Viimaste karvustuste ilmumise järel tekkis mul vestlus ühe autoriga, kes ei saanud aru, miks ja miks just nii... Et autoril tekkis nõutus või suisa kerge identiteedikriis. Avasõna asemel taasavaldan ma siis selle teksti, mida ma nõutule autorile kirjutasin:

„Ma saan aru küll, et mina olen üks nendest, kes su identiteedikriisi on põhjustanud, aga iga autor peab olema ise kindel selles, mida ta teeb. See kindlus ei tohi muutuda mingiks maniakaalsuseks, aga kuna meil siin vestlus taolistel teemadel, siis esialgu taolist ohtu ehk pole.

Iga asja, mida öeldakse, ei pea puhta kullana võtma. Kriitikud on samuti inimesed ja kriitik ei pruugi isegi alati kõigele pihta saada, kuigi kriitiks seda reeglina ei tunnista. Ja siis on veel selline kiuslik kriitika, kus subjektiks pole mitte tekst ise, vaid soov keegi või miski paika panna.

Et asi selgem oleks, siis võta ette paar aastatagust Reaktori juttu, mida sa ise lugenud oled ja mille kohta on sul enda arvamus juba olemas ning loe siis Tõnise ja minu karvustusi ning BAASi arvamusi veel peale, siis võrdle neid omavahel ja võrdle enda seisukohtadega antud teksti asjus. Veel uljamad kontrastid saad, kui võrdled mõne tõlkejutu BAASiarvamusi enda omadega ning mitte antoloogia «Lilled Algernoni» omi, sest seal on heatahtlik nostalgia liig suur.

Lühidalt: ei ole ühtegi raudpoltkindlat arvamust/kriitikat, mida peaks 100% tegevusjuhisena võtma. Loe, lase endast läbi ning mõtle, kas sel kõigel on pistmist sinu tekstiga, kas seda kõike saab üldse su teksti üle kanda, kas seda arvesse võttes ja teksti ümber tehes saab su tekst üldse parem, näiteks sinu enda arvates..?

Ja veel. Sa oled siiski üsna algaja autor – väga tubli autor, aga sul puudub ajaline distants. Umbes pool aastat või aasta hiljem, näed sa enda praegusi tekste hoopis teise pilguga – ma ei ütle, et kõik need sulle jamana tunduma hakkavad, aga mõni kindlasti...“

Selline lohutusjutt siis, aga elu läheb edasi ning järg on detsembrikuu juttude käes...

Ander Skarp – Inimlik eksimus

Lühike jutt, õigemini kirjapandud ideejupp, millest alles võiks jutt saada. Tegelikult vist siiski jutt, aga ma pole kunagi suutnud nautida taolist loomingut. Nii võib, aga minu isiklik piiratus ei võimalda mul elamust saada ja midagi õpetlikku öelda. Seetõttu jääb ka hinne andmata, sest plaanitud 3/10-st pole vist kuigi objektiivne.

Erkki Viljarand – Sajatus

Kui esimene jutt oli liiga lühike, siis teine liiga pikk.

Juba esimesed lõigud olid täidetud liigse sõnavahuga. Tühjad kirjeldused, mis midagi ei andnud. Mõni neist kirjeldustest oli isegi leidlik, aga pole vaja lühijutus nii palju kirjeldada, eriti kui need kirjeldused on vaid asja enda pärast ning lugejale ikkagi mingit pilti silme ette ei kerki. Tunnistan, et ega ma päris rahul pole ka tegelaste nimede ja kõnepruugiga – see tekitas minus ajuti suisa aktiivset tõrget. Samas võib viga vaid minus olla, et vaid mulle tundub naisenimi Glara totter.

Küll aga võib ette heita pealkirja. Ma hakkasin alguses lugema ja kuidagi ei teadvustanud jutu pealkirja ning siis kui märkasin, siis muutus jutt kohe pingevabaks, suisa igavaks. Ja mul oli käsil alles jutu teine veerand. Samas pean ma autori kiituseks ütlema, et jutu lõpus mul mingi huvi toimuva vastu taas tärkas – pean silmas seda lõppu seal hütis. (Ei, järge pole vaja kirjutada!)

Kui ma õigesti aru sain, siis tegu on debüüdiga ning seetõttu on üsna mõtetu selle jutu kallal lõputult viriseda. Autor on teksti kirja pannud, on palju tüütuid kohti, on ülearuseid kohti, aga on ka mingit kirge ja tahtmist, kui nii võib öelda. Tahaks näha, et mis autor edasi teeb..?

5/10

Ütleks, et detsembrikuu eesti autorite jutud polnud just kirgastav lugemine, isegi eriti meediv polnud. Midagi siiski oli ja eks igakuine ajakiri peab end millegagi täitma ja eks autoritele on ka avaldamist tarvis. Enam-vähem kõik võidavad...