Isegi ta lõhn polnud enam sama. Uude linna jõudes oli mees endast pealtnäha kõik vana maha jätnud.

Ta oli tõusnud pikka treppi mööda viimasele korrusele ja avanud taskupõhjastvõetud võtmega kulunud raudukse. Ahast korterit, kuhu ta päikeseloojangul sisenes, täitis ääreni taevast kostev lennukimürin. Kuid meest see ei häirinud. Sest siin oli kõik tema oma, võibolla esimest korda elus, meenutas ta. Mees muigas kurvalt. Tühjapoolses ruumis polnud peaaegu mingit sisustust, nurgas lebas vaid magamismatt ja keset kriibitud parkettpõrandat seisis ainus tool. Kuid kõik see polnudki oluline. Oluline oli hoopis see, mis asetses laial aknalaual pilvedesse avaneva vaate ees. Võhiklik pilk oleks pidanud seda vanaks lampraadioks – sellest kõneles kaarjas vineerkast, mille esikülge täitis vaskraamis indikaatorisõõr. Jah, mingis mõttes see oligi raadio. Vastuvõtja.

Mees seisatas keset tuba. Ta oli kõhn, sooniline ja keskealine. Tema hoiakus oli roostetanud kõrgepingemasti sirgust. Seljas kandis ta kulunud suveülikonda ja T-särki, otsekui viibiks puhkusereisil. Mees otsis taskust sigareti ja süütas selle. Ilma tikkudeta. Mõistagi. Leek sündis sõrmenipsust. Tõmmanud mõnuledes sigaretist esimese mahvi, võttis ta tooli ja tõstis selle akna alla. Istet võttes heitis ta trotsliku pilgu aknaalusele seadmele ja lülitas selle siis sisse. Indikaatorisõõr lõi akvamariinsiniselt helendama. Täis otsusekindlust asus mees aparaadi kallale, toimetades sellega midagi vaid talle endale arusaadaval moel. Sigaretist oli põrandale paras tuhakuhil kogunenud, enne kui mees taas suitsu suule tõstis. Ta jätkas tööd aparaadiga, see võttis aega ligemale tunni, kuid mees ei väsinud. Tema liigutused olid kindlalt kätteõpitud,ta tegutses otsekui masin.

Illustratsiooni autor on Kärt Mikli

Ühel hetkel mees tõusis ja jäi vaatama akna taha saabunud hämarusse. Hinganud seejärel sügavalt sisse, pööras ta kiirelt üht lülitit.Valgus indikaatorisõõris muutus ultramariinsest erevalgeks. Korraga läbis ruumi otsekui mingi värelus. Midagi poleks nagu muutunudki, pilgule paistis kõik samamoodi olevat kui ennegi.Kuid muutunud oli palju. Ennekõike mees ise. Tema uljas ilme oli asendunud piinatud grimassiga, sirge rüht kössis olekuga.“Neetud! Ma tegin seda!” vallandus ta kurgust valulik ohe. “Aga viimast korda!” ütles ta taas võidukalt naeratada suutes. Nüüd täitis kogu ta olekut enesekindlus, ta teadis, et homme on ta vaba. Koht, millega ta oli juba harjuda jõudnud, pidi palju kaotama, väga-väga palju kui mitte kõik. Sellest oli kahju, sest talle oli saanud siin kõik juba koduseks. Kuid võit oli seda suurem. Kõik siin pidi teiseks saama. Saama ka mehe tõeliseks koduks. Rutiinsete liigutustega jätkas mees oma toimetamist.

Ja ühel hetkel oli töö valmis. Katmata akna taga valitses nüüd sügav pimedus. Ja täielik vaikus. Rammestunud mees lebas põrandal, sama kortsus kui ta ülikondki. Ta keha läbisid värinad, silmad olid kõvasti kinni pigistatud. Ka masin aknalaual oli kustunud. Nii kestis see tunde.

Kui mees ärkas, valitses ümberringi endiselt pimedus. Aeglaselt avas mees oma rasked laud, pilk nende taga oli aga selgemast selgem, lausa süütu nagu vastsündinul. Ootamatu kergusega tõusis ta maast, kloppis tolmu riietelt ja suundus ukse poole. Seda avali jättes väljus ta korterist ja astus trepile.

Tänavale jõudes võttis teda vastu värske ööõhk, kuid seda värskust teadis üksnes tema. Siin ei olnud seda varem kunagi olnud. Mees tõstis pilgu taevasse, mis oli nüüd tähtedega kaetud ning astus edasi. Need tähedki olid tuttavad siin üksnes temale. Tähtede all linnas oli kõik pealtnäha endistviisi – majad, puud, autod. Ent puudus liikumine ja elektrivalgus, otsekui oleks keegi tohutusuure mänguraudtee välja lülitanud. Ei liikunud ka inimesed ega loomad, kõik nad olid langenud unne. Et ärgata homme täiesti teistena, et unustada kõik siinolev. Kord tähed kustuvad ja saabub koidik... See kõik peab siin kaduma, mõtles mees teatava kahetsusega. Ometi polnud see üldse kõige hullem nendest, mida ta näinud oli. Neid oli saanud kaksteist täis, ta oli nüüd prii. Ent neetult paha maitse jäi tehtud asjast suhu ikkagi, mõtles mees taas suitsu võttes. Karistus. Selleni oli ta langus kord ta viinud. Võib-olla see, et temast oli Sünkronisaator tehtud, oligi talle paras olnud. Kõike kordasaadetut arvestades... Korrektor, karistaja, kes ise karistust kannab.... Ent ikkagi, kas neil oli õigus olnud lasta tal teha seda, mille ta nüüdki just lõpetanud oli? Kust jookseb piir täiuslikkuse ja mittetäiuslikkuse, õige ja vale vahel, mõtles ta.

Nüüd oli see maailm ainsa mõeldava reaalsusega ühtlustatud. Nende, kuid kas ka tema jaoks, ainsaga? Taas oli üks anomaalia vähem, kuid oi kui palju neid veel järele jäi! Ja korraga teadis mees erakordse selgusega, mis ta edasi teeb. Ta on nüüd vaba ja ta ei lase neil seda enam rohkem teha! Ta jääb siia! Nad võivad ju näha teistes reaalsustes üksnes liiva oma masinavärgi rataste vahel, kuid iga liivatera on ometi maailm, millel õigus oma olemisele. Ja kõigil olenditel, kes seal elavad.

Kuid on kirjas tähevalguses

Ja su käe igas joones

Et oleme rumalad sõdides

Oma relvavendadega*

meenus mehele korraga vana laul. Ja ta mõistis, et on viimane, kes selle sõnu veel mäletab.




* But it's written in the starlight

And every line in your palm

We´re fools to make war

On our brothers in arms

(Dire Straits „Brothers in Arms“, autori tõlge)


© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0297)