20190110 200155

Sõjaplaan ja ettevalmistused

Kuuldused Tartu kirjutustoa Tallinna-dessandist hakkasid levima millalgi vana aasta viimases  veerandis. Detsembri keskpaigaks oli sõjaplaan paigas: minnakse vähemalt ühe autoga jaanuari algupoolel ning ilm ja inspiratsioonilätete kokkukuivamine kedagi ei heiduta.

Laura: Startisime tuttavalt kirjutustoa-territooriumist Geenivaramu lähistel. Sõitu saatsid elavad arutelud aatomite ja krahvide teemal; samuti said üles tähendatud märksõnad õhtuse teemavaliku tarbeks. Kui Tartu rahvas “Lontinenti” jõudis, olid ulmikud juba õllejoomisega algust teinud. Sättisime end laua veerde, ootasime hilisemad saabujad ära, päälik pidas instrueeriva kõne ning kirjutamine läkski lahti.

Riho: Enamuse rahva jaoks oli tee Lounge Vintage Factory juba ammu sissetallatud, ning usinamad jõudsid kohale enne ürituse ametlikku algusaega, mina ise laekusin tubli kolmveerandtunnise hilinemisega ning ehmatasin aknast sisse vaadates päris ära - selline rahvahulk sai tähendada ainult seda, et tartlaste dessant on maandunud ja kirjutamine on täies hoos. Aga veel positiivsem oli avastus, et kogunenud summ koosnes kohalikest ja dessant oli talviste teeolude tõttu viibinud. See aga tähendas, et usinaid kirjutajaid oli pea samapalju kui mõnel lahjemal kolmandal reedel.

20190110 200155


Kirjutamine

Laura: Praeguseaja Tartu ulmekirjutamise töötubades tegeleb igaüks reeglina oma materjaliga ja arutelud ning tagasiside toimub jooksvalt-spontaanselt. Kuid Suure sõpruskirjutamise puhul kasutasime n.ö. klassikalist kirjutustoa formaati: välja pakutakse teemad, rahvas kirjutab valitud teemal piiratud aja jooksul; pärast kella kukkumist loetakse valminud palad ette ja avaldatakse nende kohta arvamust ning arendatakse konstruktiivseid mõtteid. Sedasorti lähenemine annab (eriti pikema vinnaga ja mittelineaarselt-loojatale) võimaluse mugavustsoonist välja astuda ja oma temperamendierisuste kiuste harjutada kiirkeskendumist ja sõnaseadet pingeolukorras. Ühisarutelud aga aitavad arendada kriitikataluvuse oskusi ning annavad aimu, kuidas erinevate hoiakutega lugejad eri asjadele reageerivad.

Riho: Tallinna kirjutamistoad said alguse sellest, et ma käisin Tartus kirjutamas ja torisesin tükk aega, et miks pole Tallinnas sarnast asja. Aga eht-mitte-eestlaslikult võtsin hoopis asja kätte ja tegin ära, ning lükkasin kirjutamistoad Tallinnas käima. Formaadiks võtsin eeskuju oma ainuvisiidist, ning nii ongi tallinlased kirjutanud “vanemas” formaadis, ehk iga kord on alguses erinevad teemad-märksõnad-inspiraatorid õhku heidetud ning igaüks on saanud sealt endale meeldiva haarata. Üldjuhul oleme kirjutisi ka ette lugenud ja hinnanguid andnud. Siiski tuli seekord paratamatult formaati kärpida - kui üldjuhul on 2 tundi kirjutamiseks ja umbes tunniga jõuab kõik kirjutised ette kanda ja läbi arutleda, siis rahvarohkuse tõttu anti kirjutamiseks kolmveerandtund, mis õnneks venis täispika tunnini. Selle eest võttis aga tagasiside andmine ja arutelu päris suure osa õhtust enda alla.

Laura: Mõned jututeemad tulid “dessandiga” kaasa, mõned tuletati kohapeal. Fikseerida õnnestus niisugune nimekiri:

“Kes kurat sina oled?”

“Jänkuonu, sul on siirik rasvane”

“Rahurobot - ehk meie prooton pole paha”

“Üllus üle külluse - ehk krahvid meie seas”

“Valguse Jaagu hämar sünd”

“Tuumakrahv Veenuse soodes”

“Kõlleste lääniisandade sekeldused Orioni metsades”.

Rangelt ühe teema väljavalimise asemel jäi lõpuks töösse viis - kuid mu mälu tõrgub tuvastamast, millised just. (Tunnistan ka, et tegin kirjutades rängalt sohki: vähe sellest, et rahuroboti teemat sai sõidu ajal juba mõeldud ja arutatud, pinnalekerkinud mõte ise pärines ammusest naljaviskamisest ulmeloba-kanalis ja oli seega taga-ajus üksjagu haududa saanud.)

Riho: Kui mul ei tule muud head mõtet, siis ma hakkan alternatiiv-NSVL tööstust genereerima ja tõstan selle ka igaks juhuks teisele planeedile. Mind lummavad suured vabrikud, võimsad aga lihtsakoelised masinad ning muidugi ka (vähemalt minu ettekujutus) sovietlikust mõttemaailmast.

20190110 200232

 

Arutelud

Laura: Kirjutustoa meeleolukam osa - ettelugemised koos aruteludega - kujunes osalejate ja juttude rohkuse tõttu õige mahukaks. Ka arvamusi, ettepanekuid ja näpunäiteid kõlas iga kirjatöö kohta üksjagu: mida öelda lühemalt, mida pikemalt lahti kirjutada, kuhu oleks pikemat arendust tarvis, kust saaks kordusi vähemaks võtta, kus on liiga otse kõik välja öeldud, kus jääb tagamõte segaseks, kus lugejat korduste abil järje peale aidata, kus juttu hoopis teisest kohast alustada; kas tegevus toimub Pariisis, kas see on Kopli suure tähega, kas see ikka on ulme…

Siinkohal lisan konstruktiivse arutelu vaimus ka ühe mõtte tagasiside-formaadi enda  edasiarenduseks. Nimelt tundub mulle, et praegusel kujul ei toeta ülesandepüstitus ja tagasiside teineteist nii tõhusalt kui võiksid: piltlikult öeldes saavad kirjutajad instruktsiooni “tulistada puusalt”, aga tulemuste ülevaatamisel jääb hinnanguna kõlama “miks sa paremini ei sihtinud”. Selline lähenemine tekitab kirjutajas tahtmatult kaitsehoiaku ja kaitsehoiak omakorda takistab uute ideede omaksvõttu. (Meeldetuletus “ei ole vaja vabandada,” mõjub selles seisundis ka rohkem nagu kassi selga vesi.) Alternatiivina pakun välja sama sisu esitamist pisut teise mudeli alusel: jutu ettelugemine ja arendusmõtted jäävad samaks, aga tagasiside sõnastataks põhimõttel “kui mina seda jututoorikut edasi arendaksin, siis muudaksin seda ja seda, lisaksin seda ja seda”. Sel moel jääb ettepanekute rõhuasetus tsooni “kuidas juba tehtut edasi arendada” ning seda arendusvastutust jagavad nii kirjutaja kui arvajad. Julgen väita, et  niimoodi kasvab hüppeliselt  kasulike juhiste kohapeal kuuldavõtmise tõenäosus, mis omakorda aitab kaasa kollektiivsele oskuste edenemisele.

 

Riho: Raske on isegi öelda, mida saaks paremini teha, peale ilmselge - rohkem praktikat, rohkem kogemust ja rohkem julget pealehakkamist. Kõrge trükkimiskiirusega grafomaanina ei olnud minu jaoks eriline probleem peaaegu terviklik jutt algusest lõpuni valmis kirjutada, aga olles isegi mitmel kirjutamistoal tühja ekraani põrnitsenud ja kolm sissejuhatust järjest maha kandnud, siis ei üllata mind üldse, kui inimesi tabas korraga nii tähtajapaanika kui ka kirjutamisblokk. Ja eks ennekõike andis lõpuks ikkagi kogemustepagas tunda - Metsavana, Veskimees ja Agur, kes on aasta(kümneid) kirjutanud, suutsid ka sundasendist, käsu peale ja lühikese ajaga miskit asjalikku kirja saada. Teiste puhul oli näha, et kas ei olnud idee lendama hakanud, ei olnud osatud kuskilt alustada või ei osatud kuskile välja jõuda. Lisaks ei saanud kasutada ka tavapärast õlekõrt, sest rahvast oli palju ja aega oli vähe - kui meil kirjutamistoas tekib küsimusi, alates “ütle üks eriti maavillane poisslapse nimi” kuni “kuhu need tüübid välja võiks jõuda?”, siis oleme mõnikord seda kasvõi veerand tundi omavahel arutlenud, mis kindlasti on aidanud nii mõnestki kitsaskohast edasi jõuda.

Kuna ma oskan kritiseerida ainult äärmustes, et “see on päris hea” ja “see on ikka päris halb”, siis enamuse kritiseerimisvoorust olin ma hoopis strateegiliselt vait. Sest mida annaks tunniajalise hoogtöö halastamatu materdamine? Aga siinkohal kiidaksin Agurit, kellel tuli tagasiside andmine väga kõrgel tasemel välja. Erinevad puudujäägid toodi mõistlikult ja argumenteeritult välja ja mis veelgi uskumatum, koos reaalsete parandussoovitustega.

Ideaalne lahendus oleks muidugi ühe neljapäevaõhtu asemel, kus inimesed jooksevad pärast tööd kokku ja uue tööpäeva hirmus varakult laiali, teha terve kirjutamislaupäev/pühapäev, kus alustataks mõnusalt aeglast arutelu kohvitassi kõrvalt ning pärast viljakat kirjutamispäeva saaks õhtul mõnusalt ja rahulikult kõike läbi arutleda.

20190110 201640

 

Lõpetuseks

Suur linnadevaheline sõpruskirjutamine sai selleks korraks läbi. Täname autoreid-osalejad ja eestvedajaid ning kogume vaimujõudu järgmisteks kordadeks. Kirjapisikuga ulmikutele, kes kodus loevad,  tuletame aga meelde, et Tartu ja Tallinna töötustoad toimuvad regulaarselt - tulge koos kirjutama! Seda, kas ka igast eraldiseisvast kirjatükist elulooma saab, ei garanteeri keegi, aga korrapärase ühise harjutamise, katsetamise ja eksimise (ning sõbraliku nahutamise) käigus tekib kogemus ja arenevad oskused.

Ka edastame korraldajate julgustava üleskutse kohal käinud autoritele: viimistlege sõpruskohtumisel hakatatud toorikud valmis juttudeks ja saatke Reaktorile - teile on juba veebuarinumbris mõned kohad soojas!

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0667)