Reaktor saab selle numbriga 12 aastat vanaks. Palju õnne meile kõigile ja nii fännid kui autorid võivad endale tähistamiseks lugemise kõrvale midagi head võtta.
Reaktori ülespanek sattus ühtlasi ka moodsale USA kollipühale, täiesti kogemata seejuures. Pole vist isegi ühtegi õuduslugu peale F. Marion Crawfordi ette näidata. Aga vähemalt see on üks hea klassikaline õuduslugu. No ja Kingi arvustus ka, King on muidugi kindlapeale minek. Lisaks alustab Tõnis Hallaste uue rubriigiga "Välispilk". Kahjuks tähendab see ka seda, et Tõnise jutuarvustuse rubriik läheb mõneks ajaks pausile. Kui keegi tunneb, et tahab ta saapaid täita siis võtku aga toimetusega julgelt ühendust.
Oktoobrikuisest Loomingust tegin ühe avastuse, mida arvasin ulmikutelegi huvi pakkuvat. Selleks oli Mari Niitra arutlus “Eesti lastekirjanduse harv kangelasmüüt ja selle iseärasused”. Lugesin ja tekkis mõtteid, mis oleks ehk ajukäärdude vahel käärinud ja oodanud mingit Facebooki-postitust, ent ühel hetkel kadunuks huvi ja vaev poleks tundunud õigustatuna. Kui ma aga nägin, et eelmises numbris polnud ühtki jutuvõistluse juttu, seega poleks minult tulnud ühtki rida selles Reaktori numbris, hakkas korraks kahju. Ehk saab seda ühtlasi vaadelda esimese katsena refereerida Reaktoris mujalt leitud ulmeteemalisi artikleid omapoolsete kommentaaridega. (Tahtnuks esimeseks Tombergi monograafiat “Kuidas täita soovi”, aga küll jõuab sellenigi...
«Foundation» (Apple TV+), 2. hooaeg, 10 seeriat. Juuli-september 2023. Autor David S. Goyer.
Isaac Asimovi Asumi-triloogial on erinevat tüüpi lugejaid, olen tähele pannud. Suurt osa, enamasti füüsika jm reaalteaduste taustaga ulmefänne ei näi absoluutselt häirivat, et see sari on täielik hümn esoteerikale, parasoustile. Jah, sarja alguses püütakse meile ju jätta mulje kargest, vaid matemaatiliste valemite järgi etteennustatavast tulevikust, teadusest, milles saavad kokku ühiskondlike protsesside uuringud, suurte inimgruppide käitumispsühholoogia ja matemaatilised võrrandid. Ometi selgub õige pea, et üks üleloomulike võimetega (mõtte jõul teiste inimeste tahte mõjutamise võimega) mutant suudab kogu selle võrrandeis ette prognoositud galaktilise tuleviku paari aastaga pilbasteks lüüa ning ajaloo teistele radadele pöörata.
Kir Bulõtšovi näol oli tegu mulle juba ammu tuttava autoriga, kelle eelnevaid eestikeelseid kogumikkegi hindasin suhteliselt kõrgelt. Veidi jäi minu arvates puudu, et need päris suurepärased oleksid, aga täiel rinnal nauditavad sellegipoolest. Alles hilises täiskasvanueas sain teada, et olin tema loomingut nautinud ka juba lapsepõlves, kuna tema Alissa juttude põhjal on valminud nõukogudeaegne kultusmultifilm “Kolmanda planeedi saladus”, kus küll sisu oli suhteliselt kokkupressitud, tegelaste taustadetaile vähe ning vaatajale näidati vaid killukest autori suurepärasest maailmaloomest. Käesolevasse kogumikku on autori väga mahukast loomingust valitud 13 juttu ning need proovivad anda ülevaadet autori loomeperioodi olmeulmest.
Sellest romaanist rääkides kipub mul ikka üle huulte tulema sõna „debüüt“, ükskord ma olengi vist juba öelnud: Juhan Habichti debüütromaan. Õnneks sai see vale välja öeldud nelja silma all. Pole ju Habicht mingi algaja – esimene raamat, novellikogu „Veerevad kivid rataste alt“ ilmus nelikümmend aastat tagasi. Sellele järgnes veel üks kogumik ja lühem romaan ning punkaritega koos kirjutatud nn liitromaan. Küll on aga kindel, et vaikinud tuugenite romaan on mehe esimene ulmeromaan.
Eks tähelepanelik lugeja tunneb esimeses peatükis „Õhtud vanaisa juures“ ära 2022. aasta Loomingu detsembrinumbris ilmunud samanimelise jutu. Etteruttavalt tuleb kohe ka öelda, et eraldiilmunud jutt ei mõjunud romaanis sugugi võõrkehana. Pigem jäi mulje, et romaan oli juba valmis ja autor lihtsalt avaldas alguse eraldi jutuna. Kuigi jah, ma tean, et romaan polnud sel hetkel valmis.
"The Tommyknockers" (ei ole eesti keelde tõlgitud)
Stephen King
G.P. Putnam's Sons, 1987
558 lk
-----------------
Kui muidu on mul Kingi ingliskeelsed raamatud olnud kordustrükid, siis "The Tommyknockers" sain läbi Raamatuvahetuse esmatrükina - suur, raske, kõvakaaneline eksemplar. Lisaks on raamatus eksliibris, kus on kirjas, et paluks raamat lahkelt New Yorki Bronxi omanikule tagastada. Kui veel natuke edasi kaevata, siis tundub, et raamatu omanikku pole enam meie hulgas, lahkus päris noorelt, 43-aastasena. Keegi eelmistest omanikest on omakorda liiminud ümbrispaberi raamatu sees kaante külge kinni, mis muutus lugemise kohati parajalt tüütuks, eriti kuna ma vean raamatuid lugemise ajal igale poole kaasa. Kõnealune raamat on muuhulgas erakordselt igava kujundusega, mu kingariiulis sedasorti antimissivõistlusel julgelt esikolmikus.
KUU ÕUDUSSEIKLUS: "Princess Alice'i" hukkumine (3. september, 145. aastapäev)
"Princess Alice" oli ratasaurik, mis ehitati 1865 esialgse nimega "Bute". 1867 müüdi ta ettevõttele Waterman's Steam Packet Co., mis pani ta sõitma mööda Thamesi ja nimetas ümber kuninganna Victoria kolmanda lapse järgi, kes oli tollal 24-aastane. Laeva mahutavus oli 432 registertonni. Laevaga korraldati lõbureise Thamesi suudmes oleva Sheernessi ja Kesk-Londoni vahel. 3. septembril 1878 väljus "Princess Alice" Rosherville'i looma- ja taimeaiast (eksisteeris 1837–1911) Londonisse. Laevaga lubati vedada kuni 936 reisijat ja umbes nii palju neid oligi. Kell 19.45 sõitis ta ette söelaevale "Bywell Castle" (1376 registertonni). Väiksemal laeval läheb ikka kehvasti, ratasaurik murdus pooleks ja uppus 4 minutiga. Hukkus 640 inimest, neist 240 last.
Kristi Reisel
“Tulipunane lilleke”
Inimesed on sõjas masinatega, palju on hukkunuid. Ühest üksusest alles jäänud kolm meest rühmavad masinate keskme poole ja, läbi ohtude sinna jõudnud, avastavad, et masinad on inimestega võitlema programmeerinud kliimanatsid, kes hoolivad rohkem taimedest kui inimestest.
Alguses tundus lugu üsna tavaline inimesed masinate vastu jutt, kuid lõpus tulnud pööre, et tegemist ei ole mitte enesest teadlikuks saanud tehisintellekti, vaid fanatismi pööranud inimestega, oli tore keerdkäik, mõtlemapanev samuti. Tekst jooksis hästi ning lugu hoidis pinget üleval. Ainuke asi, mis mulle aga juba esimeses lõigus häirivalt silma hakkas, eriti kiirel ülelugemisel, oli arvude kirjutamine numbritega. Reeglina kirjutame sellises tekstis arvud ikkagi sõnadega välja. Aga muidu täitsa kobe lugu.
Ajarändurid ei sure iial
Jack McDevitt
Viimaste aastakümnete ühe olulisima ja auhinnatuima angloameerika ulmekirjaniku Jack McDevitti (snd 1935) romaani «Ajarändurid ei sure iial» (Time Travelers Never Die; 2009) aluseks on kirjaniku 1996. aasta samanimeline auhinnatud lühiromaan ja seda peetakse üheks kõige täiuslikumaks ajareisi-teema käsitluseks moodsas ulmes, mis võtab kokku kogu varasema ajarännutekstide korpuse ja selekteerib sellest välja olulisima. Ilmaaegu ei ütelnud Stephen King ühes retsensioonis McDevitti kohta, et see on «Isaac Asimovi ja Arthur C. Clarke'i loogiline pärija». McDevitt jätkab tänases ulmes tõepoolest kõige stiilipuhtamalt Asimovi-Clarke’i teadusfantastilist liini. Varem on Orpheuse Raamatukogus ilmunud McDevitti kosmosesõjast rääkiv romaan «Sõjaline talent» (OR 6/2020).
Kui füüsik Michael Shelborne salapäraselt kaob, avastab ta poeg Shel, et ta isa oli valmistanud ajarännuvahendi.
Ulmestaar Tanel Pern
Kes oled ning millega tegeled?
Olen ehe näide sellest, et kes oskavad, need kirjutavad ja kes ei oska – kritiseerivad. Sest ulmet ma kirjutada tõesti ei oska, olen proovinud ja leidnud, et mu kriitikameel on selleks liiga tugev, eriti iseenda tehtu suhtes. Aga selle kriitilise impulsi väljapoole suunamine vähemalt mingil määral töötab, mis on teinud must juhutise ulmekriitiku. Igapäevatööna tõlgin ja toimetan – teiste sõnu ümber kirjutada on samuti lihtsam kui ise midagi kirja panna.
Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud, kuulanud või mänginud oled?
Mul on alati korraga käsil mitu raamatut. Praegu loen Liu Cixini „Pimedat metsa“, mis mind esimesel lugemisel lihtsalt iiveldama ajas ning lõpuks pooleli jäi, praegu aga tundub hoopis parem ja sügavam.
1. 2013
Ricardo koputas uksele. Uksele ilmus naisterahvas, avas selle ja kutsus mehe käega viibates sisse. Ta oli deemonlikult kaunis. Pikad, kohe väga pikad mustad juuksed, tumedad silmad, mis otsekui vaatasid Ricardost läbi ja tumepunased huuled. Tema nahk tundus koridori hämaruses nii valge.
“Raha!?” küsis ta nõudlikult.
“Ikka-ikka!” kogeles mees ja võttis põuetaskust suure rahapaki, ulatades selle naisele. “Kas Frederik on kohal?”
Naine raputas pead. Ta võttis rahapaki enda kätte, silitas seda silmi sulgedes ja lausus siis vaikselt: “100 eurot on puudu.”
“Ma tahtsin kontrollida, kas see on tõde, mida räägitakse,” muigas Ricardo ja ulatas naisele puuduva sajalise. Siis võttis ta telefoni ja helistas sõbrale.
“Jou, Frederik!”
“Kuuldel,” vastas sõber.
- Sõja pale ei muutu iial, see on alati samasugune....
“…Põhimõtteliselt on siinsete kõrbeasukate näol tegemist mingite räigete munkidega, nii et enne tulistage ja siis esitage küsimusi. Veel parem, enne tulistage ja siis võite tervitada ka, kui mahti antakse,” lausus Saidh ning välgutas oma kuldhambaid.
Marekk vaid mühatas vastuseks ja ronis päevi ning roostet näinud Räkkeri kabiini. Tema kompanjon, Hasan, oli sõnaohtram ja vahetas Saidhiga veel mõned repliigid ning jutustas isegi ühe anekdoodi, mis Marekki õnneks oli lühike. Saidhi kuldhambad välkusid taas, kui ta kulunud anekdoodi peale naerulagina kuuldavale tõi.
”Ja panigi oma ema, ja panigi ... oimaivõi,” korrutas ta veel valju naerulagina vahele ka siis, kui Hasan juba Marekki kõrvale kabiini ronis.
Joosep piilus kardina vahelt välja. Seejärel libistas end aeglaselt seljaga vastu seina. Ta ei julenud isegi mitte ohata.
Kõik oli vaikne. Üks äädikakärbes lendas tuigerdavalt ta silme eest läbi, suund kergelt roiskuvate ploomide suunas, kuid Joosep ei reageerinud.
Suve lõpus tõid vanemad talle värsket kraami: marju, õunu, pirne ja ploome. Rohkem, kui ta oleks kunagi suutnud ära süüa. Juba järgmisel päeval olid nad kohal: äädikakärbsed. Väikesed tüütud putukad, kes pugesid sisse igast pisemast praost ja sõid kõike, mis ette jäi.
Ta tegi mitu kärbselõksu, kuid kas polnud ta nende tegemises osav, või olid selle linna kärbsed liiga targad, need igatahes ei töötand.
Lõpuks ei jäänud tal muud üle, kui võtta appi tolmuimeja. Kui terminaator elimineeris ta kõik, kes sattusid toru ette.
Esimesena läks kosmosesse Laika, koer – inimese parim sõber. Nad jätsidki ta sinna. Keegi ei pidanud vajalikuks teda pärast alla tuua. Moodul Laikaga oli endiselt orbiidil ja kosmosearheoloogilise kaitse all. Isegi täna ei kavatse nad teda alla tuua, või tuhastada halastuslasuga, nagu oleks väärikas matus esmaminejale. Selle asemel on ta märgistatud sektori kaartidel vaatamisväärsusena …
Raffi nägi Laika süstiku märgistust mööda libisemas kaardil, mis märgistas tema teekonda. Ta oli kuulnud sellest koerast räägitavat esimese loomana kosmoses. Ta oli hoolega tähele pannud väljaõpet saades, teades mis teda ees ootab. Ta vaatas täpikest kaardil ja mõtles esimesele loomale kosmoses. Tema põrm on endiselt seal, lagunes iidvanas moodulis, ja kedagi ei huvita … Nii palju siis inimese parimatest sõpradest, mõtiskles Raffi, kui ta fikseerituna ja raskusjõudu eirates orbitaaljaama poole sööstis.
Ta oli küpsenud Hougomont’i tules Waterloo lahingus. Salamise juures oli ta Themistoklese parema käe Eurybiadese lipulaeva tüürimees. Stalingradis juhatas Saksa snaipereid, kes vene ohvitsere ja sideväelasi jahtisid. Thames’i lahingus kaitses pealik Tecumseh’ rinda (paraku tulistas šonii reetur pealikut selga). Kuulus 316 spartalase hulka Termopüülides. Juhatas Spartacuse vägede vasakut tiiba Casilinumi all. Hue linna vallutamisel ameeriklaste poolt ei suutnud ta veresauna takistada. Küll hoidis ta Attilat Catalaunumi lahingu järel Aetiuse haavatuid tapmast. Batu-khaanile pani ta vastu Siti jõel, Lonkur Timurile Ankara lahingus. Sipoide ülestõusu ajal aitas Nicholsoni meestel Delhi kõrgendikult taganeda ja kogus Harold II hõrenenud väed kokku pärast Hastingsi lahingut. Ta oli olnud kõikjal, osalenud igas lahingus. Ja hetkel oli ta Indias, Hydaspese jões...
Me olime õhtustanud päikeseloojangul vana torni avaral katusel, sest seal oli suvise kuumuse ajal jahedam. Pealegi oli suure nelinurkse platvormi nurka ehitatud väike köök, mis tegi toitude ettekandmise mugavaks, kui võrrelda nende toomisega mööda kohati murunenud ja ajaga kulunud järsku kivitreppi. See torn oli üks nendest, mille Charles V oli ehitanud piki Calabria rannikut 16. sajandi algupoole, et hoida eemal barbaritest piraate, kui uskmatud olid löönud liitu Francis I-ga imperaatori ja kiriku vastu. Need on nüüd varemetes, mõned ikkagi püsti ja korras, ja minu oma on üks suuremaid. Kuidas see kümne aasta eest minu valdusesse sattus ja miks ma igal aastal alati selles mingi aja kohapeal veedan, ei puutu käesolevasse loosse.
