase soojuse ja neiu tõmbas kapuutsi pähe.

Külm.

„Aga vähemalt saime ühe valgusetenduse,“ ohkas Remi käsi tasku toppides.

„Tead mis?“ küsis Vicky tuju paremaks muutudes Remilt. „Lähme teeme vahelduseks ühe päris söögi, ma ei suuda neid külmasid konserve enam süüa.“

„Aga meil…“ alustas Remi.

Vicky õngitses kohmakalt oma kapuutsi sees ja tõi välja peotäie kuldmünte, mis olid sinna kukkunud, kui ta geoodi laualt maha ajas.

„Tead, õde, mõnikord sa üllatad mind. Ja ma võtan su pakkumise vastu. Midagi sooja pole ammu mekkida saanud.“

„Kui see kivijumalale sobib,“ kummardas Vicky aupaklikult.

Ta ei olnud üksi. Tal oli Remi ja kuniks tal oli võimalus geoodihaldjaid vabastada, oli tal ka eesmärk.

„Aga praegu ei lähe me kuhugi,“ ütles Remi pimedas tähevalguses ringi vaadates. „Paneme laagri püsti. Ma olen üsna kindel, et mu bagi jäi kuhugi sinnapoole…“


© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0836)